ououou, täna on eriline päev! ma olen Taanis olnud sada seitsekümmend kuus päeva! Minu lemmik number...hommikul ärkasin hea tujuga ja täitsa värskelt, mis on viimase aja kohta ikka väga harukordne juhus! Öösel mingi 3 ajal ärkasin aint korra ülesse, reaalselt naersin..sest ma nägin unes midagi naljakat ja ma juba unes naersin südamest...siiani ei mäleta, mida ma nägin:D. Aga siis otsustas näts pool mu hammast välja tõmmata...õnneks tagant teine hammas ja hambaarstile sain aja 27. märtsiks! Aga see selleks, ülejäänud päev oli enam-vähem meeldiv. Kool - there is a reason why Iran is in conflict with other world! Simin ja Javad minge persse! :)

Aga muidu, mis on 176 päeva jooksul muutunud? Palju! Ma olen enda kohta nii palju õppinud, ma olen inimeste kohta enda ümber õppinud. Kasvanud ja saanud kogemusi. Õppinud keelt ja kultuuri...näinud teissuguseid inimesi. Pidutsenud, olnud asjalik...kõike. I'll never know what i'm capable of, if i don't go where i'm scared to be lost.. on päris ilus mõte eks? Ma arvan, et mu üks suurimaid põhjuseid, miks ma seni ei olnud Eestist kuskile läinud oligi, et mis siis kui ma ei saa hakkama? Kui ma end täiesti ära kaotan? Igastahes oli vaja piisavalt suurt lüket, mis mind sellesse viis, et nagu ei olnud midagi ära kaotada. Ja ma olen õnnelik! Leida oli ju nii palju rohkem. See on uskumatu kui palju sa õpid ise-enda kohta, kui oled kodust eemal, oma mugavus/turvalisus tsoonist väljas. Kui sa oled täiesti üksinda. Sa saad aru, et sa oled palju rohkemaks võimeline, kui sa oleksid seda kunagi arvanud. Ja ma usun, et see kõik on alles algus!

19 päeva ja siis Tallinn, Lennart Meri lennujaam. I miss you pumpkins!