when connections are real, they simply never die. they can be buried, or ignored or walked away from, but never broken. if you're deeply resonated with another person or place, the connection remains despite any distance, time, situation, lack of presence, or circumstance. if you're doubtful then just try it. go and revisit a person or place and see if there's any sense at all of the space between now and then. if it was truly real, you'll be instantly swept back into the moment it was before it left - during the same year and place with the same wonder and hope, comfort and heartbeat. Real connections live on forever. /Victoria Erickson/

page 33.

My mom never told me that short skirt is not always enough to get guys attention.

Tegelikult see ju algselt üldiselt toimib - pikad jalad ja asking for it seelik. Aga lõpuks, et see inimene ka su kõrvale jääks, selleks on vaja seda x keemiat omavahel ja kui me nüüd aus oleme, siis ka see ei aita, vist.. sest noh lõpuks on ikka mingi asi puudu ja tont seda teab, mis see miski siis on. 

Võtame näiteks, et sul on üks inimene oma elus. Te pole kunagi normaalsed sõbrad olnud, normaalsed selles mõttes, et te olete alati mingite lisadega olnud ja see ei olegi ju imelik, kui see kõik saab alguse seksist ja plaanimatult saavad teist sõbrad, kellest omakorda saavad parimad sõbrad. Isegi kõige parema tahtmise juures ei saa sa siis öelda, et sulle see inimene korda ei lähe ja kui sul läheb hästi, siis lähed sina talle ka korda ja kui eriti hästi läheb, siis teil on üksteise vastu samasugused tunded. Selles mõttes, et see on tavaline, et ühel poolel tekivad tunded nii või naa.. seda on ju kohe alguses ette näha, lihtsalt ise mõtled, et mina ju see ei ole, ma oskan asja kontrollida. Oskadki, kuni enam ei oska ja siis oled sa omadega sees ja midagi pole enam teha ka. Finito. 

Võib-olla on see ka normaalne, et teil mõlemal on samad tunded üksteise vastu.. või, et üldse ei tekigi tundeid.. minu võibolla kitsarinnalises maailmas tundub, et kõige suurem tõenäosus on sellel esimesel variandil. Ehk siis ühel poolel tekivad tunded.

Normaalses olukorras, kui su tunnetele ei vastata, lõpetad sa selle inimesega suhtlemise - sest noh, mida kuradit sa ikka piinad end ja hoiad end tagasi edasi liikumisest. Aga vaata see ei ole variant, sest see inimene on su üks parimaid sõpru - ja sa ei suuda ette kujutadagi, et teda üks hetk su kõrval ei ole.

Kujundlikult rääkides oleks selle koha peal auk, kus tema oli ja isegi kui keegi mingi hetk selle augu natukene täidab, siis päriselt ei tee seda ju keegi mitte kunagi. Sa püüad siis olukorraga kuidagi hakkama saada, sest vaatamata sellele, et ta käitub nagu te oleks paar ja vähemalt korra nädalas sind näha tahab ja üle päeva helistab ja muidu sulle kirjutab pidevalt - väidab ta ka, et tal pole su vastu romantilisi tundeid, mis omakorda üldsegi ei tähenda, et tal poleks su vastu tundeid. Selle kuradi jamaga ajab ta su pea jumala sassi. Sa oled korduvalt ta pärast nutnud ja temaga tülli läinud, aga iga kord ära leppinud ja omavahel asjad selgeks rääkinud. Ja ring hakkab samast punktist. Ja sinu peas keerleb ikka ja jälle küsimus - mis kurat see asi on, mis tema arust puudu on? Aga kuna sa kardad ta vastust, siis sa ei küsi ka - sest parem on ju end piinata. Teine küsimus, mis su peas keerleb on - mis kuradi vahe on sõbra ja romantilistel tunnetel. Noh sa saad ju tegelikuses aru, mis seal see vahe on.. aga sa ei suuda sellest siiski täpselt aru saada. 

Selle koha peale pean ma kopi/pastema lõigu ühest vestlusest oma sõbraga, kes seletas maailma kõige paremini ära nende kahe vahe, mis kõlab siis sedasi: "Mul on väga paljude inimeste vastu feelinguid, sõprade just. Ma ei taha, et nendega midagi halba juhtuks ja ma olen nõus tihti ennast ohverdama nende heaolu nimel, mis pole alati ka õige, aga raskel ajal toetamine nö enda huvisid tagaplaanile pannes. Ja ma tahan, et inimesel oleks parim elu ja teen mõnes mõttes endast kõik võimaliku, et see ka nii oleks, ennast unustamata sealjuures. Et see inimene on mu jaoks ääretult kallis, võiks öelda, et ma mõnda lausa armastan nagu siiralt ja sügavuti, aga kui sõpra. Piltlikult hüppaks ka kuuli ette, kui vaja. Sõidaks 3 tundi autoga töönädala sees, et teda aidata mingi teemaga, kui telefonitsi ei saa, sest ta on nii endast väljas, et viskab telefoni minema ja lülitab välja, sest ma "häirin" teda. Sõidan kohale ja ütlen, siin ma nüüd olen ja olen valmis selleks, et mind jäetakse ukse taha ja ei lastagi tuppa. Ja siis sõidan pärast veel 3 tundi koju öösel.

Romantic feelings on natukene midagi muud. Kõik eelnev kehtib, aga seal on midagi juures. Seal on see efekt, mida kellegi teisega ei ole. Neid tundeid kasvatab inimese viibimine samas ruumis. Üksainus juhuslik kohtunud pilk teeb terve päeva kõige ilusamaks päevaks üldse. Sa tahad samal ajal hüüda maailmale, kui õnnelik sa oled, sest su kõrval on just see inimene. Samal ajal ei taha sa kellelegi midagi öelda, sest sul ei ole vaja, sulle piisab lihtsalt selle inimese olemasolust, olgu ta siis kaugel või lähedal. Sa tahad käia temaga käest kinni, kuid tead, et võimaluse puudumisel annab see ainult juurde, kui jälle kohtute. Lühidalt kokku võttes nagu kaks kassipoega, kes üksteisega mürades unustavad maailma ja kõik selles. Sest sa tead, et sul pole vaja õnneks muud, kui teda. Elus on halba ja head, aga kuni see inimene on sinu ja sina tema, siis mured lihtsalt kahvatuvad selle kõige kõrval ja hea saab ainult paremaks."

Ja sa loed seda ja saad sellest isegi aru, et võibolla ongi nii. Aga siis sa mõtled edasi... kurat ei ole ju päris nii teiega. Ses suhtes, et võtame ühe näite veel kõrvale - sul on ka üks teine sõber, kellega te olete lähedased ja teil kunagi oli midagi, ja vaatamata sellele, et te hetkel lihtsalt sõbrad olete, olete te siiski mingi tasemeni attracted to each other. Ja sa tead, et te hoolite üksteisest ja saate üksteise peale kindlad olla - ja sa ei tea seda lihtsalt jutu põhjal, vaid olete seda üksteisele näidanud (üleüldse, kui sul on selliseid sõpru, siis sa oled üks kuradi õnnelik inimene ja mul on rohkem kui üks selliseid - ma eeldan, et te teate, kes te olete - asendamatud!). Aga teie vaheline vaib ei ole sama. Selle teise inimesega on mingi seletamatu connection ja kui sa mõtled siis üks hetk, et fain ma kujutan ette, et meil on see connection, siis ütleb su sõbranna, et te ju käitute kõrvaltvaatajale ka nagu te oleks rohkemat kui lihtsalt sõbrad. Et siis kuidas nemad seda teavad? Segane värk. Ise elame oma elu segaseks ja mille kuradi pärast? Kas me tõesti oleme siis hirmul commitmendi ees või tõesti ongi seal see miski, mis on puudu? Lõpuks vist tuleb asjale aega anda ja kui asjast peab asja saama, siis saab, kui ei, tuleb uus ja hullem - eeldavasti mõlema jaoks ja loodetavasti jääb sõprus püsima :).

Ja kui kogu see sissekanne tundus nüüd natukene halavalt, siis tegelikult on kõik fine, ma lihtsalt pidin selle enda seest välja saama - et kuidas kurat inimene, keda sa väga hästi tead ja kelle osas sa tajud ära, et miski on valesti ka siis kui te ei ole koos ja kunagi sellega mööda ei pane - on ühek hetkel su jaoks täielik müsteerium ja sa ei saa absoluutselt temast aru.

page 20.

i want to trip inside your head
spend the day there...
to hear the things you haven't said
and see what you might see
i want to hear you when you call
do you feel anything at all?
i want to see your thought take shape
and walk right out..
the songs are in your eyes
i see them when you smile..
i've seen enough i'm not giving up
on a miracle drug..
of science and the human heart
there is no limit..
there is no failure here sweetheart
just when you quit..

page 8.

Hei-ho 2015!

Nüüd juba üle nädala seda aastat olnud ja oma laiskuses pole ma isegi siia jõudnud, mis ei tähenda, et ma sellele mõelnud ei oleks... plaan oli see 2014 kokku ka võtta, aga ma ei teagi, mida täpselt selle kohta öelda, aga proovin siiski. Alustame sellega, et muutlik aasta oli, jooksvalt ei tundunudki, et nüüd hullult palju asju oleks juhtunud - aga kui ma vaatan ise end aasta 2014 alguses ja aasta 2015 alguses, siis vaatan ma siiski päris mitmes osas erinevat inimest. 2014 oli täis palju uusi inimesi, kellest nii mõnigi mu elu palju muutis ja mu jaoks väga väga kalliks said. Samuti on inimesi, kes selle aastaga mu elust välja sai lõigatud - ma ei tea, kas see oli hea, või mitte, aga vahel elul on sellised imelikud keerdkäigud. Lisaks sai kool lõpetatud ja võin öelda, et mul on academic professional degree multimeedia disainist ja kommunikatsioonis. Samuti sai uuele haridusele kandideeritud ja seda alustatud - tulevikus on mul siis Professional Bachelor Degree Design and Business valdkonnas, spetsialiseerumisega Sustainable Communication'is. Samuti ei oma ma enam kinnisvara Tallinnas, nimelt müüsin oma pisikese nunnu pesa Kalamajas maha - oli soodne aeg ja hetkel ei näinud ega näe praegugi end sinna tagasi kolimas. Samuti tulin ära töölt, mis mulle nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnav oli, paraku pole aga uut tööd leidnud veel, aga küll sellega ka korda saab üks hetk. Lisaks sai palju harrastada oma fotograafia huvi ja areneda päris mitmel suunal ja see teeb mind õnnelikuks. Ja lisaks sellele kõigele sai käidud igast ägedatel üritustel ja kontserditel - ära nähtud nii mõnigi artist, kes oli MUST SEE LIVE listis, nagu näiteks Steel Panther ja Justin Timberlake. Kindlasti juhtus veel igast ägedaid ja mitte nii ägedaid asju, aga need on, mis esimeste hulgas meelde tulid ja kirja said.

Kuidas Teie aastavahetus möödus? Minu oma möödus rahulikult, või noh me korraldasime siin korteris, kus ma hetkel elan dinneri ja siis peo. Plaan oli parem, kui lõpptulemus - vähemalt peo osas, selline tüüpiline - teeme-midagi-hästi-lahedat-sel-aastavahetusel-idee-mis-mitte-kunagi-ei-tule-sedamoodi-välja. Õhtusöök oli tegelikult tore - olime kuuekesi ja hea toit ja mõnus seltskond on alati ju kordaläinud ettevõtmine? Hiljem tuli rahvast juurde ja tegelikult oli okei, kui välja arvata, et paljud, kes lubasid tulla ei tulnud. Ja noh kui me päeval olime Paulaga kokku leppinud, et aastal 2015 me kuttide pärast enam ei nuta, siis kuskil kella 1 ja 2 vahel läksin ma Mikkeliga tülli seni teadmatul põhjusel ja purjus ja emotsionaalne mina arvas, et see on piisav põhjus oma tuppa minna ja oma meik täiesti laiali nutta. Kõige hullem, mis tol hetkel juhtuda sai, et tuppa astub Mikkeli sõber Philip ja näeb mind nutmas ja loomulikult see ka juhtus. Tema küsimuse peale, et miks ma nutan oskasin ma aint vastata, et läksin Mikkeliga tülli ja kui ta küsis, et miks, siis ma sellele juba vastust ei teadnud. Igastahes otsustas ta, et ta läheb ja räägib Mikkeliga, mida ma tal teha ei lubanud, aga ta vaatamata sellele seda tegi. Veits hiljem tuli Mikkel ja ütles, et ta ei ole mu peale ju vihane ja miks ma üldse nutan ja et ma tagasi elutuppa läheks, aga ma ajasin oma jonni edasi, et ma siiski ju millegi peale sain vihaseks ja ma ei saa seda niisama jätta. Aga kuna ma tal üle viskasin, sest mida sa ikka jäärapäise purjus inimesega vaidled, siis jalutas ta minema ja saatis Frederiku minuga rääkima. Kes lõpuks sai purjus minu sinna faasi, et ma enam ei nutnud ja oli nõus minema ja rääkima Mikkeliga ja edasi pidutsema. Lõpuks viskas meil siiski see pidu üle ja kuskil kella viie paiku viskasime inimesed välja ja läksime ise magama ära. Järgmine hommik oli parem olla, kui oleks pidanud olema, aga mitte just suurepärane, vahelduvalt ikka lubasin ära surra - õhtuks ärkasin ellu ja suutsin isegi elamise ära koristada ja aasta esimest päeva päris voodis mööda ei saatnud.

Ja nüüd olen tagasi normaalses elurütmis - ses suhtes, et kool algas.. ja palju on teha ja see on äge ja hea ja mul oli seda vaja, sest see liigne vabadus hakkas mind ära tapma. Aga sellest kirjutan ma hiljem teile - koolist ma mõtlen.

page 342.

Sometimes when you meet someone, there's a click. I don't believe in love at first sight but I believe in that klick. Recognition. 

Vaata kõik alati räägivad, et nad on su jaoks olemas kui sul vaja on ja muu selline hea suusoojaks öeldav jutt. Mitte, et ma siinkohal tahaks kellegi peale näpuga näidata või midagi, aga teate ju küll, kuidas me ise seda ütleme ja hullult tore on, kui keegi teine seda sulle ütleb. Igastahes mu parim sõber eile tõestas mulle taaskord, et mul pole mitte mingit õigust öelda, et ta ei hooli piisavalt. Esiteks oli eile äärmiselt sitt ilm, vihma sadas ja külm ja vastik oli, aga mul oli paha ja kurb ja ta oli nõus teisest linna otsast rattaga kohale tulema, mis siis, et ta ise tilkus suht kui siia jõudis - aga selleks tõelised sõbrad ongi vist? Teine asi on, et ma üldiselt ei usalda inimesi ja siis ei räägi oma asju ka, seega poleks keegi teine saanud niikuinii mind lohutama tulla ka. Õnnelik, et mul on selliseid sõpru.. noh ilma tingimusteta ja alati olemas.. plus ilma minu kritiseerimiseta. 

:).

page 313.

Kui tihti oled sina peale pidu pohmaka käes vaeveldes lubanud, et rohkem ei joo? Mina olen päris mitmel korral seda lubanud...samuti olen ma ka teinud oma elus neid perioode, kus ma päriselt ei joogi ja ma ei ütleks, et ma milleski ilma oleks jäänud. Eile hommikul lubasin ma endale taaskord, et mõnda aega ma nüüd ei joo ja ei, mitte sellepärast, et mul oli vedeliku puudusest pea õhku lendamas, et ma ärkasin ikka veel oma peo riietes, peo meigiga ja juuksed super sõlmes, sest koju tulles olin ma sõna otseses mõttes voodisse kukkunud. Pigem seetõttu, et ma ei taha oma õnnega mängida, sel korral pääsesin kerge sinika, kriimustuse ja ehmatusega, aga vabalt oleks võinud olla see purupurjus tsikk, kes lööb oma pea vastu tänavakivi serva või/ja jääb selle kollase linnaliini bussi rataste alla. 

Lisaks sain ma oma parimalt sõbralt suht pragada selle teema osas, mis pani hommikul, kui ikka jube hõre olla oli, veel rohkem mõtlema selle kõige üle ja nii otsus vastu võetud saigi.

page 266.

Vahel ärkad tahtmisega õhtul tantsima minna ja sisuliselt mitte miski ei saa seda tahtmist ära ajada ja oled nõus läbi tule ja vee minema, et keegi ära rääkida või kellegagi kaasa täägida end. Nii juhtus reedel, terve päeva oli räige isu tantsida ja lõpuks kui ma olin juba kergelt alla andnud, siis sain ma Sirilt sõnumi, et ta on teel linna ja poisid on Bar7nis, mis tähendas, et ma sain ka üüber ruttu valmis ja kimasin linna. Teel linna helistasin Sirile, et kindlaks teha, kas nad on veel Bar7nis või, mis/kus nad on, aga Siri oli vahepeal kokku jooksnud Hannaga, kes oli oma kursakatega Bar7nis, Kopenhaagen on ikka väike :D. Aga sain nendega siis Tørst baari ees kokku, või noh poistega sain, sest Siri läks tee peal kaduma või midagi, jõudis kuskil 30-45 minutit hiljem sinna. Vahetult peale teda hiilisid Lindsey ja Hanna ka Bar7nist minema ja tulid sinna, mille üle oli mul üüber hea meel, sest Siril oli missioon mitte üksi koju minna ja mina tahtsin jätkuvalt ju lihtsalt tantsida ja nemad olid ka suht tantsulises tujus, yay! Seega tantsisime veits seal ja siis viskas mul seal üle ja tahtsin ümber nurga asuvasse Night Feverisse minna ja Hanna oli ka nõus sinna tulema. Seega Night Fever it was and it was pretty fun! Vähemalt on seal selline tsill vanakooli muusika nagu N'Sync, Backstreet Boys, Grease lood jne ja odav alkohol! :D A ja vahepeal käisime me sealt väljas ja rääkisime veel Siriga juttu.. ta tegi suitsu väljas ja siis tulid mingid tsikid poole pudeli Fiskiga ja küsisid, et kas tal tuld on ja siis lampi võtsid ta alla poole järel olnud suitsu ja andsid talle selle pool pudelit fiski ja jalutasid minema.. aus vahetus? :D

Niih, aga siis sai kell kuskil 5 millegagi ja koht pandi kinni ja me trippisime ka koju.. mingil natukene seletamatul põhjusel võtsime me takso ja trippisime sellega mintsa. Kuskil kella kuue paiku olime siin siis ja mul oli epic nälg, aga olin piisavalt laisk, et mitte midagi ise kokata (kuigi oleks asju olnud küll:D)... hakkasin siis otsima justeat.dk lehelt mõnda pitsakat, kus saaks home deliveryga pitsat tellida... aga paraku kella kuue ajal on kõik kohad kinni.. lõpuks tuli Hannal meelde, et "oh, kuule Max Hamburger teeb ju ka home deliveryt"... mõte hea, läksin sinna lehele ja tellisin hunniku manti ja siis peale tellimuse kinnitamist ja maksmist viskas leht ette mulle, et "estimate delivery at 11.40". What? Nagu mingi lõunaks tellisin selle toidu nende arust või?! Kiiresti kiiresti otsime kontaktnumbri ja tühistame oma tellimuse..aga esimesel numbril öeldi, et peame sinna firmasse helistama, kes toitu kohale toimetab ja nende kontoris ei vastatud...seega ma saatsin neile e-maili sisuga "hi, i ordered food from Max burger, and I expected to get it right away, and since i am not getting it before tomorrow morning, i want to decline my order.

kind regards,

Kristel" 

enda ainsaks mureks, et ma jumala eest super drunk ei kõlaks :D, ehk siis sellest võib järeldada, kui purjus ma tegelikult olin. Peale meili saatmist olin omadega eriti rahul ja läksin endale peekonit ja muna praadima, soolates viimase erakordselt üle, nii, et see oli sisuliselt söödamatu. 

Hommikul peale mitte väga pikka uneaega ajas Hanna mu ülesse ja siis meenus, et oh kuule me tellisime öösel süüa ju, varsti peaks nad selle kohale toimetama. Ja ühtlasi olin ma vahepeal saanud neilt meili tellimuse kinnitusega, seega ilmselt ei olnud neist keegi mu öist meili lugenud, super-luks! Lõpuks sai kell 11.40 ja ma juba istusin lahtisel aknal kannatamatult, et kus see delivery guy on siis nüüd..lõpuks hakkas nälg juba väga piinama ja helistasime sinna firmasse uuesti.. alguses nad ei võtnud vastu ja siis lõpuks kui tüüp vastu võttis siis oli vestlus midagi analoogset "Hey, i ordered some food last night and it said that the estimate delivery time is around 11.40 and i haven't got my food yet." "hi, is this Kristel?" "yes" "but you sent us an e-mail where you cancelled your order.." "..ee..ookei... but do i get my money back then?" "yes of course!" "thanks, bye!" Damn :D. Päris piinlik oli hetk, kui ta täpselt teadis nimeliselt küsida, et kellega tegu, haha. Lõpuks saime siiski süüa ühest teisest pitsakast ja ma arvan, et tegu oli tol hetkel vaieldamatult parima pitsaga ever. 

Seega suhteliselt lõbus nädalavahetus oli, haha!

Aga kuna ma olen maailma kõige aeglasem bloggija, siis on vahepeal kätte jõudnud uus nädal ja puhuvad uued tuuled, uued klassikalised lood. Nimelt on esmaspäev, ehk siis eile, eriti sitt ilm on, hall ja vastik ja ma ei olnud just eriti heas tujus.. erinevatel põhjustel, ei saanud öösel eriti magada ja tervis oli ka kahtlane. Ja siis olin koolis ja loeng oli ka suht tobe ja need uued õppejõud on veidrad ja siis ma kuulasin küll, aga olin samal ajal ka veits facebookis ja skaibis. Ja siis sai loeng läbi ja Ella, üks tsikk, kellega ma olin koos oma esimeses grupis ja kes juba siis mulle eriti head muljet ei jätnud tõuseb püsti ja nii mööda minnes ütleb, et "hey, can i talk with you?" ja ma vastan, et "sure" ja ta, et "i think you should stay home tomorrow" mille peale ma vaatan talle segaduses näoga otsa ja küsin, et "what? why?" "well, if you're just in fb and skype, then you can do it from home" "i don't think it's none of your problem" mille peale ta võttis sekundi ja siis teatas, et "well, actually it is my problem, i can't focus if you type" mille peale ma suht vihastasin juba ja ütlesin, et "well, do i look like i care? no." ja jalutasin minema. Nagu päriselt ka, mis sul viga on? :D Ja täna, isegi kui mul veits kehva olla oli, pidin ma juba põhimõtte pärast kooli minema ja seda jobu isegi polnud mitte seal. 

Aga muud vist hetkel polegi toimunud, seega tõmbame otsa kokku, cheers!