Kolm nädalat ja natukene peale. Uskumatult kiiresti läheb aeg. Steve on viimast nädalat Taanis ja siis vähemalt kaheksaks nädalaks Iraaki või oli see Iraan? Igastahes peaks siis selleks ajaks mingi uus elurütm tekkima, stabiilsem kindlasti, raskem ka natukene.

Täna oli esimene hommik, kus ma kohe kuidagi ei tahtnud tõusta, niiiii raske oli lihtsalt. Pean vist õhtul varem magama minema ikka...aga nii põnev on ju netist sõpradega suhelda..eh.

Ega muud ju põnevat siin ei juhtugi. Päev päeva järel täpselt sama. Vahepeal käin kuskil ja teen mingeid asju, aga hetkel on veel selline "maeiviitsiendliigutadagi" periood.

Peale oma CPR numbri saamist on otsustanud erinevad asutused jms taani keelseid kirju saatma hakata. Igast arstlikele uuringutele jne jne. Ei teagi, kas on kohustuslikud asjad, või võin skippida? Samas, mul on siin aega ju küll, Eestis niikuinii pole aega arstile minna...ja järjekorrad on ka mõnusad..mõtleb.

Aga muidu olen tubli olnud ja hakanud jooksmas käima...eriti mõnus on õhtul metsavahel joosta...värske ja mõnna ja hiljem tuleb eriti hea uni ka! :)

Ja tänase päeva laul. Ajas hommikul nii naerma! :)