Uskumatu, et Teda ei ole meie hulgas juba kaks aastat...mõtteis jääb Ta alati meiega..a l a t i!

hold me tight, let me go
heal my heart, hurt my soul
build me up, break me down
make me smile, make me frown
give me love, take it all away again...

Love hate thing ma ütlen. Meie ühiskond on mu jaoks muutunud selliseks love/hate asjaks, ma ei teagi, kas ma olen madly in love with it, või pigem ajab see mind närvi ja vihaseks. Nii ühte kui teist ilmselt. Lugesin ükspäev artiklit kuidas praegune 20-30 aastaste põlvkond on Peter Pan'i generatsioon, selles suhtes, et inimesed ei taha suureks kasvada, võtta vastutust või siduda end ükskõik millega või kellega. Pean tõdema, et olen selle ühiskonna täiskohaga liige. Tahaks justkui elada üks päev korraga, minna vooluga kaasa, reisida, näha, tutvuda erinevate inimestega, kogeda igasugu asju/olukordi...aga samas tahaks, et oleks oma kodu ja keegi kellega koos vihmasel päeval voodis lebos Frank Oceanit kuulata või midagi. 

Sisuliselt on ju praeguses maailmas kõik võimalused elada oma unistuste järgi, teha otsuseid, mis teevad sind õnnelikuks jne...imeline, kas pole? Aga selle kõige kõrval on mul tunne, et meie ühiskond tunneb puudust inimlikkusest. Sellest näost-näkku suhtlusest ja üksteisest hoolimisest. Masinad võtavad üle meie planeedi ja kurat me oleme ise selles süüdi. Ja isegi, kui see kõik mulle närvidele käib, siis ikka veedan liiga palju oma ajast arvuti taga ja ilma nutitelefonita enam oma elu ette ei kujuta. Kurb. Kuigi ma tunnen, et Taani ühiskond kuidagi üldiselt on veel ühe jalaga inimlikkuses ja inimesed on päris ja nad on õnnelikud...võib-olla on see miraaz, aga mulle meeldib see, kuidas siin on...väärtushinnangud tunduvad olevat rohkem paigas kui mul endal. 

Inimestel pole enam seda siirast rõõmu ja armastust oma tegemiste vastu ja see kõik teeb maailma kuidagi kurvaks paigaks. Ja neil, kel on veel see lapselik sära silmis ja usk imedesse, neid püüame me maa peale tagasi tuua...vastandlik see maailma värk, kas pole? Unista suurelt, aga me teeme kõik, et sa ei julgeks unistadagi. Ela vaba elu, samas näitame näpuga, kui vastutustundetu sa oled ja nii edasi ja nii edasi. Lõputu ring, mis ajab mul südame pahaks.

Aga kui nüüd see mõttetu maailma üle juurdlemine kõrvale jätta siis, mul on olnud üks kuradi äge teine aasta Taanis, jah juba kohe selle kuu lõpus saab kaks aastat siin fantastilises kuningriigis elatud ja kui aus olla, siis tunne on ikka veel nagu oleks siia alles eile tulnud ja kõik tundub nii kuradima äge ja vaba ja uus ja põnev, kuigi tegelikult on juba igapäevaseks muutunud ja uus ja põnev on tuttava ja kodusega asendunud, aga ikka linnas jalutamine paneb südame kiiremini tuksuma ja taban end tihtilugu mõttelt, et "ma armastan seda linna siin, ma tahan selle linnaga koos vanaks kasvada"...kui ma aasta tagasi alustasin kooli ja uue eluga, siis ma ei osanud arvata, et need kaks siin veedetud aastat niii erinevad tulevad. Esimene aasta oli rahulik, mida ma vajasingi...sest elu Eestis oli päris pöörane ja kuidagi olin kogu selles elu keerises enda ära kaotanud ja vajasin aega, et see mina jälle üles leida...igasugused pöörased muutused ja allakäigud tegid oma töö..ja siis maandusingi Taani, riiki, millest polnud mul enne ettekujutustki...teadsin, et Skandinaavia ja natukene olin uurinud...aga mitte kunagi ei olnud ma kuulnud, et see riik nii kuradima äge on..aga selleks ongi vaja seda vist kogeda, et mõista. Teine aasta...ülikool ja hoopis teine elurütm kui lapsehoidjana. Nii palju uusi nägusid ümber ringi, nii paljudest erinevatest riikidest, nii paljude erinevate lugudega ja see kõik on lihtsalt uskumatult äge ja inspireeriv. Peod, üritused, kogemused, see suvi Taanis...imeline. Ma ei mäleta, millal oli viimati suvi, kus ma puhkasin rohkem kui see suvi, kus ma tegelesin asjadega, millega ma tahtsin ja selle kõige juurde mahutus veel tööl käimine ja kõik need mälestusi täis õhtud. Kui ma kunagi kartsin Eestist ära minna, sest ma arvasin, et ma hakkan sealset suve igatsema, siis hetkel on tunne, et Kopenhaageni suve vastu väga ei vahetaks midagi. Esiteks on meid ilmaga õnnistatud...nii kuiv ja soe suvi on olnud. Teiseks, siin koguaeg toimub midagi...ja isegi kui mul on jäänud vahele nii mitmed üritused, kuhu oleks tegelikult tahtnud ja võinud ju minna, siis vaatamata sellele on käidud üritustel, mis jäävad meelde ja kohe päris kindlasti jäävad järgmise aasta suve plaanidessegi. Nagu näiteks Distortion, mis on täielik madness! Või CPH PRO, mis on hästi kokku võetud selles väikeses Levi'se promovideos - kliki siia! Üks asi, mis mulle eriti sümpaatne siin on, on skateboarding madness! Ja skaters are rad dudes, nagu Tommy Guerrero Bitchslapile antud intekas ütles "It's just a way of existing. It's just a different way to approach life outside the norm of society. It's called the retard gene. And skaters have that - they can't fucntion in normal society so you have to make a way somehow." Taanis on igal inimesel kerge retard gene ja see on lihtsalt miski, mis peab inimeses olema...ja seletab ilmselt nii mõndagi, miks siinsed inimesed maailma õnnelikuimad on. Ühesõnaga mu pika jutu mõte oli, et ma olen siin kuradima õnnelik ja ilmselt palju muutunud nende kahe aastaga, aga mu elu parim otsus siiani oli asjad pakkida ja siia tulla! :)