Kas pole mitte naljakas, kuidas elu muutub? Just nimelt inimeste osas, üks hetk on nad suur osa su elust ja kõik tundub, et on kõige õigem üldse.. ja siis miski läheb kuskil katki ja see inimene enam ei ole osa su elust.. ta vahel ikka tuleb sulle mõttesse vast, aga ta ei ole su sõber enam.. te ei räägi enam, te võib-olla ei näe enam mitte kunagi, kes teab. Aga selle inimesega koos võivad kaduda su elust ka inimesed, kes olid su elus sellepärast, et see inimene oli su elus. Noh nagu kui käid koolis, siis su klassi ja koolikaaslased on suur osa su sotsiaalsest ringkonnast ja kui kool läbi saab, siis jäävad alles osa neist inimestest, aga mitte sugugi kõik. Teate küll, kuidas need asjad käivad. 

Siis kui ma Eestist ära kolisin, siis ma umbes arvasin ikka, et kes jäävad alles ja kes ei jää.. aastate jooksul on asjad muidugi muutunud.. aga neist, keda ma arvasin, et kindlalt alles jäävad, ei jäänud peaaegu keegi.. ja need, kellega muidu nagu ei suhelnudki väga, suhtlen seni ja alati kodus käies trehvame, kui ajad kattuma saame. Viimased korrad olen ma nii kiirvisiidil käinud, et väga raske on kõiki näha olnud, keda näha olen tahtnud. Märtsis parandame selle vea ära :).

Igaljuhul aasta 2016 oli kuidagi veider, ma ei ütleks, et halb, selline elu õppetund, nagu Reket räppis oma viimases loos. Inimestes sai palju pettutud ja ütleme, et kui tol hetkel oli valus ja nõme ja värki, siis peale seda kõike on kuidagi rahulikum ja stabiilsem olla. Kuidagi on puzzle paremini kokku pandud, või tähendab pole ju koos, aga pilt tundub selgem karbikaanel ja teab, mis tükid peaks mis tükiga kokku panema. 

Muidu oli ju edukas aasta, kool sai lõpetatud ja töö alaselt ei ole üldse asi nii hull. Ei ole küll oma unistuste ameti peal ja kohati viskab kõik ikka üle, aga tegelikult on mul toredad kolleegid ja management, kes mind hindab ja nagu me just mu aastalõpu vestlusel ülemusega rääkisime, siis olen ma selle aastaga palju kasvanud, ja seda just inimesena, veider on, kui seda keegi kõrvalt märkab, aga nii on. 

Edasi saab ju aint paremaks minna, eksju :).

2016-1.

Olen oma elus jõudnud punkti, kus ma tunnen, et ma ei taha enam suvaliste inimeste veidrustega harjuda, sellepärast, et ma olen sunnitud nendega korterit jagama. Ainus, kellega ma olen tulevikus nõus harjuma on minu tulevane elukaaslane ja sedagi ei näe ma hetkel väga juhtuvat. Tahaks lihtsalt vahelduseks elada üksi ja olla selline laiskloom ja kaootilise elustiiliga kass nagu ma loomult olengi. Et millest sellised mõtted? No nagu ma vist kuskil maininud olen, otsisin ma siin eelmise aasta lõpus uut kodu.. alustame sellest, et kodu otsimine siin kuradi Kopenhaagenis on pea mission impossible, ERITI kui sul ei ole eriliselt sääste ja tahaks midagi kesklinnas ja keegi su tuttavatest ei üüri midagi välja ja nende tuttavatest ka mitte. Alustasin oma korteri otsinguid nagu ikka, et facebooki ülesse, et kas äkki keegi tuttavatest või tuttava tuttavatest otsib roomiet, see oli suht tulutu tegevus.. või noh sõbrad/tuttavad teadsid siis, et kui kuskilt midagi näevad, siis kohe annavad mulle teada. Siis kammisin läbi erinevaid facebooki gruppe, mis ei toonud ka mingit tulu. Või siiski, üks huvitav pakkumine tuli, haha. Ma saan aru küll, et maailma parim pakkumine ja et ma oleks pidanud haarama oma kolm asja ja minema, aga tundus natukene liiga hea, et tõsi olla eksole.

 Lõpuks tegin endale siis boligportalisse ja findroommate portaalidesse ka kasutajad, aga need mõlemad maksavad.. aga desperate times you know. Pean tõdema, et ka neist kummastki ei olnud erilist kasu. Boligportalist oli nii palju kasu, et ma sain ühte korterit vaatama minna.. seal samas Østerbros, kus ma enne elasin, natukene kaugemal linnast, kui mu eelmine elukoht. Sisuliselt polnud asukohal viga, korterilgi polnud viga.. kui vannituba välja arvata, see oli veits khm.. aga tead oleks üle elanud.. AGA siis tuli asja aga. Nimelt arvas korterit üüriv noormees, et me võiks omavahel veits tuttavaks ka saada enne kui me korterit jagama hakkame. Loomulikult. Istusime siis tema tuppa, tema istus toolil ja mina diivanil, laud oli meie vahel.. rääkisime juttu, kõik tsill, siis aga liikus tüüp toolilt ka diivanile.. no fine, mis seal siis ikka.. aga niimoodi sujuvalt liikus ta mulle kogu aja lähemale.. seniks kuni lõpuks oli ta ikka mul täitsa kõrval.. ma endamisi mõtlesin, et päriselt he can't go for it, can he? Ja siis mu telefon oli mu kõrval ja ta võttis selle ära ja enne kui ma reageeridagi jõudsin pani ta oma käpa mu põlve peale ja teisega üritas mu kaela katsuda ja salli ära võtta.. selle peale hüppasin ma püsti ja käskisin tal ära lõpetada.. õnneks ta sai sellest aru ja sain oma telefoni tagasi ja kui ma olin talle ka valetanud, et mul on väga tõsine suhe oma "noormehega" ja ma nüüd tõesti pean tööle minema, pääsesin ma sealt ka minema. HUH. Läksin koju, võtsin lonksu pudelist veini ja kirjutasin Annele, et kas ta minuga linna joogile ei tuleks.. õnneks tuli, sain oma vastikuse alkoholiga natukene puhtamaks. Mõtlesin, et no sellest vennast ikka rohkem ei kuule eks.. aga kus sa sellega kaks nädalat hiljem saatis ta mulle sõnumi, kus ta vabandas, et ma temast ei kuulnud veel ja et kas ma ei tahaks minna ja temaga veel chattida või ehk õlle teha. KHM?! Vastasin sellele, et ei aitäh, aga mul on kodu juba olemas. Ja vähe sellest saatis ta siin aasta lõpus mulle uuesti sms'i, et kas oleks nii halb mõte meil pudel veini sheerida tuleval aastal? jah, maailma kõige halvem mõte ja ma ei ole üldse nii desperate nagu ta endale ette kujutab.. lisaks olen ma ikka väga mitte huvitatud. 

Boligportalist sain ma veel paar huvitavat kirja, üks neist palus mul kirjeldada KUIDAS ma uksest väljun kui ma korterist lahkun ja üldse tahtis ta mu detailset päevaplaani..  imeline.

Lõpuks kui ma olin juba veits lootust kaotamas ja leppinud mõttega, et pean võib-olla, et kolima mõneks ajaks Lundtoftele Pauline ja Steve juurde, helises minu telefon ja üks tütarlaps küsis, et kas ma olen veel nende korterist toa üürimisest huvitatud ja et kas ma saaksin tulla seda homme vaatama? Ja siin ma nüüd olen, jagan korterit miljoni nepaallasega. Tuba on imepisike võrreldes sellega, mis mul enne oli.. aga tead see ei ole ju igaveseks ja palju ma kodus olengi.. asjadel on koht olemas ja voodi mahtus ka ära :). Natukene jama on sellega, et kui ma kolisin, siis ma teadsin, et neid elab siin kaks, aga ilmnes, et neil kahel on mõlemal abikaasad ja lisaks kolis nende vend USAst tagasi ja peatub hetkel siin. Nad on kõik toredad ja värki eks, aga kurat see kultuuride erinevus lööb mulle ikka kord päevas või nii kõrvakiilu. Ja noh eks igal rahvusel ja inimesel ole omad kiiksud, ja ma hetkel ei viitsi üldse nendega harjuda kui aus olla. Aga seniks kui pole midagi paremat, siis saan hakkama. 

Muidu väga midagi uut vist ei olegi. Tööl on veits pingelised ajad ja kool tuleb ka järgmisel nädalal ära lõpetada, aga küll ma kõigega hakkama saan, ma olen ju Kiku ja pealegi 2016 tuleb ju parem kui 2015 oli, sest sellest ei saa väga sitemat aastat tulla.. siis läksid persse asjad, mida sa oskasid eeldada, et võivad persse minna ja lisaks ka asjad, mille peale sa ei osanud oma õudusunenägudeski tulla. Aga ma elasin selle üle ja lõpp juba kiskus paremaks ja 2016 algus kuni siiani on päris okei olnud :)... üritan siia ka rohkem jõuda, kui seda kohta veel keegi üldse loeb.. ja kui ei loe, siis kirjutan ise-enda jaoks, saan hiljem kunagi naerda enda üle, haha.

cheerio!

sometimes good things happen with bad people.

It's not always true that time heals all wounds
there are wounds that you don't wanna heal
the memories of something really good
something truly real, that you never found again..

Eelmine pühapäev, pidin saama kokku Frederikuga, et minna Build a Bear poodi tema vennatütrele karu ostma. Saime seal siis kuskil 13 paiku kokku, mõlemad veel väsinud eelmisest õhtust, sest me käisime peol ja saime koju suht hilja ja unetunde polnud just kes teab kui palju. Nii me siis tsillisime seal karusid vaadates. Väidetavalt olla tal väga spetsiifilist roosat karu vaja, aga seal ei olnud otseselt sellist ja siis me jalutasime seal edasi-tagasi ja naersime niisama, kui lambi nimede karusid seal oli.. ühed olid näiteks "honey girls". Ja ühe karu juurde oli kirjutatud "I light up and make magical sounds".. anyway, seal me olime ja vaatasime karusid kui üks hetk kuulen enda kõrval Mikkeli häält "Dude, wtf?" Ülilamp on kellegagi niimoodi kuskil lambi poes kokku joosta.. siis me edasi tsillisime kolmekesi, sest väidetavalt oli Mikkelil ka oma õele karu vaja.. mõtlesin küll, et Mathilda on tiba vana kaisukaru jaoks, aga mida ma ka tean eks. Hetk hiljem astuvad uksest sisse Anne ja Dip, kes samuti tulid nii juhuslikult karusid vaatama ja käitusid väga üllatunult meid sealt eest leides. Ma blondiinina ei ampsanud ikka veel läbi, et something was going on. Naersin, et noh universum tahab vist, et me kõik lõpuks kokku saaks.. Rune on veel puudu ja olekski kogu kamp koos. Ei läinudki palju aega mööda, kui Rune kohale lendas. Ka sel hetkel ei ampsanud ma veel läbi, et see asi kõik planeeritud on. Siis võttis Dip kotist välja tasuta piletid Tivolisse ja murdus ja ütles, et "well, we didn't all manage to get together and celebrate your bday in March, so today is your bday - happy bday!" Damn, mul pole kunagi varem üllatuspidu olnud sünnipäevaks, veel vähem on mul olnud sünnipäeva pidu augusti lõpus. Aga kuna ma ei olnud kunagi varem Tivolis käinud ja ma just ükspäev mõtlesin, et eriti äge oleks sõpradega kuskile lõbustusparki minna, siis tabasid nad ikka mõnusalt naelapea pihta. Ilmaga oli ka eriti hästi läinud, seega kuus täiskasvanut ja üks laps ning lõbustuspark terveks päevaks, y0! 

Sain küll kolmanda karuselli peal südame pahaks, aga peale mõnda aega rahulikult võtmist olin tagasi kuskil karusellil pea alaspidi ja kõik oli fun jälle! :D Veits pildimaterjali tollest päevast siis :).

Frederik ja kaelkirjak.

Rune ja Frederik.

Dipiga karusellil.

Rune ja Anne.

Dip ja Frederik.

Mikkel ja Anne.

the gang.

the gang vol2.

Ja vana hea, et pole siia sada aastat jõudnud, aga ausalt see kord olen olnud ma kooli ja tööga hõivatud. 

Alustame siis koolist. Esiteks oli meil mingi kreisi eksam kaks nädalat sisuliselt.. alustades 48h eksamiga, millele järgnes 72h eksam ja sellele lõpuks suuline osa. Kõik kokku andis ühe hinde ja noh mul läks kuskil miski veits valesti, seega teen selle septembri alguses uuesti. Veits nõme, aga parem teha uuesti, kui mingi kehv hinne saada. Shit happens you know :).

Siis lisaks eksamile oli vaja tegeleda ka endale suveks praktika leidmisega, mis ideaalis pidi algama 1sest juunist. Aga see oli suhteliselt keeruline protsess, isegi kui said mõne vastuse oma avaldusele, siis see oli eitav ja peale mõnda kuud oli eitav vastus ka tunduvalt positiivsem nähtus, kui üldse mitte mingi vastuse saamine. Lõpuks õnnestus mul leida endale vist päris tore praktika. Alustasin sellega sel nädalal. Tegu on ühe väikese nunnu nahahooldusvahendeid tootva poekesega - MIRINS COPENHAGEN,  mis on suht mu kodu kõrval. Õhkkond on hästi tsill ja rahustav ja mulle hetkel väga meeldib. Teen neile natukene graafilist disaini.. koos story tellinguga, aga need kaks asja käivad minu maailmas käsikäes :).

Ja nüüd töö juurde. Uh. Alustame sellest, et peale seda kui ma oma korteri Tallinnas maha müüsin, siis ma tulin Taanis töölt ära ja otsisin uut kohta, niimoodi tasa ja targu. Aga see otsimine ei edenenud kuigi edukalt, ehk siis üks hetk olin punktis, kus raha oli otsakorral ja tööd polnud, ehk siis olin fucked. Ja pidin tegema seda, mida ma endale lubasin, et i'll never go back there - rääkisin ühe oma kursaõega, kes on hotellis koristaja ja sebisin end ka sinna tööle. Alustame sellest, et see on üks raskemaid ja nõmedamaid töid ma olen oma elus teinud. Kontorite koristus pole pooltki nii nõme ja raske. Teiseks on seal selline korralagedus ja organiseerimatus ettevõtte siseselt, et halb hakkab. Ja noh kolmandaks - neile jäid väga ette mu tattoveeritud käed. See oli ikka päris pikalt neile pinnuks silmas ja lõpuks pidin ma ostma endale ise tööle särgi, sest mul oli nende vingumisest ikka tõsiselt kopp ees ja vaimselt hakkas see mulle ajudele..sest mu algne plaan oli mitte osta endale pikkade varrukatega särki, sest teoreetiliselt peaks töösärgi töölt saama. Bitches. Edasi läksid asjad küll natukene inimlikumaks, aga siiski - see koht pole mu lemmikute hulgas for sure.

Aga et kõik nii tumedates toonides ei oleks, siis suht kohe kui ma olin selle koristamis tööga algust teinud sain ma lennujaama Hamleys poodi intekale ja see läks hästi ja nad pakkusid mulle tööd. Aga lennujaam ja nende turvasüsteemid ja nõuded on üks omaette ooper. Seega kogu see asja-ajamine võttis rohkem kui kuu aega aega. Aga lõpuks sain ma sel nädalal oma lennujaama ID kaardi kätte ja tegin isegi oma esimese vahetuse tööl. Homme on järgmine jne. Plus sain ma eile oma töökaaslaselt sms'i, et ta leidis uue töökoha ja seetõttu pani paljud oma vahetused vabadeks vahetusteks, et me saame ise võtta tema vahetusi endale vastavalt soovile. Seega life is good. Plus mu uued töökaaslased tunduvad täiega toredad ja ülemus on ka tore :).

Ja suure tõenäosusega saan ma lõpuks oma SU asjad ka korda. Seega life is good finally.

Pean viisakalt vabandama, et mul on arvutis umbes mitu nädalat seisnud lahti see lehekülg ühena miljonist tab'ist ja lihtsalt vaikselt olen siia kirjutanud, aga pole asjaga lõpuni jõudnud ja pole seda ka kunagi postitanud. Tahaks öelda, et aega pole olnud - tüüpiline taanlaste moehaigus, mis vaikselt endalegi külge hakanud, aga siis ma valetan nii ise-endale kui ka teile.. seega ütlen ausalt, olen laisk olnud ja pole seda püsivust kuidagi olnud, et istuks ja kirjutaks, aga täna on vaba päev koolist ja ma piinan oma naabreid selle tõsiasjaga, et ma kuulan repiidi peal Ceilin Dioni meistriteost My heart will go on.. ja ei, ma ei ole heartbroken, mulle lihtsalt meeldib see laul :). 

Aga nüüd teen kiire hüppe paari nädala tagusesse, kus Kopenhaagenit tabas selline imeline sündmus nagu Steel Pantheri kontsert ja kui ma päris aus olen, siis mõned meist pole ikka veel sellest mullist päris välja saanud ja me ei kurda ka. Esiteks, on see üks neid bände, mis peaks olema "must see live" listis. Nad on naljakad ja mul on nende kontserditest alati ainult head mälestused. Kogu see päev, mil nad siin olid, oli pehmelt öeldes persses päev ja tundus, et läheb aina hullemaks... lõpuks kui ma oma toast välja astusin, oma üüber lühikeses nahkkleidis ja biker bootsides, siis otsustas mu saapa tald lahti tulla ja kanna kohas haigutas üks suur auk. Aga mul oli kergelt kiire ja kõigest kõrini, nii ma lippasingi Mollie poole katkise saapaga ja lootsin, et edasi läheb õhtu paremaks. Ja kui nüüd välja arvata, et ma Amageris tema korterit otsides täiega ära eksisin, oma nahkkleidi sisse ära haudusin, siis peale Mikkeliga kokku saamist hakkasid asjad tõesti paremaks minema ja hetkel meenub kogu see õhtu kui ühe väga toreda väljas käimisena. Esiteks ma armastan kuidas me kõik selleks kontserdiks dress up'ime ja kuidas meid on kontserdil päris palju tuttavaid ja kõik on 100% fun ja muidugi ka aftekas, või linnas jauramine neis outfittides - love it! Kontserdi osast nii palju, et ma kartsin hullult, et nad mängivad aint oma uusi lugusid, mis pole pooltki nii head kui kahe eelmise plaadi lood, aga ei - kõik vanad lemmikud tulid järjest ära. Isegi Girl from Oklahoma! Ja Asian Hooker loo ajal oli Anne debüüt - tema ainsa piffina laval koos Michael Starr'iga - WOAH! Ja she totally rocked it! 

Mikkel-mina-Frederik

Frederik-Mollie-Mikkel

Anne-Michael Starr

Peale Steel Pantheri kontserti oli raske oma elurütmi tagasi saada - aga kõigil oli koolis projektid vaja lõpetada ja sama kehtis ka minu kohta. Graafilise disaini valikmoodul. Ma arvan, et see oli üks parimaid asju, mis minuga KEAs õppimise ajal juhtunud on. Esiteks see õppejõud oli lihtsalt amazing ja teiseks ma õppisin sealt päris palju. Ma reaalselt ei puudunud ühtegi tundi loengutest ja kui ma saaks veel tema loengutes käia, siis ma ei laseks endale seda pakkumist kaks korda teha. 

Meie lõpuprojekt oli teha ajakiri, mõelda välja idee, millest see ajakiri on ja mõelda pealkiri ja siis luua sellele kujundus. Kuna aeg oli limiteeritud, siis sisu ei pidanud kirjutama, võis kasutada tekste internetist või Lorem Ipsumit, ma läksin viimase teedpidi, mis võib-olla sai mulle natukene saatuslikuks, sest mul selle typography asjaga läks ikka veits rappa.. plus ma ei olnud piisavalt test printe teinud.. aga need on asjad, mis tuleviku mõttes endale kõrva taha panna. 

Minu lõpptulemust saab tsekkida - SIIT!

Ja kirjalik tagasiside, mille ma õpetajalt sain, kõlab sedamoodi "Final-assignment: Brave concept. Good that you went out of your comfort zone. Just remember to check the font weights and sizes before printing. Portfolio: You are always original in your approach. You are strong on compositions. Your weakness is typography. Use much more time when selecting and testing out fonts for display typography. Always works as creatively with your body copy as the rest of your design. Also be a little more critical when doing your finish."

Mulle meeldib, et leidub veel õppejõude, kellel on klassis 46 õpilast kolmeks nädalaks ja ta viitsib peale seda kõike anda neile kõigile konstruktiivset tagasisidet. Thomas Arendt on vaieldamatult üks mu top3 õppejõudusid läbi aastate. 

Oma sünnipäevagi sain veeta Graafilise Disaini projekti lõpetamisega ja eksamiks valmistumisega. Aga see eest 27ndal sai seda korralikult tähistatud. Alustades sellest, et Pumpehusetis esinesid Draakonid! Ja neid oli niii HEA näha! Karli oli ka üüber hea näha! Ja kontsert oli täiega tore ja nagu Mollie Ewertile ütles siis "you sound like Coldplay, just better!" :) 

Draakon-Draakon-Ewert-Draakon

 Lisaks sai endale soetatud nende uus vinüül, mida ma algselt ei plaaninud osta, sest me pidime tsikkidega edasi linna tantsima minema ja see ära kaotada oli päris suur oht. Aga peale kontserti mu purjus pea ikka arvas, et ma ei saa ilma selle vinüülita elada, seega ostsin selle ja lasin autogrammid ka peale ja kui ma olin tükk aega Erkiga rääkinud ja teatanud talle, et ma suure tõenäosusega selle sel õhtul ära kaotan, siis ta võttis mu vinüüli, küsis mu numbrit ja kirjutas juurde väikese note'i :D.

Drunk girls special edition.

Lisaks küsis ta mult naljakat asja, alustas sellest, et kas ma hängisin kunagi nende livedel koos Mariga, keda me mõlemad tunneme ja siis lisaks, et kas on võimalik, et ta nägi mind paar aastat tagasi Christianias jalutamas. Olin küll mina, aga ma olin kindel, et ta ei näinud mind tol korral - veel vähem oleks ma eeldanud, et ta paar aastat hiljem seda mäletab, heheh.

Jaaaaa muidu, ma ei teagi, kas ma sellest kirjutanud olen - aga kunagi mitu aastat tagasi oli Draakonitel Rootsis Malmös kontsert ja siis seal sai Karliga jutustatud ja nad tulid just USAst ja siis ta rääkis mingitest piinlikest Eesti fännidest, kes olid kontserdile tulnud murmütsides ja hakanud lava ees hundirattaid tegema jne. Sellest edasi tegime omavahel nalja, et kui nad tagasi Rootsi või Taani tulevad, siis ma heegeldan talle murumütsi ja ta hakkab hundirattaid harjutama. Läks mööda aasta-kaks ja nad olidki tagasi Kopenhaagenis. Heegeldamisega ma sina peale ei saanud, seega kudusin Karlile murumütsi. Eriti koleda ja lötendava, aga asi oli siiski põhimõttest kinni hoida. Tema hundirattaid ära ei õppinud, aga mis seal ikka, ta busy ka :). Aga see Kopenhaageni kontsert oli kolm aastat tagasi ja see murumüts on nendega ringi tuuritanud ümber maailma! Ja kui ta ütles, et neil on see praegu ka olemas ja kaasas, siis ma ei uskunud enne, kui ta meile seda näitas! Draakonitele seletas ka kõigile, et see ongi see murumütsi tsikk - heheh. Äge kui on ägedaid inimesi elus olemas ja nendega on su teed ristunud! :)

legendaarne murumüts ja Karl.

Kontsert läbi, trippisime tsikkidega Den Glade Gris'i, kus saime kokku Annega ja damn hullult fun oli! Mollie küsis bändilt, et nad mulle sünnipäeva laulu laulaks ja aah, pmst time of my life oli! :D Smari ja Brynjar olid ka lambist seal ja kogu õhtu on üks suur rõõmupall, yay! :)

Supergirls! Anne, Mollie, mimimimiMI, Hanna-Liisa.

Niisiis, see oli kiirülevaade, mis vahepeal toimunud on.. või noh, eredamad hetked. Edaspidi püüan ehk siia rohkem jõuda, aga lubadusi ei anna, sest koolis hakkas uus ja viimane moodul ja järgmised viis nädalat tulevad üüber tegusad.

this pointless perfection..

..keeping me up at night.

Elephants From Neptune olete kuulanud? Ei ole? No ma ka ei olnud, aga see Insomnia lugu on neilt on mu jaoks üks põhilugusid olnud viimane nädal aega. 

Muidu aga on see, et Kopenhaagenisse on jõudnud kevad ja koos kevadega on nagu palju rohkem energiat ja head tuju tulnud. Või on see lihtsalt asjade kokkusattumus? Igastahes eile oli esimene ilm, kus sai tennu ja nahkjakiga käia ja seda oli piisavalt, kuigi rannas oli tuul siiski veel tsipa tsilli. 

Muidu aga on koolis fun hetkel, meil on uus valik moodul, eelmine nädal hakkas - graafiline disain. Õpetaja, kes meile seda annab on street arti taustaga, hetkel töötab graafilise disainerina ja talle meeldib skeit jms. Seega on koolis hetkel eriti põnev käia ja ülesanded, mis siiani teinud oleme, on täiega minu teetassist - ehk siis värvi harjutuseks oli meil disainida rulasid ja esimeseks koduseks harjutuseks oli disainida cd kujundus. Ma ei saa just kurta. 

Muidu aga ei ole väga midagi uudist. Jätkuvalt on suureks märksõnaks pea kohal - OTSIN TÖÖD. Jep, selline luuser olengi, et ikka veel olen töötu. 

when connections are real, they simply never die. they can be buried, or ignored or walked away from, but never broken. if you're deeply resonated with another person or place, the connection remains despite any distance, time, situation, lack of presence, or circumstance. if you're doubtful then just try it. go and revisit a person or place and see if there's any sense at all of the space between now and then. if it was truly real, you'll be instantly swept back into the moment it was before it left - during the same year and place with the same wonder and hope, comfort and heartbeat. Real connections live on forever. /Victoria Erickson/

page 33.

My mom never told me that short skirt is not always enough to get guys attention.

Tegelikult see ju algselt üldiselt toimib - pikad jalad ja asking for it seelik. Aga lõpuks, et see inimene ka su kõrvale jääks, selleks on vaja seda x keemiat omavahel ja kui me nüüd aus oleme, siis ka see ei aita, vist.. sest noh lõpuks on ikka mingi asi puudu ja tont seda teab, mis see miski siis on. 

Võtame näiteks, et sul on üks inimene oma elus. Te pole kunagi normaalsed sõbrad olnud, normaalsed selles mõttes, et te olete alati mingite lisadega olnud ja see ei olegi ju imelik, kui see kõik saab alguse seksist ja plaanimatult saavad teist sõbrad, kellest omakorda saavad parimad sõbrad. Isegi kõige parema tahtmise juures ei saa sa siis öelda, et sulle see inimene korda ei lähe ja kui sul läheb hästi, siis lähed sina talle ka korda ja kui eriti hästi läheb, siis teil on üksteise vastu samasugused tunded. Selles mõttes, et see on tavaline, et ühel poolel tekivad tunded nii või naa.. seda on ju kohe alguses ette näha, lihtsalt ise mõtled, et mina ju see ei ole, ma oskan asja kontrollida. Oskadki, kuni enam ei oska ja siis oled sa omadega sees ja midagi pole enam teha ka. Finito. 

Võib-olla on see ka normaalne, et teil mõlemal on samad tunded üksteise vastu.. või, et üldse ei tekigi tundeid.. minu võibolla kitsarinnalises maailmas tundub, et kõige suurem tõenäosus on sellel esimesel variandil. Ehk siis ühel poolel tekivad tunded.

Normaalses olukorras, kui su tunnetele ei vastata, lõpetad sa selle inimesega suhtlemise - sest noh, mida kuradit sa ikka piinad end ja hoiad end tagasi edasi liikumisest. Aga vaata see ei ole variant, sest see inimene on su üks parimaid sõpru - ja sa ei suuda ette kujutadagi, et teda üks hetk su kõrval ei ole.

Kujundlikult rääkides oleks selle koha peal auk, kus tema oli ja isegi kui keegi mingi hetk selle augu natukene täidab, siis päriselt ei tee seda ju keegi mitte kunagi. Sa püüad siis olukorraga kuidagi hakkama saada, sest vaatamata sellele, et ta käitub nagu te oleks paar ja vähemalt korra nädalas sind näha tahab ja üle päeva helistab ja muidu sulle kirjutab pidevalt - väidab ta ka, et tal pole su vastu romantilisi tundeid, mis omakorda üldsegi ei tähenda, et tal poleks su vastu tundeid. Selle kuradi jamaga ajab ta su pea jumala sassi. Sa oled korduvalt ta pärast nutnud ja temaga tülli läinud, aga iga kord ära leppinud ja omavahel asjad selgeks rääkinud. Ja ring hakkab samast punktist. Ja sinu peas keerleb ikka ja jälle küsimus - mis kurat see asi on, mis tema arust puudu on? Aga kuna sa kardad ta vastust, siis sa ei küsi ka - sest parem on ju end piinata. Teine küsimus, mis su peas keerleb on - mis kuradi vahe on sõbra ja romantilistel tunnetel. Noh sa saad ju tegelikuses aru, mis seal see vahe on.. aga sa ei suuda sellest siiski täpselt aru saada. 

Selle koha peale pean ma kopi/pastema lõigu ühest vestlusest oma sõbraga, kes seletas maailma kõige paremini ära nende kahe vahe, mis kõlab siis sedasi: "Mul on väga paljude inimeste vastu feelinguid, sõprade just. Ma ei taha, et nendega midagi halba juhtuks ja ma olen nõus tihti ennast ohverdama nende heaolu nimel, mis pole alati ka õige, aga raskel ajal toetamine nö enda huvisid tagaplaanile pannes. Ja ma tahan, et inimesel oleks parim elu ja teen mõnes mõttes endast kõik võimaliku, et see ka nii oleks, ennast unustamata sealjuures. Et see inimene on mu jaoks ääretult kallis, võiks öelda, et ma mõnda lausa armastan nagu siiralt ja sügavuti, aga kui sõpra. Piltlikult hüppaks ka kuuli ette, kui vaja. Sõidaks 3 tundi autoga töönädala sees, et teda aidata mingi teemaga, kui telefonitsi ei saa, sest ta on nii endast väljas, et viskab telefoni minema ja lülitab välja, sest ma "häirin" teda. Sõidan kohale ja ütlen, siin ma nüüd olen ja olen valmis selleks, et mind jäetakse ukse taha ja ei lastagi tuppa. Ja siis sõidan pärast veel 3 tundi koju öösel.

Romantic feelings on natukene midagi muud. Kõik eelnev kehtib, aga seal on midagi juures. Seal on see efekt, mida kellegi teisega ei ole. Neid tundeid kasvatab inimese viibimine samas ruumis. Üksainus juhuslik kohtunud pilk teeb terve päeva kõige ilusamaks päevaks üldse. Sa tahad samal ajal hüüda maailmale, kui õnnelik sa oled, sest su kõrval on just see inimene. Samal ajal ei taha sa kellelegi midagi öelda, sest sul ei ole vaja, sulle piisab lihtsalt selle inimese olemasolust, olgu ta siis kaugel või lähedal. Sa tahad käia temaga käest kinni, kuid tead, et võimaluse puudumisel annab see ainult juurde, kui jälle kohtute. Lühidalt kokku võttes nagu kaks kassipoega, kes üksteisega mürades unustavad maailma ja kõik selles. Sest sa tead, et sul pole vaja õnneks muud, kui teda. Elus on halba ja head, aga kuni see inimene on sinu ja sina tema, siis mured lihtsalt kahvatuvad selle kõige kõrval ja hea saab ainult paremaks."

Ja sa loed seda ja saad sellest isegi aru, et võibolla ongi nii. Aga siis sa mõtled edasi... kurat ei ole ju päris nii teiega. Ses suhtes, et võtame ühe näite veel kõrvale - sul on ka üks teine sõber, kellega te olete lähedased ja teil kunagi oli midagi, ja vaatamata sellele, et te hetkel lihtsalt sõbrad olete, olete te siiski mingi tasemeni attracted to each other. Ja sa tead, et te hoolite üksteisest ja saate üksteise peale kindlad olla - ja sa ei tea seda lihtsalt jutu põhjal, vaid olete seda üksteisele näidanud (üleüldse, kui sul on selliseid sõpru, siis sa oled üks kuradi õnnelik inimene ja mul on rohkem kui üks selliseid - ma eeldan, et te teate, kes te olete - asendamatud!). Aga teie vaheline vaib ei ole sama. Selle teise inimesega on mingi seletamatu connection ja kui sa mõtled siis üks hetk, et fain ma kujutan ette, et meil on see connection, siis ütleb su sõbranna, et te ju käitute kõrvaltvaatajale ka nagu te oleks rohkemat kui lihtsalt sõbrad. Et siis kuidas nemad seda teavad? Segane värk. Ise elame oma elu segaseks ja mille kuradi pärast? Kas me tõesti oleme siis hirmul commitmendi ees või tõesti ongi seal see miski, mis on puudu? Lõpuks vist tuleb asjale aega anda ja kui asjast peab asja saama, siis saab, kui ei, tuleb uus ja hullem - eeldavasti mõlema jaoks ja loodetavasti jääb sõprus püsima :).

Ja kui kogu see sissekanne tundus nüüd natukene halavalt, siis tegelikult on kõik fine, ma lihtsalt pidin selle enda seest välja saama - et kuidas kurat inimene, keda sa väga hästi tead ja kelle osas sa tajud ära, et miski on valesti ka siis kui te ei ole koos ja kunagi sellega mööda ei pane - on ühek hetkel su jaoks täielik müsteerium ja sa ei saa absoluutselt temast aru.

page 20.

i want to trip inside your head
spend the day there...
to hear the things you haven't said
and see what you might see
i want to hear you when you call
do you feel anything at all?
i want to see your thought take shape
and walk right out..
the songs are in your eyes
i see them when you smile..
i've seen enough i'm not giving up
on a miracle drug..
of science and the human heart
there is no limit..
there is no failure here sweetheart
just when you quit..

page 8.

Hei-ho 2015!

Nüüd juba üle nädala seda aastat olnud ja oma laiskuses pole ma isegi siia jõudnud, mis ei tähenda, et ma sellele mõelnud ei oleks... plaan oli see 2014 kokku ka võtta, aga ma ei teagi, mida täpselt selle kohta öelda, aga proovin siiski. Alustame sellega, et muutlik aasta oli, jooksvalt ei tundunudki, et nüüd hullult palju asju oleks juhtunud - aga kui ma vaatan ise end aasta 2014 alguses ja aasta 2015 alguses, siis vaatan ma siiski päris mitmes osas erinevat inimest. 2014 oli täis palju uusi inimesi, kellest nii mõnigi mu elu palju muutis ja mu jaoks väga väga kalliks said. Samuti on inimesi, kes selle aastaga mu elust välja sai lõigatud - ma ei tea, kas see oli hea, või mitte, aga vahel elul on sellised imelikud keerdkäigud. Lisaks sai kool lõpetatud ja võin öelda, et mul on academic professional degree multimeedia disainist ja kommunikatsioonis. Samuti sai uuele haridusele kandideeritud ja seda alustatud - tulevikus on mul siis Professional Bachelor Degree Design and Business valdkonnas, spetsialiseerumisega Sustainable Communication'is. Samuti ei oma ma enam kinnisvara Tallinnas, nimelt müüsin oma pisikese nunnu pesa Kalamajas maha - oli soodne aeg ja hetkel ei näinud ega näe praegugi end sinna tagasi kolimas. Samuti tulin ära töölt, mis mulle nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnav oli, paraku pole aga uut tööd leidnud veel, aga küll sellega ka korda saab üks hetk. Lisaks sai palju harrastada oma fotograafia huvi ja areneda päris mitmel suunal ja see teeb mind õnnelikuks. Ja lisaks sellele kõigele sai käidud igast ägedatel üritustel ja kontserditel - ära nähtud nii mõnigi artist, kes oli MUST SEE LIVE listis, nagu näiteks Steel Panther ja Justin Timberlake. Kindlasti juhtus veel igast ägedaid ja mitte nii ägedaid asju, aga need on, mis esimeste hulgas meelde tulid ja kirja said.

Kuidas Teie aastavahetus möödus? Minu oma möödus rahulikult, või noh me korraldasime siin korteris, kus ma hetkel elan dinneri ja siis peo. Plaan oli parem, kui lõpptulemus - vähemalt peo osas, selline tüüpiline - teeme-midagi-hästi-lahedat-sel-aastavahetusel-idee-mis-mitte-kunagi-ei-tule-sedamoodi-välja. Õhtusöök oli tegelikult tore - olime kuuekesi ja hea toit ja mõnus seltskond on alati ju kordaläinud ettevõtmine? Hiljem tuli rahvast juurde ja tegelikult oli okei, kui välja arvata, et paljud, kes lubasid tulla ei tulnud. Ja noh kui me päeval olime Paulaga kokku leppinud, et aastal 2015 me kuttide pärast enam ei nuta, siis kuskil kella 1 ja 2 vahel läksin ma Mikkeliga tülli seni teadmatul põhjusel ja purjus ja emotsionaalne mina arvas, et see on piisav põhjus oma tuppa minna ja oma meik täiesti laiali nutta. Kõige hullem, mis tol hetkel juhtuda sai, et tuppa astub Mikkeli sõber Philip ja näeb mind nutmas ja loomulikult see ka juhtus. Tema küsimuse peale, et miks ma nutan oskasin ma aint vastata, et läksin Mikkeliga tülli ja kui ta küsis, et miks, siis ma sellele juba vastust ei teadnud. Igastahes otsustas ta, et ta läheb ja räägib Mikkeliga, mida ma tal teha ei lubanud, aga ta vaatamata sellele seda tegi. Veits hiljem tuli Mikkel ja ütles, et ta ei ole mu peale ju vihane ja miks ma üldse nutan ja et ma tagasi elutuppa läheks, aga ma ajasin oma jonni edasi, et ma siiski ju millegi peale sain vihaseks ja ma ei saa seda niisama jätta. Aga kuna ma tal üle viskasin, sest mida sa ikka jäärapäise purjus inimesega vaidled, siis jalutas ta minema ja saatis Frederiku minuga rääkima. Kes lõpuks sai purjus minu sinna faasi, et ma enam ei nutnud ja oli nõus minema ja rääkima Mikkeliga ja edasi pidutsema. Lõpuks viskas meil siiski see pidu üle ja kuskil kella viie paiku viskasime inimesed välja ja läksime ise magama ära. Järgmine hommik oli parem olla, kui oleks pidanud olema, aga mitte just suurepärane, vahelduvalt ikka lubasin ära surra - õhtuks ärkasin ellu ja suutsin isegi elamise ära koristada ja aasta esimest päeva päris voodis mööda ei saatnud.

Ja nüüd olen tagasi normaalses elurütmis - ses suhtes, et kool algas.. ja palju on teha ja see on äge ja hea ja mul oli seda vaja, sest see liigne vabadus hakkas mind ära tapma. Aga sellest kirjutan ma hiljem teile - koolist ma mõtlen.

page 342.

Sometimes when you meet someone, there's a click. I don't believe in love at first sight but I believe in that klick. Recognition. 

Vaata kõik alati räägivad, et nad on su jaoks olemas kui sul vaja on ja muu selline hea suusoojaks öeldav jutt. Mitte, et ma siinkohal tahaks kellegi peale näpuga näidata või midagi, aga teate ju küll, kuidas me ise seda ütleme ja hullult tore on, kui keegi teine seda sulle ütleb. Igastahes mu parim sõber eile tõestas mulle taaskord, et mul pole mitte mingit õigust öelda, et ta ei hooli piisavalt. Esiteks oli eile äärmiselt sitt ilm, vihma sadas ja külm ja vastik oli, aga mul oli paha ja kurb ja ta oli nõus teisest linna otsast rattaga kohale tulema, mis siis, et ta ise tilkus suht kui siia jõudis - aga selleks tõelised sõbrad ongi vist? Teine asi on, et ma üldiselt ei usalda inimesi ja siis ei räägi oma asju ka, seega poleks keegi teine saanud niikuinii mind lohutama tulla ka. Õnnelik, et mul on selliseid sõpru.. noh ilma tingimusteta ja alati olemas.. plus ilma minu kritiseerimiseta. 

:).

page 313.

Kui tihti oled sina peale pidu pohmaka käes vaeveldes lubanud, et rohkem ei joo? Mina olen päris mitmel korral seda lubanud...samuti olen ma ka teinud oma elus neid perioode, kus ma päriselt ei joogi ja ma ei ütleks, et ma milleski ilma oleks jäänud. Eile hommikul lubasin ma endale taaskord, et mõnda aega ma nüüd ei joo ja ei, mitte sellepärast, et mul oli vedeliku puudusest pea õhku lendamas, et ma ärkasin ikka veel oma peo riietes, peo meigiga ja juuksed super sõlmes, sest koju tulles olin ma sõna otseses mõttes voodisse kukkunud. Pigem seetõttu, et ma ei taha oma õnnega mängida, sel korral pääsesin kerge sinika, kriimustuse ja ehmatusega, aga vabalt oleks võinud olla see purupurjus tsikk, kes lööb oma pea vastu tänavakivi serva või/ja jääb selle kollase linnaliini bussi rataste alla. 

Lisaks sain ma oma parimalt sõbralt suht pragada selle teema osas, mis pani hommikul, kui ikka jube hõre olla oli, veel rohkem mõtlema selle kõige üle ja nii otsus vastu võetud saigi.

page 266.

Vahel ärkad tahtmisega õhtul tantsima minna ja sisuliselt mitte miski ei saa seda tahtmist ära ajada ja oled nõus läbi tule ja vee minema, et keegi ära rääkida või kellegagi kaasa täägida end. Nii juhtus reedel, terve päeva oli räige isu tantsida ja lõpuks kui ma olin juba kergelt alla andnud, siis sain ma Sirilt sõnumi, et ta on teel linna ja poisid on Bar7nis, mis tähendas, et ma sain ka üüber ruttu valmis ja kimasin linna. Teel linna helistasin Sirile, et kindlaks teha, kas nad on veel Bar7nis või, mis/kus nad on, aga Siri oli vahepeal kokku jooksnud Hannaga, kes oli oma kursakatega Bar7nis, Kopenhaagen on ikka väike :D. Aga sain nendega siis Tørst baari ees kokku, või noh poistega sain, sest Siri läks tee peal kaduma või midagi, jõudis kuskil 30-45 minutit hiljem sinna. Vahetult peale teda hiilisid Lindsey ja Hanna ka Bar7nist minema ja tulid sinna, mille üle oli mul üüber hea meel, sest Siril oli missioon mitte üksi koju minna ja mina tahtsin jätkuvalt ju lihtsalt tantsida ja nemad olid ka suht tantsulises tujus, yay! Seega tantsisime veits seal ja siis viskas mul seal üle ja tahtsin ümber nurga asuvasse Night Feverisse minna ja Hanna oli ka nõus sinna tulema. Seega Night Fever it was and it was pretty fun! Vähemalt on seal selline tsill vanakooli muusika nagu N'Sync, Backstreet Boys, Grease lood jne ja odav alkohol! :D A ja vahepeal käisime me sealt väljas ja rääkisime veel Siriga juttu.. ta tegi suitsu väljas ja siis tulid mingid tsikid poole pudeli Fiskiga ja küsisid, et kas tal tuld on ja siis lampi võtsid ta alla poole järel olnud suitsu ja andsid talle selle pool pudelit fiski ja jalutasid minema.. aus vahetus? :D

Niih, aga siis sai kell kuskil 5 millegagi ja koht pandi kinni ja me trippisime ka koju.. mingil natukene seletamatul põhjusel võtsime me takso ja trippisime sellega mintsa. Kuskil kella kuue paiku olime siin siis ja mul oli epic nälg, aga olin piisavalt laisk, et mitte midagi ise kokata (kuigi oleks asju olnud küll:D)... hakkasin siis otsima justeat.dk lehelt mõnda pitsakat, kus saaks home deliveryga pitsat tellida... aga paraku kella kuue ajal on kõik kohad kinni.. lõpuks tuli Hannal meelde, et "oh, kuule Max Hamburger teeb ju ka home deliveryt"... mõte hea, läksin sinna lehele ja tellisin hunniku manti ja siis peale tellimuse kinnitamist ja maksmist viskas leht ette mulle, et "estimate delivery at 11.40". What? Nagu mingi lõunaks tellisin selle toidu nende arust või?! Kiiresti kiiresti otsime kontaktnumbri ja tühistame oma tellimuse..aga esimesel numbril öeldi, et peame sinna firmasse helistama, kes toitu kohale toimetab ja nende kontoris ei vastatud...seega ma saatsin neile e-maili sisuga "hi, i ordered food from Max burger, and I expected to get it right away, and since i am not getting it before tomorrow morning, i want to decline my order.

kind regards,

Kristel" 

enda ainsaks mureks, et ma jumala eest super drunk ei kõlaks :D, ehk siis sellest võib järeldada, kui purjus ma tegelikult olin. Peale meili saatmist olin omadega eriti rahul ja läksin endale peekonit ja muna praadima, soolates viimase erakordselt üle, nii, et see oli sisuliselt söödamatu. 

Hommikul peale mitte väga pikka uneaega ajas Hanna mu ülesse ja siis meenus, et oh kuule me tellisime öösel süüa ju, varsti peaks nad selle kohale toimetama. Ja ühtlasi olin ma vahepeal saanud neilt meili tellimuse kinnitusega, seega ilmselt ei olnud neist keegi mu öist meili lugenud, super-luks! Lõpuks sai kell 11.40 ja ma juba istusin lahtisel aknal kannatamatult, et kus see delivery guy on siis nüüd..lõpuks hakkas nälg juba väga piinama ja helistasime sinna firmasse uuesti.. alguses nad ei võtnud vastu ja siis lõpuks kui tüüp vastu võttis siis oli vestlus midagi analoogset "Hey, i ordered some food last night and it said that the estimate delivery time is around 11.40 and i haven't got my food yet." "hi, is this Kristel?" "yes" "but you sent us an e-mail where you cancelled your order.." "..ee..ookei... but do i get my money back then?" "yes of course!" "thanks, bye!" Damn :D. Päris piinlik oli hetk, kui ta täpselt teadis nimeliselt küsida, et kellega tegu, haha. Lõpuks saime siiski süüa ühest teisest pitsakast ja ma arvan, et tegu oli tol hetkel vaieldamatult parima pitsaga ever. 

Seega suhteliselt lõbus nädalavahetus oli, haha!

Aga kuna ma olen maailma kõige aeglasem bloggija, siis on vahepeal kätte jõudnud uus nädal ja puhuvad uued tuuled, uued klassikalised lood. Nimelt on esmaspäev, ehk siis eile, eriti sitt ilm on, hall ja vastik ja ma ei olnud just eriti heas tujus.. erinevatel põhjustel, ei saanud öösel eriti magada ja tervis oli ka kahtlane. Ja siis olin koolis ja loeng oli ka suht tobe ja need uued õppejõud on veidrad ja siis ma kuulasin küll, aga olin samal ajal ka veits facebookis ja skaibis. Ja siis sai loeng läbi ja Ella, üks tsikk, kellega ma olin koos oma esimeses grupis ja kes juba siis mulle eriti head muljet ei jätnud tõuseb püsti ja nii mööda minnes ütleb, et "hey, can i talk with you?" ja ma vastan, et "sure" ja ta, et "i think you should stay home tomorrow" mille peale ma vaatan talle segaduses näoga otsa ja küsin, et "what? why?" "well, if you're just in fb and skype, then you can do it from home" "i don't think it's none of your problem" mille peale ta võttis sekundi ja siis teatas, et "well, actually it is my problem, i can't focus if you type" mille peale ma suht vihastasin juba ja ütlesin, et "well, do i look like i care? no." ja jalutasin minema. Nagu päriselt ka, mis sul viga on? :D Ja täna, isegi kui mul veits kehva olla oli, pidin ma juba põhimõtte pärast kooli minema ja seda jobu isegi polnud mitte seal. 

Aga muud vist hetkel polegi toimunud, seega tõmbame otsa kokku, cheers!

page 260.

i want you by my side
so that i never feel alone again..

Ma vist olen sellest siia varem kirjutanud, aga tegelikult ka, kas pole naljakas, kuidas uued inimesed su ellu satuvad ja kui juhuslikest tutvumistest võib välja tulla midagi erilist ja ainulaadset? Ja kuidas mõned inimesed, keda sa ei arvaks, jäävad su jaoks kaugeks ja vaikselt su elust ära kaovad? Elu imelikud keerdkäigud vist.

Eile oli selles suhtes veits veider päev, et ma sain ühe meili, kus mind sisuliselt süüdistati selles, et ma ei ole ühest inimesest mitte kunagi hoolinud, kuigi tema on tahtnud alati minu sõber olla ja mina olen vastu andnud ainult ükskõiksust. Hetkel on tõesti mul suhteliselt suva, aga see ei tähenda, et ma ei oleks temast mõni aeg tagasi väga hoolinud ja lugu pidanud. Aga inimesed ja tunded muutuvad ja vahel tulevad asjad sõpruse vahele.. 

Aga sellele lisaks oli ka väga positiivne päev, kui mulle öeldi, et "you're best friend I have ever had, you're almost like my family." Ja kui seda ütleb sulle inimene, kes on sinu jaoks vähemalt sama kallis ja oluline, siis tekitab see eriti sooja tunde ja paneb südame kiiremini tuksuma küll. 

Ja kui selliseid inimesi su ellu satub, siis paneb mõtlema küll, et ou midagi olen ma kuskil ikka vist õigesti teinud :).

õnnelik! :)

page 259.

if you want to play it like a game
well, come on, come on, let's play!
'cause i'd rather waste my life pretending
than have to forget you for one whole minute.

Sain siin hiljuti pahandada, et ma kirjutan siia ainult kord kuus ja siis ka ainult ühe rea. Tegelikult on nii, et ma olen tulnud küll siia ja isegi alustanud sissekannet, aga siis tuleb midagi vahele ja ma jätan pooleli ja hiljem tagasi tulles on mõte kadunud ja sinna ta jääbki. Teine asi on, et pole väga midagi sellist toimunud ka, millest kirjutada vist... ja kui nüüd päris aus olla, siis viimasel ajal isegi tegelikult oleks millest kirjutada, aga aega pole otseselt olnud. 

Mis siis vahepeal toimunud on? Alustasin uue haridusega - Design and Business, spetsialiseerumisega Sustainable Communication. Ja kui ma selle ära lõpetan 1,5 aasta pärast, siis see ja mu eelmine õpe Multimedia Design and Communication kokku annavad mulle Baka :). Hetkel olen ma koolis kohal käinud liiga vähe, et päris kindlalt öelda, kas ta mulle meeldib.. ses suhtes, et eriala tundub põnev ja siiani on see mulle rohkem meeldima hakanud kui ta alguses tundus meeldivat. Kooli osas olen ma jällegist natukene in doubt, või noh klassi osas.. sest see on mu elu esimene kord, kui mu klass on aint tsikke täis sisuliselt.. kuskil 60 tsikki ja 3 kutti või midagi sellesarnast. I can already feel the drama coming up! Ja noh natukene on teist juba seoses grupitööga olnud ka.. aga küll sellega ka hakkama saab :). 

Siis müüsin maha oma korteri, mis mul Tallinnas Kalamajas oli. Sellest tulenevalt pidin ma käima tiiru Eestis, ja paraku sattus see just sellele nädalale, mis oli mu kooli esimene nädal. Seega tagasi tulles oli kõik segane ja uus ja võõras, aga mis teha. Eesti trip oli see eest päris meeleolukas. Nägi tuttavaid, keda polnud ammu näinud ja sai päris mitmel peol käidud, ehk siis täitsa tore eemale saamise tripp oli. Natukene aitas perspektiive värskema pilguga vaadata ja kui tagasi Taani tulin, siis võtsin vastu otsuse, et tulen töölt ära. Esiteks oli mul sellest NII kopp ees, teiseks mu käsi valutas sellepärast ja kolmandaks ei toitnud see töö ära ka. Või noh toitis, kuni ma SU'd sain tänu sellele, aga mingid seadused väidetavalt muutusid ja enam ma SU'd ei saa, seega pole seda tööd mulle hetkel vaja..plus on sellega seoses hunnik mentaalset teemat, miks ma ära tulin.. nimelt ma usun, et see oli mu elus negatiivne asi, millest kinni hoidmine tõmbas negatiivsust ligi, ehk siis ma pidin sellest lahti laskma, et elu paremaks läheks selles sektoris :). 

Midagi naljakat lisada, siis eelmisel teisipäeval oli päris veider päev. Algas sellega, et sain facebookis kirja, mille leiate alljärgnevalt pildilt.

ehk siis olin suhteliselt üllatunud, aga pole antud "kunstiteosega" seotud...õnneks? Mu õde arvas, et see on õõvastavalt kaunis :D.

Ja samal päeval peale kooli jalutasin Tigerisse, et osta endale paar tintekat ja kaustikut kooli jaoks. Ja siis tsillisin seal ja vaatasin erinevaid variante.. endal Volbeat kõrvaklappidest mängimas kui järsku üks suvaline naine mult midagi küsis, aga ma ei kuulnud ja kui ma klapi peast võtsin ja uuesti küsisin, siis ta küsis mingi asja asukohta ja ma viisakalt vabandasin, et ma ei tööta seal, mille peale sai ta eriti kurjaks ja hakkas mu peale karjuma.. ehk siis, what? 

Sama päeval hiljem hakkasin ma pesu pesema ja kuna ma tahtsin pesta ära oma uued tumesinised teksad, siis ma pesin heledad ja tumedad asjad eraldi (jah, ma tavaliselt pesen kõik koos, sest mul pole nii palju asju ja ma olen laisk)... aga kui ma oma valged asjad masinast välja võtsin ja kuivatisse viskasin, siis meenus, et ma jalutasin pesupulbriga alla, aga kunagi ei pannud seda masinasse... dauh! Ühesõnaga ei olnud kõige säravam päev :D.

aga sellega hetkel siis tõmbangi joone alla ja püüan siia tulevikus natukene rohkem sattuda näiteks..

page 222.

you can't be your best self, if you haven't found your tribe.

Ma vist olen hetkel oma õiged inimesed endale leidnud, õnnelik on olla :).

page 193.

we live in a generation of 

not being in love

and not being together, 

but we sure make it feel

like we're together

because we're scared 

to see each other

with somebody else...

Drakel on kuldsed sõnad, eks? 

page 177.

Üks asi, mille osas ma Jaagup Kreemi kadestan on tema oskus eesti keeles rääkida asjadest, millest ma oskan rääkida aint inglise keeles, sest nii on mu jaoks kuidagi lihtsam. Ja vanasti tuli tal see päris hästi koos muusikaga välja ka - jah, ma kukkusin veits tagasi Terminaatori auku, ehk siis esimesed plaadid on päris palju viimastel päevadel mängida ketranud ja jätkuvalt olen veendumusel, et seal on väga häid lugusid. Aga las see Termikas jääda..lihtsalt olen kade Jaagup Kreemi peale veits.

Aga muidu, veits selline tühi tunne on. Noh, et kool on läbi, paberi järgi olen multimeedia disainer ja nii ongi, sinna Lygten 16 hoonesse otseselt enam asja ei ole ja kui päris aus olla, siis väga väga veider tunne on selles osas. Nende kahe aasta jooksul sai seal palju aega veedetud ja on nii meeldivaid kui mitte nii meeldivaid mälestusi. Tutvutud uute inimestega, kellest nii mõnegagi kindlasti kontakt alles jääb, ja muidugi ka sellistega, keda ilmselt mitte kunagi enam ei näe ja ilmselt ei tunne puudust ka. 

Aga mõne sõnaga siis eelmisest nädalast, sest see oli natukene kreisi ja kui see lõpuks läbi sai, siis ma olin kuradi väsinud. Algas esmaspäevaga, mis oli üpriski rahulik, kui välja arvata, et pidime oma presentatsiooni järgmiseks hommikuks üle käima ja lugema report'i, plus ma tahtsin ka taani keele eksamiks asjad üle vaadata...aga lõpuks käisin Liisaga shoppamas - jep, mul oli lõpetamiseks kingi vaja, plus ma lootsin, et ma saan Vilas ühe kleidi väiksema suuruse vastu vahetada, sest kodus uuesti proovides see s suurus oli ikka tiba suur.. aga tumesinist polnud mitte kuskil xs suuruses, teisi värve oli aint :(. Vähemalt sain sobivad kingad esimesest poest, esimesed, mida jalga proovisin! Lõpuks sain ikkagist Paulaga kokku ja harjutasime oma kõnet veits. Nimelt kuna me tegime projekti kahekesi, siis eksam pidi nägema välja järgmiselt - koos 15 minutit presenteerime oma projekti - implemendations, nagu me otsustasime... selle 15 minuti sisse mahtus õppejõudude teretamine ja arvuti üles seadmine ka. Peale seda pidi üks meist jääma 25 minutiks küsimustele vastama ja teine ootama, siis 10 minutit on õpetajatel aega hinnet otsustada ja siis on teisel 25 minutit küsimustele vastamiseks ja 10 minutit hinde panemiseks. Meie presentatsioon oli nibin-nabin 15 minutit, kui me hästi aeglaselt rääkisime ja midagi ära ei unustanud, õnneks oli meil plaan B, millest rääkida, kui nad väga näpuga aega taga ajama hakkavad. Niisiis olime teisipäeva hommikuks valmis, leppisime kokku, mis värvi riided me selga paneme ja et saame koolis kokku 9.30, et saaks korra veel läbi harjutada ja ühtlasi üksteiselt reporti kohta küsimusi esitada, kui leiame midagi naljakat sealt. 

Teisipäeva hommik, kõik valmis, koolis - ostsin kohvi ja lugesin veel viimaseid asju üle, kui Paula käis rääkis Dejaniga juttu. Veits hiljem tuleb ta tagasi chill out'i ja teatab "Hey Kristel, you know that Keld (the examinator) isn't here and they can't get on hold with him and censor is really pissed off." WAIT? WHAT? Ja jeps, nii oligi. Hetk hiljem seisis uksel silt, et meie eksam on edasi lükatud, sest eksaminaator ei ilmunud kohale. 

Irooniline oli, et me just päev enne arutasime, et kui tobe oleks reedel eksamit teha ja tundsime kergelt kaasa neile õnnetuile, kellel eksam reedel. Joke was on us, ilmselt. Ja, mis kõige parem - me küsisime lõpu-dinneri ajal Brennanilt, et miks Keld kohale ei tulnud ja Brennan ütles, et ta lihtsalt unustas ära või ajas kuupäeva ja päeva sassi.. et me võime süüdistada nii teda, kui ka teisalt kooli, kes olevat tüübile korraliku pinge peale pannud viimasel ajal. Nõme case, aga elasime üle. 

Teisipäeva õhtul oli mul aga taani keele kirjalik eksam, üllatavalt normaalsed teemad sain kirjade kirjutamiseks, või noh mitte normaalsed, aga teemad, mille osas ma oskasin midagi vähemalt kirjutada. Ja sain eksamist läbi ka, woop woop! 

Kolmapäev möödus taani keele suuliseks eksamiks valmistudes, sest seal on vaja 3 raamatut ja 2 teemat ja mul oli puudu üks teema ja kaks raamatut lugemata. Teema ette valmistamine oli tunduvalt lihtsam kui kahe suhteliselt idiootse raamatu läbi lugemine, aga sain mõlemaga hakkama, jubbiii!
Neljapäev möödus vaikselt suuliseks taani keeleks korrates, eksam oli mul 18.40 alles. Veits enne eksamit tuli Frederik siia ja jäi enda eksamiks kordama seniks, kuni ma käisin eksamil, millest ma läbi sain! ja poes. Eksamist nii palju, et suuline eksam, kus hinnatakse sinu keele oskust, mida sa ikka veel väga ei tunne oskavat, on üks kuradi pingeline case. Ja sain justnimelt ühe neist raamatutest, mida ma ei tahtnud saada... aga mitte seda kõige hullemat. Õnneks oli eksamineerja sama meelt, et see oli üks twisted raamat, millest oli keeruline aru saada. Ja teiseks teemaks saime võrdõiguslikkus, mis on niisama eesti keeleski keeruline teema. Aga vaatamata sellele sai tehtud, lõpuks on neljas moodul, mida sai võetud rohkem kui korra - tehtud! Mis muidugi ei tähenda, et ma tunneks, et ma hetkel taani keelt üldse oskaks - aga kuna mul hetkel pole mitte midagi tarka oma eluga teha, siis vb peaks omal käel oma sõnavara laiendama ja rääkima hakkama ja jep ma tean, et see on mu peas kinni, et ma ei oska.
Reede hommik oli veits hectic, sest Caroline ja Martin ärkasid ka kell 7 nagu meiegi, mis tähendas, et kõik tahtsid suht samal ajal vannituppa ja kööki.. toimis poliitika, et kes ees, see mees. Lõpuks jõudsid kõik, kuhu vaja oli - tööle, praktikale, eksamitele.
Kuna meil korra see eksam juba ära oli jäänud, siis oli tunne nagu oleks kaks korda seda juba teinud ja kerge närv oli sel korral sees. Esiteks jäi eksam veits hiljaks jälle.. ja terve meie esitluse ajal oli tunne, et sensorit abosluutselt ei huvita meie projekt, ta sisuliselt ei tõstnud oma nina arvuti ekraaniltki. Ja meie esitlus oli natukene lühem ka kui 15 minutit, aga neil oli sellest suva, alustasid kohe küsimuste esitamisega, mis tähendas, et ma ootasin 25 minutit ruumist väljas ja Paula vastas küsimustele. Elu pikimad 25 minutit sisuliselt. Ja peale seda oleks teoorias pidanud Paula ootama 10 minutit ja siis oleks oma hinde teada saanud, aga nad otsustasid, et ma vastan ka küsimustele kõigepealt ära ja siis ütlevad ühiselt hinde..ehk siis tulid Paula elu pikimad 25 minutit, millele järgnesid koos ka päris pikad 10 minutit. Aga kui muidu oli terve kaitsmise vältel tunne, et neile meie projekt ikkagist väga ei meeldi, siis tagasiside oli ülihea ja hindeks saime 10, mis on vähe tuntumas hindamissüsteemis võrdeline B'ga. Ühtlasi arvasid nad, et meie projektist võiks saada päris asi ja nemad oleks kindlasti huvitatud meie ajakirja lugemisest, kui me seda tegema hakkaks. Ja noh, kui meil on aega ja sellest isegi asja ei saa, siis saab vähemalt kogemusi, võib-olla laiendab oma networki ja on cv'sse lisada midagi - seega mõtleme selle peale, kui suvi läbi on :) ja meil on ilmselgelt vaja väikest puhkust kogu sellest projektist.
Reede jätkus edasi selles vaimus, et tulin koju, siis tuli Frederik oma eksamilt, käisime poes, lebotasime veits ja siis hakkasime sättima minu lõpetamisele. Graduating ceremony hakkas juba kell 17, ehk siis polnudki enam, kes teab palju aega järele jäänud. Olin endale ostnud lõpetamiseks kleidi, mis aga üldse selga ei sobinud ja lõpuks lõpetasin oma 79 kroonises H&M'i kleidis ja tundsin end tunduvalt paremini kui lõpetamiseks ostetud kleidis.
Lõpuaktus ise oli päris mõttetu.. esiteks need kõned, mis peeti.. esimene oli veel enam-vähem okei, aga teine oli lausa piinlik. Üks meie õppejõud, kes juba loengus oli üpriski piinlik kuulata, pidas kõnet ja sealt leidus selliseid "naljakaid pärleid", et ikka piinlik hakkas kohe. A'la kuidas ta poeg õpib keemiat ja see on ikka äärmiselt loll valik, et meie eriala on palju palju parem. Samas see sama õppejõud ütles loengus, et ta on õnnelik, et ta ema ära suri, sest ta ei sallinud teda. Ei tundu väga selline inimene, kellega lähisuhtes olla tahaks. Õnneks sai see suht ruttu läbi ja saime oma tunnistused ja siis sai juba minna ja tsillida ja kella 19 paiku hakkas graduation dinner, mis oli ilmselgelt ülehinnatud koolikohviku toit.. aga meeldiv oli oma kursusega veel viimast korda koos süüa ja lõpuks loeb siiski mõte või nii. Dinneri ajal istus mu kõrval Brennan, kes on ikka nii äge õppejõud.. ja tuli välja, et samasugune magusasõltlane nagu mina... naersime, et kui kodus mitte midagi head ei leidu, siis tuleb üle vaadata ka kõik küpsetamiseks/kookide kaunistamiseks mõeldud asjad... it will do, it will do :).
Dinnerile järgnes pidu Friday Baris, mis oli suhteliselt igav..rahvast oli, aga muusika oli täiesti mõttetu, seega me väga kaua seal ei olnud ka. Aga kool on lõpetatud ja veider tunne on, et mis nüüd?
Aga kuna ma olen seda bloggi sissekannet umbes kolm aastat kirjutanud, siis võin siin etteruttavalt ära mainida, et sain täna hommikul meili, et olen vastu võetud Design and Business erialale, spetsialiseerumisega Sustainable Communication! Seega jätkuvalt üliõpilane, jätkuvalt üliõpilane.

Mikkel-ma-Frederik, ehk siis oma kahe normal-guy'ga.

Laupäev möödus lapsi hoides, nimelt Liisa ja mina käisime Lundtoftel Evat ja Davidit hoidmas. Polnud neid mingi neli kuud vms näinud - nad on NII suureks kasvanud! Ja Eval pole mute või pause või stop nuppu, jutustab non-stop :D. "Vi plejer.." oli põhiline lause algus neiul. Plus nad veits valetasid ka meile, kui me küsisime, et mis kell nad tavaliselt magama lähevad, siis nad väitsid, et vahel kell 9 vahel kell 8.. Pauline hommikul ütles, et nad lähevad alati voodisse kell 8 :D. Aga noh, vähemalt siis magasid ehk tsipa kauem hommikul. Hommikusöögi ajal unustas Steve oma tee kööki ja ütles "shit" ja läks sellele järele. Eva selle peale "Mommy, why daddy said shit?" "you have to ask it from him" Steve tuli tagasi ja David teatas kohe Evale, et "now you can ask daddy." "Daddy, why did you say shit?" "I didn't, i said damn" "no, you said shit!" "that's a really naughty word, I shouldn't have said that." Ja siis teatas David "But you know, what is the naughtiest word someone can say?" Kõik jäid vaikseks, et no, mis sealt siis nüüd tuleb..teame küll lapsi ju. "It's fired, never say anyone that they are fired!" Well, he has a point, no? :D
Selline oli siis see suhteliselt teguderohke nädal... millele järgnes suht lebotamine, aga see oli auga välja teenitud lebotamine vähemalt.

Aga lõpetan selleks korraks, varsti jälle :).

cheers!

page 159.

Eelmine kuu, eriti kuu lõpp möödus lõputöö mullis arvuti ekraanilt päikest võttes. Alguses sai leivad ühte kappi pandud marketingi analüüsidega ja muude toredate teoreetiliste asjadega, millega see kooselu kuidagi sujuda ei tahtnud, igav ja aeganõudev. Lõpuks sai siiski kuidagi asjad purki ja sai alustatud uut suhet - abielu inDesigniga, keda ma siis aeg-ajalt Photoshopiga petsin. Üldiselt see kooselu sobib mulle ideaalselt, aga lõpuks see ajafaktor ja kõik hakkas suruma ja tunne, et ma terve oma päeva arvuti ekraanilt inDesigniga tõtt vahtima pean, tekitas vastiku tunde ja täieliku bloki. Ja ütleks, et ehk kõige suurem katsumus oli, et me oma projektis otsustasime teha päris intekad, mida me siis lindistasime ja sealt välja transcriptides mingid osad, artikliks kirjutasime. Transcripting on nii aeganõudev ja keeruline ja tüütu tegevus, et ma ei taha seda enam mitte kunagi teha, aitäh! Aga lõpuks sai meie projekt prinditud ja plaadile kõrvetatud ja kooli ära esitatud... eksam ehk kaitsmine on 17ndal ja siis 20ndal on lõpetamine ja need kaks aastat ongi läbi. Kuhu see aeg kadus? Ma ei tea, kas ma uuesti võtaks sama tee ette, aga ma olen üks õnnelik inimene, kuna see tee tõi mu ellu päris palju uusi ja ägedaid inimesi ja kogemusi ja mälestusi, mida ma ei vahetaks ära millegi vastu :). 

Sellele, et projektiga kõik sai, sellele järgnes suhteliselt terve päevane joomis maratoon, sest tuli tähistada ja veel viimaseid kordi kõik koos aega veeta. Äärmiselt tore päev, millele järgnes mitte nii tore päev. Hommikul ärkasin diivanil, pleedi all, eelmise päeva riietega ja ikka veel täiesti purjus suure tõenäosusega, sest ärgates ei olnud mul paha olla veel, aga mida kauem ma ärkvel olin seda rohkem ma ära surra tahtsin. Taani keele tund õhtul oli üks raskemaid asju, mida ma tegema pidin tol päeval. 

Siis juhtus aga midagi väga kurba ja ootamatut. Nimelt meil oli kolmapäeval distortion ja istusime enne meil ja keset pidu helistas mu õde ja ütles, et Kudi - õe kass, kes oli meile kõigile hullult kallis ja oli meie pereliige olnud peaaegu 12 aastat, on surnud :(. Täpselt ei tea, mis juhtus, aga õde arvab, et tal vist ütles süda ülesse. Kurb on, kui sõber, kelle surma sa ei oska oodata, järsku enam pole sinu kõrval. Ta oli küll üks paras põrsas aeg-ajalt, aga ta oli ka nii nunnu ja puges paljudele südamesse. Neid lugusid, millega ta hakkama sai, on nii palju, et vähemalt on mida meenutada ja mis naerma panevad. Eriline kiisu-miisu! Igatsen. Siiani naeran, kuidas ta Märdi ostetud vaipa ei sallinud ja sinna keskele augu näris ja siis servast sinna alla puges ja auguni roomas ja siis pea august välja surus :D. Kindlasti jääb igaveseks meelde.

page 124.

Vahel võtab elu imelikke pöördeid ja vahel teed ise käike, mida ei oskagi päris täpselt seletada, et miks...aga sa tead, et pead tegema selle käigu ja silmitsi seisma tagajärgedega. Selle nädala keskel tegin ma just midagi sellist ja ma ei ole uhke oma teo üle, aga ma ei saanud teistmoodi ka. Nimelt pidi mu sõbranna Maris mulle reedel külla tulema nädalaks ja kui aus olla, siis ma alguses väga väga ootasin, et ta tuleks. Aga siis hakkasime me koostööd tegema seoses minu praktikaga ja isegi kui hoida töö ja eraelu lahus, siis see sõpradega koostöö võib nõmeda pöörde võtta. Millegi pärast see koostöö väga ei sujunud ja üks väike asi kuhjus teise väikese asja otsa, mis hakkas närvidele käima ja nii see lumepall suuremaks ja suuremaks kasvaski.. vaata mõtled, et okei, ma ei tee välja, kannatan ära hetkeni kui enam ei jaksa ja siis ei oskagi öelda, mis see on, miks sa enam ei jaksa...ja ilmselt see ongi mitu miljonit väikest asja kokku ja pole midagi teha. Niisiis pidin ma ütlema Marisele, et ta ei tuleks mulle külla, sest ma tundsin, et ma ei jaksa hetkel ja et see olukord siin võib võtta palju hullema pöörde, kui tagajärjed, mida põhjustab aus olemine. See ei olnud kerge, ei mulle ega vaevalt ka talle. Haiget saamine oli samuti vältimatu. Poleks elus uskunud, et meie suhtlus sinna punkti jõuab, ja et ma nii teha suudan, aga mis sellest enam heietada..tehtu on tehtud.