Sõbrad, ma igatsen Teid! Ma olen olnud kaks nädalat siin ja siin on juba mõnusalt kodune, aga vaikselt hakkab igatsus peale tulema. Tean, et pean endale rohkem tegevust leidma, aga peale seda meeletut jooksmist ja närvide kulutamist Eestis on nii mõnus ja muhe lihtsalt mitte midagi teha, kui selleks võimalus on. Lugeda, filme vaadata, aega lebotada...seda on nüüd küll muhedalt palju. Homsest jään mõneks ajaks üksinda. Pere läheb Mallorcale...jei! :)

Aga täna sundis Steve mind sõitma Hellrupi keelekooli ja tagasi ja veel korra sinna ja tagasi...et ma ikka ilusti kohale oskaks esmaspäeval minna. Natukene pingutab üle, aga mis siis ikka. Igastahes esimese korraga sain kõige hullema ilma sõidu harjutamiseks...selline hoovihm oli, et mitte midagi ei näinud. Suhteliselt võõras ja mitte kõige mugavam auto, võõras liikluskultuur, võõras tee ja keel ja siis püüa ellu jääda. Aga ma arvan, et sain päris hästi hakkama. Nagu nad ütlevad raske treeninul, kerge lahingus. Teisel korral ei sadanud ja sai koolis sees ka käidud, mille üle on nüüd mul päris hea meel, sest see kompleks oli päris suur ja keeruline, sest ega sa neist taani keelsetest kirjadest aru ei saa kui keeletase null on. Igaljuhul on see kompleks NIIIIIII ilus. Nii inglaslik võiks öelda...hästi roheline aed ja hästi ilus maja. Kunagi võib-olla teen pilti sellest...amazing! Täiega ootan juba sinna minekut..juhuu!

Aga kui ma nüüd selle igatsuse osa kõrvale jätan, siis mulle meeldib siin jätkuvalt! :)