aga ma vist natukene õnnelik jälle :).

Eile juhiti mu tähelepanu sellele, et see koht on jälle unarusse jäänud..võib-olla tõesti oleks vahelduseks aeg väikene update teha ja mõned ringi rändavad mõtted interneti sisse toksida.

Alustan igavast teemast, aga pean juhtima tähelepanu sellele, et meile on talv jõudnud. Ei, lund ei ole, aga see kuradima tuul on nii külmaks ja tugevaks muutunud ja natukene viskab vihma ka vahele. Tüüpiline siin tuulisel maalapil. Ja kui aus olla, siis see on üks neid asju, mida ma Taani juures üldse ei salli, aga hakkan vaikselt ära harjuma...vist.

Nii, järgmine asi, millega mina Kopenhaagenis kuidagi sina peale ei saa on rongi-liiklus. Kui on võimalus, et rong jätab sinu peatuse vahele, siis see juhtub kindlasti minuga. Nimelt üks hommik kui ma kooli läksin, siis otsustas rong, et ta ei peatu üheski peatuses Danshøj ja Flintholmi ja Ryparkeni vahel. Ehk siis, et kooli saada, pidin ma rongi vahetama ja tagasi sõitma ühe peatuse. Siis hakkasin mingi aeg koolist koju minema ja rong peatus igas peatuses, aga siis jättis minu peatuse vahele ja sõitis järgmisesse. Et siis? Okei, ebaõnn. Aga teinekord hiljem koju minnes, ei pidanud rong samuti minu peatuses kinni, vaid rallis rahuga neli peatust edasi kuskile valesse tsooni ka...hea, et kontroll peale ei tulnud, muidu oleks ilusad 750dkk'd vastu tuult visatud. Ja õnneks oli mul lisaks kuukaardile ka klippekort kaasas, ehk siis sain ausa kodanikuna tagasi sõita. Ja siis nüüd viimase nädalavahetuse geniaalsus. Nimelt hakkasin Liisa poole minema...esiteks pidin sada aastat rongi ootama, sest mingi värk oli nendega vist. Lõpuks tuli rong, sisuliselt peaks ma kaks peatust sõitma ja siis vahetama rongi. Aga kuna mul on rongis klapid peas ja nad teatavad igast asju taani keeles, siis ma ei süvenenud, lõpuks kui kuulasin siis sain aru küll, et ütles, et ta nüüd sõidab ilma ühegi vahepeatuseta central stationisse, aga välja minemiseks oli juba hilja. Lõpuks peatus ta peatus enne central stationi, kus ma siis kiiresti välja astusin hirmuga, et ta kimab Holtesse välja ja ma ei jõuagi kunagi Liisa poole dinnerile. Ehk siis, mis toimub rongid?

Ja siis lõpuks. MA VAJAN TÖÖD! Kopnehaagenis, anyone?! :)

Ja olles päris ellu tagasi naasenud, siis vahepeal sai läbi meie moodu pixie book, kus me animeeritu lasteraamatut tegime. Täna hommikul esimese asjana kooli jõudes kuulsin korduvalt, kuidas õppejõud olid kiitnud meie raamatu backgrounde...et siis aitäh neile :). Ma ise neid tehes nii vaimustuses ei olnud, aga kui hiljem värske silmaga kogu raamatut vaatasin, siis jäin vaat, et rahulegi. Ainuke asi, mis naerma ajas oli, et ma joonistasin ükspäev 5 tundi illustratoris kivi ja nad lõpuks ei kasutanudki seda, sest nad ei jõudnud animeerimisega nii kaugele, haha...feil. Aga nautige siis meie muinasjuttu.. Kliki siiiiia!

Nüüd aga hakkas koolis uus moodul, mis on pühendatud nii täies mahus kodeerimisele. Esimeseks ülesandeks on kodeerida dünaamiline retseptide lehekülg, õnneks mitte üksinda, tuli moodustada kahesed paarid...ja kuidagi sujuvalt otsustasime Danikaga koos teha seda. Me kumbki just tugevad kodeerimisel ei ole, aga me oleme mõlemad värvilahenduste ja disainielementide osas ühte teemasse ja natukene minimalistlikud, ehk siis usun, et me koostöö sujub ilusti. Vot nii!

cheers!

Scandinavian tour.

Täiesti ette planeerimata suutsime me tekitada endale siin mini-Skandinaavia tuuri. Nimelt Taani-Rootsi-Taani-Norra-Taani on viimaste päevade graafikus olnud. 

Laupäeval reisisime Liisaga Malmösse Draakonite kontserdile. Kuna aga mõlemad olime päeval tööl, siis ei olnud võimalust varem minna ja Malmös niisama ringi uudistada...aga oleme mõlemad enne käinud ja meile meeldib see väikene linnakene, kuigi ainult niimoodi once in a while külastamiseks. Natukene liiga väike on ja inimesi on ka vähe. 

Igastahes läksime sinna rongiga ja hakkasime Debasteri nimelist kohta otsima. Enne haarasime veel kuskilt naljakast toidupoest väga vastiku ja kuiva võiku omale. Ja siis lippasime seda kohta otsima, hiljem tuli välja, et ta oli jälle seal samas, kus eelmine aasta, ainult et teises hoones. See koht oli veider...väljast nägi välja pisikene urgas, mida võiks kiirtoidukohaks pidada. Aga seest nägi üllatavalt mahukas ja okei välja. Rahvast oli ka palju. Nägi kohe Anni ja hiljem Liisit ja ta õde ja Helenit ja üldse hästi palju eestlasi oli, igalt poolt kuulis tuttavat keelt. Kuna me nii hilja läksime siis nägime ainult seda Rootsi tsikkide bändi, kes esimenes ka eelmine aasta ja kusjuures jättis möödunud aastal mulle tunduvalt parema mulje, kui see aasta.

Peale neid sai hetke oodata ja olidki Draakonid laval valmis ja terve ruum täitus sellise rõõmsa ja hea emotsiooniga. Mulle nad ikka nii väga meeldivad...isegi kui mingi hetk tundub, et nad on vastikult kuulsaks saanud ja iga teine moe pärast neid kuulab, siis minu jaoks on nad ikka see väike tore bänd, mida on pool oma elu kuulatud ja mis paneb mind naeratama ja mille tõttu on nii ägedaid seiklusi ja lugusid, mida rääkida. Siiski ainus Eesti bänd, mida ma nii palju kordi välismaal kuulamas olen käinud, ehee. Läti, Soome, Rootsi...tahaks loota, et ükspäev lisandub siia ka praegune kodukoht Kopenhaagen. 

Kontsert ise oli siis üdini positiivne ja tegi kohe eriti rõõmsaks. Ainult tundu jube lühikene olevat...võib-olla on asi selles, et polnud neid nii ammu näinud ja siis aeg kadus käest. Uus lugu speechless kummitab mind nüüd vist järgmise aastani...ja kõik vanad tuttavad lood on playlistis palju kordi ringe teinud. 

Hiljem sai veel endale soetada nende viimane album vinüüli kujul ja ilusti ka autogrammid peale küsitud. Vaikselt täieneb see vinüülikogu mul, je.

Hiljem nägi Karli ka, keda oli ikka niii oosõm näha! Mõned inimesed, kellega Eestis elades väga ei suhelnud, on just nüüd kuidagi rohkem esile kerkinud ja neid on nii vahva näha ja juttu rääkida...Karl on kindlasti üks neist. 

Muljetas meile kuidas nad USAs tuuritasid ja niisamal elust ja ilmast. Ja naerma ajas, kuidas kuskil olid mingid keskealised mehed lava ees olnud Eesti lipu värvidesse riietatult, murumütsid peas ja olid hundirattaid teinud...ja Erki oli räigelt närvi läinud. Samas saan täiesti aru, sa üritad tõsist muusikat teha ja esined välismaal, kus üks osa inimesi pole sinust kunagi midagi kuulnudki ja üritad head muljet jätta ja siis sul on lava ees sellised klounid. Eestlased ikka vahel oskavad end halvast küljest näidata. Seda oli ka Malmös natukene näha...

Lõpuks aga me pidime rongile jooksma ja siis ta veel kallistas meid ja ütles nii nunnult, et "las ma kallistan teid veel, normaalseid eestlasi on nii hea näha!" :) 

Ja siis trippisimegi rõõmsalt rongiga tagasi, jäime korraliku vihma kätte ka enne muidu ja rong sõitis nina alt minema...seega saime veel ka burger kingi külastada ja oodata rongi. 

Ja siis esmaspäeval läksime Kopenhaagen-Oslo kruiisile. 

Once upon the time there were four girls and they went to Oslo cruise. 

What happens on the Osloboat stays on the Osloboat.

And they lived happily ever after.

Okei, tegelikult ma natukene ikka muljetan ka, aga ütlen etteruttavalt ära, et mingi osa on teiste jutud, sest ma lihtsalt ei mäleta poolt õhtut...täielik must auk, mitte killukestki. Ja see on ausalt öelda hirmutav. Vähemalt polnud ma üksinda seal ja teised mäletavad.

Algas sellest, kuidas me liikusime laeva ja kohe Louise ja Julie meid tekile tervitusjoogile ajasid. Esiteks oli räääme tuul ja vihma sadas...aga siiski, tuli minna ju. Naersin veel seal, kuidas see kruiisi algus on nagu filmi Hangover algus...vennad on kuskil katusel ja teevad tervitusjooke ja veel on sellise attidudega, et "what happens on the Osloboat, stays on the Osloboat". Edasi võtsime shampuse ja lõpuks ka toidud, mida kõik olid kaasa teinud ja sõime end oimetuks sisuliselt. Siis läksime meie kajutisse lebosse ja Julie ja Louise läksid õllemaitsmisele, mis oli Louise poolt sünnipäeva kink Juliele. Kui me neid peale seda nägime siis oli Julie ikka täitsa purjus ja naljakalt lällas ringi. Mille peale ma teatasin "i wish i was same drunk as she is". Note to myself siinkohal "be careful what you wish for, cause you may actually get it.." Ja see on viimasel ajal üldse väga teemakohane lause olnud. 

Igastahes järgmine asi, mis juhtus oli, et ma hakkasin tegema kokse, mis olid suht pool rummi ja pool pealekat...ja neid hävitasime me kiiruga. Ja noh siis tantsisime ja tegime shotte...ja edasi mina ei mäleta. 

Väidetavalt olin ma kukkunud, hästi naljakalt...võib-olla see on põhjus, miks mu vasak põlv on täiesti sinine? Aga üldiselt oli vist lõbus olnud. Mingi hetk kui ma juba tükk aega joonud ei olnud, hakkas mul halb ja kui mul juba halb hakkab, siis pole enam mitte midagi teha...siis ongi halb. Ma küll mõtlesin, et ma ei kirjuta seda oma bloggisse, aga mis siis ikka...igastahes hakkas nii korralikult halb, et ma ei olnud suuteline üldse enam jalgu alla võtma ja lõpuks transportisid mind laeva töötajad ratastoolis oma kajutisse tagasi. Julie ja Hanna-Liisa naersid, et ma olin olnud nagu inimene, kellel puuduvad kondid...lihtsalt nahk, täielik sült. Hommikul kui ma ärkasin, siis ma tahtsin ka veel veits ära surra...kuigi tuleb tõdeda, et oli tunduvalt parem olla, kui oleks pidanud...sest tavaliselt kui halb hakkab, siis ma järgmisel päeval voodist ei tõuse. See kord sai isegi Oslo peale hängima mindud...vaevaline tegevus oli, aga üleelatav. Samas, meid ei lubatud laeva jääda niikuinii, seega poleks olnud vist suurima tahtmise korral ka võimalik oma voodisse jääda. 

Muidu õhtul sai veel nalja...Julie huvitav mõtte-avaldus oli "hvad hedder sugar daddy på lesbisk?" ja Hanna-Liisa suutis endale saada kuskilt norraka, kes väga puiselt teatas "Du er smukke. Jeg kan godt lide dig. Kan du ikke lide mig?" Seega meil oli mille üle mõelda ja naerda järgmisel päeval ja nüüdki veel.

Oslo on veider linn, hullult meenutab Helsingit...rattaid neid eriti ei ole, trammid on...inimesi on ka jube vähe...mõtlesime korduvalt, et kas me olene kindlalt ikka kesklinnas, sest reaalselt üksikud inimesed liikusid ringi...või oleme me lihtsalt nii ära harjunud, et Kopenhaagenis on ropult palju inimesi ja hull sagimine on ümber koguaeg. Käisime söömas, natukene vaatasime ringi ja shoppasime endale saapad ja paar ilusat ehet ka. Ise olime oma produktiivse päevaga äärmiselt rahul. 

Hiljem kajutis sõime natukene ja siis hakkas laev kahtlaselt palju loksuma...alguses mõtlesime, et ah ei ole hullu...aga mina too õhtu enam kajutist välja ei läinud...tugevamad käisid üleval kohvi joomas, aga siis tulid ka tagasi...merehaigus oli küll viimane asi, mida oleks tahtnud. Ma arvan, et ma magasin kuskil 13h tagasiteel, sest hea oli olla ainult magades. Ja siiani on natukene selline tunne, et tuba kõigutab...ja see hakkab vaikselt pinda käima. 

Igastahes nüüd olen õnnelikult tagasi Kopenhaagenis ja siin on ikka kuradi hea olla. :)

Jooksva nädala jooksul oli päris mitu korda, kus ma plaanisin, et okei, täna õhtul istun maha ja kirjutan natukene bloggi, aga aeg lihtsalt jooksis käest ja kui oligi see vaba hetk, siis oli selline väsimus peal, et viimane asi, mida teha tahtsid oli arvuti ekraani vaadata ja bloggi kirjutada. Seega ilmselt tuleb siia nüüd hästi pikk mammut postitus :).

Alustan eelmise nädala lõpust, kus ma kolisin viieks päevaks Lundtoftele, et aidata Helenil lapsi kantseldada. Pauline nimelt oli töö lähetusel Tais. Üllatavalt hästi läks kõik...lapsed käitusid üllatavalt hästi, arvestades, et neil pole ema kunagi nii kaua ära käinud ja nad on ikka veel päris pisikesed. Nädalavahetus oli natukene pingeline aeg, sest ma pidin päeva sisse veel ära mahutama oma tööl käimised ka. Laupäeval mahutus ilusti, sai õigel ajal koju ja veel viisakalt õllegi teha. Liisa tuli ka meile ja hommikul oli lastel hea üllatus oma vanemate voodist kaks eelmist lapsehoidjat avastatada. Ja Eva tegi meile äratuse 5.48, jee.
Tegime mõnusa bakeri ringi ja sõime end juba hommikusöögil oimetuks. Hiljem käisime Dyrhavenis jalutamas ja täiesti imelist sügisilma nautimas ja väikene soe kakao Peter Ljepsis, nomnom!

foto by Helen Kuusk.

Hiljem läksin tööle ja ütleme, et see pärastlõuna oli üks närvilisemaid üle pika aja. Nimelt ütles mu ülemus mulle vale aadressi ja siis ma ekslesin ja ekslesin autoga mööda Østerbrod ringi. Lõpuks läksin stationi juurde ja sealt oskasin õigesse kohta ka minna, je. Aga selleks hetkeks olin ma juba linnas jube kaua tiirutanud ja närvis. Plus olin ma saanud enne twiidi, et üks lubas meili saata ja siis ma ootasin seda ka ja pea tegeles ülemõtlemisega kõrgemas astmes. Lõpuks õnnestus kuskil kella kaheksaks koju jõua ja külm õlu oli sel hetkel the best ever.

Järgmine hommik ärkas Eva 4.40 ja ma olin täielik zombie terve päeva. Pidin koolis veel jube asjalik olema ja taustasid meie raamatu jaoks tegema...väga ei õnnestunud. Aga see eest hommikul sai Ikeas käidud ja me saime Liisaga mõlemad endale igast vahvaid asju, je! 

Pealegi nädala lõpuks said mul taustad tehtud ja kõigile meeldivad ja isegi Brennan kiitis neid, seega fakjee! 

Teisipäeval ajas Eva mind 5.50 ülesse, mis oli parem kui 4.40, aga siiski...kõik enne kella 6te on natukene mitte piisav. Ja teisipäeva õhtul värvis Hanna-Liisa mu juuksed selliseks, nagu ma tükk aega tahtnud olen...seega ma olen natukene tumedam blond nüüd. 

Kolmapäeval oli luksuslik, sain magada 6.18ni! Aga siis rikkus hommiku ära juhtum Heleniga, kes suvatses mulle teatada, et ta ei vii lapsi lasteaeda ja pealegi ma võiks ka midagi teha, tema on üksi terve aja pidanud tööd tegema. SAY WHAT?! Igastahes õhtul ta vabandas ja jätsime asjad hetkel sedasi. 

Kolmapäeval oli veel huvitav facebooki vestlus, kus uuriti, kas ma olen meili kätte saanud...nothing, still waiting rsk.

Ja neljapäeval, kui minu üksikema elu läbi sai, sain ma ärgata lausa äratuskella peale, sest Eva ärkas peale 6.30t! Luksus! Ja enne kui me jõudsime alt ülesse tuli Pauline ka koju juba. Lastel oli teda jube hea meel näha ja me saime ka hommikul lebomalt võtta. Bakeri ring ja meeleolukas hommikusöök ja siis ühikast läbi ja kooli. 

Üldse, selle nädala jooksul sai meeletult ringi joosta ja koolis saime enamus asju tehtud ja ainult see aega ise-endale sai kannatada.

Vot nii. Kuna ma otsustasin, et Skandinaavia tripi jutud lähevad kokku ühte sissekandesse, siis sellest ei saanudki eriline mammutpostituus siin, y0!

K-ko-kol-koli-kolim-kolimi-kolimin-kolimine. 

Eile kolisime Liisat jälle. Alles pool aastat tagasi sai ta sinna viiendale korrusele kolitud ja siis lubas, et nüüd tükk aega ei koli. Aga näe, valetas. Või okei, oleme ausad, Sarah oli lihtsalt jobu ja see polnud otseselt Liisa otsus...aga ma arvan, et lõpuks oli see hea, sest Sarah pole minu arust eriti äge piff kunagi olnud. Igastahes nüüd siis uus koht ja kõik äge, välja-arvatud, et ta kolis ilma minuta :(.

Alustasime sellest, et käisime söömas, cafe nordvest vms. nomnomnom!

Siis liikusime Enghave st. juurde autorenti, kust rentisime bussi. Liisa vana hull naine julgeb sellise asjandusega sõita. Laenutusest küsiti, kas on varem sõitnud sellisega, mille peale ta tähtsalt vastas, et suuremagagi. 

selline nunnu punase katusega buss siis.

See oli igate pidi logisev ja päris hirmus oli. Aga meie õnneks ta ei lagunenud ära. Ja kordagi ei suretanud teda sõitmise ajal välja ka..kuigi sõita tuli sellega suhteliselt tipp-tunnil...aga kogu tee läks meil kokku kuskil alla 20 km. Tüübid veel ütlesid seal, et maksimum on 100km...mis me 100ga teinud oleks nende arust? :D

we're in the bus!

ruumi on küllalt ju!

Õnneks oli Liisa enne tubli ja pakkis enamus asjad kokku...seega selle võrra oli kohe lihtsam...ja kui me eelmien kolimine pidime ikeas ka käima, siis sel korral seda polnud vaja. Lähme ikeasse järgmine nädal pudi-padi ostma.

natukene asju siin..

ja siin.

Pealt vaadates ei olnudki massiliselt asju...aga edasi-tagasi, üles-alla sai ikka mõnuga kõndida. Ja võin öelda, et viiendalt kolmandale kolida on lihtsam kui esimeselt viiendale! :D

Kuskil paar tundi ja lõpuks olid asjad kõik autos! Ja Sarah lasi Liisal veel toa ära koristada ja siis maksis ilusti depo tagasi ja hej-hej!

korralikult täis!

Teises kohas tuli aga viia toast üks üheinimese voodi keldrisse. Tegu oli aga sellise toreda vana Kopenhaageni majaga ja koridor oli mõnusalt kitsas ja keldris tunnel. Aga kõige keerulisem oli see voodi sealt toast koridori saada...koridoris juba libistasime mööda treppi alla ja pärast keldris läks ka kuidagi hästi. 

nagu naksti keldris.

Ja siis tegime parema plaani. Mina tassisin asjad bussist trepikotta ja Liisa sealt ülesse...võitsime ajaliselt kindlasti tunni või nii. 

Peale seda viisime bussi tagasi, käisime tõime oma rattad ära, käisime ühlasi ka poes ja dürüm'i ostmas. Ja plaan oli, et teeme siis dürüm'i kõrvale õlle-kaks ja siis jätan Liisa asju lahti pakkima ja ise lähen hiljemalt 12 ajal koju. Järgmine päev siiski koolipäev ja esialgne plaan oli ka placement testi minna keelekooli tegema. Ütleme siis kohe, et ükski neist plaanidest ei läinud plaanitult.

Mingi hetk kutsus end külla Rasmus ja võttis kaasa Madsi. See juhtus tegelikult kuskil 11pm kandis...mina jõudsin koju 6am. 

Ühes õllest sai 24 ja shampus. Huvitavaid jutuajamisi ja naermist terve õhtu jagu.

Rasmus reipis Liisa pardi ära.

ja natukene veel parti.

But imagine having a sixty inch dick...

Igastahes kolitud sai ja nalja sai ja kell kuus hommikul sai koju ka jõutud. Kooli ei jõudnud järgmine päev igastahes.