August 31, 2012
August 29, 2012
August 27, 2012
Esimene koolipäev Taanis üle elatud, või noh mis üle elatud...täiega vahva oli. Esiteks pole ma päris kaua koolis käinud, seega oli selline mõnus ärevus sees, teiseks on kindlasti oma mugavustsoonist välja astumine, et asun õppima Taanis ja inglise keeles. Aga elu ongi enda mugavustooni laiendamises ja elu nautimises, right?
Igaljuhul lähme siis nüüd esimese koolipäeva juurde. Algas rõõmsalt kell 9am ja kestis kuni 2pm. Alustasime kõik koos ühes suures grupis, tutvustati õppejõude, kooli juhtkonda ja niisama, mis saama hakkab. Õppejõud olid eriti ägedad, rääkisid igasugu lugusid endast ja üldse see tule oma mugavustsoonist välja on märksõnaks! Ja kohe tehti selgeks, et reedene friday bar on kohustuslik nii õppejõududele, kui tudengitele. (jep-jep...erinevalt Eestist on Taanis populaarne värk, et koolidel on oma baar, mida reedeti siis kasutatakse).
Meie kursus on natukene eriline ka, oleme 25 lend, kes õpib Multimeedia disaini ja kommunikatsiooni rahvusvaheliselt :).
Siis räägiti natukene koolist ja jagati meid kahte suurde rühma...Neptun ja Starburst. Nende kahe näol on tegemist siis klassiruumidega. Meil on seal üldse paras kosmos, lisaks neile on Jupiteri ja Milkyway klassiruumid ka. Mina olen Starbursti ruumis, mis on ausalt öeldes palju khuulim kui Neptun. Neptun on selline üpriski tüüpilist stiili klassiruum, seevastu Starburst on avatud tsill ruum, põrandatel on fatboy'd, saab lebotada ja tavalised toolid-lauad on ka, mille taga on hea grupitööd teha. Peale seda klassidesse jagamist tegime sociometric exercise, mida ma eesti keelde tõlkida ei oskagi, aga igaljuhul oli mõte selles, et õppejõud küsis küsimuse stiilis "Are you familiar with photoshop or no?" ja siis kui jah, jääd ühele poole klassi, kui ei, siis teisele. Asja mõtteks oli, et me üksteise kohta rohkem teada saaks. Samuti moodustasime gruppe ja ringe erinevate näitajate alusel, pannes meid omavahel rohkem suhtlema. Lisaks tehti kohe selgeks, et kes on vallalised ja kes mitte ja siis arvas õppejõud, et kui abielus pole, siis on kõik siiski võimalik...reedel baaris näeme!
Peale seda oli meie eest moodustatud pisemad grupid, milles siis esimese semestri õppetöö käima hakkab...sest palju on grupitöid ja omavahelise suhtlemise jms arendamist. Mul õnnestus saada ühte gruppi päris ägeda seltskonnaga...kolm taanlast, rumeenlane, lätlane ja pakistaanlane. Peame reedeks esitama presentatsiooni rühma ühendavast passionist. Meil mõni mõte juba tuli, aga keskendume hetkel pigem sellele, kuidas seda esitada, kui mis see täpselt on, sest mida khuulima lahenduse esitamiseks leiame, seda vägevam on ju...lõpuks kellele see ikka meelde jääb, mida keegi seal klassi ees tuimalt rääkis? Eriti kui kursusel on kergelt natukene rohkem kui 100 inimest.
Muidu tehti koolis tutvustav jalutuskäik ka ja terve selle nädala sisuliselt elamegi vaikselt kooli ellu sisse, et siis esmaspäeval rõõmsalt kodeerima ja programmeerima hakata, või ma veel täpselt ei teagi, mis raketiteadusega meid üllatatakse.
Natukene väsitav oli kogu see esimene päev, nii palju uut informatsiooni ja uusi nägusid, et ausalt oli päris väsitav, aga siiski huvitav.
ja vot nii ongi.
Igaljuhul lähme siis nüüd esimese koolipäeva juurde. Algas rõõmsalt kell 9am ja kestis kuni 2pm. Alustasime kõik koos ühes suures grupis, tutvustati õppejõude, kooli juhtkonda ja niisama, mis saama hakkab. Õppejõud olid eriti ägedad, rääkisid igasugu lugusid endast ja üldse see tule oma mugavustsoonist välja on märksõnaks! Ja kohe tehti selgeks, et reedene friday bar on kohustuslik nii õppejõududele, kui tudengitele. (jep-jep...erinevalt Eestist on Taanis populaarne värk, et koolidel on oma baar, mida reedeti siis kasutatakse).
Meie kursus on natukene eriline ka, oleme 25 lend, kes õpib Multimeedia disaini ja kommunikatsiooni rahvusvaheliselt :).
Siis räägiti natukene koolist ja jagati meid kahte suurde rühma...Neptun ja Starburst. Nende kahe näol on tegemist siis klassiruumidega. Meil on seal üldse paras kosmos, lisaks neile on Jupiteri ja Milkyway klassiruumid ka. Mina olen Starbursti ruumis, mis on ausalt öeldes palju khuulim kui Neptun. Neptun on selline üpriski tüüpilist stiili klassiruum, seevastu Starburst on avatud tsill ruum, põrandatel on fatboy'd, saab lebotada ja tavalised toolid-lauad on ka, mille taga on hea grupitööd teha. Peale seda klassidesse jagamist tegime sociometric exercise, mida ma eesti keelde tõlkida ei oskagi, aga igaljuhul oli mõte selles, et õppejõud küsis küsimuse stiilis "Are you familiar with photoshop or no?" ja siis kui jah, jääd ühele poole klassi, kui ei, siis teisele. Asja mõtteks oli, et me üksteise kohta rohkem teada saaks. Samuti moodustasime gruppe ja ringe erinevate näitajate alusel, pannes meid omavahel rohkem suhtlema. Lisaks tehti kohe selgeks, et kes on vallalised ja kes mitte ja siis arvas õppejõud, et kui abielus pole, siis on kõik siiski võimalik...reedel baaris näeme!
Peale seda oli meie eest moodustatud pisemad grupid, milles siis esimese semestri õppetöö käima hakkab...sest palju on grupitöid ja omavahelise suhtlemise jms arendamist. Mul õnnestus saada ühte gruppi päris ägeda seltskonnaga...kolm taanlast, rumeenlane, lätlane ja pakistaanlane. Peame reedeks esitama presentatsiooni rühma ühendavast passionist. Meil mõni mõte juba tuli, aga keskendume hetkel pigem sellele, kuidas seda esitada, kui mis see täpselt on, sest mida khuulima lahenduse esitamiseks leiame, seda vägevam on ju...lõpuks kellele see ikka meelde jääb, mida keegi seal klassi ees tuimalt rääkis? Eriti kui kursusel on kergelt natukene rohkem kui 100 inimest.
Muidu tehti koolis tutvustav jalutuskäik ka ja terve selle nädala sisuliselt elamegi vaikselt kooli ellu sisse, et siis esmaspäeval rõõmsalt kodeerima ja programmeerima hakata, või ma veel täpselt ei teagi, mis raketiteadusega meid üllatatakse.
Natukene väsitav oli kogu see esimene päev, nii palju uut informatsiooni ja uusi nägusid, et ausalt oli päris väsitav, aga siiski huvitav.
ja vot nii ongi.
August 21, 2012
new beginning.
istun Liisa laial diivanil, kuulan Frank Oceani viimast albumit ja söön kommi. Eile kolisin kogu ma liigutatava varaga siia. Mõned asjad on veel Lundtoftevej'l, ootavad oma aega, kui ühika võtmed käes on.
Sisuliselt on lugu nii, et Liisa läks hommikul Berliini ja on seal reede hilisõhtuni ja seni olen ma täitsa üksi siin tema toas...Sarah on küll ka kodus vist, aga jah. Naudin rahu ja vaikust ja mitte millegi tegemist, sest mul on hetkel selleks võimalus. Päris mõnus on.
Eilne viimane tööpäev oli natukene pingeline, aga ma saan ju kõigega hakkama! Aga Bulderbys oli nunnu...Marianne küsis, et kas on mu viimane päev ja siis natukene rääkisime ja soovis mulle edu "har det godt" :)
Hiljem kui lastele järele läksime siis Louie ema ka küsis, kas ongi viimane päev ja soovis edaspidiseks edu :). Äge kui inimesed, kellega sa tegelikult palju ei suhtle on tähelepanelikud ja tunnevad huvi :).
Ja kuna Helen oli eile päris korralikult tõbine, siis sain oma viimased koristamised teha ja olla asjalik.
Lõpuks tuli Liisa meile ja grillisime ja siis sõime kooki, mille ma enda äramineku puhul kokkasin ja jõime shampust, mille Liisa kaasa haaras. Ja üks hetk teatas Pauline täiesti tühja koha pealt, et "Never judge mans willy when it's unhappy...it's much bigger when it's happy".
Anyway on nii, et no matter what on see pisikene punastest tellistest maja home away from home :).
Ja nüüd luban, et see oli viimane heietamise bloggi ja nüüd edaspidi peale seda nädalat on kõik uus ja põnev ja teissugusem. Kool algab 27ndal ja kes veel ei tea, siis hakkan õppima multimeedia disaini ja kommunikatsiooni. Facebook'is on meie rühmaga liitunud üle 80 inimese, seega tuleb vist ühe korraga väga palju uusi nägusid ja persoone ellu juurde. Olen üpriski elevil ja eks ma siis järgmine nädal püüan muljetada.
Viskan siia alla veel ühe ägedalt tehtud video, et mis on siis graafiline disain, y0!
August 19, 2012
happy-go-lucky.
Ma olen seda sissekannet alustanud juba mitu nädalat ja viimaste päevade juures mitu mitu korda, miski ei ole õige, seega tuleb ilmselt üks konarlik sissekanne, aga mis siis ikka.
Igastahes sai eile mul asjad pakitud, tuba üle antud ja sisuliselt on üle antud ka amet, kuigi päris viimane päev olen tööl homme. Siis tuleb Liisa siia õhtusöögile ja sõidame koos ratastega tema poole ja kuni septembri alguseni on minu ajutiseks koduks viienda korruse sviit.
Parim selle ajutise kodu juures on, et kooli on 5 minutit jala.
Aastaga on ikka palju juhtunud ja pere on natukene nahavahele pugenud...seega isegi kui ma meeletult olen oodanud seda vaba elu ja ise majandamist, siis hakkan ma neid kindlasti mingil määral igatsema. Eriti kui nad on nunnud ja kuidas Eba mind Tutuuks kutsub. Nagu Helen ütles, siis see on üks nunnumaid hüüdnimesid ever. Üldse lapsed on kahtlaselt nunnud viimastel päevadel olnud...saavad isegi aru vist, et miski hakkab muutuma...ja siis ripuvad jala küljes ja teevad kisa kui peavad lasteaeda maha jääma. Eva ja ka David mõlemad pigistasid üks hommik isegi pisara silmast välja. Pauline käib ka ringi ja ütleb nutuse häälega, et ta ei taha, et ma ära lähen. Samuti käisid eile külas vanemad ja ka neil tundus kahju olevat ja soovisid edu edaspidiseks ja tundsid siirast huvi, mis edasi teen jne. Feels like home, tegelt ka!
Muidu käis mul ju Etu külas. Oli nädal aega siin, hästi vahva oli...kui ainult välja jätta, et ma pidin tööd ka tegema ja siis oli parim osa päevast alati töö aeg ja kuidagi pahasti oli, aga saime hakkama. Natukene sai poodeldud...natukene sai turistitatud ja natukene sai ka mõnusal suveõhtul jooki rüübatud. Ühel õhtul, kui mul oli hullult unekas ja pea valu ja plaan oli kodune olla saatis Magnus sõnumi, et ta on täna õhtul Kopenhaagenis ja ehk on mul aega ja viitsimist linna näidata. Linna just eriti ei vaadanud aga mõnusas seltskonnas sai päris mitu tunnikest veedetud. Kodust kaugel tuttavaid nägusid näha on alati meeliülendav, päriselt ka! Lõpuks jätsin nad kõik linna lällama ja tulin koju, sest keegi peab ju tööd ka tegema ja raha teenima. Plus Etu sai ka tsekkida öist Kopenhaageni elukest. Igastahes oli päris äge nädal...viimasel õhtul käisime ratastega ka sõitmas...sest enne polnud selleks lihtsalt võimalust. Mul nimelt varastati jalgratas Klampenborgi stationist ära, kui mul oli olnud ta kõigest kuus päeva. Õnneks maksis kindlustus selle kinni ja sain endale sisuliselt samasuguse ratta, ainult musta asemel on selline natukene türkiisi moodi sinine, mulle tegelikult meeldib rohkem! Aga kerge ebaõnn ikka, et alla nädala omad ratast ja siis jalutab keegi sellega minema. Eestis poleks kindlustus elus seda kinni maksnud. Seega olen õnnelik.
See kord tuunin ratast natukene enda omaks ka..mulle üldse ei istu see puine jupiteri kiri seal näiteks. Aga eks näeb. Ootan, et saaksin järgmine nädal Põhjamaade Hirmult paki koos särgi ja kleepsudega ja siis saab mu ratas endalegi mõne kauni tuumapea kaunistuseks :).
Aga ega muud polegi kirjutada vist...veedan oma viimase pühapäeva veel perega ja homme kolingi minema...ja nagu mu ühed lemmikpoisid laulavad, siis in the end there's only love ;). Isegi kui mingi hetk on tahtmine kõik perse saata ja mitte midagi teha, siis õpid aastaga üksteisega arvestama ja kasvad sisemiselt.
Igastahes sai eile mul asjad pakitud, tuba üle antud ja sisuliselt on üle antud ka amet, kuigi päris viimane päev olen tööl homme. Siis tuleb Liisa siia õhtusöögile ja sõidame koos ratastega tema poole ja kuni septembri alguseni on minu ajutiseks koduks viienda korruse sviit.
Parim selle ajutise kodu juures on, et kooli on 5 minutit jala.
Aastaga on ikka palju juhtunud ja pere on natukene nahavahele pugenud...seega isegi kui ma meeletult olen oodanud seda vaba elu ja ise majandamist, siis hakkan ma neid kindlasti mingil määral igatsema. Eriti kui nad on nunnud ja kuidas Eba mind Tutuuks kutsub. Nagu Helen ütles, siis see on üks nunnumaid hüüdnimesid ever. Üldse lapsed on kahtlaselt nunnud viimastel päevadel olnud...saavad isegi aru vist, et miski hakkab muutuma...ja siis ripuvad jala küljes ja teevad kisa kui peavad lasteaeda maha jääma. Eva ja ka David mõlemad pigistasid üks hommik isegi pisara silmast välja. Pauline käib ka ringi ja ütleb nutuse häälega, et ta ei taha, et ma ära lähen. Samuti käisid eile külas vanemad ja ka neil tundus kahju olevat ja soovisid edu edaspidiseks ja tundsid siirast huvi, mis edasi teen jne. Feels like home, tegelt ka!
Muidu käis mul ju Etu külas. Oli nädal aega siin, hästi vahva oli...kui ainult välja jätta, et ma pidin tööd ka tegema ja siis oli parim osa päevast alati töö aeg ja kuidagi pahasti oli, aga saime hakkama. Natukene sai poodeldud...natukene sai turistitatud ja natukene sai ka mõnusal suveõhtul jooki rüübatud. Ühel õhtul, kui mul oli hullult unekas ja pea valu ja plaan oli kodune olla saatis Magnus sõnumi, et ta on täna õhtul Kopenhaagenis ja ehk on mul aega ja viitsimist linna näidata. Linna just eriti ei vaadanud aga mõnusas seltskonnas sai päris mitu tunnikest veedetud. Kodust kaugel tuttavaid nägusid näha on alati meeliülendav, päriselt ka! Lõpuks jätsin nad kõik linna lällama ja tulin koju, sest keegi peab ju tööd ka tegema ja raha teenima. Plus Etu sai ka tsekkida öist Kopenhaageni elukest. Igastahes oli päris äge nädal...viimasel õhtul käisime ratastega ka sõitmas...sest enne polnud selleks lihtsalt võimalust. Mul nimelt varastati jalgratas Klampenborgi stationist ära, kui mul oli olnud ta kõigest kuus päeva. Õnneks maksis kindlustus selle kinni ja sain endale sisuliselt samasuguse ratta, ainult musta asemel on selline natukene türkiisi moodi sinine, mulle tegelikult meeldib rohkem! Aga kerge ebaõnn ikka, et alla nädala omad ratast ja siis jalutab keegi sellega minema. Eestis poleks kindlustus elus seda kinni maksnud. Seega olen õnnelik.
See kord tuunin ratast natukene enda omaks ka..mulle üldse ei istu see puine jupiteri kiri seal näiteks. Aga eks näeb. Ootan, et saaksin järgmine nädal Põhjamaade Hirmult paki koos särgi ja kleepsudega ja siis saab mu ratas endalegi mõne kauni tuumapea kaunistuseks :).
Aga ega muud polegi kirjutada vist...veedan oma viimase pühapäeva veel perega ja homme kolingi minema...ja nagu mu ühed lemmikpoisid laulavad, siis in the end there's only love ;). Isegi kui mingi hetk on tahtmine kõik perse saata ja mitte midagi teha, siis õpid aastaga üksteisega arvestama ja kasvad sisemiselt.
August 03, 2012
The Dark Knight Rises
Crowd: Deh-Shay, Deh-Shay, Bah Sah Rah. Bah Sah Rah.
Bruce Wayne: What does that mean?
Prisoner: Rise
Roland Daggett: You're pure evil!
Bane: I'm necessary evil.
Tsiteerin siinkohal Robert Kõrvitsat ja ütlen, et mulle väga meeldis, et Christopher Nolan oli kategooriliselt Batmani uue filmi 3D versiooni vastu. Mulle lihtsalt isiklikult 3D ei meeldi eriti ühegi filmi puhul ja eile nähtud film töötas ideaalselt 2D versioonis.
Suurepärased näitlejad ja igati well spent evening.
Eriti meeldivalt üllatas mind isiklikult Anne Hathaway Catwoman'i rollis...tähendab eriti hot oli. Ja teadagi on tegu super andeka näitlejaga.
Christopher Nolan did it again, I would say. Õhtuses menüüs on triloogia kaks esimest filmi. Vot nii!
Subscribe to:
Posts (Atom)