Kuu! Ühe kuu olen Taanis olnud ja see läks nii ruttu, et isegi ei saa aru, et see aeg tõepoolest nii pikk on olnud. Pealtnäha pole just midagi muutunud, aga sisemiselt on küll tunda veidi muutusi. Ma olen juba hetkeks leidnud natukene seda, mida ma siia otsima tulin...ja see on meeletult hea tunne!

Aga muidu, Steve läks pühapäeval ära eks. Kartsin seda. Aga, kõik on paremini kui enne. Tobe ehk öelda...aga ma olen palju vähem väsinud ja kõik on kuidagi loogilisem. Mitte midagi tegemine väsitab. Kaks kuud nüüd rahu ja vaikust ja omas rütmis olemist :).

Ja siis Marta ajas natukene koduigatsuse peale...tahaks teda nii väga kallistada ja mängida temaga!

miss u!

Ma olen sõltlane. Tetrise sõltlane.

Õhtusöögi ajal tegi nii heaks olemise, kui Pauline ütles "I'm really lucky that you're here...i'm really really happy with you!" Ja nad on hakanud minu nime Hanna-Liisa nimega sassi ajama...see on naljakas, sest nad eelmine nädal küsisid, et kas nad teevad seda ja siis polnud veel kordagi teinud. Ehee.

Ja tänase õhtu laul ...

...hetkeks 20 korda last.fm'i andmeil. ja mainin ära, et koduigatsust ei ole...lihtsalt ilus ja sobis kuidagi.

Kolm nädalat ja natukene peale. Uskumatult kiiresti läheb aeg. Steve on viimast nädalat Taanis ja siis vähemalt kaheksaks nädalaks Iraaki või oli see Iraan? Igastahes peaks siis selleks ajaks mingi uus elurütm tekkima, stabiilsem kindlasti, raskem ka natukene.

Täna oli esimene hommik, kus ma kohe kuidagi ei tahtnud tõusta, niiiii raske oli lihtsalt. Pean vist õhtul varem magama minema ikka...aga nii põnev on ju netist sõpradega suhelda..eh.

Ega muud ju põnevat siin ei juhtugi. Päev päeva järel täpselt sama. Vahepeal käin kuskil ja teen mingeid asju, aga hetkel on veel selline "maeiviitsiendliigutadagi" periood.

Peale oma CPR numbri saamist on otsustanud erinevad asutused jms taani keelseid kirju saatma hakata. Igast arstlikele uuringutele jne jne. Ei teagi, kas on kohustuslikud asjad, või võin skippida? Samas, mul on siin aega ju küll, Eestis niikuinii pole aega arstile minna...ja järjekorrad on ka mõnusad..mõtleb.

Aga muidu olen tubli olnud ja hakanud jooksmas käima...eriti mõnus on õhtul metsavahel joosta...värske ja mõnna ja hiljem tuleb eriti hea uni ka! :)

Ja tänase päeva laul. Ajas hommikul nii naerma! :)

Käisin täna keelekoolis intekal. Sain enam-vähem mitte midagi uut teada. Või siiski, ootelist on 4-6 nädalat ja et ma saan kõige kõrgemasse keelerühma, ehk siis tõenäosus keel selgeks saada on olemas...je! Igastahes pean homme helistama kohalikku authority officesse ja laskma neil saata kinnitus, et ma olen kommuuni liige ja nad maksavad mu taani keele õpingud kinni, juhuu!
Eks ma siis nüüd ootan ja loodan, et saan kiiremas korras sinna kooli...ma juba päris kärsitu ju! :D

Homme saab minu vaba Garfieldi elu ka läbi...pere tuleb tagasi.Natukene ootan ka, sest ilma nendeta on vapsee selline tunne nagu oleks kuskile üksikusse mägimajja põgenenud inimeste eest koos filmide ja muusika ja raamatute ja söögiga. Aga siiski nauditav viis päeva puhkust!

ja eile tekitasid need kutid järgnevast videost päris korraliku Eesti piduse nädalavahetuse igatsuse! Täpselt ühe sellise kreisi nädalavahetuse nagu oli varakevadel, kui trippisin Tartu K-P-M esitusele, siis hommikul Tlna tööle, siis õhtul Tartu Gütteööle ja lõpuks hommikul tagasi Tallinna.



Love you!

Kassid ära, hiirtel pidu...je-jee! Eile viisin pere lennukile ja tsillin üksi. Eile oli täielik "maeiteemittemidagiasjalikku" päev. Vaatasin Garfieldi, sõin ja lebotasin. Õhtul jõime Gerliga skype vahendusel veini ja täna oli Kopenhaageniga tutvumise päev. Suuuuur suuuur aitäh Hanna-Liisale, et ta viitsis minuga tsillida. Igastahes sai ära käia Christianias. SIIIN! Igastahes kui loed ja mõtled, et oh äge koht, siis reaalselt on see koht veel ägedam! Nagu oleks kuskile hipiajastusse, sinna 70ndate ja 80ndate vahele kinni jäänud. Nii sürr, nii äge...nii ebareaalne. Ja tänaval müüakse täiesti vabalt kanepit. Pildistada seal ei tohi, aga kui oled Kopenhaagenis ja vaba aega, siis mine ja jaluta sealt läbi...uskumatu! Ja ehteid jms on seal ikka igast huvitavaid müügil. Ise mõtlesin, et põnev oleks mingile üritusele/peole sinna minna kunagi tulevikus.
Siis tsillisime veel linna peal ringi ja lõpuks maandusime salatiga parki ja kommenteerisime niisama mööduvaid inimesi. Mis värk neil siin nende vedrudega tossudega on? Nagu muidu leggins jalas ja mingi top ja siis all on jooksutoss? What? :D Ja ei mitte lihtsalt jooksutoss, kindlasti mingi neoonvärvi. Ehk siis päris huvitav. Samas on ju mõnus vaba ja tsill elu...üpriski suva, mis sa selga paned, peaasi, et sul endal mugav on...meeldib! :)
Vot nii. Siis trippisin tagasi ja läksin vales peatuses bussit maha ja tore-tore :D...aga lõpuks jõudsin ilusti koju ja tegin megahead pastat ja nüüd hakkan filmi vaatama...jeah! Still love Denmark!

Sõbrad, ma igatsen Teid! Ma olen olnud kaks nädalat siin ja siin on juba mõnusalt kodune, aga vaikselt hakkab igatsus peale tulema. Tean, et pean endale rohkem tegevust leidma, aga peale seda meeletut jooksmist ja närvide kulutamist Eestis on nii mõnus ja muhe lihtsalt mitte midagi teha, kui selleks võimalus on. Lugeda, filme vaadata, aega lebotada...seda on nüüd küll muhedalt palju. Homsest jään mõneks ajaks üksinda. Pere läheb Mallorcale...jei! :)

Aga täna sundis Steve mind sõitma Hellrupi keelekooli ja tagasi ja veel korra sinna ja tagasi...et ma ikka ilusti kohale oskaks esmaspäeval minna. Natukene pingutab üle, aga mis siis ikka. Igastahes esimese korraga sain kõige hullema ilma sõidu harjutamiseks...selline hoovihm oli, et mitte midagi ei näinud. Suhteliselt võõras ja mitte kõige mugavam auto, võõras liikluskultuur, võõras tee ja keel ja siis püüa ellu jääda. Aga ma arvan, et sain päris hästi hakkama. Nagu nad ütlevad raske treeninul, kerge lahingus. Teisel korral ei sadanud ja sai koolis sees ka käidud, mille üle on nüüd mul päris hea meel, sest see kompleks oli päris suur ja keeruline, sest ega sa neist taani keelsetest kirjadest aru ei saa kui keeletase null on. Igaljuhul on see kompleks NIIIIIII ilus. Nii inglaslik võiks öelda...hästi roheline aed ja hästi ilus maja. Kunagi võib-olla teen pilti sellest...amazing! Täiega ootan juba sinna minekut..juhuu!

Aga kui ma nüüd selle igatsuse osa kõrvale jätan, siis mulle meeldib siin jätkuvalt! :)

Võin öelda, et minu esimene sünnipäev Taanis on üle elatud. Mitte, et see nüüd nii raske ja hirmus oleks olnud, aga ma tunnen, et mu kõhule mõjus see päris rängalt. Esiteks oli mul täna vaba päev, seega magasin kaua und oli ja siis lebotasin poole päevani voodis Californicationi seltsis..aga otsustasin end siiski välja ajada voodist ja pakkusin Paulinele oma abi, ta küll ei tahtnud mind vaba päeva tõttu rakendada, aga kammoon...aitasin natukene asju teha ja õhupalle puhuda ja siis hakkasid juba külalised saabuma. Esiteks on kõik ikka üüber sõbralikud ja teiseks sõin ma end üle. Kuklid juustu jms, Steve eriti evil shokolaadi kook vahukoorega, mingi purukook, Eva sünnipäeva tort ja õlu ja koka...ma veeren ringi. Ja nagu sellest veel ei oleks vähe olnud siis peale oma vanemate koju viimist tõi Pauline kolm suurt pitsat...ma põgenesin Liisat bussile saatma ja suitsule. Tagasi tulles oli juba natukene ruumi kõhus ja näksisin koristamise kõrvale pitsat veits ja seda shokolaadikooki...nomnom!

Aga natukene siis pilte ja that's it.
David puhus küünlad ära, tagaplaanil Steve.

Eva kõige esimene kook, alustasime viisakalt ikka lusikaga...

Aga ega selle lusikaga nii kerge süüa ei olegi, kui nii väike oled...

Lõpuks olid ka juuksed tordised...aga siiski nii nomnomnom!