funny you're the broken one
but i'm the only one who needs saving...
cause when you never see the light
it's hard to know which one of us is caving...

Aju on töötamise lõpetanud, valis endale olekuks stand by vist. Ei tahaks just öelda, et ma olen blond või midagi, aga kui enda käitumist kõrvalt vaadata, siis tõepoolest tuleb nõustuda Mikkeliga, kes ükskord ütles, et "please don't ever dye your hair anything else than blond, people may get confused." Tõepoolest. 

Nii, alustame sellest kuust üleüldiselt...meil siin ühikas on toauks snepperlukuga eks. Mul on üks lisavõti Hanna-Liisa juures, just in case...mul üldiselt ei ole teda vaja, aga vahel kuidagi suudan enda võtmed maha unustada ja siis on hea turvaline, et kuskil on võti...plus lukuabi kutsumine on ajuvabalt kallis lõbu, eriti oma rumaluse tõttu. Niisiis, paar nädalat tagasi ühel neljapäeval, otsustasin õhtul, et lähen poodi, et ostaks jäätist ja piima. Hetkel, mil ma olin uksest välja astunud ja ukse kinni tõmmanud, kontrollisin, et kas mul telefon, pangakaart ja võtmed on. Võtmed? SHIT! Võtmed olid toas. Seal ma siis seisin, pangakaart ja telefon käes. Trippisin siis linna, et Liisa käest oma varuvõti võtta. Viie minutine poetripp asendus tunni ajase linnas käiguga. Aga noh, kui ei võta pea võtavad jalad, eksole? Aga sellega mu võtmedraama siiski ei lõppenud. Hommikud ei ole minu jaoks ja nii ma siis eelmisel teisipäeval poolunisena kooli sättides, pea mingeid muid mõtteid täis, avastasin, et olen hiljaks jäämas, haarasin kiiruga oma asjad ja jooksin rongile. Rongis, poolel teel kooli hakkasin mõtlema, et kas ma võtmed ikka viskasin kotti ja kiire otsimise tulemuseks oli, et ei. Ehk siis ma suutsin end teist korda kuu jooksul toast välja lukustada. Oeh. Aga et seegi veel asjadele joont alla ei tõmmanud, siis eelmisel pühapäeval, täpsemini eile. Hakkan mina tööle minema...pea mingeid suvalisi mõtteid täis jällekordselt, viskan töö võtmed kotti, veepudeli ja raamatu ja astun toast välja. Ukse taga avastan, et mu võtmed jäid järjekordselt tuppa. KOLM korda kuu jooksul, kaks korda ühe nädala jooksul...see ei ole enam ups. Peaks oma aju oleku stand by'lt deaktiveerima. 

Teiseks, eile oli täiega midagi viga mu vasakul silmal...lihtsalt vahepeal oli kogu pilt hästi udune ja hästi halb oli kogu see nähtavus. Aga ma ei osanud täpselt arvata ka, millest, seega plaanisin tööl ära käia, veits linnas tsillida ja siis koju tulles võtan läätsed ära, et silmad saaksid puhata. Ilmnes, et olin mingil põhjusel vasakusse silma topelt läätsed pannud...ehk siis mõni ime, et mul see nähtavus kehv oli. Ärge isegi mitte küsige, kuidas selline asi mul juhtuda sai...ma ei tea.

Ja vähe sellest, et mu pea selliste lihtsate argiasjadega laiali otsas on, siis täna koolis oma koodi parandada üritades leidsin korduva veana, et ma olen õpetaja koodi ümber kirjutades mingid read lihtsalt vahelt ära jätnud, noh nii, et kirjutan ühe rea, siis jätan rea vahele ja kirjutan edasi kolmandast reast ja siis ei saa aru, miks kurat mu kood ei tööta. Vähemalt sain ise oma veast aru, muidu oleks abi küsides, veits piinlik olnud.

Aga nüüd ma lähen veedan aega tee, crossainti ja Fifty Shades of Grey seltsis edasi...luban, et sellest raamatust tuleb veel lähipäevil postitus, sest ma ei mäleta, et mõni raamat peale Kärbeste Jumala, oleks mind nii närvi ajanud. Ausõna, miks see massidele meeldib? 

i wanna, i wanna, i wanna touch you

you wanna touch me too

every way, and when they set me free

just put your hands on me

take everything that i know you'll break

and i give my life away so far for you...

Tähtede seis on vist vingukas või midagi sellelaadset. Mitte miski ei ole valesti, aga samas miski ei tundu õige ka. Selline mulonkõigestkoppees olek. Ja tundub, et ma ei ole ainus, kellel selline olek on. Koolis olid kõik kergelt sellised ja muud sõbrad/tuttavad ka. Kõik lihtsalt tundub mingis mõttes mõttetu...võib-olla me lihtsalt ei suuda leppida faktiga, et suvi sai läbi ja kool hakkas uuesti? Ma olen välja kistud oma tavalisest elurütmist, kus ma võin olla õhtul produktiivne ja üleval kaua tahan ja põhimõtteliselt igal hommikul magada seniks kuni und jätkub. Hommikul ärkamine äratuskella heli peale on üks kuradima keeruline tegevus, plus teeb hommiku, mis niisamagi pole mu lemmik osa päevast, veel raskemaks. Teiseks koolis käimine on kuidagi mõttetu...meil on täiesti ebaorganiseeritu moodul, kus me siiani ei saa täpselt aru, miks või mida või kuidas ja mis ajaks teha tuleb. Näiteks täna oli vaja esitleda mingit osa oma projektist...??? Õnneks ei olnud meie rühm ainus, kes tegi midagi lootes, et that will do it. Tagasiside oli ka nii segane, et ega me täpselt saanudki lõpuks aru, miks me seda tegime ja mis me edasi tegema peame...win? Õnneks on mul toimiv rühm ja me saame ilmselt ilusti tehtud kõik, lihtsalt närvi ajab see organiseerimatus kooli poolt. 

A ja meil koolis on üks tsikk, Danika, kes on pooleldi taanlane, aga muidu Ameerikast ja seal ka suurema osa oma elust elanud. Grupitöös täiesti kasutu kuju, üldse ma ei ole päris täpselt aru saanud, miks ta seal koolis käib...just a casual attention-whore. Ja millegi pärast on sellistel fake tüüpidel palju fake sõpru ka eks. Anyway, on ta end mingil viisil smuugeldanud ühte rühma Benjamini, Elina, Daxi ja Agnesega...kes moodustavad kursuse kõige paremini toimiva ja paremini esindatud töödega grupi siiani...ja täna nad ei esitanud midagi, sest kohal olid aint Daxi ja Benjamin..ja kui Paula küsis, et kus teised on ja kas nad ei esitlegi oma projekti...siis Benjamin, kes on üks viisakamaid ja toredamaid tüüpe kursusel, ütleb, et "no, we don't have a presentation, cause half of our group went out last night and didn't do it as they promised." who? "This slut Danika" excuse me? "yeah, slut". WOW! mille peale Paula uuris, et miks ta nende rühmas on, mõlemad ohkasid ja ütlesid, et nad ei tea. I fucking knew it, et nad ei ole keegi tema üle õnnelikud! Aga naljakas, et ta ikka seal on...vahepeal teda ei olnud, sest rühmad tohtisid aint viiest liikmest koosneda ja Emiliano oli siis veel Taanis...seega oli aint aus, et Danika endale uue grupi otsis. Aga aitab sellest...ma lihtsalt olin shokeeritud Benjamini sõnade üle. 

Ja et mitte veel vingumisele joont alla tõmmata, siis mul on sisemine konflikt ise-endaga. Ma ei oska inimesi usaldada ja teen sellega ise-endale haiget, või tegelikult oleks õigem öelda, et tekitan seda veidrat olekut, mis on kuskil hea ja halva vahel ja siis ma vegeteerin ja ei oska olla...sest mu teadvus ütleb ju, et kammoon, ta ei valetanud sulle...aga miski kuskilt ütleb aga kuidas sa saad selles kindel olla? Ja siis hakkab mu aju üle analüüsima olukorda ja kõik, mis enne tundus hästi, on korraga pahasti ja vale. Ja ma ei oska siis endaga midagi peale hakata ja ma ei saa sellest kuidagi välja ka. Vot siis. 

Ma panen nüüd oma aju standby peale ja ei mõtle neid negariivseid asju enam...täna on siiski reede, esimene friday bar see semester, kuhu peaks PALJU uusi ja vanu nägusid tulema, seega cheers for that, bitches! Ma olin niigi enne lõunat so ready for a before lunch coctail serverd with joint...ja pole siiani selleni jõudnud...laters!

Uskumatu, et Teda ei ole meie hulgas juba kaks aastat...mõtteis jääb Ta alati meiega..a l a t i!

hold me tight, let me go
heal my heart, hurt my soul
build me up, break me down
make me smile, make me frown
give me love, take it all away again...

Love hate thing ma ütlen. Meie ühiskond on mu jaoks muutunud selliseks love/hate asjaks, ma ei teagi, kas ma olen madly in love with it, või pigem ajab see mind närvi ja vihaseks. Nii ühte kui teist ilmselt. Lugesin ükspäev artiklit kuidas praegune 20-30 aastaste põlvkond on Peter Pan'i generatsioon, selles suhtes, et inimesed ei taha suureks kasvada, võtta vastutust või siduda end ükskõik millega või kellega. Pean tõdema, et olen selle ühiskonna täiskohaga liige. Tahaks justkui elada üks päev korraga, minna vooluga kaasa, reisida, näha, tutvuda erinevate inimestega, kogeda igasugu asju/olukordi...aga samas tahaks, et oleks oma kodu ja keegi kellega koos vihmasel päeval voodis lebos Frank Oceanit kuulata või midagi. 

Sisuliselt on ju praeguses maailmas kõik võimalused elada oma unistuste järgi, teha otsuseid, mis teevad sind õnnelikuks jne...imeline, kas pole? Aga selle kõige kõrval on mul tunne, et meie ühiskond tunneb puudust inimlikkusest. Sellest näost-näkku suhtlusest ja üksteisest hoolimisest. Masinad võtavad üle meie planeedi ja kurat me oleme ise selles süüdi. Ja isegi, kui see kõik mulle närvidele käib, siis ikka veedan liiga palju oma ajast arvuti taga ja ilma nutitelefonita enam oma elu ette ei kujuta. Kurb. Kuigi ma tunnen, et Taani ühiskond kuidagi üldiselt on veel ühe jalaga inimlikkuses ja inimesed on päris ja nad on õnnelikud...võib-olla on see miraaz, aga mulle meeldib see, kuidas siin on...väärtushinnangud tunduvad olevat rohkem paigas kui mul endal. 

Inimestel pole enam seda siirast rõõmu ja armastust oma tegemiste vastu ja see kõik teeb maailma kuidagi kurvaks paigaks. Ja neil, kel on veel see lapselik sära silmis ja usk imedesse, neid püüame me maa peale tagasi tuua...vastandlik see maailma värk, kas pole? Unista suurelt, aga me teeme kõik, et sa ei julgeks unistadagi. Ela vaba elu, samas näitame näpuga, kui vastutustundetu sa oled ja nii edasi ja nii edasi. Lõputu ring, mis ajab mul südame pahaks.

Aga kui nüüd see mõttetu maailma üle juurdlemine kõrvale jätta siis, mul on olnud üks kuradi äge teine aasta Taanis, jah juba kohe selle kuu lõpus saab kaks aastat siin fantastilises kuningriigis elatud ja kui aus olla, siis tunne on ikka veel nagu oleks siia alles eile tulnud ja kõik tundub nii kuradima äge ja vaba ja uus ja põnev, kuigi tegelikult on juba igapäevaseks muutunud ja uus ja põnev on tuttava ja kodusega asendunud, aga ikka linnas jalutamine paneb südame kiiremini tuksuma ja taban end tihtilugu mõttelt, et "ma armastan seda linna siin, ma tahan selle linnaga koos vanaks kasvada"...kui ma aasta tagasi alustasin kooli ja uue eluga, siis ma ei osanud arvata, et need kaks siin veedetud aastat niii erinevad tulevad. Esimene aasta oli rahulik, mida ma vajasingi...sest elu Eestis oli päris pöörane ja kuidagi olin kogu selles elu keerises enda ära kaotanud ja vajasin aega, et see mina jälle üles leida...igasugused pöörased muutused ja allakäigud tegid oma töö..ja siis maandusingi Taani, riiki, millest polnud mul enne ettekujutustki...teadsin, et Skandinaavia ja natukene olin uurinud...aga mitte kunagi ei olnud ma kuulnud, et see riik nii kuradima äge on..aga selleks ongi vaja seda vist kogeda, et mõista. Teine aasta...ülikool ja hoopis teine elurütm kui lapsehoidjana. Nii palju uusi nägusid ümber ringi, nii paljudest erinevatest riikidest, nii paljude erinevate lugudega ja see kõik on lihtsalt uskumatult äge ja inspireeriv. Peod, üritused, kogemused, see suvi Taanis...imeline. Ma ei mäleta, millal oli viimati suvi, kus ma puhkasin rohkem kui see suvi, kus ma tegelesin asjadega, millega ma tahtsin ja selle kõige juurde mahutus veel tööl käimine ja kõik need mälestusi täis õhtud. Kui ma kunagi kartsin Eestist ära minna, sest ma arvasin, et ma hakkan sealset suve igatsema, siis hetkel on tunne, et Kopenhaageni suve vastu väga ei vahetaks midagi. Esiteks on meid ilmaga õnnistatud...nii kuiv ja soe suvi on olnud. Teiseks, siin koguaeg toimub midagi...ja isegi kui mul on jäänud vahele nii mitmed üritused, kuhu oleks tegelikult tahtnud ja võinud ju minna, siis vaatamata sellele on käidud üritustel, mis jäävad meelde ja kohe päris kindlasti jäävad järgmise aasta suve plaanidessegi. Nagu näiteks Distortion, mis on täielik madness! Või CPH PRO, mis on hästi kokku võetud selles väikeses Levi'se promovideos - kliki siia! Üks asi, mis mulle eriti sümpaatne siin on, on skateboarding madness! Ja skaters are rad dudes, nagu Tommy Guerrero Bitchslapile antud intekas ütles "It's just a way of existing. It's just a different way to approach life outside the norm of society. It's called the retard gene. And skaters have that - they can't fucntion in normal society so you have to make a way somehow." Taanis on igal inimesel kerge retard gene ja see on lihtsalt miski, mis peab inimeses olema...ja seletab ilmselt nii mõndagi, miks siinsed inimesed maailma õnnelikuimad on. Ühesõnaga mu pika jutu mõte oli, et ma olen siin kuradima õnnelik ja ilmselt palju muutunud nende kahe aastaga, aga mu elu parim otsus siiani oli asjad pakkida ja siia tulla! :)

The only people for me are the mad ones, the ones who are made to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars. - Jack Kerouac, On the Road

Selle tsitaadi kirjutas sõbranna Margit täna oma facebook'i ja see on mind terve tänase päeva kummitanud, mitte üldse halvas mõttes...pigem vastupidi. Need "mad ones" on täpselt seda sorti inimesed, keda tahaks oma eluteel rohkem kohata, lasta neil oma elu rohkem mõjutada ja olla ise nende sarnane. Ja kui sul on õnn mõne sellisega kokku joosta oma eluteel, siis nende ära unustamine ja elust välja viskamine on minu jaoks vähemalt võimatu, kuidas ma saaks midagi sellist teha?

Mul on üks sõber/kursakaaslane, kellega ma puhtjuhuslikult tutvusin teise semestri alguses printimise ruumis. Jah, meil on nii suur kursus, et siiani on olukordi, kus tutvud peol/koolis kellegagi ja siis tuleb välja, et käime samal kursusel. Niisiis, aitäh printeri ruum, sest see kutt on täpselt üks neist "mad ones" tüüpi inimestest. Vaatad inimesele otsa ja ta silmades on rohkem sisu ja elu kui enamikus tavalistes inimestes meie ümber. Vaatad ja saad aru, et inimene armastab elu ja teeb elus neid asju, mis talle korda lähevad ja mis panevad südame kiiremini tuksuma ja see on täpselt see, mis paelub mind inimestes. Ta on täpselt seda tüüpi inimene, keda ei tahaks mitte kunagi oma elust välja lipsata lasta. 

Ükskord, mõni kuu tagasi kui oli kursakatega väljas käimine, siis ta joinis hiljem ja oli just tulnud rulatamast ja see, kuidas ta räägib rulatamisest ja tsillist, mis sellega koos käib, see tekitab tunde, et ou, miks ma siiani ei ole end piisavalt kokku võtnud ja rulatada proovinud? Ja siinkohal ei mõtle ma juttu, vaid neid emotsioone näos ja sära silmades. Imetlusväärne!

Neljapäeval, kui meil oli koolis graduation party, siis mingi hetk istusime terassil ja ma rääkisin ühe kursaka sõbraga juttu, kui kuulen, et Sarah seletab Jonasele, et "Kristel is such an passionate person, and if she loves something, she has this crazy passion, you don't find much people like that"..ma ei oska selle peale midagi ise nagu öelda, aga võtan seda kui väga meeldivat komplimenti ja püüan veel rohkem olla selline inimene, keda niimoodi kirjeldada saaks...sest ma ise tunnen, et mul on veel pikk tee minna. 

Aga nüüd minnes tagasi neljapäeva juurde, siis Kopenhaagenis oli ebareaalselt mõnusalt soe ilm ja päeva veetsime me Hanna-Liisaga rannas, et natukene jumet juurde saada. Kuna rannas käik alati kuidagi kahtlaselt väsitav on, siis ma arvasin, et ma kooli peole küll minna ei viitsi...aga rongis teel koju otsustasin ümber ja joinisin kursakatega Fælledparkenis, kus me veits hyggesime ja nautisime ilma ja seltskonda ja veits hiljem trippisime sinna, kus pidu toimus. Kuna meie kooli hoone on igas mõttes under construction, siis toiumus see pidu ühes teises KEA hoones, mis asus kuskil Svanemølleni stationi kandis...

..pidu ise ei olnud suuremat sorti asi, kehv dj, imelik koolimaja aga omad inimesed ja õues terassil istumise võimalus tegid asja päris toredaks. Mingi hetk aeti aga kõik sisse, sellepärast, et me naabermajades elanikke ei segaks oma lärmiga. Sees aga oli nõme pidu...rääkida ei saanud ja muusika oli veider. Seega trippisid kõik maja ette ja siis sai juba pidu läbi ka. Aga peol oli afterparty linnas ja selleks oli organiseeritud transpordiks kahekordne buss. Ma plaanisin linna mineku asemel koju minna, sest esiteks oli mul ratas ja teiseks ei olnud mul plaanis üldse sinna graduation partyle minna. AGA Benjamin lihtsalt jauras nii kaua, et "lets go to the bus", et ma lõpuks andsin alla ja jätsin oma ratta kuskile sinna ja läksin nendega koos bussile. Linnas oli üpriski tore..mingi hetk otsustasin ma siiski koju minna ja kui ma päris aus olen, siis ma ei tea, kuidas ma koju sain...bussiga, aga arvestades, et ma enda arust ei jaksanud silmigi lahti hoida, siis on päris hea saavutus, et ma kodus oma voodis ärkasin. Ja kerge pohmakaga! Ehk siis reedese päeva vegeteerisin ma voodis maha suhteliselt. 

Lõpuks võtsin end kokku ja läksin oma rattale järele...päris lõbus oli, sest esiteks polnud mul päris kindlat aimdustki, kus see kool asus ja teiseks, kuhu ma oma ratta parkisin seal. Kõndisin siis mööda tänavat, mis ma arvasin, et on õige ja vahepeal kergete kahtlustega, et ma ei ole kunagi varem seal olnud, paistis lõpuks KEA silt ja kooli ees paistis ka üks sinine ratas, mis ilusti mind ootas seal, jubii! Kuna aga ma ei viitsinud koju tagasi minna ja mõtlesin, et võiks sisuliselt veel Liisaga hiljem tsillida, minna sööma vms, siis läksin hoopis tööle ja siis sain Liisaga hiljem kokku. 

Laupäeval aga oli kreisi-kiire ja sisutihe päev...tegelikult kiire ei olnudki, aga sisutihe küll. Alustasime sellest, et Opera house juures oli Redbull Cliff Diving võistlus. Tüübid hüppasid 27 meetri kõrguselt vette. 

Ja see nägi üüber dope välja! 

Peale seda läksime otsisime ülesse Pauline jalgratta ja trippisime Frederiksbergi, kus oli street party vms ja esinesid paar Taani bändi, mida ma näha tahtsin...näiteks Ukendt Kunstner. Teel sinna tegime väikese toidu peatuse ka, või noh haarasime dürümid kaasa ja sõime, kui jõudsime oma sihtkohta...omnomnom! Koht ise oli okei, aga rahvas oli veeits veider...aint moslemid ja muidu värvilised inimesed. Ja helikvaliteet kontserdil - oeh. Ukendt Kunster oli viimane ja selleks ajaks oli kergelt juba kõrini sellest üritusest, aga ootasime ära ja ma ei teagi, mida täpselt arvata..pigem okei vist, plaadilt kõlab paremini see teema. Aga vähemalt on süda rahul nüüd ja kontsert oli siiski tasuta.

Peale seda trippisime tagasi linna ja kerge netto ringiga Christianiasse, kus esialgne plaan oli niisama tsillida ja natukene suitsetada ja siis esines Green Light Districtil Suspekt. Ühel hetkel joinis meiega Hanna-Liisa ka ja siis liikusime rõõmsalt oma järve äärde, mis on meie põhiliseks tsillimise kohaks saanud Christianias. Hubane ja mõnus! Ja kui kell hakkas 23 saama, siis liikusime tagasi Green Light Districtile ja see mass, mis seal oli...see oli insane! 

Ma olen tahtnud neid lives näha juba mõnda aega, sest vaatamata sellele, et ma ei saa aru, millest nad räpivad, on nad mu jaoks sümpaatsed. Ja mis kõige ägedam, nad tegid mõlemad need laulud ära, mida ma olen kodus lõpmatuseni mingil hetkel kuulanud...eriti hea meel oli "Vi ses i helvede" üle ;). Kuigi tegu oli tasuta kontserdiga, siis kutid andsid endast laval ikka maksimumi ja kontsert oli tublist rohkem kui poolteist tundi pikk. Viimase loo ajal oleks tahtnud täiega kaasa hüpata, aga õlu on tore jook ja reaalselt enda liigutamine oli ohtlik tegevus ilma, et püksi lasknud ei oleks..pidasime vastu õnneks. Aga jah, Suspekti võiks minna nüüd raha eest ka kuulama, sest tean, et tegu on eriti ägeda bändiga, mitte ainult plaadi pealt vaid ka lives! Nii, et kui vähegi meeldib taani keelne hip hop, siis Suspekt peaks olema bänd, mida välja tsekkida! ;)

Pühapäeval tegin päev otsa tööd ja õhtul tähistasime veits jaanipäeva. Niimoodi vaikselt joindi ja õllega merd vaadates Amager Strandparkis. Seda peab tulevikus uuesti tegema, fucking hyggeligt. 

Igasugune ükskõiksus, hoolimatus, millega sa oma lähedasi inimesi puudutad, jääb su enda südamele lõpuni. Seda ei kratsi välja, pese maha ega kustuta ära. Must süda on igavene. - /Metsakutsu/

Olen viimasel ajal sellele natukene rohkem mõelnud, sellele haiget tegemisele ja haiget saamisele...tahaks nagu mõelda, et okei, mulle tehakse mõttelematult haiget, et ma ise ei tee teistele..aga kuradi kurat, ise olen samasugune jobu ju. Ja kellele teed haiget? Eks ikka neile, kes on sulle endale kõige kallimad ja kes hoolivad ja kellele ei tohiks mitte mingil põhjusel haiget teha. Ja mis on vabandus? Tead juhtus kogemata, ma ei mõelnud...ma olin liiga hõivatud hoolimisega neist, kes seda ei vääri...või noh, kõik väärivad hoolimist, aga kui nad sinust ei hooli ja sina püüad kõigest väest tuulega võidu joosta, siis oled sa ikka loll küll, kas pole? Siinkohal ütlengi ise-endale, "Kristel, sa oled loll!" Ja edaspidi püüan olla targem ja hoolida neist, kes seda väärivad, seda igapäevaselt, sest sa elad ainult korra ja kui see inimene on läinud, kellest sa tegelt hoolisid, aga välja ei näidanud, siis on hilja ja siis endale etteheiteid oma jäärapäisuse tõttu teha on ka mõttetult loll. Niisiis, edaspidi olen parem inimene, või vähemalt püüan...yolo!

Dididistortion..

...is survived!

Kolmapäeva lõunast kuni sisuliselt laupäevani sai ignoreeritud reaalsust. Kolmapäevast algas Distortion minu lemmik linnaosast - Nørrebrost. Ja me olime kuidagi eriti over-excited...seega alustasime ettevalmistustega juba varakult. Kuskil 1-2 paiku liikusin linna, saime Liisaga kokku ja käisime poodlemas...alkoholi ja natukene süüa, ja eluliselt olulise asja - pläsku! 

Alustuseks sõime veits ja värvisime mu pea oranziks - siiski official distortion hair! Sel aastal jäi see tunduvalt kreisim ja ägedam, kui eelmisel...seega järgnevatel aastatel tuleb see veel parem! 

Peale juuste värvimist hakkasime sättima ja tegime esimesed õlled lahti, millest sai viisakalt järgmised ja siis viinakoksid ja viin kaasa koos spicey gajol'iga ja off to the city. Mainin siinkohal ka, et plaaniks oli võtta selle aasta Distortionist maksimum ja go with a flow as much as possible. 

Esialgselt jooksime Liisa tuttavatega kokku ja tsillisime veits ja siis...siis jäi Tuutu megapurju ja tal hakkas megapaha ja ülejäänud õhtu oksendas ta sisikonda välja. Siisa küll ähvardas ta maha jätta sinna, aga Tuutu teadis, et Siisa ei teeks seda ja üks hetk, kui Tuutu tundis, et nüüd võiks koju kõndida, siis tõusis ta püsti ja oligi minek. Kaasa tsillis meiega ka mingi Allan, kelle Siisa sealt endale sõbraks sai. 

Selles suhtes on hea, et me seda nalja järgmised päevad aint ühe korra tegime või nii..Aga maja ees jooksime me kokku Rasmusega ja tsillisime kõik ülesse, minu eesmärk oli magada...teised tahtsid edasi pidutseda. Liisa juures Allan lahkus üpris varakult ja mina tõmbasin Barbora tuppa tuttu ära. Kusjuures kaasa võtsin mingil põhjusel mesikäpa batoonikese ja panin selle omale taskusse...hommikul, kui Siisa mulle oma peavalu kurtma tuli, siis ma pistsin käe taskusse ja mõtlesin, et mis kuradi asi mul taskus on...tundus nagu kasutatud kondoom ja ausalt peale õhtut, millest sa suurt ei mäleta, ei ole tahtmist/julgust seda taskust välja võtta. Lõpuks julguse kokku võtnud, avastasin, et tegu on eelmise õhtu kommiga, mis oli täiesti ära sulanud...haha.

Fakt, et meil mõlemal kergelt eelmise õhtu alkohol tunda andis, ei teinud kuidagi paremaks tõsiasja, et me olime lubanud Carolinele ja Lindseyle, et me läheme nendega Bopa'sse hommikust sööma...kell 10. Lindsey helistas, et meile teha wake-up calli ja me püüdsime väita, et me oleme Berliinis ja Malmös või viimase variandina Hangoverlandis, aga miski neist ei tundunud toimivat. Seega, saime inimesteks ja kimasime Bopasse...mis tegelikult oli hea, sest füüsiline aktiivsus, värske õhk ja söök tegid olemise natukene paremaks...aga ainult natukene, sest ilmselt olime me tol hetkel veel lihtsalt täiesti purjus. Itsitasime ja muljetasime eelmist õhtut ja täiega fun oli!

Hiljem tahtsid tsikid meid meelitada parki lebotama ja õllele, aga me olime kaineks saanud ja kerge vässu ja pohmakas hiilisid ligi, seega tegin ettepaneku mängida hide and seek'i ja jalga lasta. Aga nad nägid mu kavala plaani läbi ja arvasid, et võime hoopis õhtul Distortionil trehvata..sounded good, sest siis me saime koju magama minna. Reaalsus nägi aga teistsugune välja..me läksime shoppama...sest ma ei olnud arvestanud, et ma elan Siisa juures ja mul polnud piisavalt vahetusriideid kaasas...seega selle asemel, et koju minna, ostsin uued. Like a boss, you know! Siis lebotasime ka natukene ja hakkasime uuesti Distortionile sättima...sel korral toimus pidu Vesterbros, mis on ka täitsa fun linnaosa. Saime alguses kokku Siisa kursakatega ja tsillisime mõnda aega nendega...aga siis otsustasime, et lähme tsekime veits ringi ja mina tahtsin skate'i asju näha. Kutid hüppasid siiski läbi tuleringi ruladega! Aga kuna ma kellaajas kindel ei olnud, siis me sattusime sinna natukene liiiiiga varakult. Või noh minu jaoks ei saa skeitparki skeiti vaatama sattuda LIIIGA varakult...aga Siisa suhtes oli see natukene ehk ebaaus, sest ta pidi minuga koos tsillima seal. Mu ühe kursavenna sõber sõitis seal näiteks õllepudeli kostüümis ringi, hehheh. Vahepeal käisime ostsime jooke juurde ja käisime Enghave pargis põõsas pissil, sest naistele oli aint üks ühekordne wc ja see tundus liiga rõve meie jaoks. 

Peale ring of fire'it jooksime kokku Siisa kursakatega ja natukene ebaviisakalt lasime nad üle ja joinisime Siisa töökaaslase ja tema sõpradega, ning häävisime funny. Ühe inimesega minevikust said ka asjad natukene vähem kohatuks räägitud ja täitsa fun fun. 

Järgmine hommik oli natukene walk of shame, sest ma ei ärganud kodus...aga tegelt, i don't care..yolo! 

Siisa poole jõudes oli suhteliselt esimene pakkumine, et kas ma viinakoksi sooviksin..ja nii me oma viinakokside ja ananassiga aeda päevitama liikusimegi. Naersime end ogaraks, ja kõik naabrid vaatasid meid kergelt imelikult...aga we didn't care...cause we are very very very stupid!

Reedene plaan oli saada kokku Susaniga ja mitte minna Distortionile...lõpuks lõpetasime ikka Distortionil. Sel korral toimus see kuskil Christiania taga, Amageris. Tänavapidudele jäi kõvasti alla! Esiteks oli see koht nagu tühermaa, ja täiesti segi trambitud ja ülerahvastatud. Plus kuskil ei saanud maksta muu kaardiga kui DK kaart või sularaha ja voilaa, meil polnud kumbagi. Õnneks Susanil oli ja õlleta me siiski ei jäänud. Nautisime siis ilma ja ilusat vaadet, mis oli otse kanalile ja öö ja linnatuled...amazing! Mingi hetk sai aga pidu läbi ja kõik aeti sealt territooriumilt ära..aga meil oli alles peotuju sees...seega liikusime kõik ühe sõbra juurde, enne käisime viisakalt 7/11ist läbi ja täiendasime oma joogi ja ka söögi varusid. Õigemini mina tahtsin ühte lõiku pitsat, aga poisid peale meid ostsid ära KÕIK valmis olnud pitsalõigud ja vinku pirukad. Kujutan ette kui rõõmsad oli inimesed järjekorras peale neid :D...

Siis trippisime tüübi juurde ja ausalt terve õhtu sai nii hullult naerda, et kõhulihased valutasid lõpuks - trenn-trenn! 

Ja siis sai meie Distortioni maraton läbi, kella kuuest jõudsime kuskil magama ja peale kahte-kolme tundi und tuli üles ärgata ja reaalsema eluga silmitsi seista - tööle tuli minna. Või noh ma tegelikult olin lubanud Paulinele, et hoian lapsi, sest tal oli vaja midagi teha ja kuskile minna. Ja niimoodi vahel harva käia neid hoidmas või niisama külas on üüber nunnukas...nad on siis palju paremad lapsed ja neid on alati hea näha! :) Plaan oli küll laupäeva õhtul koju tulla, et lõpuks kodus ka magada ja ehk pühapäeval enne tööle minekut end natukene rohkem välja puhata, aga kuna Pauline saabus tagasi koju natukene enne kella ühte öösel, siis jäin ööseks sinna. Vahepeal oli ka hullumeelne plaan, et aga läheks teeks linnas paar õlle ja joiniks eelmise õhtu pidulistega, kes olid päev otsa lällanud ja peale joonud...lõpuks arvan, et see oli hea mõte, et me ei joininud nendega. 

Hommikul ma muidugi kaua magada ei saanud, sest pisikesed ärkasid varakult ülesse ja mind aeti ka kuskil juba 9 paiku ülesse. Kiire hommikusöök ja väike muljetamine Heleniga ja siis tõi Pauline mind koju ära, õnneks! Õnneks sellepärast, et erinevalt eelmisest päevast, oli ilm täiesti teissuguse pöörde võtnud ja ma oleks oma lühikeste pükste ja õhukese kardiganiga lihtsalt ära külmunud. Ja, jah, ma olen kursis, et kallitel kodumaalastel Eestis on 30 kraadi ringis sooja ja kõik surevad palavuse kätte...ja ma ei taha sellest rohkem kuulda, aitäh! :D Meile lubab maksimumi 22 kraadi ringi ja see on juba väga suvine siinkandis. Plus mul on vaja eksamiks õppida, mis on 13ndal juunil, seega mulle sobiks ilm, mis soosib toas olemist, mitte ei meelita linna, parki, kuhu iganes. 

Pühapäevane tööpäev aga lõppes sellega, et liikusin Klampenborgi, et saada Liisaga Bakkenis kokku, et tsillida ja teha ehk üks õlugi. Sõin maailma kõige kehvemat kana magus-hapus kastmes ja kõrvale õlle, mis maitses eriti hästi. Peale seda saime kokku Liisa töökaaslastega ja liikusime ühest kohast teise ja tegime veel paar õlle ja shoti. Siis õnneks oli kell juba üpris palju ja mõistus tuli koju ja liikusime koju ära. Lõpuks sai oma voodisse magama pugeda ja see oli ikka taevalik tunne! :)

Next year again!