Tell mummy I'm sorry, this life is a party, I'm never growing up...
Olen seda bloggi kirjutamist püüdnud kätte võtta juba mõnda aega ja koguaeg jääb pooleli ja/või midagi tuleb vahele. Ja ajafaktor on viimasel ajal väga tugevalt kuklasse hinganud. Aga nüüd eile sai projekt läbi ja täna algas uus ja nagu ikka iga projekti lõpp on pingeline ja võtab kogu aja ja alguses on kõik laisad ja võtavad rahulikult.
Niisiis Berliin ja urban art study trip. Reisi eesmärgiks oli meile näidata urban art'i erinevas võtmes Berliinis ja ühtlasi ideede kogumine. Meie nägime selles vist rohkem, pidu, puhkust ja natukene ka silmaringi avardamist ja shoppamist, sest teadupärast on Berliin Kopenhaageniga võrreldes ikka päris odav.
Trippi alustasime esmaspäeva varahommikul keskrongijaama juurest, pakkides end bussi, kus me veetsime järgnevad 6-8 tundi...okei, vahepeal oli kaks tundi ka praamil oleku aega, aga see väga palju ei leevendanud meie väsimust ja tüdimust sinna minekust. Bussis olid kõik nagu omas maailmas, klapid peas ja lebos. Praamil oli suhteliselt sama seis, lihtsalt kõik vedelesid kuskil mööda praami põrandaid või kasutasid juhust wc kasutamiseks ja äärmiselt kehva kohvi ja söögi manustamiseks. Pealegi võttis see praamisõit pea kaks tundi aega ja kõigil oli korralikult kopp ees. Peale praami saime veel bussis loksuda ikka korralikult...lõpuks Berliin, kus oli täielik suvi! Räägime siin 25+ kraadidest...ehk siis trippisime varakevadest, mis meenutas veel talve, suvesse. Õpetajad, kes meiega kaasas olid, olid täiesti peata kanad, neil puudus täielik teadmine, kuhu me minema peame ja siis me trippisimegi oma asjad seljas segaduses mööda Berliini ringi. Lõpuks kui hostelisse jõudsime siis oli ainsaks sihiks silme ees tuba, dušš ja linna sööma.
Peab tõdema, et toad olid hostelis oodatust paremad ja saime täitsa mõnusasti end sisse seatud. Minu suurim hirm, et meil on paar wc/vannituba koridorid peale osutus siiski asjatuks ja meil oli igas toas oma vannituba.
Esmaspäev oli meil planeetitud üldiselt reisiks ja siis hiljem tsillimiseks ja vabaks ajaks...ja ainsa asjana õpetajate poolt oli planeeritud parlamendihoone külastus.
Alustuseks käisimegi linnas, uudistasime natukene ringi, sõime üpris mõnusa lõuna ja tsillisime hostelis. Ütlen siinkohal ka, et mu jaoks tundus Berliin alguses täiesti mõttetu ja kole linn...ma ei leidnud selle maagiat, millest kõik jahusid...poolik ja räpane..aga see arvamus muutus peale mõnda aega seal olles..
Parlamendihoone oli ise-enesest igav, või olin ma lihtasalt igas mõttes nii kuradima väsinud, et ma lihtsalt tsillisin selle läbi ja nautisin imeilusat vaadet linnale...öös on asju ja öine linn on maagiline ja mõjub alati kuidagi eriliselt mu jaoks. Pluss suveöine taevas on lihtsalt imeline.
Peale parlamendi hoone külastust läksime kursakatega linna uudistama, plaaniga kuskil paar õlle teha ja siis ilmselt koju tagasi, sest kell 9 oli vaja olla valmis Berliini müüri tuurile minna ja reisimise väsimus võttis ikka veel valdavalt võimu...kerge toidupeatus ja lõpuks maandusime mingisse naljakasse pubisse, kus sai õlle kraanist ise lasta, ehk siis laua keskel olid kraanid ja seltskonna peale luges liitreid/personaalselt ka, ja siis laudkonnad omavahel võistlesid. Ehk siis üpriski kaval trikk, kuidas saada inimesed jooma...sest kurat see toimib, eriti kui oled nii suure seltskonnaga, et inimesed istuvad erinevate laudade taga...Algselt läksime ka sellega kaasa, aga siis saime aru, et pole erilist mõtet ja üks hetk liikusimegi mina, Paula ja Cilie ja Dejan hostelisse tagasi...väsinud ja purjus nagu me olime. Me Ciliega võtsime takso ja teised tulid rongiga, sest me olime liiga kärsitud, et jalutada rongipeatusesse ja takso Berliinis on odav suhteliselt.
Kuna Petia ja Emilie juba magasid, siis hiilisin vaikselt magama ära, et neid mitte äratada ja saatsin veel Paulale sms'i, et kui ta tuleb, et helistagu mulle, ma teen talle ukse lahti, siis ta ei aja teisi ülesse. AGA kui ma olin magama jäänud...hakkas kolmas maailmasõda...nimelt Paula peksis vastu ust nagu segane ja ajas sellega ülesse kõik meie toas elanud inimesed ja ilmselt ka kõrval tubades..siinkohal tervitus õppejõududele, kes meist paar tuba kaugemal elasid. Miks ta meid kõiki üles ajas? Sellepärast, et olla juhtunud worst thing in the world. Mõtlete, et no, mis siis juhtus? Alustan asju selgitusega sellest, et KEA Multimeedia Design and Communication on selline tore õppetool, kus vabalt kõik panevad kõiki, on kõigiga, vahetavad inimesi ja keegi ei leia, et see on isegi awkward, või noh alguses natukene oli, kui esimesed juhtumised olid ja esimesed jutud olid, nüüd võtavad kõik seda vabalt ja peale pidu küsitakse lihtsalt, et aga kes see kord kellega lõpetas ja reaktsioon on suht ahah, selge..okei. Ja nüüd tagasi maailma kõige hirmsama asja juurde, mis juhtunud oli. Nimelt on Paulal ja Dejanil mingi teema õhus juba mõnda aega ja siis nad olid suudelnud ja Paula kogemata ütles Dejanile Mads. Asi ei oleks üldse nii veider ehk kui Paulal poleks enne Madsiga midagi olnud ja kui Mads ja Dejan Berliinis samas toas elanud poleks. Aga jah, me kõik saime osa nende draamast ja enne kui ma uuesti magama jäin oli asi juba maha rahunenud ja nad olid ära leppinud...
...hommikul jätkusid pinged meie toas...Petia ärkas paha tujuga ja ausalt tegi kõik, et ka teiste tuju ära rikkuda...kõik oli negatiivne ja halb. Ja mainin siinkohal, et meist keegi ei ole eriline päikesekiir hommikul...tõredad õhtuinimesed. Hommikusöögil jätkus Petia etteaste...tegu ei olnud mingi erilise hommikusöögiga ja kui keegi on nii valiv nagu tema, siis ta ei saagi sellises kohas süüa. Lõpuks otsustas ta võtta ainult tassi rohelist teed...aga minu maailmas peab inimene sööma, eriti kui tal on kalduvus tujukas olla, kui tal kõht tühi on...edasi oli meil kiire scrum meeting, kus kõik konkreetselt õpetajatele paska ajasid, et kui kaugel kellegi projekt on ja, mis plaanid tänaseks on. Me ei olnud keegi õppimise ja koolitöö lainelgi ju. Siis liikusime esimesele silmaringi laiendavale walking-tourile, mis tutvustas Berliini müüri ja teise maailmasõja ajalugu...sedasi põgusalt. Mingi hetk kui kõik üle tee läksid läks valgusfooris tuli punaseks ja me Dejaniga otsustasime olla ontlikud kodanikud ja oodata rohelist tuld...selleks hetkeks kui me üle tee jõudsime ja ülesse rongi peatusesse oli rong just uksi kinni panemas ja ära sõitmas...ainult Cæcilie hüüdis meile ukse vahel "Kristeeeel one stooop!" Nojah, eks me siis ootame järgmist rongi...järsku meenus aga, et ou Paula ja Emilie läksid ju ühte photoboothi pilte tegema...helistasin neile ja nad olid ikka veel seal...kuna järgmine rong tuli kahe minuti pärast siis käskisime neil joosta ja nad jõudsid ilusti meiega samale rongile. Järgmises peatuses selgus aga tõsiasi, et meie grupp oli edasi liikunud ja mitte keegi, kellele me helistada püüdsime, ei võtnud oma telefoni vastu...seega polnud meil õrna aimugi, kuhu või kuidas nad liikusid. Peale mõnda aega proovimist saime lõpuks kontakti Madsiga, kes ütles, et nad läksid mingi bussiga mingisse suunda...lõpuks sai selgeks, et nad liiguvad Check Point Charliesse. Korralikud kodanikud nagu me oleme, oli ühel meist kaasas ka Berliini kaart..ehk siis saime otsida teed sinna, kasutades natukene kohalike abi ja olimegi teel õigesse kohta...kus õnneks olid ka meie klassikaaslased. Väsinud ja tüdinud nende tagaajamisest mööda Berliini pidime veel mõnda aega kuulama giidi, kelle jälgmine oli tolleks hetkeks juba väga keeruline, sest lisaks väsimusele kiusas juba vaikselt ka nälg. Lõpuks pääsesime ja läksime sööma. Kuna nälg oli meeletu selleks hetkeks siis võtsime suhteliselt esimese ettejuhtuva koha ja istusime maha. Menüüs oli õnneks hästi erinevas valikus toite, teate küll seda jama, kui kolm-neli täiesti erinevate toidueelistustega inimest ühist kohta söömiseks otsivad, siis see on üldiselt totaalne kaos. Kõik tellisime midagi ja siis joinis meiega ka Petia. Ja jätkus hommikune draama...menüüs ei olnud mitte midagi, mis neiule oleks süüa kõlvanud. Tahtis salatit, aga mõni tütarlaps nimetab salatilehte salatiks ja seda seal ei olnud...või tegelikult buffeest oleks saanud, aga ta vaatas buffeele peale ja ütles, et talle ei meeldi kuidas need välja näevad...seega ta võttis jälle tassi rohelist teed. Natukene hakkab murelikuks tekitama, kui inimene, kes on eelmisel päeval rääkinud, et tahab kaalust alla võtta, ei söö terve päev mitte midagi peale rohelise tee...ja lisaks on super tujukas ka. Sealt liikusime shoppama ja koju puhkama, sest plaanis oli õhtul pidutseda. Enne õhtust pidu otsustasime siiski veel linna sööma minna, sest Emilie tahtis tsekkida ühte Vietnamies restorani ja kuigi enamus meist polnud väga vaimustatud alguses, siis oli kuradi hea meel, et ta meid siiski ära rääkis. Ma arvan, et tegu oli ühe maitsvaima Aasia pärase toiduga so far in my life. Sõime klaasnuudlitega kanasalatit, mis oli omakorda mõnusalt mõõdukalt vürtsikas, märgin siinkohal ära, et ma ei ole eriline vürtsika toidu fänn. Ja kõrvale jõime kokteile, mis olid ka nii värsked ja mõnusad, et ise ka ei usu. Dejani kokteil oli küll nagu püreestatud banaan rohke rummiga, aga siiski mõnus. Enne meeldivat söömist oli meil draama nimega Petia ja toit ka. Nimelt istusime maha ja ta hakkas kohe menüüst otsima salatit mitte millegagi...aga seal tõepoolest oli ainult Vietnami toit ja sealt ei olnud võimalik leida salatilehte mitte millegagi. Ja siis ta vingus ja ma küsisin naljaga Paulalt, kas ta ei tahaks minuga kohti ära vahetada, et ta ise istuks Petia kõrvale. Vahetasimegi kohad ära aga siis hetk hiljem ütles Paula "now i understand why you wanted to switch places..haha" Ja selle peale plahvatas aatompomm nimega Petia ja marssis minema. Mis tegelikult on põhjendatud, ma oleks ka seda teinud, aga ta viis ise meid selleni kahjuks. Saatsime talle sms'i, et ta tagasi tuleks, aga noup nothing. Lõpuks peale dinnerit läksime tagasi hostelisse ja kui aus olla, siis keegi meist ei soovinud sinna tuppa siseneda. Lõpuks oli Paula julge tiiger ja astus tuppa ja kohe lajatas Petaile, et wtf was that about. Tsikk konkreetselt nuttis ja karjus meie peale, et ta ei taha meid isegi mitte näha ja et me ei ole ta sõbrad jne. Lisaks sai minust maailma kõige õelam inimene ja kuna meie klassis on Daniel #epiccenterofuniverse siis mina olen sellest ajast peale #evilcenterofuniverse jep..and drama makes world go around! ;) Esialgselt püüdis Paula talle meie poolset versiooni seletada asjast, aga kasutult...teda ei huvitanud see. Seega me võtsime oma eriliselt vastikult maitsva kirsiviina ja koka ja läksime hoovi teiste juurde..ühesõnaga põgenesime olukorrast.
Järgmine hommik oli minu jaoks küll veel natukene awkward, arvestades, mis eelmisel õhtul toimus...aga Petia jaoks ilmselt mitte. Alustas hommikut hea tujuga ja suhtles meie kõigiga nagu mitte midagi poleks eelmisel õhtul juhtunud...natukene what the fuck, aga okei. Mida rohkem edasi trip kestis, seda selgemaks sai, et tema maailmas toimivaki asjad niimoodi, et ta lõugab ja ütleb meile mõtlematult halvasti ja siis kas vabandab või ütleb, et tegi kõigest nalja. Väga väsitav oli lõpuks. Ja temaga oli draamasid konstantselt...koguaeg hüppas üha uusi ja huvitavamaid üllatusi sealt kinder suprise seest välja. Aga hetkel aitab nendest, sest tegelikult oli päev täis meeldivaid emotsioone ja ma parema meelega räägin neist. Nimelt oli meil kolmapäeval ja ka neljapäeval walking tour teemal street-art. Meie grupijuhiks oli kutt nimega Rob, kes oli pärit Iirimaalt, aga oli elanud suurema osa oma elust Austraalias ja viimased paar aastat Berliinis, kus ta töötab tänavakunstiga tegelevas galeriis ja ühtlasi on Alternative Berlin tuurijuht ja muidu tegeleb graffiti tegemisega. Ma olen kindel, et neilt kahelt päevalt said enda jaoks midagi põnevat teada ka need, keda seni tänavakunst absoluutselt ei huvita. Minu jaoks oli see täiesti mental trip. Esiteks teadis ta rääkida lugusid nii paljude graffitite kohta, detaile, mis nende taga peituvad ja natukene ronida ka kunstniku naha alla. Üks fantastilisemaid asju on, kui inimene räägib millestki, millest ta teab palju ja, mis paneb ta silmad särama ja see entusiasm, millega ta seda kõike teeb...see lihtsalt nakatab..tee, mis tahad. Temal oli kõik see olemas! Ühtlasi rääkis juurde lugusid, mis otseselt tänavakunstiga ei seostunud ja oli üldiselt megasõbralik ja äge. Esimesel päeval kui ta juba mõnda aega meiega tsillinud oli ja kõik vaikselt hakkasid üles ärkama ja oma pohmakast üle saama siis ta ütles, et "thank god, you guys were just tired/hangovered...first hour I was sure you hate me!" :D Reaalsus oli, et me kõik fännasime teda suht esimesest minutist peale, kui tuur algas. Teise päeva street art tour lõppes stencil workshopiga ja see on üks neid asju minu elu to-do listis, mis sai linnukese enda järele...meeliülendav, energiat andev jne. Meile anti suhteliselt vabad käed, aga alguses näidati ette, mida teha ja kuidas teha ja mis variandid on...esimene kord see sprayvärv kätte võtta ja proovida on natukene ehk hirmutav, aga mille puhul poleks esimene kord selline? Edasi tekib see hetk, kus ühe asja teed valmis ja siis tahaks veel ja veel ja veel...või vähemalt minul oli niimoodi. Siiski suudsin end tagasi hoida ja piirduda kahe stencili tegemisega ja siis vaikselt jalga lasta sealt...minna sööma ja ilma nautima.
Liikusime sealt rõõmsalt Dejani ja Paulaga linna, ma võtsin veel sula raha, sest Berliin on üks neist suurlinnadest, kus kaardiga maksta üldiselt ei saa...või vähemalt meie kogemused olid sellised. Siis jalutasime ringi ja lõpuks maandusime kuskile suvalisse restorani, kus üllatus-üllatus ei saanudki kaardiga maksta. Sel hetkel avastasid Paula ja Dejan, et neil vist oleks sularaha vaja..ehk siis "who's the wise one here?" Sel ajal, kui Dejan oli raha välja võtmas helistas Emilie Paulale ja oli täielikus paanikas, sest mingi friik stalker jälitas teda ja mitte keegi ei läinud talle appi, isegi kui ta abi palus. Seega Paula läks talle vastu ja mina jäin Dejaniga, kes hetk hiljem tagasi saabus deidile. Sõime ja jutustasime ja tegelikult oli päris põnev, sest me oleme kursakad, aga me üldiselt väga ei hängi omavahel ja see oli hea vaheldus.
Peale seda liikus Dejan shoppama ja meie tsikkidega tagasi hosetlisse...Paula pidi saama kokku ühe oma vana klassikaaslasega ja me Emiliega plaanisime klassi õhtusöögi skippida ja nautida rahu ja vaikust toas, sest päev oli olnud pikk ja üleüldiselt olime väsinud ja päris valmis juba tagasi Kopenhaagenisse tulema. Sel ajal kui Paula alles end linna sättis, saabus linnast tagasi Petia, kes nuttis ja värki jälle. See kord oli põhjus selles, et tema vend, kes oli meiega samal ajal Berliinis tööreisil, ei leidnud tema jaoks aega, et minna lõunale, kuna tal oli koosolek! Ja siis ta oli ette teatamata istunud tema hotelli ees kolm tundi ja oodanud...APPI nagu! Me püüdsime seletada talle, et kui tüüp on tööl, siis ta ei saagi ju lampi minema jalutada, et sinuga lõunale tulla...ja et küll ta sulle hiljem helistab ja leiab su jaoks aega ka. Natukene rahunes maha ja oli üpriski oma ette, mis meile sobis, sest me tahtsime ka oma ette olla. Mingi hetk hakkasime me arutama, et peaks ikka ka sööma veel minema ja et mida keegi tahaks süüa...lootuses, et Petia siiski ei joini meiega, sest me Emiliega fänname Aasia toitu ja tundus kuidagi hea mõte kahekesi dinnerile minna. Õnneks saabus päästekõne Petia vennalt ja me saime kahekesi jalga lasta. Aga Petia käitumine selle peale, kui ta vend talle helistas oli midagi nii ebareaalselt friikit, et me ei osanud seisukohta võtta ja seda on isegi natukene keeruline kirjeldada...aga kujutage ette, et ma oleks umbes sama rõõmus, ringi kargav, riideid valiv ja end sättiv, kui Ryan Gosling helistaks ja kutsuks mind välja kohtingule. Ja siinkohal mainime ka ära, et Ryan Gosling on ilmselt maailma kõige ilusam mees minu silmis...okei Erki Pärnoja could work as well...aga kui mu vend mind õhtusöögile kutsuks, siis ma ilmselt ei reageeriks 1/10'kkugi nii nagu seda tegi neiu Petia.
Ahjaa, hüpates tagasi kolmapäeva õhtusse, siis me käisime kursakatega kuskil getos peol ja lootsime, et Petia koos oma vennaga joinib, sest me tahtsime väga näha, milline tema vend on...aga järgmisel päeval selgus, et kui Petia saatis Paulale sõnumi, et "Where are you guys?" siis Paula vastas talle "yes" ja that was it.
Ja nüüd väike hüpe tagasi neljapäeva õhtusse. Kuna me olime ikka väga vässud, siis oligi plaan minna käia söömas ja peale seda lebosse tõmmata ja ehk pakkida asjadki järgmiseks hommikuks, sest neljapäev oli meie viimane õhtu Berliinis. Käisime ühes India restoranis söömas ja teenindus, toit ja seltskond ja hind kõik kokku vähemalt 9/10st. Üldse olen vaikselt avastanud, et mulle India toit meeldib ikka väga.
Peale õhtusööki nautisime õhtut ja jalutasime tagasi koju. Poole õhtu peal hakkas aga Paula mulle juba peale käima, et me ikka peame minema kursakatega välja. Kui ma alguses püüdsin kõrvale viilida, siis lõpuks uuris ka Dejan, et waddap ja mõtlesin, et what the heck, viimane õhtu Berliinis, ma võin Kopenhaagenis ka puhata ja magada ju, seega vahetasin riided ja sain Paulaga kokku ja liikusime sinna, kus kursakad juba jõid. Alguses küsisime Dejanilt, et kus nad on ja vastuseks saime "north from yesterday" Parim viis kirjeldada oma asukohta...aga me lõpuks suutsime ikka koha ülesse leida, supergirls you know! ;) Veits hängisime ja lõpuks liikusime tagasi, nemad läksid veel kuskile klubisse, mina liikusin Julie ja Ann Sofie'ga hostelisse, sest see naaberkond ei olnud just kõige sõbralikum, et oleks tahtnud öösel seal üksinda liigelda.
Järgmine hommik pakkisime asjad kokku, sõime oma viimase hommikusöögi ja käisime veel tiiru East Side Galleryd vaatamas, tegime mõned pildid ja siis lebotasime hosteli fujees hetkeni, mil tuli hakata bussijaama liikuma ja bussile. Buss oli vastikult täis ja plaan magada terve tee feilis...sest meie ees istusid mingid pubekad, kes lõugasid terve tee...peale praami trippi suutsin ma siiski magama jääda ja Kopenhaagenisse jõudes olin väsinud, uimane, läätsed silmas maganud segaduses...ei saanud üldse aru, kus pool see Central Station asub või mis toimub. Aga lõpuks kodus ja oma voodi on ikka oma voodi! :)
Berlin was so dope, I need to go back soon!
