Kas pole mitte naljakas, kuidas elu muutub? Just nimelt inimeste osas, üks hetk on nad suur osa su elust ja kõik tundub, et on kõige õigem üldse.. ja siis miski läheb kuskil katki ja see inimene enam ei ole osa su elust.. ta vahel ikka tuleb sulle mõttesse vast, aga ta ei ole su sõber enam.. te ei räägi enam, te võib-olla ei näe enam mitte kunagi, kes teab. Aga selle inimesega koos võivad kaduda su elust ka inimesed, kes olid su elus sellepärast, et see inimene oli su elus. Noh nagu kui käid koolis, siis su klassi ja koolikaaslased on suur osa su sotsiaalsest ringkonnast ja kui kool läbi saab, siis jäävad alles osa neist inimestest, aga mitte sugugi kõik. Teate küll, kuidas need asjad käivad. 

Siis kui ma Eestist ära kolisin, siis ma umbes arvasin ikka, et kes jäävad alles ja kes ei jää.. aastate jooksul on asjad muidugi muutunud.. aga neist, keda ma arvasin, et kindlalt alles jäävad, ei jäänud peaaegu keegi.. ja need, kellega muidu nagu ei suhelnudki väga, suhtlen seni ja alati kodus käies trehvame, kui ajad kattuma saame. Viimased korrad olen ma nii kiirvisiidil käinud, et väga raske on kõiki näha olnud, keda näha olen tahtnud. Märtsis parandame selle vea ära :).

Igaljuhul aasta 2016 oli kuidagi veider, ma ei ütleks, et halb, selline elu õppetund, nagu Reket räppis oma viimases loos. Inimestes sai palju pettutud ja ütleme, et kui tol hetkel oli valus ja nõme ja värki, siis peale seda kõike on kuidagi rahulikum ja stabiilsem olla. Kuidagi on puzzle paremini kokku pandud, või tähendab pole ju koos, aga pilt tundub selgem karbikaanel ja teab, mis tükid peaks mis tükiga kokku panema. 

Muidu oli ju edukas aasta, kool sai lõpetatud ja töö alaselt ei ole üldse asi nii hull. Ei ole küll oma unistuste ameti peal ja kohati viskab kõik ikka üle, aga tegelikult on mul toredad kolleegid ja management, kes mind hindab ja nagu me just mu aastalõpu vestlusel ülemusega rääkisime, siis olen ma selle aastaga palju kasvanud, ja seda just inimesena, veider on, kui seda keegi kõrvalt märkab, aga nii on. 

Edasi saab ju aint paremaks minna, eksju :).

2016-1.

Olen oma elus jõudnud punkti, kus ma tunnen, et ma ei taha enam suvaliste inimeste veidrustega harjuda, sellepärast, et ma olen sunnitud nendega korterit jagama. Ainus, kellega ma olen tulevikus nõus harjuma on minu tulevane elukaaslane ja sedagi ei näe ma hetkel väga juhtuvat. Tahaks lihtsalt vahelduseks elada üksi ja olla selline laiskloom ja kaootilise elustiiliga kass nagu ma loomult olengi. Et millest sellised mõtted? No nagu ma vist kuskil maininud olen, otsisin ma siin eelmise aasta lõpus uut kodu.. alustame sellest, et kodu otsimine siin kuradi Kopenhaagenis on pea mission impossible, ERITI kui sul ei ole eriliselt sääste ja tahaks midagi kesklinnas ja keegi su tuttavatest ei üüri midagi välja ja nende tuttavatest ka mitte. Alustasin oma korteri otsinguid nagu ikka, et facebooki ülesse, et kas äkki keegi tuttavatest või tuttava tuttavatest otsib roomiet, see oli suht tulutu tegevus.. või noh sõbrad/tuttavad teadsid siis, et kui kuskilt midagi näevad, siis kohe annavad mulle teada. Siis kammisin läbi erinevaid facebooki gruppe, mis ei toonud ka mingit tulu. Või siiski, üks huvitav pakkumine tuli, haha. Ma saan aru küll, et maailma parim pakkumine ja et ma oleks pidanud haarama oma kolm asja ja minema, aga tundus natukene liiga hea, et tõsi olla eksole.

 Lõpuks tegin endale siis boligportalisse ja findroommate portaalidesse ka kasutajad, aga need mõlemad maksavad.. aga desperate times you know. Pean tõdema, et ka neist kummastki ei olnud erilist kasu. Boligportalist oli nii palju kasu, et ma sain ühte korterit vaatama minna.. seal samas Østerbros, kus ma enne elasin, natukene kaugemal linnast, kui mu eelmine elukoht. Sisuliselt polnud asukohal viga, korterilgi polnud viga.. kui vannituba välja arvata, see oli veits khm.. aga tead oleks üle elanud.. AGA siis tuli asja aga. Nimelt arvas korterit üüriv noormees, et me võiks omavahel veits tuttavaks ka saada enne kui me korterit jagama hakkame. Loomulikult. Istusime siis tema tuppa, tema istus toolil ja mina diivanil, laud oli meie vahel.. rääkisime juttu, kõik tsill, siis aga liikus tüüp toolilt ka diivanile.. no fine, mis seal siis ikka.. aga niimoodi sujuvalt liikus ta mulle kogu aja lähemale.. seniks kuni lõpuks oli ta ikka mul täitsa kõrval.. ma endamisi mõtlesin, et päriselt he can't go for it, can he? Ja siis mu telefon oli mu kõrval ja ta võttis selle ära ja enne kui ma reageeridagi jõudsin pani ta oma käpa mu põlve peale ja teisega üritas mu kaela katsuda ja salli ära võtta.. selle peale hüppasin ma püsti ja käskisin tal ära lõpetada.. õnneks ta sai sellest aru ja sain oma telefoni tagasi ja kui ma olin talle ka valetanud, et mul on väga tõsine suhe oma "noormehega" ja ma nüüd tõesti pean tööle minema, pääsesin ma sealt ka minema. HUH. Läksin koju, võtsin lonksu pudelist veini ja kirjutasin Annele, et kas ta minuga linna joogile ei tuleks.. õnneks tuli, sain oma vastikuse alkoholiga natukene puhtamaks. Mõtlesin, et no sellest vennast ikka rohkem ei kuule eks.. aga kus sa sellega kaks nädalat hiljem saatis ta mulle sõnumi, kus ta vabandas, et ma temast ei kuulnud veel ja et kas ma ei tahaks minna ja temaga veel chattida või ehk õlle teha. KHM?! Vastasin sellele, et ei aitäh, aga mul on kodu juba olemas. Ja vähe sellest saatis ta siin aasta lõpus mulle uuesti sms'i, et kas oleks nii halb mõte meil pudel veini sheerida tuleval aastal? jah, maailma kõige halvem mõte ja ma ei ole üldse nii desperate nagu ta endale ette kujutab.. lisaks olen ma ikka väga mitte huvitatud. 

Boligportalist sain ma veel paar huvitavat kirja, üks neist palus mul kirjeldada KUIDAS ma uksest väljun kui ma korterist lahkun ja üldse tahtis ta mu detailset päevaplaani..  imeline.

Lõpuks kui ma olin juba veits lootust kaotamas ja leppinud mõttega, et pean võib-olla, et kolima mõneks ajaks Lundtoftele Pauline ja Steve juurde, helises minu telefon ja üks tütarlaps küsis, et kas ma olen veel nende korterist toa üürimisest huvitatud ja et kas ma saaksin tulla seda homme vaatama? Ja siin ma nüüd olen, jagan korterit miljoni nepaallasega. Tuba on imepisike võrreldes sellega, mis mul enne oli.. aga tead see ei ole ju igaveseks ja palju ma kodus olengi.. asjadel on koht olemas ja voodi mahtus ka ära :). Natukene jama on sellega, et kui ma kolisin, siis ma teadsin, et neid elab siin kaks, aga ilmnes, et neil kahel on mõlemal abikaasad ja lisaks kolis nende vend USAst tagasi ja peatub hetkel siin. Nad on kõik toredad ja värki eks, aga kurat see kultuuride erinevus lööb mulle ikka kord päevas või nii kõrvakiilu. Ja noh eks igal rahvusel ja inimesel ole omad kiiksud, ja ma hetkel ei viitsi üldse nendega harjuda kui aus olla. Aga seniks kui pole midagi paremat, siis saan hakkama. 

Muidu väga midagi uut vist ei olegi. Tööl on veits pingelised ajad ja kool tuleb ka järgmisel nädalal ära lõpetada, aga küll ma kõigega hakkama saan, ma olen ju Kiku ja pealegi 2016 tuleb ju parem kui 2015 oli, sest sellest ei saa väga sitemat aastat tulla.. siis läksid persse asjad, mida sa oskasid eeldada, et võivad persse minna ja lisaks ka asjad, mille peale sa ei osanud oma õudusunenägudeski tulla. Aga ma elasin selle üle ja lõpp juba kiskus paremaks ja 2016 algus kuni siiani on päris okei olnud :)... üritan siia ka rohkem jõuda, kui seda kohta veel keegi üldse loeb.. ja kui ei loe, siis kirjutan ise-enda jaoks, saan hiljem kunagi naerda enda üle, haha.

cheerio!

sometimes good things happen with bad people.

It's not always true that time heals all wounds
there are wounds that you don't wanna heal
the memories of something really good
something truly real, that you never found again..

Eelmine pühapäev, pidin saama kokku Frederikuga, et minna Build a Bear poodi tema vennatütrele karu ostma. Saime seal siis kuskil 13 paiku kokku, mõlemad veel väsinud eelmisest õhtust, sest me käisime peol ja saime koju suht hilja ja unetunde polnud just kes teab kui palju. Nii me siis tsillisime seal karusid vaadates. Väidetavalt olla tal väga spetsiifilist roosat karu vaja, aga seal ei olnud otseselt sellist ja siis me jalutasime seal edasi-tagasi ja naersime niisama, kui lambi nimede karusid seal oli.. ühed olid näiteks "honey girls". Ja ühe karu juurde oli kirjutatud "I light up and make magical sounds".. anyway, seal me olime ja vaatasime karusid kui üks hetk kuulen enda kõrval Mikkeli häält "Dude, wtf?" Ülilamp on kellegagi niimoodi kuskil lambi poes kokku joosta.. siis me edasi tsillisime kolmekesi, sest väidetavalt oli Mikkelil ka oma õele karu vaja.. mõtlesin küll, et Mathilda on tiba vana kaisukaru jaoks, aga mida ma ka tean eks. Hetk hiljem astuvad uksest sisse Anne ja Dip, kes samuti tulid nii juhuslikult karusid vaatama ja käitusid väga üllatunult meid sealt eest leides. Ma blondiinina ei ampsanud ikka veel läbi, et something was going on. Naersin, et noh universum tahab vist, et me kõik lõpuks kokku saaks.. Rune on veel puudu ja olekski kogu kamp koos. Ei läinudki palju aega mööda, kui Rune kohale lendas. Ka sel hetkel ei ampsanud ma veel läbi, et see asi kõik planeeritud on. Siis võttis Dip kotist välja tasuta piletid Tivolisse ja murdus ja ütles, et "well, we didn't all manage to get together and celebrate your bday in March, so today is your bday - happy bday!" Damn, mul pole kunagi varem üllatuspidu olnud sünnipäevaks, veel vähem on mul olnud sünnipäeva pidu augusti lõpus. Aga kuna ma ei olnud kunagi varem Tivolis käinud ja ma just ükspäev mõtlesin, et eriti äge oleks sõpradega kuskile lõbustusparki minna, siis tabasid nad ikka mõnusalt naelapea pihta. Ilmaga oli ka eriti hästi läinud, seega kuus täiskasvanut ja üks laps ning lõbustuspark terveks päevaks, y0! 

Sain küll kolmanda karuselli peal südame pahaks, aga peale mõnda aega rahulikult võtmist olin tagasi kuskil karusellil pea alaspidi ja kõik oli fun jälle! :D Veits pildimaterjali tollest päevast siis :).

Frederik ja kaelkirjak.

Rune ja Frederik.

Dipiga karusellil.

Rune ja Anne.

Dip ja Frederik.

Mikkel ja Anne.

the gang.

the gang vol2.

Ja vana hea, et pole siia sada aastat jõudnud, aga ausalt see kord olen olnud ma kooli ja tööga hõivatud. 

Alustame siis koolist. Esiteks oli meil mingi kreisi eksam kaks nädalat sisuliselt.. alustades 48h eksamiga, millele järgnes 72h eksam ja sellele lõpuks suuline osa. Kõik kokku andis ühe hinde ja noh mul läks kuskil miski veits valesti, seega teen selle septembri alguses uuesti. Veits nõme, aga parem teha uuesti, kui mingi kehv hinne saada. Shit happens you know :).

Siis lisaks eksamile oli vaja tegeleda ka endale suveks praktika leidmisega, mis ideaalis pidi algama 1sest juunist. Aga see oli suhteliselt keeruline protsess, isegi kui said mõne vastuse oma avaldusele, siis see oli eitav ja peale mõnda kuud oli eitav vastus ka tunduvalt positiivsem nähtus, kui üldse mitte mingi vastuse saamine. Lõpuks õnnestus mul leida endale vist päris tore praktika. Alustasin sellega sel nädalal. Tegu on ühe väikese nunnu nahahooldusvahendeid tootva poekesega - MIRINS COPENHAGEN,  mis on suht mu kodu kõrval. Õhkkond on hästi tsill ja rahustav ja mulle hetkel väga meeldib. Teen neile natukene graafilist disaini.. koos story tellinguga, aga need kaks asja käivad minu maailmas käsikäes :).

Ja nüüd töö juurde. Uh. Alustame sellest, et peale seda kui ma oma korteri Tallinnas maha müüsin, siis ma tulin Taanis töölt ära ja otsisin uut kohta, niimoodi tasa ja targu. Aga see otsimine ei edenenud kuigi edukalt, ehk siis üks hetk olin punktis, kus raha oli otsakorral ja tööd polnud, ehk siis olin fucked. Ja pidin tegema seda, mida ma endale lubasin, et i'll never go back there - rääkisin ühe oma kursaõega, kes on hotellis koristaja ja sebisin end ka sinna tööle. Alustame sellest, et see on üks raskemaid ja nõmedamaid töid ma olen oma elus teinud. Kontorite koristus pole pooltki nii nõme ja raske. Teiseks on seal selline korralagedus ja organiseerimatus ettevõtte siseselt, et halb hakkab. Ja noh kolmandaks - neile jäid väga ette mu tattoveeritud käed. See oli ikka päris pikalt neile pinnuks silmas ja lõpuks pidin ma ostma endale ise tööle särgi, sest mul oli nende vingumisest ikka tõsiselt kopp ees ja vaimselt hakkas see mulle ajudele..sest mu algne plaan oli mitte osta endale pikkade varrukatega särki, sest teoreetiliselt peaks töösärgi töölt saama. Bitches. Edasi läksid asjad küll natukene inimlikumaks, aga siiski - see koht pole mu lemmikute hulgas for sure.

Aga et kõik nii tumedates toonides ei oleks, siis suht kohe kui ma olin selle koristamis tööga algust teinud sain ma lennujaama Hamleys poodi intekale ja see läks hästi ja nad pakkusid mulle tööd. Aga lennujaam ja nende turvasüsteemid ja nõuded on üks omaette ooper. Seega kogu see asja-ajamine võttis rohkem kui kuu aega aega. Aga lõpuks sain ma sel nädalal oma lennujaama ID kaardi kätte ja tegin isegi oma esimese vahetuse tööl. Homme on järgmine jne. Plus sain ma eile oma töökaaslaselt sms'i, et ta leidis uue töökoha ja seetõttu pani paljud oma vahetused vabadeks vahetusteks, et me saame ise võtta tema vahetusi endale vastavalt soovile. Seega life is good. Plus mu uued töökaaslased tunduvad täiega toredad ja ülemus on ka tore :).

Ja suure tõenäosusega saan ma lõpuks oma SU asjad ka korda. Seega life is good finally.

Pean viisakalt vabandama, et mul on arvutis umbes mitu nädalat seisnud lahti see lehekülg ühena miljonist tab'ist ja lihtsalt vaikselt olen siia kirjutanud, aga pole asjaga lõpuni jõudnud ja pole seda ka kunagi postitanud. Tahaks öelda, et aega pole olnud - tüüpiline taanlaste moehaigus, mis vaikselt endalegi külge hakanud, aga siis ma valetan nii ise-endale kui ka teile.. seega ütlen ausalt, olen laisk olnud ja pole seda püsivust kuidagi olnud, et istuks ja kirjutaks, aga täna on vaba päev koolist ja ma piinan oma naabreid selle tõsiasjaga, et ma kuulan repiidi peal Ceilin Dioni meistriteost My heart will go on.. ja ei, ma ei ole heartbroken, mulle lihtsalt meeldib see laul :). 

Aga nüüd teen kiire hüppe paari nädala tagusesse, kus Kopenhaagenit tabas selline imeline sündmus nagu Steel Pantheri kontsert ja kui ma päris aus olen, siis mõned meist pole ikka veel sellest mullist päris välja saanud ja me ei kurda ka. Esiteks, on see üks neid bände, mis peaks olema "must see live" listis. Nad on naljakad ja mul on nende kontserditest alati ainult head mälestused. Kogu see päev, mil nad siin olid, oli pehmelt öeldes persses päev ja tundus, et läheb aina hullemaks... lõpuks kui ma oma toast välja astusin, oma üüber lühikeses nahkkleidis ja biker bootsides, siis otsustas mu saapa tald lahti tulla ja kanna kohas haigutas üks suur auk. Aga mul oli kergelt kiire ja kõigest kõrini, nii ma lippasingi Mollie poole katkise saapaga ja lootsin, et edasi läheb õhtu paremaks. Ja kui nüüd välja arvata, et ma Amageris tema korterit otsides täiega ära eksisin, oma nahkkleidi sisse ära haudusin, siis peale Mikkeliga kokku saamist hakkasid asjad tõesti paremaks minema ja hetkel meenub kogu see õhtu kui ühe väga toreda väljas käimisena. Esiteks ma armastan kuidas me kõik selleks kontserdiks dress up'ime ja kuidas meid on kontserdil päris palju tuttavaid ja kõik on 100% fun ja muidugi ka aftekas, või linnas jauramine neis outfittides - love it! Kontserdi osast nii palju, et ma kartsin hullult, et nad mängivad aint oma uusi lugusid, mis pole pooltki nii head kui kahe eelmise plaadi lood, aga ei - kõik vanad lemmikud tulid järjest ära. Isegi Girl from Oklahoma! Ja Asian Hooker loo ajal oli Anne debüüt - tema ainsa piffina laval koos Michael Starr'iga - WOAH! Ja she totally rocked it! 

Mikkel-mina-Frederik

Frederik-Mollie-Mikkel

Anne-Michael Starr

Peale Steel Pantheri kontserti oli raske oma elurütmi tagasi saada - aga kõigil oli koolis projektid vaja lõpetada ja sama kehtis ka minu kohta. Graafilise disaini valikmoodul. Ma arvan, et see oli üks parimaid asju, mis minuga KEAs õppimise ajal juhtunud on. Esiteks see õppejõud oli lihtsalt amazing ja teiseks ma õppisin sealt päris palju. Ma reaalselt ei puudunud ühtegi tundi loengutest ja kui ma saaks veel tema loengutes käia, siis ma ei laseks endale seda pakkumist kaks korda teha. 

Meie lõpuprojekt oli teha ajakiri, mõelda välja idee, millest see ajakiri on ja mõelda pealkiri ja siis luua sellele kujundus. Kuna aeg oli limiteeritud, siis sisu ei pidanud kirjutama, võis kasutada tekste internetist või Lorem Ipsumit, ma läksin viimase teedpidi, mis võib-olla sai mulle natukene saatuslikuks, sest mul selle typography asjaga läks ikka veits rappa.. plus ma ei olnud piisavalt test printe teinud.. aga need on asjad, mis tuleviku mõttes endale kõrva taha panna. 

Minu lõpptulemust saab tsekkida - SIIT!

Ja kirjalik tagasiside, mille ma õpetajalt sain, kõlab sedamoodi "Final-assignment: Brave concept. Good that you went out of your comfort zone. Just remember to check the font weights and sizes before printing. Portfolio: You are always original in your approach. You are strong on compositions. Your weakness is typography. Use much more time when selecting and testing out fonts for display typography. Always works as creatively with your body copy as the rest of your design. Also be a little more critical when doing your finish."

Mulle meeldib, et leidub veel õppejõude, kellel on klassis 46 õpilast kolmeks nädalaks ja ta viitsib peale seda kõike anda neile kõigile konstruktiivset tagasisidet. Thomas Arendt on vaieldamatult üks mu top3 õppejõudusid läbi aastate. 

Oma sünnipäevagi sain veeta Graafilise Disaini projekti lõpetamisega ja eksamiks valmistumisega. Aga see eest 27ndal sai seda korralikult tähistatud. Alustades sellest, et Pumpehusetis esinesid Draakonid! Ja neid oli niii HEA näha! Karli oli ka üüber hea näha! Ja kontsert oli täiega tore ja nagu Mollie Ewertile ütles siis "you sound like Coldplay, just better!" :) 

Draakon-Draakon-Ewert-Draakon

 Lisaks sai endale soetatud nende uus vinüül, mida ma algselt ei plaaninud osta, sest me pidime tsikkidega edasi linna tantsima minema ja see ära kaotada oli päris suur oht. Aga peale kontserti mu purjus pea ikka arvas, et ma ei saa ilma selle vinüülita elada, seega ostsin selle ja lasin autogrammid ka peale ja kui ma olin tükk aega Erkiga rääkinud ja teatanud talle, et ma suure tõenäosusega selle sel õhtul ära kaotan, siis ta võttis mu vinüüli, küsis mu numbrit ja kirjutas juurde väikese note'i :D.

Drunk girls special edition.

Lisaks küsis ta mult naljakat asja, alustas sellest, et kas ma hängisin kunagi nende livedel koos Mariga, keda me mõlemad tunneme ja siis lisaks, et kas on võimalik, et ta nägi mind paar aastat tagasi Christianias jalutamas. Olin küll mina, aga ma olin kindel, et ta ei näinud mind tol korral - veel vähem oleks ma eeldanud, et ta paar aastat hiljem seda mäletab, heheh.

Jaaaaa muidu, ma ei teagi, kas ma sellest kirjutanud olen - aga kunagi mitu aastat tagasi oli Draakonitel Rootsis Malmös kontsert ja siis seal sai Karliga jutustatud ja nad tulid just USAst ja siis ta rääkis mingitest piinlikest Eesti fännidest, kes olid kontserdile tulnud murmütsides ja hakanud lava ees hundirattaid tegema jne. Sellest edasi tegime omavahel nalja, et kui nad tagasi Rootsi või Taani tulevad, siis ma heegeldan talle murumütsi ja ta hakkab hundirattaid harjutama. Läks mööda aasta-kaks ja nad olidki tagasi Kopenhaagenis. Heegeldamisega ma sina peale ei saanud, seega kudusin Karlile murumütsi. Eriti koleda ja lötendava, aga asi oli siiski põhimõttest kinni hoida. Tema hundirattaid ära ei õppinud, aga mis seal ikka, ta busy ka :). Aga see Kopenhaageni kontsert oli kolm aastat tagasi ja see murumüts on nendega ringi tuuritanud ümber maailma! Ja kui ta ütles, et neil on see praegu ka olemas ja kaasas, siis ma ei uskunud enne, kui ta meile seda näitas! Draakonitele seletas ka kõigile, et see ongi see murumütsi tsikk - heheh. Äge kui on ägedaid inimesi elus olemas ja nendega on su teed ristunud! :)

legendaarne murumüts ja Karl.

Kontsert läbi, trippisime tsikkidega Den Glade Gris'i, kus saime kokku Annega ja damn hullult fun oli! Mollie küsis bändilt, et nad mulle sünnipäeva laulu laulaks ja aah, pmst time of my life oli! :D Smari ja Brynjar olid ka lambist seal ja kogu õhtu on üks suur rõõmupall, yay! :)

Supergirls! Anne, Mollie, mimimimiMI, Hanna-Liisa.

Niisiis, see oli kiirülevaade, mis vahepeal toimunud on.. või noh, eredamad hetked. Edaspidi püüan ehk siia rohkem jõuda, aga lubadusi ei anna, sest koolis hakkas uus ja viimane moodul ja järgmised viis nädalat tulevad üüber tegusad.

this pointless perfection..

..keeping me up at night.

Elephants From Neptune olete kuulanud? Ei ole? No ma ka ei olnud, aga see Insomnia lugu on neilt on mu jaoks üks põhilugusid olnud viimane nädal aega. 

Muidu aga on see, et Kopenhaagenisse on jõudnud kevad ja koos kevadega on nagu palju rohkem energiat ja head tuju tulnud. Või on see lihtsalt asjade kokkusattumus? Igastahes eile oli esimene ilm, kus sai tennu ja nahkjakiga käia ja seda oli piisavalt, kuigi rannas oli tuul siiski veel tsipa tsilli. 

Muidu aga on koolis fun hetkel, meil on uus valik moodul, eelmine nädal hakkas - graafiline disain. Õpetaja, kes meile seda annab on street arti taustaga, hetkel töötab graafilise disainerina ja talle meeldib skeit jms. Seega on koolis hetkel eriti põnev käia ja ülesanded, mis siiani teinud oleme, on täiega minu teetassist - ehk siis värvi harjutuseks oli meil disainida rulasid ja esimeseks koduseks harjutuseks oli disainida cd kujundus. Ma ei saa just kurta. 

Muidu aga ei ole väga midagi uudist. Jätkuvalt on suureks märksõnaks pea kohal - OTSIN TÖÖD. Jep, selline luuser olengi, et ikka veel olen töötu. 

when connections are real, they simply never die. they can be buried, or ignored or walked away from, but never broken. if you're deeply resonated with another person or place, the connection remains despite any distance, time, situation, lack of presence, or circumstance. if you're doubtful then just try it. go and revisit a person or place and see if there's any sense at all of the space between now and then. if it was truly real, you'll be instantly swept back into the moment it was before it left - during the same year and place with the same wonder and hope, comfort and heartbeat. Real connections live on forever. /Victoria Erickson/