page 31.

Emergenza festival, Kopenhaagen, teine päev, Rustis - kui võtame kokku eilse päeva ühe lausega. Aga tegelikult oli erinevaid emotsioone täis õhtu ja oleks natukene ebaaus see õhtu ühe lausega kokku võtta.

Alustuseks sain kokku Sarahga, istusime cafe retros ja mingi hetk otsustasime, et liigume siis Rusti, et võtame Jonaselt piletid ja siis lähme kuskile ja teeme väikesed eeljoogid...aga me kumbki ei vaadanud kella ja selleks hetkeks kui me Rusti juurde jõudsime olid uksed juba avatud ja esimene bänd hakkas ka kohe peale minema...seega jäime siis kohe sinna, võtsime kerge joogi ja hakkasime bände kuulama. 

Esimene bänd, Deadwood Celebration, mis alustas siis kui me veel vetsus olime, kõlas juba vetsu nii hirmsalt, et väga suurt soovi saali tsekkima minna ei olnudki enam. Vokaal oli hirmus ja nõrk, instrumentaal sisutühi ja igav. Õnneks sai baarist külma õlle ja lisaks olid Mikkel ja Jonas ka bändi tsekkimas, ehk siis sai natukene juttu ajada, sest ülejäänud õhtu neid kahte eriti näha ei olnudki. 

Teine bänd, Jofro Hema, oli muidu okei, tüübid olid seal nii vanad, et kui nad poleks suutnud kokku mängida ja oma instrumente tundnud, siis oleks päris halenaljakas vaatepilt olnud. Aga sellest jäi väheks minu jaoks, seda sära ja energiat ei olnud ja kuidagi igav oli.

Kolmas bänd, Whatever James Says, oli päris vahva. Sellised noored, pisikesed tüübid, kes polnud ilmselt kaua asja teinud, aga nad olid nunnud ja Sarahl tekkis kohe suuremat sorti soov tüübid jänesekostüümidesse riietada ja neile komme sööta. HAHA. 

Peale neid esines midagi huvitavat, The Strips. Me ei osanud seisukohta võttagi, aga oli tunda, et neil oli väga valus. Kahjuks tahtsid nad oma valu kõigi teistega jagada. Naljakas oli, et tüüpidel olid nahkjakid seljas ja KÕIGIL enda bändi nimi seljale kirjutatud. 

Ja siis tuli õhtu feil minu silmis, Passion of Today. Kui üks bänd püüab kõigile meeldida ja olla mainstream, siis neil tuli see hästi välja. Esiteks oli iga loo algus suht rip-off mingist tuntud loost, aga selliste kergete modifikatsioonidega, et kohe aru saada ei oleks. Teiseks oli neil vastikult nõrk ja inisev vokaal. Rahvast oli muidu saal täis, kõik sõbrannad ja mõned sõbradki. Ja, et kõigele joon alla tõmmata, siis vennad ei tahtnud ajakavast kinni pidada, vaid mängida rohkem, kui ette nähtud...nii, et korraldaja pidi neile ütlema tulema, et õu last song dudes. Ja, et see poleks ainus, mis mind nende juures häris, siis neil oli fotograaf, mis on fine...aga tüübil oli KAKS profikaamerat, millel mõlemal oli lisavälk JA ta kasutas neid sama-aegselt...või noh jooksis mõlemad käes ringi...tahtsin küsida, et kuidas ta nii võimekas on, et kahega korraga pildistab, et mul on nagu kahte kätt vaja, et digipeegliga pildistada. 

Peale neid õnneks tuli minu jaoks õhtu oodatuim bänd, just just Exelerate! Noh, sõpradele hoiad ju ikka rohkem pöialt. Ja kui ma üritan mitte selle järgi asja vaadata, et nad sõbrad ja värki, siis nad ikkagist olid teistest paremad. Neil on seda sädet ja powerit, mis teistel puudu jäi. Ja kui ma kartsin, et Passion of Today paneb selle nalja kinni seal võistlusel, siis Exelerate on eilse õhtu number üks bänd, aye! Väljateenitult!

Seitsmes bänd, Rockbone, oli küll üks suur küsimärk mu jaoks. Tegu oli selliste 45-50+ tüüpidega, kes millegipärast bändi teha otsustasid. Vennad reaalselt kütsid ühte ja sama rock'n'roll'i lugu terve 20 minutit. Ja esimeses laulus ütles laulja üle 10 korra "I'm gonna ride that boobie.." khm? Lisaks arvas see laulja, et vaatamata oma kiilakale peale ja suurele õllekõhule on ta sexy as fuck. I had to disagree. 

Ja õhtu lõpetas, The Paradines, mis oli üks paras tsirkus. Alustame sellest, et kitarrist ei suutnud kontserdi alguseks oma kitarri häälde panna, jebbis oma tubli 5 minutit esinemise ajast. Vahepeal suutis ka bassist/laulja oma kitarri panna võimu peale, kust see hullema kolinaga alla kukkus. Lõpuks nad said omadega sinna maale, et esinema hakata...sisuliselt oleks võinud jätta selle tegemata, sest sealt midagi ilusat/head küll ei tulnud.

Andsime oma hääletatud lipikud baari ja tsillisime veits niisama, Sarah tahtis Jonast ülesse leida ja mul oli bussini veel aega. Jooksime veel kokku Mikkeliga, kes juba koju sättis, sest täna oli siiski tööpäev. Samuti tutvusin ma mööda minnes Jonase emaga ja mu arust on nii nunnu, et ta vanemad sõidavad teisest Taani otsast igaks nende kontserdiks kohale! :)

Anyways, katsetasin seal oma uut objektiivi ja tulemust näeb SIIT! Ma ise ei ole väga rahul, aga Exelerate tüübid vist jäid rahule, vähemalt on nende tagasiside olnud siiani positiivne... aga võib-olla on nad lihtsalt viisakad, haha. 

page 25.

Räägime nüüd vahelduseks ilmast. KÜLM on, epic külm on! Arvestades, et tegelikult on jaanuari lõpp ja alles läks külmaks, siis ei tohiks just ju kurta...sest on ju alati teada, et jaanuar ja veebruar on need kõige külmemad kuud...aga siiski. Jah, ilmateate app näitab, et õues on kõigest kuskil -5 kraadi, aga see tundub nagu oleks -13, sest meil on TUUL! Ehk siis võin julgelt öelda, et see -5, mis Taanis on, on kõige külmem -5, mida ma kogenud olen. Õues ilma naljata kinnast käest võtta ei taha ja ilma peapaela või mütsita külmuvad kõrvad peast ära. Täpselt selline kodus lebos olemise ilm on. Aga kuna Hanna-Liisa ja Christina täna meid endale külla housewarmingu hyggele kutsunud olid, siis tuli end õue ajada ja kui ühistransport sõidab vabagraafiku peal, siis võtab külm lõpuks kätud täitsa ära...lõpuks korterisse sooja saades oli ikka jumalik tunne küll. Ja kuum tassitäis teed pole mitte kunagi paremini maitsenud! :) Tee ja kook ja hea seltskond, mida veel tahta? :) Hiljem koju saamisega oli küll soov kuidagi moodi teleporteerumis võime endale omandada, aga noh, nõukogude aja naine, sain hakkama, jõudsin koju ja ei olnudki päris ära külmunud :). Aga ma siiski võtaks hea meelega selle kiire hüppe kevadesse, kus saaks jope ja kõigi lisade asemel käia nahkjaki ja tennistega ja oleks niisama mõnus olla. Ja okei, kui kevadet ei saa, siis teeme vähemalt nii, et see aasta pole talv nii pikk ja külm, kui ta möödunud aastal oli...aitäh! 

Vahel mõni inimene esitab sulle küsimuse, millele sa ei oska vastata, aga see küsimus jääb su pähe keerlema ja keerlema...või noh, ma ei saa kõigi eest rääkida, aga räägin enda kogemusest. Nimelt, mõni aeg tagasi küsis Hanna-Liisa mult, et miks ma ei ole läinud fotograafiat õppima, et see on palju rohkem mina, kui multimeedia disain, mida ma hetkel õpin. Ja ma ei osanud ta küsimusele vastata...ma ei oska sellele vist praegugi vastata...aga ma tol hetkel ütlesin talle, et ma ei ole sellele mitte kunagi sedasi mõelnud ja ma ei valetanud ka. Mul on olnud digipeegel kaamera kuskil kuus aastat, aga ma olen olnud vahelduva eduga suhteliselt laisk pildistaja. Mul vahel tuleb peale mingisugune periood, kus ma mõtlen, et võiks rohkem pildistada...võiks end arendada ja kätt proovida, aga ma ei jõua sellest mõttest üldiselt kaugemale, sest mulle tuleb mingi uus ja parem mõte pähe ja juba ma lendan sellega tegelema...nii mu kaamera siis on poole, kui mitte rohkem, ajast istunud kapi peal ja olnud õnnetu. Aga natukene enne selle küsimusega silmitsi seismist olin ma juba vaikselt liikunud sinna poolele, kus ma võtsin rohkem oma kaamerat kätte ja proovisin erinevaid asju, plus vaatasin internetist erinevaid videosid ja lugesin erinevate võtete kohta. Eriti suure motiveeriva energialaengu sain mõned nädalad tagasi, kui pildistasin Exelerate kontserti. Olles oma elus päris mitut kontserti pildistanud, oli see kord tegu suhteliselt keeruka ülesandega...nimelt oli mul mõni aeg tagasi zoom-objektiiv, mille ma eelmisel kevadel maha müüsin, sest ma olin rohkem kui kindel, et ma ei hakka kunagi kontserte pildistama ja et see seisab mul täiesti kasutult...noh, ütleme, et seisiski, vähemalt nii 2-3 aastat..aga püüdes oma kit objektiiviga saavutada mingit aksepteeritavat tulemust, oli keeruline...aga ma sain üllatavalt hästi hakkama...üllatades ise-end positiivselt. Aga andis tunda, kuidas see kit objektiiv mind tagasi hoiab ja siis võtsin vastu otsuse, et teen selle investeeringu ja soetan endale korraliku zoom-objektiivi...mõeldud/tehtud...siin ta nüüd on...minu uus sigma 18-250mm zoom-objektiiv, mille ma täna hommikul kätte sain ja pole teda veel küll palju näppida jõudnud, aga paar test pilti olen klõpsinud ja see on nii smooth ja kiire ja fikseerib foto ülihästi ära...ehk siis tunne on õige ja ma usun, et meid ootab ees helge tulevik. Järgmisel neljapäeval on Exeleratel Rustis kontsert ja hetke plaan on tibu sinna kaasa võtta ja test-sõit talle anda... ja kuna ma Liisa küsimusele jätkuvalt vastata ei oska, siis pühendan end natukene rohkem sellele valdkonnale ja vaatan, mis sellest välja tuleb...hetkel on motivatsioon pigem kõrgema poolne :). 

Aga aitab jutust, tõmban otsad kokku ja püüan siia tagasi sattuda lähemas tulevikus :).

Cheers!

page 12.

Ja reedel oli see tore päev, kus Exeleratel oli KB18nes kontsert ja me Sarahga läksime neid kuulama. Esiteks sellepärast, et meie sõbrad bändis mängivad ja teiseks ma olen hakanud tundma, kuidas ma tunnen puudust neist lambistest underground kontserditest ja pidudest ja see on üks väljund, mis mulle naudingut pakub.
Alustasime küll enne ühes kohvikus istumisega ja väikese joogiga ja catch up'imisega, sest valikmoodul ja eksamiperiood on kõik erinevatesse nurkadesse paigutanud ja pole üksteist ammu näinudki. Klatsisime läbi pooled kursakad ja arutasime elulistel teemadel. Sarah on selles suhtes huvitav kuju, ta on konstantselt high, aga teab ja paneb tähele asju, mida sa elus ei arvaks, et ta märkabki. Nii, et meil oli huvitav. Plus kui meiega hiljem Andrei ühines, siis sain ma lõpuks vastuse oma küsimusele, et kas Mihnea ja Eesti Jens elavad ühikas koos ühes samas toas...they do! Ma ütleks, et see tuba on piisav üksi elades, aga nad elavad seal kahekesi? Sealt küsimus, MIKS? Ja Sarah mõte läks edasi "well, i can think of Mihnea as a gay and if i look at Jens, i can see him as a gay as well..so maybe they have a secret?" Huvitav, indeed.
Hiljem liikusime me kb18sse, kus ei olnud eriti inimesi, aga koht ise oli dope! Selline underground, veits räpane ja pime. Aga baaris oli külm õlu ja ruumi oli palju. Lava oli aksepteeritav ja saal samuti. Ainus peavalu oli heli/valgustehnik, kes ei jaganud kummastki teemast suurt midagi. Valguse oli ta kunagi päeval vist valmis pannud ja see jäigi konstantselt punaseks. Ja miski ei saa olla hirmsam, kui sa tahad pildistada. Wanna piss of a photographer? Turn on the red light! :D
Aga kui me välja jätame fakti, et heli oli üpriski pekkis, siis Exelerate oli teistest siiski peajagu üle ja nii hea on vaadata, kuidas tüübid on oma esimesest livest kolmandani jõudes juba kasvanud ja muutnud palju kindlamaks ja usutavamaks. Huviga jälgin nende käekäiku edasi. Ja mingist hetkest olen ma hakanud kuulama palju seda vanakooli metalit, seega sobivad nad hetkel mulle kui valatult. Ja noh lisaks sellele on nende kitarrist ka äärmiselt sümpaatne mulle :)...

..peale Exelerate esines veel kaks bändi, millest üks oli hirmsam kui teine. Esimene püüdis olla mingi väljud screamo metalist, väga hästi ei vedanud vokaal välja. Plus laulja nägi nii tragikoomiline välja, et Sarah oli enamus ajast naerust kõveras. Tahtsin hiljem minna tüübilt autogrammi küsima ja et kust ta oma muusikalist inspiratsiooni ammutab, aga mul polnud peale hariliku pliiatsi midagi ja sellega kehale ei kirjuta vist :(. Seega jäi see nali tegemata...kuigi Mikkel arvas, et ta võiks siiski aidata mind tüübiga hook up'ida, arvasin, et pole vaja siiski.
Teised vaatasid ära ka viimase bändi, ma tsillisin Mikkeliga ja rääkisime juttu, polnud mõnda aega näinud üksteist ja oli veits catching up to do. Hiljem liikusime mina, Sarah, Jonas, Mikkel, Ulrich ja Mihai nende proovikasse, Andrei otsustas koju minna, sest tal oli vaja vara ärgata järgmisel hommikul. Proovikas asus neil küll kuskil in the middle of nothing, aga bändide proovikatel on mingi omamoodi võlu ja aura. Love these places! Tsillisime seal, suitsetasime ja kuulasime muusikat. Jonas klimberdas sünti ja Mikkel tinistas akustilist kitarri...selline hygge õhtu. Lõpuks viskas Mikkel teised sisuliselt välja, vaadates neile rongi/bussi ajad ja me jäime temaga sinna ööseks. Fuck, ma arvan, et miniatuursel diivanil koos magamine on üks epicumaid magada üritamisi viimasel ajal mul. Hommikuks olid mõlemad suht magamata ja kondid kanged...aga hommikul koju trippimine tundus siiski palju parema tegevusena, kui seda oleks olnud öösel.
Laupäev möödus suhteliselt tuduselt ja pilte töödeldes...aga ma olen piltide tulemusega üllatavalt rahul, arvestades, et see punane valgus mind alguses närvi ajas ja ma ei olnud üldse kindel, kui palju ma pildistada viitsin. Siiani on Exelerate tüüpidest kõik peale trummari endale minu piltidest uue profiilipildi facebookis leidnud. hehe...nüüd oleks vaja uut kaamerat ja objektiivi ja tulevikuks järjepidevust...ja võib-olla võib minust asjagi saada :).

page 10.

I have not failed. I've just found 10000 ways that won't work. - Thomas A. Edison

Ja läks ainult 9 päeva, et aasta esimene feilimine ära tuli. Nimelt oli eile kolmanda semestri eksam, milles ma ise enda laiskuse ja kriitika ja aususe osas vee peale tõmbasin ja läbi kukkusin. Kui ma eile veel ise-endaga väga ära leppida ei tahtnud selle pärast, siis täna on tunduvalt paremad suhted selle omaks võtmise ja leppimisega. Mis sitasti, see uuesti. Täna oli koolis väikene eksami nõustamine või infominut ja uue eksami tähtsaeg on 24 veebruar, mil tuleb projekt hand-in'ida ja 5ndal märtsil on kaitsmine. Seega see kord on tunduvalt rohkem aega sellega tegeleda ja sisuliselt on idee ju olemas, kuna võib oma vana projekti lihtsalt paremaks teha...ja kuna mulle oma idee lõpuks meeldima hakkas aga ma teostada väga ei jõudnud seda, siis võtangi selle uuesti käsile. Ja isegi kui ma eile olin kuri ja kurb ja kõike korraga, siis täna vaatan ma asja helgemat külge ja mõtlen, et võib-olla saab selle 3D natukene selgemaks siis sel korral ja on jälle üks oskus juures. Plus Brian, kes on 3D coach, on täiega tore õppejõud ja väga abivalmis. Nii, et ei ole katki mitte midagi :).

page 6.

Aasta algus on nii toredalt igasuguseid tabelikesi täis, millest ma mingeid ikka jälgida üritan, eile siis ETV2 pealt Eesti top50 muusikavideode rindel. Müstiline, mis ime lugusid sinna tabelisse mahtus, üks jagu üllatusi, aga tunduvalt vähem, kui seda oli Raadio2 aastahiti edetabelis. Palju head Eesti hip hop'i, koos toredate videodega. Lisaks ka täitsa toredat rokki, seda kahjuks rohkem küll tabeli tagapooles, aga parem, kui üldse mitte. Vahele oli küll igasugu veidrat kraami, mille kohta tekkis küsimus, et miks või kuidas nad seal on? Pole mõtet leiutada uuesti vanakooli metalit, kui sa päris hästi instrumenti mängida ei oska, üldse see, et sa kodus põlve otsas mõnda asja tinistad ja ema ütleb, et päris hea on, ei tähenda, et sa peaks bändi tegema hakkama teiste samasugustega. Päris piinlik oli kuulata. Samas oli ka noori andekaid tüüpe, kes päris reaalselt valdasid oma instrumenti ja tekitasid huvi nad hiljem ülesse otsida ja neil silma peal hoida. Aga aga aga 10ndal kohal tabelis oli Metsakutsu looga mustad südamed ja viiendal oli DVPH looga Karavan ja trummipõrin ja ja ja esimene koht Metsakutsu looga 11. Aye, Metsakutsu tegigi aasta räpivideo! (tahtsin seda siin sheerida ka, aga see bloggeri rakendus ei leia seda ülesse, seega huvi korral KLIKI SIIA! ). 

Mingil naljakal põhjusel aga tooksin ma välja ka Tommy Cashi video. Artist, kes kõlab ehk alguses veidralt ja ülepingutatult, aga ega ta vist polegi massidele mõeldud. Video on äge ja korralik. Kui ma seda mõni aeg tagasi esimest korda nägin, siis ma ei osanud arvatagi, et tegu Eesti teemaga...aga teate, mina olen küll uhke, et meil sellist teemat ka leidub! :)

Omaette klassika oli selle saate juures, et eetris olid "spetsialistid" kes kommenteerisid lugusid ja videosid ja kõik oleks väga okei olnud, kui seda oleks teinud tõepoolest inimesed, kes teavad, millest nad räägivad. Kristo Rajasaare oli neist vast ainus, kes midagigi subjektiivset suutis mõnel helgemal hetkel öelda. Aga kes on üldse Natalie Mets ja miks tal lubati riigitelevisioonis suu lahti teha? Või kes on Mart Niineste, et teda sinna saatesse vaja oli? Piinlik oli kuulata. Eestlasele omaselt oli vaja maha materdada kõike, sest see ju Eesti asi. Fuck you, Eesti asi on kohati ikka väga hea asi! Tubli pisikene rahvas, kahjuks aga kaasmaalased ei oska teiste tööst ja vaevast head asja välja näha ja siis on vaja pigem kärpida teiste tiibu, kui tuult juurde puhuda. Idiootsus. 

Teen siia veel kiire kopi/paste Metsakutsu isiklikust facebook'ist ja kui aus olla, siis paremini ei saagi vastata neile sapistele kommentaaridele, mis tema pihta seal saates tulid. 

ja siit ta läheb...

"ÄRA VALETA RIIGITELEVISIOONIS, PRODUCTPLACE MENT!

Minu arvates (<- oluline koht!) üldjoontes kommentaarid eilses muusikavideote aasta saates Eesti Top 50 illustreerivad väga kenasti olukorda killustunud Eesti muusikas. Künka otsas kükitavad ainult väga konkreetse muusikazanri/sõpruskonna/ettevõtmisega seotud seltskonna inimesed, kes aktiivselt ja õõvastava läbinähtavusega seisavad ainult oma zanri/sõpruskonna/ettevõtmise või kahtlastel alustel sümpatiseerivate isiklike lemmikute huvide eest. Seda kõike tehakse rabistades, kiiruga, ettevalmistamata, taustinfot omamata ning plähmerdades. Leian, et kui räägid Eesti muusika eest riigitelevisioonis, siis ei saa endale lubada kommentaare sõnu valimata. Üleriigiliselt arvamusliidri ametit pidav, aga mõnes “coolis” nišimuusika zanris igapäevaselt tegutsev inimene peab suutma kommenteerida adekvaatselt ka näiteks Birgit Õigemeele loomingut. Kui suudad mokaotsast poetada ainult “mh..mai tiagi, kuidagi igav, mulle ikka meeldib kui mees laulab…”, siis võibolla ei ole veel õige aeg käes minna kritiseerima kõikide kodumaiste muusikute aasta tööd ja vaeva. Või siis lihtsalt tunda ära moment, kus tasub mitte kaasa rääkida. Kes olen mina, et kommenteerida Eesti muusika “olukorda”? Aga, kes on Natalie Mets, et halvustada Goresoerd'i muusikavideot? Sain mingi aeg tagasi The Baltic Scene’lt toreda suhtumist näitava vastuse, et “..ausalt öeldes poleks see (Metsakutsu muusika) väga Baltikumi mastaabis toetanud, sest lätlased-leedukad pole eestikeelse materjali vastu huvi üles näidanud..”. Kuidas nad seda huvi üles näidata saavad, kui nad ei teagi, mille vastu huvi üles näidata??? Loomulikult ma ei sihi emakeelega piiride taha, aga mulle tundus see seisukoht kuidagi toores. Video “11” on oma rahade ja võlgade ja inimeste heatahte peal ülesehitatud suur-suur töö. Väga suur töö. Võttemeeskond oli 20+ inimest, kellest keegi ei saanud kuu aja ettevalmistuste ja 2x24h võttepäevade eest palka. Loomulikult on väga lihtne piparkook põses krõmpsumas näida tark kommentaaridega productplacementist ja kinnimaksmisest, aga see on otsene VALE! Laim inimeste pihta, kes on mingi asja sisse poetanud tüki oma hingest. Tööd teinud inimeste dekrediteerimine on ebaõiglane ja seda ma ei tolereeri! Natukenegi, natu-natukenegi rohkem teadmisi ja avaramat silmaringi ja kõik saaksid aru, et kõnealune kaubamärk on videos sisuga sünkroonis sihilikult üle vindi keeratud. Uskumatu, et seda peab kellelegi sõrmega kätte näitama. Nii-et vähem ettevalmistamata solvavat silmad kinni puusalt täristamist ja rohkem teemakohaseid kommentaare video teostuse, idee, tehnilise lahenduse, tegijate jms kohta järgmisel aastal. 

Aitäh Hardi, et sa selle video selliseks maalisid nagu ta on. Vastupidiselt eilse Eesti Top 50 arvamusliidrite kommentaaridele, olen mina väga selgel seisukohal, et see ON Metsakutsu läbi aegade kõige ägedam, nutikam, ilusam, ettearvamatum muusikavideo. Aitäh produtsendile, kunstilisele juhile, tema assistentidele, operaatorile, operaatori abidele, monteerijale, värvide keerajale, tüdrukule videos. Suur-suur aitäh Skyline Media’le helikopteri kaadrite eest. Siinkohal tahaks öelda teistele, et tehke järgi, raisk! Suur kummardus Nike’le, et ikka suudate neid asjatundlike kommentaare alla neelata."

page 4.

Eile oli see suur aasta muusikaüritus Raadio2 Aastahitt 2013. Aastaste pikkuse kombena ma järjepidevalt ikka hoian sellel silma/kõrva peal. Tabelis oli nii palju tundmatuid tegelasi mu jaoks, et vist on ikka Eesti sellest sopamuusikast kuidagi eriti mõnusalt eemale hoitud. Meeldivaks üllatuseks oli, et tabelisse mahtus kahe looga Suur Papa,  millest Jooksen Vihmas muusika on minu hõumi Martini kirjutatud, y0! Teiseks ja ehk minu jaoks suuremaks meeldivaks asjaks oli, et Metsakutsu oli tabelis esindatud kolme looga, y0! Kõik kolm tema sel aastal ilmunud Kelmiküla Unistuselt, mille kogu kupatuses salvestas jälle minu hõumi Martin! Seega suur kalli ja õnnitlus hõumidele Martin ja Rainer ja kurat uhke on, et mitte nii meinstiiiim muusika ka tabelisse jõudis :). Muidu välismaa poole peal oli see aasta palju parem olukord, kui Eesti poole peal...selles suhtes, et võitis täitsa tore lugu Rootsi kuti Aviciilt Wake Me Up, mida päris ausalt öelda suvel ikka palju kuulatud sai. Kui see kõik oli isegi täitsa tore ja talutav, siis see asi, mis lõpus ETV otse-eetrisse läks oli küll päris piinlik, nalja püüti vist teha, aga väga kehvasti kukkus välja. Lõpuks vaatasingi seda suhteliselt suu ammuli ja tundsin rõõmu, et minuni jõuab ainult selline Eesti muusika, mille üle mul on uhke olla eestlane ja mille eest ma hea meelega raha välja käin :). Ainus asi, mida ma loodan, et nad selle totruse peale palju raha ei kulutanud, sest muidu oleks see veel kurvem. 

Viskan siia lõppu ühe mu lemmikloo aastast 2013, mis leidub Suure Papa plaadi peal, kaasa teeb Metsakutsu ja muusika on kirjutanud Martin, y0. 

Hopsti on aastast 2013 hüpatud aastasse 2014 ja seda sõna otseses mõttes. Aasta 2013 jäi seljataha ja kui nüüd natukene meenutada seda, siis ei saa just öelda, et oli halb aasta. Hea ja halb kõrvuti, kus lõpuks järele mõeldes hea kaalub halva üle. Mis jäi siis aastasse 2013? Palju uusi ja põnevaid inimesi, kes tegid selle aasta eriti meeldejäävaks ja mõnusaks. Ühtlasi tõid nad mu teele uusi kogemusi, sekeldusi ja seiklusi...häid ja mitte nii häid emotsioone ja mälestusi. Sai ära lepitud rohkem kui tülli mindud :). Sai natukene reisitud, nii kodumaale kui ka teiselepoole Taani piiri. Sai pidutsetud ja pohmakaid põetud. Naerdud ja nutetud. Tehtud lollusi, valesid otsuseid ja ehk isegi sai mõndadest õpitud. Sai käidud kontserditel, meeldejäävaim ehk Macklemore & Ryan Lewise oma, samuti mainiks ära ka Draakonid Kopenhaagenis ja Biffy Clyro. Üldse tehti päris palju head muusikat sel aastal. Eesti hip hop oli eriti õnnelik. DVPH, Suur Papa, Metsakutsu jne. Võtan siin väikese kokkuvõtte oma last.fm'i profiililt eelmise aasta kohta.

Artistide top10

Biffy Clyro - 912
Foo Fighters - 902
Metsakutsu - 852
Her Bright Skies - 709
Nirvana - 538
Macklemore & Ryan Lewis - 522
Eminem - 497
Deftones - 470
Enter Shikari - 430
Placebo - 416

Lugude top10

Kanye West - Bound 2 (Paul Oja remix) - 81
Asher Roth - I Love Collage - 75
Taylor Swift - I Knew You Were Trouble - 72
Ryan Gosling - Put Me In The Car - 71
Tenacious D - Fuck Her Gently - 64
Her Bright Skies - Lovekills - 62
Terminaator - Muinasjutumets - 60
Macklemore & Ryan Lewis - Can't Hold Us - 56
Foo Fighters - Best of You - 55
Metsakutsu - K#ik Jumalad N2evad - 52

Uueks aastaks lubadusi kõva häälega ei anna, aga teeme nii, et uus aasta tuleb veel seiklusrohkem ja mõnusam, eks :). Cheers!