page 342.

Sometimes when you meet someone, there's a click. I don't believe in love at first sight but I believe in that klick. Recognition. 

Vaata kõik alati räägivad, et nad on su jaoks olemas kui sul vaja on ja muu selline hea suusoojaks öeldav jutt. Mitte, et ma siinkohal tahaks kellegi peale näpuga näidata või midagi, aga teate ju küll, kuidas me ise seda ütleme ja hullult tore on, kui keegi teine seda sulle ütleb. Igastahes mu parim sõber eile tõestas mulle taaskord, et mul pole mitte mingit õigust öelda, et ta ei hooli piisavalt. Esiteks oli eile äärmiselt sitt ilm, vihma sadas ja külm ja vastik oli, aga mul oli paha ja kurb ja ta oli nõus teisest linna otsast rattaga kohale tulema, mis siis, et ta ise tilkus suht kui siia jõudis - aga selleks tõelised sõbrad ongi vist? Teine asi on, et ma üldiselt ei usalda inimesi ja siis ei räägi oma asju ka, seega poleks keegi teine saanud niikuinii mind lohutama tulla ka. Õnnelik, et mul on selliseid sõpru.. noh ilma tingimusteta ja alati olemas.. plus ilma minu kritiseerimiseta. 

:).

page 313.

Kui tihti oled sina peale pidu pohmaka käes vaeveldes lubanud, et rohkem ei joo? Mina olen päris mitmel korral seda lubanud...samuti olen ma ka teinud oma elus neid perioode, kus ma päriselt ei joogi ja ma ei ütleks, et ma milleski ilma oleks jäänud. Eile hommikul lubasin ma endale taaskord, et mõnda aega ma nüüd ei joo ja ei, mitte sellepärast, et mul oli vedeliku puudusest pea õhku lendamas, et ma ärkasin ikka veel oma peo riietes, peo meigiga ja juuksed super sõlmes, sest koju tulles olin ma sõna otseses mõttes voodisse kukkunud. Pigem seetõttu, et ma ei taha oma õnnega mängida, sel korral pääsesin kerge sinika, kriimustuse ja ehmatusega, aga vabalt oleks võinud olla see purupurjus tsikk, kes lööb oma pea vastu tänavakivi serva või/ja jääb selle kollase linnaliini bussi rataste alla. 

Lisaks sain ma oma parimalt sõbralt suht pragada selle teema osas, mis pani hommikul, kui ikka jube hõre olla oli, veel rohkem mõtlema selle kõige üle ja nii otsus vastu võetud saigi.

page 266.

Vahel ärkad tahtmisega õhtul tantsima minna ja sisuliselt mitte miski ei saa seda tahtmist ära ajada ja oled nõus läbi tule ja vee minema, et keegi ära rääkida või kellegagi kaasa täägida end. Nii juhtus reedel, terve päeva oli räige isu tantsida ja lõpuks kui ma olin juba kergelt alla andnud, siis sain ma Sirilt sõnumi, et ta on teel linna ja poisid on Bar7nis, mis tähendas, et ma sain ka üüber ruttu valmis ja kimasin linna. Teel linna helistasin Sirile, et kindlaks teha, kas nad on veel Bar7nis või, mis/kus nad on, aga Siri oli vahepeal kokku jooksnud Hannaga, kes oli oma kursakatega Bar7nis, Kopenhaagen on ikka väike :D. Aga sain nendega siis Tørst baari ees kokku, või noh poistega sain, sest Siri läks tee peal kaduma või midagi, jõudis kuskil 30-45 minutit hiljem sinna. Vahetult peale teda hiilisid Lindsey ja Hanna ka Bar7nist minema ja tulid sinna, mille üle oli mul üüber hea meel, sest Siril oli missioon mitte üksi koju minna ja mina tahtsin jätkuvalt ju lihtsalt tantsida ja nemad olid ka suht tantsulises tujus, yay! Seega tantsisime veits seal ja siis viskas mul seal üle ja tahtsin ümber nurga asuvasse Night Feverisse minna ja Hanna oli ka nõus sinna tulema. Seega Night Fever it was and it was pretty fun! Vähemalt on seal selline tsill vanakooli muusika nagu N'Sync, Backstreet Boys, Grease lood jne ja odav alkohol! :D A ja vahepeal käisime me sealt väljas ja rääkisime veel Siriga juttu.. ta tegi suitsu väljas ja siis tulid mingid tsikid poole pudeli Fiskiga ja küsisid, et kas tal tuld on ja siis lampi võtsid ta alla poole järel olnud suitsu ja andsid talle selle pool pudelit fiski ja jalutasid minema.. aus vahetus? :D

Niih, aga siis sai kell kuskil 5 millegagi ja koht pandi kinni ja me trippisime ka koju.. mingil natukene seletamatul põhjusel võtsime me takso ja trippisime sellega mintsa. Kuskil kella kuue paiku olime siin siis ja mul oli epic nälg, aga olin piisavalt laisk, et mitte midagi ise kokata (kuigi oleks asju olnud küll:D)... hakkasin siis otsima justeat.dk lehelt mõnda pitsakat, kus saaks home deliveryga pitsat tellida... aga paraku kella kuue ajal on kõik kohad kinni.. lõpuks tuli Hannal meelde, et "oh, kuule Max Hamburger teeb ju ka home deliveryt"... mõte hea, läksin sinna lehele ja tellisin hunniku manti ja siis peale tellimuse kinnitamist ja maksmist viskas leht ette mulle, et "estimate delivery at 11.40". What? Nagu mingi lõunaks tellisin selle toidu nende arust või?! Kiiresti kiiresti otsime kontaktnumbri ja tühistame oma tellimuse..aga esimesel numbril öeldi, et peame sinna firmasse helistama, kes toitu kohale toimetab ja nende kontoris ei vastatud...seega ma saatsin neile e-maili sisuga "hi, i ordered food from Max burger, and I expected to get it right away, and since i am not getting it before tomorrow morning, i want to decline my order.

kind regards,

Kristel" 

enda ainsaks mureks, et ma jumala eest super drunk ei kõlaks :D, ehk siis sellest võib järeldada, kui purjus ma tegelikult olin. Peale meili saatmist olin omadega eriti rahul ja läksin endale peekonit ja muna praadima, soolates viimase erakordselt üle, nii, et see oli sisuliselt söödamatu. 

Hommikul peale mitte väga pikka uneaega ajas Hanna mu ülesse ja siis meenus, et oh kuule me tellisime öösel süüa ju, varsti peaks nad selle kohale toimetama. Ja ühtlasi olin ma vahepeal saanud neilt meili tellimuse kinnitusega, seega ilmselt ei olnud neist keegi mu öist meili lugenud, super-luks! Lõpuks sai kell 11.40 ja ma juba istusin lahtisel aknal kannatamatult, et kus see delivery guy on siis nüüd..lõpuks hakkas nälg juba väga piinama ja helistasime sinna firmasse uuesti.. alguses nad ei võtnud vastu ja siis lõpuks kui tüüp vastu võttis siis oli vestlus midagi analoogset "Hey, i ordered some food last night and it said that the estimate delivery time is around 11.40 and i haven't got my food yet." "hi, is this Kristel?" "yes" "but you sent us an e-mail where you cancelled your order.." "..ee..ookei... but do i get my money back then?" "yes of course!" "thanks, bye!" Damn :D. Päris piinlik oli hetk, kui ta täpselt teadis nimeliselt küsida, et kellega tegu, haha. Lõpuks saime siiski süüa ühest teisest pitsakast ja ma arvan, et tegu oli tol hetkel vaieldamatult parima pitsaga ever. 

Seega suhteliselt lõbus nädalavahetus oli, haha!

Aga kuna ma olen maailma kõige aeglasem bloggija, siis on vahepeal kätte jõudnud uus nädal ja puhuvad uued tuuled, uued klassikalised lood. Nimelt on esmaspäev, ehk siis eile, eriti sitt ilm on, hall ja vastik ja ma ei olnud just eriti heas tujus.. erinevatel põhjustel, ei saanud öösel eriti magada ja tervis oli ka kahtlane. Ja siis olin koolis ja loeng oli ka suht tobe ja need uued õppejõud on veidrad ja siis ma kuulasin küll, aga olin samal ajal ka veits facebookis ja skaibis. Ja siis sai loeng läbi ja Ella, üks tsikk, kellega ma olin koos oma esimeses grupis ja kes juba siis mulle eriti head muljet ei jätnud tõuseb püsti ja nii mööda minnes ütleb, et "hey, can i talk with you?" ja ma vastan, et "sure" ja ta, et "i think you should stay home tomorrow" mille peale ma vaatan talle segaduses näoga otsa ja küsin, et "what? why?" "well, if you're just in fb and skype, then you can do it from home" "i don't think it's none of your problem" mille peale ta võttis sekundi ja siis teatas, et "well, actually it is my problem, i can't focus if you type" mille peale ma suht vihastasin juba ja ütlesin, et "well, do i look like i care? no." ja jalutasin minema. Nagu päriselt ka, mis sul viga on? :D Ja täna, isegi kui mul veits kehva olla oli, pidin ma juba põhimõtte pärast kooli minema ja seda jobu isegi polnud mitte seal. 

Aga muud vist hetkel polegi toimunud, seega tõmbame otsa kokku, cheers!

page 260.

i want you by my side
so that i never feel alone again..

Ma vist olen sellest siia varem kirjutanud, aga tegelikult ka, kas pole naljakas, kuidas uued inimesed su ellu satuvad ja kui juhuslikest tutvumistest võib välja tulla midagi erilist ja ainulaadset? Ja kuidas mõned inimesed, keda sa ei arvaks, jäävad su jaoks kaugeks ja vaikselt su elust ära kaovad? Elu imelikud keerdkäigud vist.

Eile oli selles suhtes veits veider päev, et ma sain ühe meili, kus mind sisuliselt süüdistati selles, et ma ei ole ühest inimesest mitte kunagi hoolinud, kuigi tema on tahtnud alati minu sõber olla ja mina olen vastu andnud ainult ükskõiksust. Hetkel on tõesti mul suhteliselt suva, aga see ei tähenda, et ma ei oleks temast mõni aeg tagasi väga hoolinud ja lugu pidanud. Aga inimesed ja tunded muutuvad ja vahel tulevad asjad sõpruse vahele.. 

Aga sellele lisaks oli ka väga positiivne päev, kui mulle öeldi, et "you're best friend I have ever had, you're almost like my family." Ja kui seda ütleb sulle inimene, kes on sinu jaoks vähemalt sama kallis ja oluline, siis tekitab see eriti sooja tunde ja paneb südame kiiremini tuksuma küll. 

Ja kui selliseid inimesi su ellu satub, siis paneb mõtlema küll, et ou midagi olen ma kuskil ikka vist õigesti teinud :).

õnnelik! :)

page 259.

if you want to play it like a game
well, come on, come on, let's play!
'cause i'd rather waste my life pretending
than have to forget you for one whole minute.

Sain siin hiljuti pahandada, et ma kirjutan siia ainult kord kuus ja siis ka ainult ühe rea. Tegelikult on nii, et ma olen tulnud küll siia ja isegi alustanud sissekannet, aga siis tuleb midagi vahele ja ma jätan pooleli ja hiljem tagasi tulles on mõte kadunud ja sinna ta jääbki. Teine asi on, et pole väga midagi sellist toimunud ka, millest kirjutada vist... ja kui nüüd päris aus olla, siis viimasel ajal isegi tegelikult oleks millest kirjutada, aga aega pole otseselt olnud. 

Mis siis vahepeal toimunud on? Alustasin uue haridusega - Design and Business, spetsialiseerumisega Sustainable Communication. Ja kui ma selle ära lõpetan 1,5 aasta pärast, siis see ja mu eelmine õpe Multimedia Design and Communication kokku annavad mulle Baka :). Hetkel olen ma koolis kohal käinud liiga vähe, et päris kindlalt öelda, kas ta mulle meeldib.. ses suhtes, et eriala tundub põnev ja siiani on see mulle rohkem meeldima hakanud kui ta alguses tundus meeldivat. Kooli osas olen ma jällegist natukene in doubt, või noh klassi osas.. sest see on mu elu esimene kord, kui mu klass on aint tsikke täis sisuliselt.. kuskil 60 tsikki ja 3 kutti või midagi sellesarnast. I can already feel the drama coming up! Ja noh natukene on teist juba seoses grupitööga olnud ka.. aga küll sellega ka hakkama saab :). 

Siis müüsin maha oma korteri, mis mul Tallinnas Kalamajas oli. Sellest tulenevalt pidin ma käima tiiru Eestis, ja paraku sattus see just sellele nädalale, mis oli mu kooli esimene nädal. Seega tagasi tulles oli kõik segane ja uus ja võõras, aga mis teha. Eesti trip oli see eest päris meeleolukas. Nägi tuttavaid, keda polnud ammu näinud ja sai päris mitmel peol käidud, ehk siis täitsa tore eemale saamise tripp oli. Natukene aitas perspektiive värskema pilguga vaadata ja kui tagasi Taani tulin, siis võtsin vastu otsuse, et tulen töölt ära. Esiteks oli mul sellest NII kopp ees, teiseks mu käsi valutas sellepärast ja kolmandaks ei toitnud see töö ära ka. Või noh toitis, kuni ma SU'd sain tänu sellele, aga mingid seadused väidetavalt muutusid ja enam ma SU'd ei saa, seega pole seda tööd mulle hetkel vaja..plus on sellega seoses hunnik mentaalset teemat, miks ma ära tulin.. nimelt ma usun, et see oli mu elus negatiivne asi, millest kinni hoidmine tõmbas negatiivsust ligi, ehk siis ma pidin sellest lahti laskma, et elu paremaks läheks selles sektoris :). 

Midagi naljakat lisada, siis eelmisel teisipäeval oli päris veider päev. Algas sellega, et sain facebookis kirja, mille leiate alljärgnevalt pildilt.

ehk siis olin suhteliselt üllatunud, aga pole antud "kunstiteosega" seotud...õnneks? Mu õde arvas, et see on õõvastavalt kaunis :D.

Ja samal päeval peale kooli jalutasin Tigerisse, et osta endale paar tintekat ja kaustikut kooli jaoks. Ja siis tsillisin seal ja vaatasin erinevaid variante.. endal Volbeat kõrvaklappidest mängimas kui järsku üks suvaline naine mult midagi küsis, aga ma ei kuulnud ja kui ma klapi peast võtsin ja uuesti küsisin, siis ta küsis mingi asja asukohta ja ma viisakalt vabandasin, et ma ei tööta seal, mille peale sai ta eriti kurjaks ja hakkas mu peale karjuma.. ehk siis, what? 

Sama päeval hiljem hakkasin ma pesu pesema ja kuna ma tahtsin pesta ära oma uued tumesinised teksad, siis ma pesin heledad ja tumedad asjad eraldi (jah, ma tavaliselt pesen kõik koos, sest mul pole nii palju asju ja ma olen laisk)... aga kui ma oma valged asjad masinast välja võtsin ja kuivatisse viskasin, siis meenus, et ma jalutasin pesupulbriga alla, aga kunagi ei pannud seda masinasse... dauh! Ühesõnaga ei olnud kõige säravam päev :D.

aga sellega hetkel siis tõmbangi joone alla ja püüan siia tulevikus natukene rohkem sattuda näiteks..

page 222.

you can't be your best self, if you haven't found your tribe.

Ma vist olen hetkel oma õiged inimesed endale leidnud, õnnelik on olla :).

page 193.

we live in a generation of 

not being in love

and not being together, 

but we sure make it feel

like we're together

because we're scared 

to see each other

with somebody else...

Drakel on kuldsed sõnad, eks? 

page 177.

Üks asi, mille osas ma Jaagup Kreemi kadestan on tema oskus eesti keeles rääkida asjadest, millest ma oskan rääkida aint inglise keeles, sest nii on mu jaoks kuidagi lihtsam. Ja vanasti tuli tal see päris hästi koos muusikaga välja ka - jah, ma kukkusin veits tagasi Terminaatori auku, ehk siis esimesed plaadid on päris palju viimastel päevadel mängida ketranud ja jätkuvalt olen veendumusel, et seal on väga häid lugusid. Aga las see Termikas jääda..lihtsalt olen kade Jaagup Kreemi peale veits.

Aga muidu, veits selline tühi tunne on. Noh, et kool on läbi, paberi järgi olen multimeedia disainer ja nii ongi, sinna Lygten 16 hoonesse otseselt enam asja ei ole ja kui päris aus olla, siis väga väga veider tunne on selles osas. Nende kahe aasta jooksul sai seal palju aega veedetud ja on nii meeldivaid kui mitte nii meeldivaid mälestusi. Tutvutud uute inimestega, kellest nii mõnegagi kindlasti kontakt alles jääb, ja muidugi ka sellistega, keda ilmselt mitte kunagi enam ei näe ja ilmselt ei tunne puudust ka. 

Aga mõne sõnaga siis eelmisest nädalast, sest see oli natukene kreisi ja kui see lõpuks läbi sai, siis ma olin kuradi väsinud. Algas esmaspäevaga, mis oli üpriski rahulik, kui välja arvata, et pidime oma presentatsiooni järgmiseks hommikuks üle käima ja lugema report'i, plus ma tahtsin ka taani keele eksamiks asjad üle vaadata...aga lõpuks käisin Liisaga shoppamas - jep, mul oli lõpetamiseks kingi vaja, plus ma lootsin, et ma saan Vilas ühe kleidi väiksema suuruse vastu vahetada, sest kodus uuesti proovides see s suurus oli ikka tiba suur.. aga tumesinist polnud mitte kuskil xs suuruses, teisi värve oli aint :(. Vähemalt sain sobivad kingad esimesest poest, esimesed, mida jalga proovisin! Lõpuks sain ikkagist Paulaga kokku ja harjutasime oma kõnet veits. Nimelt kuna me tegime projekti kahekesi, siis eksam pidi nägema välja järgmiselt - koos 15 minutit presenteerime oma projekti - implemendations, nagu me otsustasime... selle 15 minuti sisse mahtus õppejõudude teretamine ja arvuti üles seadmine ka. Peale seda pidi üks meist jääma 25 minutiks küsimustele vastama ja teine ootama, siis 10 minutit on õpetajatel aega hinnet otsustada ja siis on teisel 25 minutit küsimustele vastamiseks ja 10 minutit hinde panemiseks. Meie presentatsioon oli nibin-nabin 15 minutit, kui me hästi aeglaselt rääkisime ja midagi ära ei unustanud, õnneks oli meil plaan B, millest rääkida, kui nad väga näpuga aega taga ajama hakkavad. Niisiis olime teisipäeva hommikuks valmis, leppisime kokku, mis värvi riided me selga paneme ja et saame koolis kokku 9.30, et saaks korra veel läbi harjutada ja ühtlasi üksteiselt reporti kohta küsimusi esitada, kui leiame midagi naljakat sealt. 

Teisipäeva hommik, kõik valmis, koolis - ostsin kohvi ja lugesin veel viimaseid asju üle, kui Paula käis rääkis Dejaniga juttu. Veits hiljem tuleb ta tagasi chill out'i ja teatab "Hey Kristel, you know that Keld (the examinator) isn't here and they can't get on hold with him and censor is really pissed off." WAIT? WHAT? Ja jeps, nii oligi. Hetk hiljem seisis uksel silt, et meie eksam on edasi lükatud, sest eksaminaator ei ilmunud kohale. 

Irooniline oli, et me just päev enne arutasime, et kui tobe oleks reedel eksamit teha ja tundsime kergelt kaasa neile õnnetuile, kellel eksam reedel. Joke was on us, ilmselt. Ja, mis kõige parem - me küsisime lõpu-dinneri ajal Brennanilt, et miks Keld kohale ei tulnud ja Brennan ütles, et ta lihtsalt unustas ära või ajas kuupäeva ja päeva sassi.. et me võime süüdistada nii teda, kui ka teisalt kooli, kes olevat tüübile korraliku pinge peale pannud viimasel ajal. Nõme case, aga elasime üle. 

Teisipäeva õhtul oli mul aga taani keele kirjalik eksam, üllatavalt normaalsed teemad sain kirjade kirjutamiseks, või noh mitte normaalsed, aga teemad, mille osas ma oskasin midagi vähemalt kirjutada. Ja sain eksamist läbi ka, woop woop! 

Kolmapäev möödus taani keele suuliseks eksamiks valmistudes, sest seal on vaja 3 raamatut ja 2 teemat ja mul oli puudu üks teema ja kaks raamatut lugemata. Teema ette valmistamine oli tunduvalt lihtsam kui kahe suhteliselt idiootse raamatu läbi lugemine, aga sain mõlemaga hakkama, jubbiii!
Neljapäev möödus vaikselt suuliseks taani keeleks korrates, eksam oli mul 18.40 alles. Veits enne eksamit tuli Frederik siia ja jäi enda eksamiks kordama seniks, kuni ma käisin eksamil, millest ma läbi sain! ja poes. Eksamist nii palju, et suuline eksam, kus hinnatakse sinu keele oskust, mida sa ikka veel väga ei tunne oskavat, on üks kuradi pingeline case. Ja sain justnimelt ühe neist raamatutest, mida ma ei tahtnud saada... aga mitte seda kõige hullemat. Õnneks oli eksamineerja sama meelt, et see oli üks twisted raamat, millest oli keeruline aru saada. Ja teiseks teemaks saime võrdõiguslikkus, mis on niisama eesti keeleski keeruline teema. Aga vaatamata sellele sai tehtud, lõpuks on neljas moodul, mida sai võetud rohkem kui korra - tehtud! Mis muidugi ei tähenda, et ma tunneks, et ma hetkel taani keelt üldse oskaks - aga kuna mul hetkel pole mitte midagi tarka oma eluga teha, siis vb peaks omal käel oma sõnavara laiendama ja rääkima hakkama ja jep ma tean, et see on mu peas kinni, et ma ei oska.
Reede hommik oli veits hectic, sest Caroline ja Martin ärkasid ka kell 7 nagu meiegi, mis tähendas, et kõik tahtsid suht samal ajal vannituppa ja kööki.. toimis poliitika, et kes ees, see mees. Lõpuks jõudsid kõik, kuhu vaja oli - tööle, praktikale, eksamitele.
Kuna meil korra see eksam juba ära oli jäänud, siis oli tunne nagu oleks kaks korda seda juba teinud ja kerge närv oli sel korral sees. Esiteks jäi eksam veits hiljaks jälle.. ja terve meie esitluse ajal oli tunne, et sensorit abosluutselt ei huvita meie projekt, ta sisuliselt ei tõstnud oma nina arvuti ekraaniltki. Ja meie esitlus oli natukene lühem ka kui 15 minutit, aga neil oli sellest suva, alustasid kohe küsimuste esitamisega, mis tähendas, et ma ootasin 25 minutit ruumist väljas ja Paula vastas küsimustele. Elu pikimad 25 minutit sisuliselt. Ja peale seda oleks teoorias pidanud Paula ootama 10 minutit ja siis oleks oma hinde teada saanud, aga nad otsustasid, et ma vastan ka küsimustele kõigepealt ära ja siis ütlevad ühiselt hinde..ehk siis tulid Paula elu pikimad 25 minutit, millele järgnesid koos ka päris pikad 10 minutit. Aga kui muidu oli terve kaitsmise vältel tunne, et neile meie projekt ikkagist väga ei meeldi, siis tagasiside oli ülihea ja hindeks saime 10, mis on vähe tuntumas hindamissüsteemis võrdeline B'ga. Ühtlasi arvasid nad, et meie projektist võiks saada päris asi ja nemad oleks kindlasti huvitatud meie ajakirja lugemisest, kui me seda tegema hakkaks. Ja noh, kui meil on aega ja sellest isegi asja ei saa, siis saab vähemalt kogemusi, võib-olla laiendab oma networki ja on cv'sse lisada midagi - seega mõtleme selle peale, kui suvi läbi on :) ja meil on ilmselgelt vaja väikest puhkust kogu sellest projektist.
Reede jätkus edasi selles vaimus, et tulin koju, siis tuli Frederik oma eksamilt, käisime poes, lebotasime veits ja siis hakkasime sättima minu lõpetamisele. Graduating ceremony hakkas juba kell 17, ehk siis polnudki enam, kes teab palju aega järele jäänud. Olin endale ostnud lõpetamiseks kleidi, mis aga üldse selga ei sobinud ja lõpuks lõpetasin oma 79 kroonises H&M'i kleidis ja tundsin end tunduvalt paremini kui lõpetamiseks ostetud kleidis.
Lõpuaktus ise oli päris mõttetu.. esiteks need kõned, mis peeti.. esimene oli veel enam-vähem okei, aga teine oli lausa piinlik. Üks meie õppejõud, kes juba loengus oli üpriski piinlik kuulata, pidas kõnet ja sealt leidus selliseid "naljakaid pärleid", et ikka piinlik hakkas kohe. A'la kuidas ta poeg õpib keemiat ja see on ikka äärmiselt loll valik, et meie eriala on palju palju parem. Samas see sama õppejõud ütles loengus, et ta on õnnelik, et ta ema ära suri, sest ta ei sallinud teda. Ei tundu väga selline inimene, kellega lähisuhtes olla tahaks. Õnneks sai see suht ruttu läbi ja saime oma tunnistused ja siis sai juba minna ja tsillida ja kella 19 paiku hakkas graduation dinner, mis oli ilmselgelt ülehinnatud koolikohviku toit.. aga meeldiv oli oma kursusega veel viimast korda koos süüa ja lõpuks loeb siiski mõte või nii. Dinneri ajal istus mu kõrval Brennan, kes on ikka nii äge õppejõud.. ja tuli välja, et samasugune magusasõltlane nagu mina... naersime, et kui kodus mitte midagi head ei leidu, siis tuleb üle vaadata ka kõik küpsetamiseks/kookide kaunistamiseks mõeldud asjad... it will do, it will do :).
Dinnerile järgnes pidu Friday Baris, mis oli suhteliselt igav..rahvast oli, aga muusika oli täiesti mõttetu, seega me väga kaua seal ei olnud ka. Aga kool on lõpetatud ja veider tunne on, et mis nüüd?
Aga kuna ma olen seda bloggi sissekannet umbes kolm aastat kirjutanud, siis võin siin etteruttavalt ära mainida, et sain täna hommikul meili, et olen vastu võetud Design and Business erialale, spetsialiseerumisega Sustainable Communication! Seega jätkuvalt üliõpilane, jätkuvalt üliõpilane.

Mikkel-ma-Frederik, ehk siis oma kahe normal-guy'ga.

Laupäev möödus lapsi hoides, nimelt Liisa ja mina käisime Lundtoftel Evat ja Davidit hoidmas. Polnud neid mingi neli kuud vms näinud - nad on NII suureks kasvanud! Ja Eval pole mute või pause või stop nuppu, jutustab non-stop :D. "Vi plejer.." oli põhiline lause algus neiul. Plus nad veits valetasid ka meile, kui me küsisime, et mis kell nad tavaliselt magama lähevad, siis nad väitsid, et vahel kell 9 vahel kell 8.. Pauline hommikul ütles, et nad lähevad alati voodisse kell 8 :D. Aga noh, vähemalt siis magasid ehk tsipa kauem hommikul. Hommikusöögi ajal unustas Steve oma tee kööki ja ütles "shit" ja läks sellele järele. Eva selle peale "Mommy, why daddy said shit?" "you have to ask it from him" Steve tuli tagasi ja David teatas kohe Evale, et "now you can ask daddy." "Daddy, why did you say shit?" "I didn't, i said damn" "no, you said shit!" "that's a really naughty word, I shouldn't have said that." Ja siis teatas David "But you know, what is the naughtiest word someone can say?" Kõik jäid vaikseks, et no, mis sealt siis nüüd tuleb..teame küll lapsi ju. "It's fired, never say anyone that they are fired!" Well, he has a point, no? :D
Selline oli siis see suhteliselt teguderohke nädal... millele järgnes suht lebotamine, aga see oli auga välja teenitud lebotamine vähemalt.

Aga lõpetan selleks korraks, varsti jälle :).

cheers!

page 159.

Eelmine kuu, eriti kuu lõpp möödus lõputöö mullis arvuti ekraanilt päikest võttes. Alguses sai leivad ühte kappi pandud marketingi analüüsidega ja muude toredate teoreetiliste asjadega, millega see kooselu kuidagi sujuda ei tahtnud, igav ja aeganõudev. Lõpuks sai siiski kuidagi asjad purki ja sai alustatud uut suhet - abielu inDesigniga, keda ma siis aeg-ajalt Photoshopiga petsin. Üldiselt see kooselu sobib mulle ideaalselt, aga lõpuks see ajafaktor ja kõik hakkas suruma ja tunne, et ma terve oma päeva arvuti ekraanilt inDesigniga tõtt vahtima pean, tekitas vastiku tunde ja täieliku bloki. Ja ütleks, et ehk kõige suurem katsumus oli, et me oma projektis otsustasime teha päris intekad, mida me siis lindistasime ja sealt välja transcriptides mingid osad, artikliks kirjutasime. Transcripting on nii aeganõudev ja keeruline ja tüütu tegevus, et ma ei taha seda enam mitte kunagi teha, aitäh! Aga lõpuks sai meie projekt prinditud ja plaadile kõrvetatud ja kooli ära esitatud... eksam ehk kaitsmine on 17ndal ja siis 20ndal on lõpetamine ja need kaks aastat ongi läbi. Kuhu see aeg kadus? Ma ei tea, kas ma uuesti võtaks sama tee ette, aga ma olen üks õnnelik inimene, kuna see tee tõi mu ellu päris palju uusi ja ägedaid inimesi ja kogemusi ja mälestusi, mida ma ei vahetaks ära millegi vastu :). 

Sellele, et projektiga kõik sai, sellele järgnes suhteliselt terve päevane joomis maratoon, sest tuli tähistada ja veel viimaseid kordi kõik koos aega veeta. Äärmiselt tore päev, millele järgnes mitte nii tore päev. Hommikul ärkasin diivanil, pleedi all, eelmise päeva riietega ja ikka veel täiesti purjus suure tõenäosusega, sest ärgates ei olnud mul paha olla veel, aga mida kauem ma ärkvel olin seda rohkem ma ära surra tahtsin. Taani keele tund õhtul oli üks raskemaid asju, mida ma tegema pidin tol päeval. 

Siis juhtus aga midagi väga kurba ja ootamatut. Nimelt meil oli kolmapäeval distortion ja istusime enne meil ja keset pidu helistas mu õde ja ütles, et Kudi - õe kass, kes oli meile kõigile hullult kallis ja oli meie pereliige olnud peaaegu 12 aastat, on surnud :(. Täpselt ei tea, mis juhtus, aga õde arvab, et tal vist ütles süda ülesse. Kurb on, kui sõber, kelle surma sa ei oska oodata, järsku enam pole sinu kõrval. Ta oli küll üks paras põrsas aeg-ajalt, aga ta oli ka nii nunnu ja puges paljudele südamesse. Neid lugusid, millega ta hakkama sai, on nii palju, et vähemalt on mida meenutada ja mis naerma panevad. Eriline kiisu-miisu! Igatsen. Siiani naeran, kuidas ta Märdi ostetud vaipa ei sallinud ja sinna keskele augu näris ja siis servast sinna alla puges ja auguni roomas ja siis pea august välja surus :D. Kindlasti jääb igaveseks meelde.

page 124.

Vahel võtab elu imelikke pöördeid ja vahel teed ise käike, mida ei oskagi päris täpselt seletada, et miks...aga sa tead, et pead tegema selle käigu ja silmitsi seisma tagajärgedega. Selle nädala keskel tegin ma just midagi sellist ja ma ei ole uhke oma teo üle, aga ma ei saanud teistmoodi ka. Nimelt pidi mu sõbranna Maris mulle reedel külla tulema nädalaks ja kui aus olla, siis ma alguses väga väga ootasin, et ta tuleks. Aga siis hakkasime me koostööd tegema seoses minu praktikaga ja isegi kui hoida töö ja eraelu lahus, siis see sõpradega koostöö võib nõmeda pöörde võtta. Millegi pärast see koostöö väga ei sujunud ja üks väike asi kuhjus teise väikese asja otsa, mis hakkas närvidele käima ja nii see lumepall suuremaks ja suuremaks kasvaski.. vaata mõtled, et okei, ma ei tee välja, kannatan ära hetkeni kui enam ei jaksa ja siis ei oskagi öelda, mis see on, miks sa enam ei jaksa...ja ilmselt see ongi mitu miljonit väikest asja kokku ja pole midagi teha. Niisiis pidin ma ütlema Marisele, et ta ei tuleks mulle külla, sest ma tundsin, et ma ei jaksa hetkel ja et see olukord siin võib võtta palju hullema pöörde, kui tagajärjed, mida põhjustab aus olemine. See ei olnud kerge, ei mulle ega vaevalt ka talle. Haiget saamine oli samuti vältimatu. Poleks elus uskunud, et meie suhtlus sinna punkti jõuab, ja et ma nii teha suudan, aga mis sellest enam heietada..tehtu on tehtud.

page 118.

ja, kolitud! Aga mu jalad ja muud kehaosad annavad tunda, et ei ole kerge kolida viiendale korrusele. Ma hirmuga mõtlen, mis mind homme hommik ees ootab...lisaks 11km'sele rattasõidule korda kaks loomulikult. Asjade pakkimine ja transportimine kokku võttis üllatavalt vähe aega... nimelt kuskil veits enne nelja hakkasime pakkima ja 17.45 jõime juba vett ja kirjutasime lepingutele alla. Muidugi polnud mul ka väga palju asju, KUIGI pakkimise lõpuks tundus mulle küll, et jajah, pole vähe asju. Kui ma kunagi Taanist tagasi Eestisse kolima pean, siis toimub see mööda maismaad ja mikroka laadse masinaga. 

cheers!

page 115.

õu, ma sain oma 3D eksami tehtud lõpuks ju.

page 114.

why you act so different around me?

page 110.

don't touch me please, i can't stand how you tease.

damn.

page 103.

kliki siia, mu uus kõrval bloggi. 

page 102.

don't rush, go slow, I-I can't lie I'm impressed..

Teate seda olukorda, kui teete mingi testi või proovieksami ja see koosneb mitmest osast ja terve testi tegemise ajal on räige frustratsioon peal, sest sa ei saa midagi aru ja lõpuks mõtled, et ma ei taha seda testi mitte kunagi tulemustega tagasi saada...veel vähem tahan ma suulist tagasisidet üks ühele õpetajalt... täpselt selline lugu oli mul keelekoolis hiljuti. Tegime testi ja no kuulamine oli täiega raske, lugemine veel hullem ja kirjalik ja grammatika osa samamoodi..suuline läks ka täiega pekki lihtsalt ja siis kui see tagasiside päev oli nüüd teisipäeval, siis ma ei saanud minna kooli, kuna mul oli see 3D asi vaja ära lõpetada ja prioriteedid prioriteedid eks. Aga nüüd neljapäeval õpetaja peale tundi ütles, et ta tahaks minuga minu testist siiski rääkida, kui mul väga kiire ei ole. Mõtlesin, et oh well, mul ei ole erilist valikut ilmselt, seega ütlesin, et ikka on aega ja jäin sinna. Enne mind rääkis ta kahe teise tsikiga, kellest üks tundub suht tark olevat aga mõlema test läks suht kehvasti...eriti kuulamise osa..ja siis tuli minu kord..ja ma olin üks vähestest klassis, kes kuulamise osas kuues küsimusest viiele õigesti vastas, what? päriselt? vau! Siis kirjalik osa läks ka okeilt, mille üle ma olin ka veits üllatunud, sest ma viimasel ajal panen päris palju segast nende kirjade kirjutamisega ja see kiri, mida me praegu eksamil kirjutama peame on lihtsalt nõme ja ma ei saa aru, miks see vajalik on üleüldse. Siis lugemise osa, milles ma kohe üldse kindel ei olnud, oli ka väga hästi...üks vale kaheksast. Ja siis harjutus, kus on sul tekst ja sa pead mingid neid pisikesi sõnasid õigetesse kohtadesse panema ja sul on kaks sõna rohkem kui vaja, see oli kõik täiesti õigesti, woops! Ja siis tuli grammatika osa, mille ma panin täiega puusse, kümnest viis õigesti, haha. Ja noh suulise kohta ta ütles ka, et seda peaksin harjutama, mida ma tean ise ka. Aga kui ma oma grammatika üle vaatan, siis tema arust olen ma valmis testiks, yay! :) 

page 101.

Hanna-Liisa - "Mille kuradi pärast ma niiii väss olen? :S siuke tunne, et ma jään kohe magama"
mina - "Sest sa jõid minuga unes rummi ja i was only half of liter rum deep:D" "Faxa kondiga valget rummi"

Jah, ma võiks vist oma unenägudest tõepoolest raamatu kirjutada nagu mulle hommikul soovitus anti. Nimelt siis, nägin täna öösel unes, et ma läksin Liisaga kuskile baari ja me ei teadnud, mida juua, aga siis otsustasime, et võtame kahepeale poolese rummi ja faxa kondi ja kaks klaasi. Ja nii korda kaks. Sest lihtsalt koks osta on meinstriiiiim. Ja siis mingi hetk üks vend tuli ja hakkas jaurama, et "omg, you're so drunk" ja mu vastus tuli nagu mingi standarvastus kunagi "no bro, i'm just half of a liter rum deep." so deep, ise ka ei usu. Ja siis hetk hiljem olin ma mingite teiste tuttavatega kuskil kaubanduskeskuses ja keegi meist tahtis minna Sarah Brightmani poodi kleite tsekkima. Nagu, päriselt või? :D 

Ärgates oli jube rõve olla, pea valutas, väss ja kurk megavalus ja meeletu köha... nagu olekski pool-paljalt peol käinud :D.

vot nii siis. 

page 98.

The joke is on me.

See tore aeg, kus KÕIK asjad on vaja korraga teha ja tunne on, et ei jõua mitte midagi ja ei tea, kuidas neile asjadele täpselt lähenema peaks ja lõpuks, mis siis saab kui need asjad päriselt saavadki tehtud? Mis siis vaja jõuda selle kuu jooksul teha? Palju. Alustame sellega, et homme hommikul pean ma ära esitama oma VIIMASE võimaluse teha 3D eksami projekti. Ehk siis pinge on veits peal ja minu läbisaamine selle 3D asjaga on nagu ta on. AGA ma olen see kord end ületanud, ma olen vaadanud tundide viisi erinevaid tutoriale, saanud oma õppejõuga kokku ja arutanud, MIDA ma peaks tegema, et see projekt parem oleks ja et ma see kord läbi saaks ikka, lisaks olen ma ajaliselt palju rohkem selle programmiga aega veetnud ja ütleks, et tegelikult pole see programm üldse nii suur õudusunenägu nagu ma algselt arvasin...meist võiks isegi vaat, et sõbrad saada. Jah, ma ise ka ei usu hästi, et ma seda hetkel siia kirjutasin. Illustreerivaks näiteks panen teile siia pildi minu modelleerimise arengust. 

et siis paremalt vasakule on areng toimunud, y0.

Ja siis veel parem osa tuleb - animatsioon. Teisel korral esitasin ma oma projektis selle kunstiteose, mida näeb SIIT! jep, neli sekundit puhast kunsti...ma kujutan ette kuidas mu õppejõud ja välisvaatleja istusid ja mõtlesid, et "WHAT IS THAT SHIT?! IS IT A JOKE?!"

Täna valmis saanud asja näeb aga SIIT! Väikene vahe on märgatav :). Ma tean, et kvaliteet on mõlemal klipil kehv, aga see on sellest, et ma ei ole päris kindel, kuidas teha rendering stiilis videot ja ma ei ole täna enam tujus, et välja ka nuputada, seega jääb nii. 

Ja siis mu report on ka hoopis teise välimuse ja sisu saanud ja tunne on palju parem kogu selle asja juures... on reaalselt tunne, et ma tean, mida ma tegin ja miks, seega olen ise endaga vaat, et rahulgi. Homme prindin välja, panen asjad plaadile ja viin kella kümneks kooli ära, woops! Ja siis on 23ndal kaitsmine ja siis on sellel asjal joon all ja kõik on mycke pro! 

Kui see nali saab homme tehtud, siis on neljapäeval mul sisseastumiskatsed uuele erialale, mida peaksin siis sügisest alustama...ja kui aus olla siis mul pole olnud veel aega uuridagi, mis seal täpselt valja on ja kuidas valmistuda..aaah! Tean, et midagi peab kaasa võtma ja midagi peab valmis olema ja midagi tuleb kohapeal teha ja mingitele küsimusetele vastama...tegelikult on meil veebis mingi vana admission testi näidis üleval ka, homme uurin seda lähemalt...siis olen neljapäevaks valmis...aega on, küll ma jõuan :).

Lisaks sellele on vaja mul praktika asjad ära teha...mis seni natukene venisid, kuna mul polnud materjale millega töötada...siis aga tulid kõik ühel ajal korraga nagu ikka ja ei ole jõudnud sellega hetkel tegeleda...kohe peale oma admission testi võtan asjad kätte...kui juba jooksmise lainel olla, siis milleks maha istuda ja leboussi staadiumisse sattuda, eksole? Praktika eksam on 24ndal ja 22seks tuleks praktika report ära esitada...aega on, küll ma jõuan :).

Siis on mul kaks korda nädalas taani keel, mis hetkel ei tundu kuidagi minevat ja kuidagi palju jama on sellega ja ma jõua sinna keelekooli ka muude asjade pärast alati.. ja see eksam on seal mai alguses, mis ilmselt ei ole ka hea ajastusega...või noh ma juba tean, et ei ole, sest see on täpselt sel nädalal, mis on peale seda, kui Maris mul külas on... ehk siis nice timing again. Aga, küll saab hakkama, peab saama :)!

Ja siis on meie lõpuprojekt ka kuklasse hingama hakkamas kohe kohe...või noh me ideaalis peakski sellega nüüd tegelema...õnneks on Paula veits Kopenhaagenist ära ja laseb mul hingata ja oma asju teha, aga ega sellega ka kaua aega ei ole...siiski lõpetamine peaks 20 juuni või midagi sellist olema..kuhu need kaks aastat kadusid?!

Ja kogu selle majandamise keskel tuleb selle kuu lõpus kolimiseks ka aega leida ja värki. Oeh. Ja siis tuleb mulle kullakallis Maris kohe peale kolimist külla...mille üle on mul hea meel, aga lihtsalt hetkel tundub see kõik kuidagi nii müstilise teha vajavate asjade hunniku taga olevat. Aga nagu ma ütlesin, aega on, küll ma jõuan :).

Vot nii siis :).

page 83.

i feel so lucky 

and i know i'm blessed

all i need is You 

and nothing else.

Kui ma vahel mõtlen, et ma aint lollustega tegelengi ja iga teine otsus on pigem halb otsus, siis midagi pean ma olema õigesti teinud selles elus, et mu ümber on nii palju nii häid ja kalleid inimesi, kes on alati olemas ja kelle jaoks ma tahan alati olemas olla. Aitäh sõbrad! Eilse eest tänaks eraldi Hanna-Liisat, Akyt, Piretit, Juhot, Paulat ja Frederikku, kui Teid ei oleks olnud, siis ma ilmselt ei oleks täna öösel rahulikult nagu beebi maganud ja ei säraks nii õnnelikult praegu. Aitäh-aitäh-aitäh! :)

page 78.

Palju õnne Raido, Otto, Anne-Mai, Ana Maria! :)

Ja palju õnne mulle, sest ma võin nüüd lõpuks kõva häälega öelda, et ma kolin aprilli lõpus! Siinkohal aitäh mu isiklikule õele, juuksurile, psühholoogile, toitumisnõustajale, kolijale, mööbli kokkupanijale, peokaaslasele, fotograafile ja maaklerile ja partners in crime'le. Ja nii ongi :).

page 75.

See naljakas hetk, kui oled oma kursavenna sünnipäeval end kondituks joonud kuskil 22-23 ajaks ja oled maganud viimased 2-3 tundi tema roomie toas ja Barney How I Met Your Motherist sind ülesse ajab ja sa enda meigi silma alt kokku tõmbad ja toast välja astud ja seal täiega pidu käib ja sa avastad, et sa ei tea sellelt peolt sisuliselt mitte kedagi ju! Kõnnid segaduses näoga siis mööda korterit ringi kuni Emil hüüab eriti õnnelikult "Kristeeeel, you're aliiiive and awakeeeeee!" 

Peo algus oli suht mitte midagi ütlev, peo lõpp oli ka suht ära vajunud asi...vahepealsest osast kuulsin, et oli hea pidu. Ma teadsin kohe, et see polnud hea mõte sinna peole minna...kuidagi ei viitsi ja skeptilisus oli peal ja noh ju mu alateadvus teadis, et midagi sellist juhtub. 

ja eilne köögi meeskond - kolm napakat.

Aga täna oli üllatavalt okei olla ja noh muhk otsa ees peaks ka vast ära paranema, y0.

page 73.

Some people come into your life and you just know you will never be able to replace them if they left.

Täpselt kuu aega tagasi käisin ma koos ühe tuttava ja ta sõpradega koos Steel Pantheri kontserdil, mis oli igas mõttes eriti kick ass ja ma endalegi üllatuseks avastan, et ma ei olegi sellest siia üldse kirjutanud?! Võtame siis kuu tagasi ja kirjutame sellest natukene :).

Nimelt 14 veebruar esines Amager Bio's selline USA bänd nagu Steel Panther. Väikene muusikaline näide siit siis.

Mis tegelikult ehk pole üldse hea näide, aga mulle meeldib see laul ja nii ongi. Aga kuna mul pole Taanis otseselt sõpru, kes sellist muusikat kuulaks või vähemalt, kes oleks nõus maksma paarsada krooni, et kontserdile tulla...siiis haakisin ma end kaasa ühe enda tuttava ja ta sõpradega ja üüberfun õhtu oli. 

Alguses istusime Mikkeli pool, sõime ja jõime veits. Siis trippisime aga Amager Bio'sse, mis oli tema poolt küll ümber nurga põhimõtteliselt. Ja rahvast oli palju! Õnneks turvakontroll polnud väga tõsine, seega mu saapas olnud kolm minipudelit viskit sisse transportida polnud mingi probleem :), hehe! 

Sees hakkasime lava ette poole trügima, sest poisid olid veendunud, et nad tahaks seda asja ikka kuskilt esimestest ridadest näha. Ütleme, et me esimesse ritta ei jõudnud, aga päris lähedale siiski ja we had so much fun! Anne visati sisuliselt Asian Hooker loo ajal lavale tantsima ja minu medika kogu täienes :). 

Peale laivi trippisime peobussiga linna, mis viis kõik High Voltage ette, kus toimus ametlik aftekas...aga kuna me pidime päris kaua järjekorras ootama, siis mõtlesime, et läheks hoopis kuskile mujale ja mõeldud tehtud - Kopenhaagen koos oma x urgastega oma parimas valguses ootas vallutamist.

ja poisid nägid täpselt nii seksikad välja, y0.

Esimeseks sihtpunktiks oli Basement, mis on ikka urgaste urgas, aga odav ja naljakas muusika ja meile sobis päris hästi, tantsisime ja häävisime funni ja mingi hetk juhtus see, et Frederik ja ma veits leidsime üksteist ja õhtu lõppes sellega, et läksime koos koju. Ja tegelikult ongi see, millest ma seda bloggi alguses alustada tahtsin.

Üks asi viis teiseni ja fakt, et ta alguses tundus Mikkeli sõpradest mu jaoks kõige hirmutavam ajab mind hetkel naerma. Ma poleks elus arvanud, et tema võib olla see inimene, kellega ma igapäevaselt vaata, et kõige rohkem suhtlen ja kelle kohta võin ma peale nii lühikest tutvust öelda, et on mu päris hea sõber. Aga täpselt nii on. Ta on ise seda mitu korda öelnud ja ma tunnen sama. Inimene, kellega võibki lihtsalt igasugu asjadest rääkida ja kellega on tore koos olla. Mingil veidral põhjusel on algusest peale see suhtlus olnud hullult vaba ja pingutamata ja iga päevaga tunned, kuidas see inimene sulle rohkem ja rohkem korda läheb ja sind õnnelikuks teeb :). Seega jah, täpselt kuu aega tagasi tutvusin inimesega, kes on selle kuu ajaga hinge pugenud ja ma olen õnnelik :).

Ja lisaks sellele, et mul on täitsa uus ja äge sõber...siis see olukord viis ka selleni, et Mikkel, keda ma enne juba oma sõbraks pidasin, aga kes ise veits skeptiline oli, on ka nüüd mu sõber ja see nõme pinge, mis meie vahel enne oli, on kadunud ja see teeb mind ka õnnelikuks :).

Seega, happy-go-lucky, eks? :)

page 68.

K e v a d! 

Nagu see kevad, kus sa paned tennud jalga ja nahkjaki selga ja suure salli ja lähed õue ilma nautima! See aeg aastas, kus sa tunned, et aeg saapad ja talvejope kuskile kapi taha nurka ära panna ja tahaks osta uusi tennusid ja päikeseprille ja baleriinasid ja kõike selliseid kevadisi asju, mida sa terve talve ja külma aja taga igatsenud oled. See on käes ja ma olen armunud! Energiat on kohe tunduvalt rohkem ja selline õnnelik on olla. Panedki Pharelli uue albumi kõrvaklappidesse mängima ja tantsid mööda linna ringi, sest nii hea on olla! (ps! need, kes pole Pharelli albumit G I R L kuulanud, vuta vuta...see on nii positiivne ja mõnus kuulamine!)

I fall in love with people's passion. The way their eyes light up when they talk about the thing they love and the way they fill with light.

Ja siinkohal lisaks, et see passion võib olla kui toter või tobe tahes, aga kui see paneb inimese silmad särama ja südame kiiremini lööma, nii et seda on näha, siis see inimene omab minu silmis teistsugust väärtust ja seda heas mõttes. 

Reedel käisin sõbra sünnipäeval ja üks teine sõber ütles mulle naljaka asja, mille vastu ma algselt tahaks protesteerida, aga tegelikult oli tal õigus. Nimelt küsis ta Sessioni kohta, et kuidas oli ja kas mul oli tore...ja ma ütlesin, et ma suhteliselt kolm päeva ei maganud, vaid käisin pidu - session - pidu - session - pidu trajektoori pidi, mille peale ta naeris, et "only you can do that crazy shit...i think that's cause you have this groupie drive in your blood." See ilmselt on see miski, mis paneb mind kohati tegema kreisisid ja ebaratsionaalseid otsuseid ja asju, aga see on samas ka miski, mida ma ei annaks elus ära ja mille üle ma olen pigem uhke. 

ma olen õnnelik, vot :)!

page 65.

Kas sa oled sel aastal endale mõne uue sõbra saanud juba? Ma võin nüüd öelda, et ma olen :). 

page 61, part 2.

i know what you told me

i know that it's all over

and i know i can't keep calling

every time i run..yeah

i keep on falling on you..

Tom Odelli teate? Seda 23 aastast geeniust Inglismaalt? Teate? Väga hea! Ei tea? Vuta-vuta, tsekkige välja! 

Igastahes mõni aeg tagasi, kui ma avastasin selle toreda tüübi, tänud siinkohal Marisele, kes mulle ta ühte laulu linkis ja mis esmasel kuulamisel kukalt kratsima pani, et sellist asja lingibki mulle? Peale teist kuulamist tuli aga kolmas ja neljas ja viies ja väga mitmesajas kord. Ja mulle tundub, et tegu on veits sellise artistiga, et ta kas meeldib sulle väga või ei meeldi üldse...aga võib-olla ma eksin? Igastahes sellest laulust edasi tekkis suurem huvi, et tsekiks tüübi muud muusikat ka välja. Ja minu süda oli võidetud..täielikult. 

Mulle meeldib, et ta kõlab veits selliselt nagu ta ei oleks just suurem asi laulja, selline veits roostes ja konarlik, aga ta sõnad on siirad ja ausad ja see kokku koos klaveriga toimib eriti mõnusalt. 

Igaljuhul, minu süda oli võidetud ja kuna spotifyl on selline tore feature, mis näitab, kui kuulatav artist on sinu linnas esinemas, siis seal see seisiski Tom Odell - Lille Vega, paari päeva pärast. AGA siis ilmnes, et piletid on välja müüdud. Nojah siis. Oligi kuidagi liiga hea, et olla tõsi või nii. 

AGA nüüd paar päeva tagasi andis ta uue kontserdi, seekord Vega's ja sinna sain ma endale pilet, aye! Kuna mul tuttavatest keegi otseselt minemas ei olnud, siis täägisin end kaasa pere uue lapsehoidja ja tema kutiga. Ma küll kontserdi ajal mõtlesin, et ma oleks olnud better off üksi ja oma telefoniga, sest need kaks oleks võinud küll omale pigem kuskile toa võtta ja siis Tom Odelli oma asjatamisele taustaks mängima panna. 

Vegas oli aga suhteliselt täis maja, rahvast muudkui kogunes ja kogunes ja lõpuks kui Tom lavale tuli, oli juba päris kitsaks kiskunud see olemine. 

Enne Tom'i oli tegelikult kaks soojendusesinejat ka. Ma kummagi nime ei tea ja ei olnud midagi nii hämmastavalt head, et ma viitsiks välja ka tsekkida. Kuigi pean tõdema, et esimese bändi trummar oli eriti emotsionaalne ja nauditav oli jälgida, kuidas ta mängis. Muusikaliselt keskpärane pigem. 

Lisaks neile esines üks tsikk, kes oli ilmselt ka UK'st, aksendi järgi vähemalt. Mängis akustilist ja laulis, kusjuures väga võimsalt laulis...ja oli muidu sümpaatne ja aus...lihtsalt mitte nii väga selline muusika, mida ma kodus kuulata viitsiks, seega ei hakanud uurima hiljem, kes ta oli. 

Aga siis aga siis tuli lavale TOM ODELL isiklikult! Saalis oli kerge pinge juba üleval, kõik sagisid ja ootasid seda hetke. 

Isiklikult olid ootused suhteliselt kõrged, aga ütleme, et ta ületas need. Ta oli nii siiras ja aus ja päris. Ta just palju ei rääkinud, keskendus suuremas osas muusikale ja nii oligi hea. Esitades ära kõik tuttavad lood plaadilt, millest I know jäi mulle pikemaks ajaks pähe kummitama...samuti Grow Old With Me ja legendaarselt ärakuulatud Another Love kõlas nii võimsalt, et tõi kananaha ihule! 

Kuna ta hetkel on USAs oma uut albumit lindistamas, siis oli au ka kuulda mõnda seni ilmumata lugu ja kurat sealt on midagi head tulemas! 

Lisaks oli ta ära õppinud kolm lauset taani keeles, alustades sellega, et hvordan går det? Jeg hedder Tom. Jeg elsker dig! Oh Tom, vi elsker dig mere! 

Kontsert sai üliruttu läbi, nagu ikka sellistel puhkudel, kui sulle miski väga meeldib...aga ta lubas tagasi tulla, parem oleks! 

Damn, Tom! :)

page 61.

Enne oma trippi Eestisse esitasin Raidole küsimuse, et miks nad tegid Punk Trouble'i särke ainult meeste lõikega M ja L suurust, et minusugune pisike trouble ei tee kummagi särgiga mitte midagi ju. Selle peale sain vastuse, et pean ise endale särki trükkima minema, et siis saan oma suuruses särgi. Alguses tundus veits võimatu, et kuhu ma selle plaani veel oma trippi mahutan, aga 24nda õhtu tundus selleks suurepärane olevat. Kui 24nda õhtu kätte jõudis, siis see enam ei tundunud nii hea mõte, sest väsimus võttis täiega võimust ja voodi tundus palju parem paik, kui õue ja Heavy Mentali stuudiosse minek. Õnneks tuli Raido mulle autoga järele ja hiljem tõi koju tagasi ka :). Aga kuna pildid räägivad rohkem, kui sõnad...siis siia pildivalik tollest produktiivsest õhtust. Head nautimist :)!  

Ja nii valmiski maailmas ainult üks eksisteeriv Punk Trouble'i särk, special värk, minu värk. Aitäh Raido! 

ps! Heavy Mentalil on uus äge kodulehekülg, minge tsekkige järele SIIT! ja facebook'ist leiate nad siit!

ps!ps! Punk Trouble on mu hea sõber ja teeb head muusikat, soovitan tema loomingule ka kõrv peale panna SIIT! ja laikida saab facebook'is teda šiiit!

Cheers!

page 58.

Ja kiirvisiit kodumaale on seljataga, kerge jetlag on ikka veel kallal koos toredate emotsioonide ja uute mälestustega. 

Tripp sai alguse eelmise neljapäeva varahommikul.. Kopenhaagen - Helsingi - Tallinn. Koos ootamistega jõudsin Tallinna peale lõunat, mis tähendas, et mu plaan Efkaga kokku saada ei olnudki hea plaan enam ja selle asemel tsillisin veits Kalamajas koos Marta ja Märteni ja Kudiga. Kokkasime kiirelt midagi süüa ja kui Kaire saabus, siis ampsasime ruttu midagi ja rallisime maale. Käisime Paides poes ja surnuajast läbi, kus ma juba kergelt empsi peale pahaseks sain. Nimelt emps teadis, et mul on plaanis minna surnuaeda ja isa hauale küünal panna...ja kuna ma teadsin, et haual on kaks laternat, siis ma ostsin kaks küünalt, mis käivad laternatesse...ja Kaire võttis ühe tavalise...aga kui me hauale jõudsime oli emps hommikul seal käinud ja pannud mõlemasse laternasse küünla ja samuti ka kaks tavalist hauakivi kõrvale, ehk siis Kaire küünla saime sinna panna, aga minu omadega polnud midagi teha. hjbsjba noh! Aga vaatamata minu eelaimdustele läks maal üllatavalt mõnusalt ja positiivselt. Sõime ja jutustasime ja tsekkisin paar asja arvutis üle ja tegin korda ja siis trippisimegi juba tagasi, sest oli vaja hommikul tööl ja asjalik olla. Tagasi teel hakkas mõnusalt lörtsi sadama ja jube rõve oli tagasi trippida. 

Reedel, kui mul oli hullult palju plaane enda arust, juhtus aga see, et järsku polnud mul ühtegi plaani ja ühtegi sõpra ka mitte. Õnneks oli Hannal mu jaoks hetk, saime jutustada ja kohvitada, ja polnud ikka väga ammu näinud ju! Aga kuna tal oli tööl vaja olla, siis tsillisin sealt minema...ajasin asjad korda EMT'is ja fotoluksis ja jalutasin läbi ka NORR11'st. Sain Marisega jutustada ja kohvitada ja nägi ära ka Edvardi, kellega sai töö asju räägitud...ma siiski nende praegune praktikant või nii. Nüüd on asjad räägitud ja tuleb usinasti tööle hakata, yay! Hiljem oli aga mul plaan Piretiga kokku saada, aga enne seda oli mu plaanis mingi lambine AUK. Ehk siis jalutasin ringi mööda vanalinna ja selle ümbrust koos oma uue kaameraga ja püüdsin temaga sõbraks saada. Ütleme, et we're bounding quite well. Ja siinkohal aitäh Margusele, kes endale uue masina ostis ja otsustas enda vana, maha müümise asemel, mulle kinkida. Lisaks ka veel 50mm'se objektiivi, mida ma nüüd vana maha müümisel osta plaanisin, yay! Auk sai suht ruttu täidetud ja siis oligi aeg juba Piretiga kokku saada, et natukene linnas uidata ja jutustada. Vahepeal oli aga minu tore kallis iPhone ära surnud ja käisin seda siis IM Arvutites toitmas ja ühtlasi Pirjega jutustamas. Lõpuks sai kell palju ja ma pidin saama Margiti ja Katiga hundis kokku. Aga Piretil oli aega veel, seega tegi ta meiega seal koos ühe õlle. Margitit ja Katit oli ka ülihea näha! Katit ei olnud ka ülikaua ikka näinud. Istusime ja hyggesime ja üks hetk oli kell jälle palju ja Katil oli vaja minna maale ja ma tahtsin enne õhtust pidu kodust läbi hüpata ja siis juba Efkaga shooteris kokku saada. Shootersis oli naljakas...ühinesime mingi Efka tuttavatega ja ma pole üldse enam harjunud jauravate purjus tüüpidega, kes jauravad eesti keeles. Ja lõpuks otsustas üks neist, et ma olen Mari või siis Anni..lõpuks jäi Anni vist ülekaalu. Et siis edaspidi olen Anni, y0! Efka tahtis viimase bussiga koju minna ja mina trippisin Kristiinesse, et saada kokku Marisega, kellega me liikusime sessioni warm-up peole, mis oli kusjuures ainus sessioni pidu, kus Paul Oja plaate mängis. 

Sel ajal, kui me järjekorras ootasime, tutvusime mingi rootsi tüübiga, kes oli päris naljakas. Teadis ka tinderit ja oli niisama oma jutu järgi hull player. Arvestades, et ukse taga oli järjekord, siis sees ei olnud üldse nii palju inimesi, kui oleks eeldanud. Aga Paul mängis muusikat ja päris mõnus oli. Rääkisime juttu ja tsekkisime inimesi...selline rahuliku vaibiga peo õhtu. Ja Pauli muusika valik on ikka nii minu teetass, et ise ka ei usu. Aga kell lendas kuidagi üliruttu ja lõpuks otsustasime koju ära minna...kuna ma olin pidevalt sularahatu, siis tellisin tulika takso ja maksin ulme summa, et koju saada...aga koju oli vaja saada ju. 

Kodus sõin veits ja tegin Kudiga kokkuleppe, et ma tahan magada vähemalt 9.30ni ja ise panin äratuse 9.36'ks ja läksin magama ära. Jube hea uni oli, sest eelmistel öödel olid unetunnid lühikeseks jäänud. Hommikul kuus minutit enne minu äratust hakkas Kudi jaurama, et aeg on nagu ärgata eks. Tüüp tunneb kella kuradi täpselt..ega mul siis muud üle jäänudki, kui end ülesse ajada. Üks oli suhteliselt kindel, et kaineks polnud ma küll veel saanud. Mis tähendas ainult seda, et kui Etu minu poole jõudis, tuli avada fisk ja teha terehommikust shotid, mis pikendasid mu mitte kaineks saamise faasi. Aga kuna ma tahtsin hullult skate näha, siis ma jaurasin, et me peame minema hiljemalt 12ks Saku Suurhalli. See, et me seal olime ei tähendanud sugugi, et me oleks skeiti väga näinud. Võtsime kohe alguses uued joogid ligi ja siis nilbitsesime ja naersime nagu napakad. Ja selle aasta park ei olnud just väga skeidile mõeldud ka kahjuks :(. Või üldse street'i sõitjatele...või noh, mulle tegelikult üldiselt ei meeldinud selle aasta park eriti...Aga Taanist sõitsid Diego ja Bjorn ja Dannie ju! Kusjuures viimased kaks eriti hästi ja headele tulemustele suht. Ma olin küll uhke nende üle! Esimesel päeval oli Bjorn näiteks kõrgemal kohal kui Sheckler, aye! 

Peale skeiti tuli bmx, mis on alati sessionil suurema osakaaluga..Aga bmx on dope ka! Nii palju häid sõitjaid ja hulle trikke. Jõhker oli, kui Vinny Mannino kukkus...täiega näoli vastu maad. Niimoodi ikka, et esimese hooga ei olnud aru saada, kas ta on teadvuselgi. Ja need meedikud, kes sessionil on, on parajad sitahädad. Lõpuks said nad tüübi ikka kanderaamile ja hiljem lugesime, et ta on juba hotellis tagasi, et midagi tõsist ei olnud. Esimesel päeval me sõite lõpuni ei vaadanud, sest tahtsime poes käia ja kokkata enne pidu. Kuidagi jube kaua läks poes aega ja siis trollid sõitsid ka nagu ise tahtsid ja sessioni ajal on hästi, kui üldse trolli sisse mahud. Seega jõudsime suht hilja koju ja siis hakkasime kohe kokkama ja sättima. Peole jõudsime lõpuks kuskil kella üheks alles. Issand kuidas mulle need Parlamendid jms nõmedad klubid ei meeldi. Aga Sessioni pidudel võib välja kannatada...sest siis on seal lahedad inimesed ja üldiselt hea muusika. Laupäevasel peol esines Küttebänd, y0! Issand kui ammu ma neid näinud ei olnud. Ja nad on ikka veel nii head ja mõnusad! Naljakas hetk oli kui nende live ajal üks tüüp oma särgi seljast tõmbas ja ma siis lükkasin teda üldse mitte kõvasti moshpiti sisse, aga millegi pärast otsustas ta kõhuli kukkuda..ups! Sama live ajal arvas ka üks tüüp, et ta võib niisama tulla ja suudelda mind nt...päris nii lihtsalt see ka ei käi. Kuigi hiljem tekkis mul endal veits sportlik huvi, hehe... samuti jooksime uuesti kokku selle Rootsi tüübiga eelmisest õhtust, ta oli päris naljakas.

Hiljem kui me Piretiga vetsu läksime, siis astus naiste vetsust välja Tim Zom, kes mu üllatunud näo ja lause peale, et "dude, it's a ladies room" vastas, et "i know, but i needed to pee like really bad"...haha. Hiljem, kui me niisama veits ringi tsillisime, et leida huvitavaid inimesi, nägin Raidot, kellele ma sõna kõige otsesemas mõttes kaela lendasin. Eriti hea meel oli näha, ja kuigi ta oli sel hetkel juba koju minemas, siis otsustas ta jääda sinna meiega. Tantsisime ja lällasime ringi, aga siis tuli mõte, et oh läheks hoopis protesti. Protestis oli aga mingi piletiga pidu ja me ei tahtnud sissepääsu maksta ja siis tsikid arvasid, et läheks hoopis koju ja tegelikult oli see üks väärt mõte. Ma jäin magama enne kui pea patja puudutas vist. Ja järgmine hommik ülesse saamine oli suhteliselt missioon impossible. Kui Kudi Etu ülesse ajas, siis tema ei jäänudki enam magama, mina ärkasin kuskil kaks tundi hiljem...ja siis oli ka padi näos kinni alles. Aga suhteliselt ruttu sain eluvaimu sisse ja sõime veits ja liikusimegi juba Saku Suurhalli, y0. Kohutav väsimus ja raske olek ei teinud seda võistluse vaatamist kuidagi kergeks, aga ma nägin kordades rohkem, kui eelmisel hommikul, kui meil naerukrambid olid. Skate on dope ikka, kahju aint, et see park nii kehv oli! :( 

See eest bmx'i osa oli ikka dope on dope on dope! Trey Jones ja Alex Kennedy, I love you both! Ja Drew Bezansonist ja Pat Chaseyst me ei hakka isegi mitte rääkima. Drew teeb ulme trikke ja jätab sellise mulje, et see on täiesti nothing tema käes, ulme. näiteks tema viimane trikk! Enne lõppu lasime jälle jalga...või noh tähendab me ootasime tulemused ära, autasustamisele ei jäänud. Ja jälle kord tegid trollid/bussid meiega nalja..aga lõpuks jõudsime Baltijaama, kust hüppasime poest läbi ja siis Kalamajja. Selveris oli mingi keiss ka, kus üks 40ndates naine sõimas klienditeenindajat, me ei saanud aint aru, miks. Igastahes Etu sai oma pitsa ja ma oma kevadrullid ja mõlemad rahul. Kodus olid lapsed ja Kaire ja siis see peole sättimine jäi kuidagi venima...oli vaja jutustada ja muljetada ja kell täiesti ununes ära...lõpuks saime end riide ja Maris tuli meile autoga järele. Ja siiiiis tagasi Parlamenti, mis mulle jätkuvalt ei sümpatiseerinud. Ja mis JÄRJEKORD seal oli, nagu oleks sessioni peole sattunud! :D Õnneks olid järjekorras meist tublisti eespool Raido ja Heavy Mentali tsikkid, seega me susserdasime end ka nende külje alla. Aga see ei tähendanud sugugi, et me ei oleks terve igaviku järjekorras pidanud passima. Ja ütleks, et pidu polnud isegi väga väärt seda ootamist. Kuigi see Soome teema, mis seal alguses oli, oli suhteliselt mõnus isegi. Siis tuli aga Tommy Cash, keda ma tegelikult ootasin, aga peale paari laulu viskas mul ta inisev hääl suhteliselt üle ja terve järgmise päeva kummitas guez whoz bäkk väga korralikult. Peale Tommyt me suht cruisisime koju ka...kõigil oli vaja esmaspäeva hommikul või päeval midagi teha ja väss oli peal ka. Seega Sessionile sai joon alla tõmmatud. Järgmisel aastal uuesti!

Esmaspäev möödus pere seltsis. Alguses Kalamajas, ja hiljem Jõelähtmel. Hea toit ja mõnus oli kõiki näha, seega oli tore päev :). 

Õhtul hilja sain kokku Raidoga ja käisime Heavy Mentalis mulle Punk Trouble'i särki trükkimas...aga selle kohta kirjutan ma teise sissekande, y0. 

Ja teisipäeva hommikul lendasin juba tagasi ja lõunaks olin Kopenhaagenis, y0!

Ou, 20-25 veebruar Eestis. Lihtsalt tegin sellise natukene kreisi otsuse, vot.

page 41.

See 2014 pole küll kuskilt otsast veel näidanud, et ta hea aasta oleks. Kuidagi kõik on kiskunud viltu, aga lõpuks hakkab vaikselt tunduma, et ehk oli eelmisel nädalal väikene pöördepunkt ära ja edasi lähevad asjad paremini ja edukamalt. Võtan siis väikselt kokku ka, mis pahasti ja valesti läksid...alusasin selle valikmooduli eksamil feilimisega, siis praktika leidmine kuidagi ei edenenud, siis sain oma praktikajuhendaja nime teada ja tekkis kassiahastus, hullemini poleks minna saanud sisuliselt...Emil, kellel sama juhendaja, ütles täna, et ANY other coach would be better ja ma pean temaga nõustuma. See omakorda ju tõmbas olematu motti veel rohkem maha. Ja siis õnnestus mul ka oma taani keele eksamis feilida, mida ma kohe üldse ei osanud oodata ja kui sellest tolleks päevaks ei piisanud, siis peale rahustavat jalutuskäiku avastasin oma postkastist otse mulle adresseeritud ja maksekuupäevaga DR meedialitsentsi arve. Tavaliselt nad saadavad mingi tobeda infokirja, mille enamik siis sujuvalt prügikasti viskavad, aga kui on arve, millel on mu nimi ja maksekuupäev, siis see asi tundub vähe tõsisem olevat. Ja kui päris aus olla, siis ei ole ma huvitatud maksmast midagi, mida keegi eriti ei maksa ja aint seetõttu, et ma nende kõnele vastasin ja see väidetavalt andis neile minu nõusoleku mulle litsents sõlmida ja arve saata. Ahah siis. Aga õnneks on mul targad klassivennad ja sõbrad ja seaduslikult on see arve ebaseaduslik ja läbi neti sai selle "lepingu" ülesse ka öelda. Ehk siis peale seda vist hakkasid asjad jälle tiba paremini minema ja ma loodan, et see oli selleks korraks see madalpunkt :). Või tegelt üks naljakas asi juhtus kohe pärast seda veel. Nimelt, ma tellisin endale printerile värvi ja fotopaberid...ja need tulid siis järgmisel päeval...pakki avades oli üks värv puudu ja see värv, mis oli pakis, oli vale ja ei sobinud mu printerile...fotopaberitest üks oli vale kaaluga, aga sisuliselt see ei muuda fakti, isegi see paber on tegelt tiba parem ja ma lihtsalt maksin siis tiba vähem kallima asja eest...aga lihtsalt fakt, et pakis neljast asjast kolmega on mingi case. Õnneks olid nad seal firmas mõistlikud ja parandasid oma vea ja saatsid mulle uued värvid printerile :). 

Vaatab, kuidas edasi minema hakkab..hetkel tundub vaib parem olevat :).

page 31.

Emergenza festival, Kopenhaagen, teine päev, Rustis - kui võtame kokku eilse päeva ühe lausega. Aga tegelikult oli erinevaid emotsioone täis õhtu ja oleks natukene ebaaus see õhtu ühe lausega kokku võtta.

Alustuseks sain kokku Sarahga, istusime cafe retros ja mingi hetk otsustasime, et liigume siis Rusti, et võtame Jonaselt piletid ja siis lähme kuskile ja teeme väikesed eeljoogid...aga me kumbki ei vaadanud kella ja selleks hetkeks kui me Rusti juurde jõudsime olid uksed juba avatud ja esimene bänd hakkas ka kohe peale minema...seega jäime siis kohe sinna, võtsime kerge joogi ja hakkasime bände kuulama. 

Esimene bänd, Deadwood Celebration, mis alustas siis kui me veel vetsus olime, kõlas juba vetsu nii hirmsalt, et väga suurt soovi saali tsekkima minna ei olnudki enam. Vokaal oli hirmus ja nõrk, instrumentaal sisutühi ja igav. Õnneks sai baarist külma õlle ja lisaks olid Mikkel ja Jonas ka bändi tsekkimas, ehk siis sai natukene juttu ajada, sest ülejäänud õhtu neid kahte eriti näha ei olnudki. 

Teine bänd, Jofro Hema, oli muidu okei, tüübid olid seal nii vanad, et kui nad poleks suutnud kokku mängida ja oma instrumente tundnud, siis oleks päris halenaljakas vaatepilt olnud. Aga sellest jäi väheks minu jaoks, seda sära ja energiat ei olnud ja kuidagi igav oli.

Kolmas bänd, Whatever James Says, oli päris vahva. Sellised noored, pisikesed tüübid, kes polnud ilmselt kaua asja teinud, aga nad olid nunnud ja Sarahl tekkis kohe suuremat sorti soov tüübid jänesekostüümidesse riietada ja neile komme sööta. HAHA. 

Peale neid esines midagi huvitavat, The Strips. Me ei osanud seisukohta võttagi, aga oli tunda, et neil oli väga valus. Kahjuks tahtsid nad oma valu kõigi teistega jagada. Naljakas oli, et tüüpidel olid nahkjakid seljas ja KÕIGIL enda bändi nimi seljale kirjutatud. 

Ja siis tuli õhtu feil minu silmis, Passion of Today. Kui üks bänd püüab kõigile meeldida ja olla mainstream, siis neil tuli see hästi välja. Esiteks oli iga loo algus suht rip-off mingist tuntud loost, aga selliste kergete modifikatsioonidega, et kohe aru saada ei oleks. Teiseks oli neil vastikult nõrk ja inisev vokaal. Rahvast oli muidu saal täis, kõik sõbrannad ja mõned sõbradki. Ja, et kõigele joon alla tõmmata, siis vennad ei tahtnud ajakavast kinni pidada, vaid mängida rohkem, kui ette nähtud...nii, et korraldaja pidi neile ütlema tulema, et õu last song dudes. Ja, et see poleks ainus, mis mind nende juures häris, siis neil oli fotograaf, mis on fine...aga tüübil oli KAKS profikaamerat, millel mõlemal oli lisavälk JA ta kasutas neid sama-aegselt...või noh jooksis mõlemad käes ringi...tahtsin küsida, et kuidas ta nii võimekas on, et kahega korraga pildistab, et mul on nagu kahte kätt vaja, et digipeegliga pildistada. 

Peale neid õnneks tuli minu jaoks õhtu oodatuim bänd, just just Exelerate! Noh, sõpradele hoiad ju ikka rohkem pöialt. Ja kui ma üritan mitte selle järgi asja vaadata, et nad sõbrad ja värki, siis nad ikkagist olid teistest paremad. Neil on seda sädet ja powerit, mis teistel puudu jäi. Ja kui ma kartsin, et Passion of Today paneb selle nalja kinni seal võistlusel, siis Exelerate on eilse õhtu number üks bänd, aye! Väljateenitult!

Seitsmes bänd, Rockbone, oli küll üks suur küsimärk mu jaoks. Tegu oli selliste 45-50+ tüüpidega, kes millegipärast bändi teha otsustasid. Vennad reaalselt kütsid ühte ja sama rock'n'roll'i lugu terve 20 minutit. Ja esimeses laulus ütles laulja üle 10 korra "I'm gonna ride that boobie.." khm? Lisaks arvas see laulja, et vaatamata oma kiilakale peale ja suurele õllekõhule on ta sexy as fuck. I had to disagree. 

Ja õhtu lõpetas, The Paradines, mis oli üks paras tsirkus. Alustame sellest, et kitarrist ei suutnud kontserdi alguseks oma kitarri häälde panna, jebbis oma tubli 5 minutit esinemise ajast. Vahepeal suutis ka bassist/laulja oma kitarri panna võimu peale, kust see hullema kolinaga alla kukkus. Lõpuks nad said omadega sinna maale, et esinema hakata...sisuliselt oleks võinud jätta selle tegemata, sest sealt midagi ilusat/head küll ei tulnud.

Andsime oma hääletatud lipikud baari ja tsillisime veits niisama, Sarah tahtis Jonast ülesse leida ja mul oli bussini veel aega. Jooksime veel kokku Mikkeliga, kes juba koju sättis, sest täna oli siiski tööpäev. Samuti tutvusin ma mööda minnes Jonase emaga ja mu arust on nii nunnu, et ta vanemad sõidavad teisest Taani otsast igaks nende kontserdiks kohale! :)

Anyways, katsetasin seal oma uut objektiivi ja tulemust näeb SIIT! Ma ise ei ole väga rahul, aga Exelerate tüübid vist jäid rahule, vähemalt on nende tagasiside olnud siiani positiivne... aga võib-olla on nad lihtsalt viisakad, haha. 

page 25.

Räägime nüüd vahelduseks ilmast. KÜLM on, epic külm on! Arvestades, et tegelikult on jaanuari lõpp ja alles läks külmaks, siis ei tohiks just ju kurta...sest on ju alati teada, et jaanuar ja veebruar on need kõige külmemad kuud...aga siiski. Jah, ilmateate app näitab, et õues on kõigest kuskil -5 kraadi, aga see tundub nagu oleks -13, sest meil on TUUL! Ehk siis võin julgelt öelda, et see -5, mis Taanis on, on kõige külmem -5, mida ma kogenud olen. Õues ilma naljata kinnast käest võtta ei taha ja ilma peapaela või mütsita külmuvad kõrvad peast ära. Täpselt selline kodus lebos olemise ilm on. Aga kuna Hanna-Liisa ja Christina täna meid endale külla housewarmingu hyggele kutsunud olid, siis tuli end õue ajada ja kui ühistransport sõidab vabagraafiku peal, siis võtab külm lõpuks kätud täitsa ära...lõpuks korterisse sooja saades oli ikka jumalik tunne küll. Ja kuum tassitäis teed pole mitte kunagi paremini maitsenud! :) Tee ja kook ja hea seltskond, mida veel tahta? :) Hiljem koju saamisega oli küll soov kuidagi moodi teleporteerumis võime endale omandada, aga noh, nõukogude aja naine, sain hakkama, jõudsin koju ja ei olnudki päris ära külmunud :). Aga ma siiski võtaks hea meelega selle kiire hüppe kevadesse, kus saaks jope ja kõigi lisade asemel käia nahkjaki ja tennistega ja oleks niisama mõnus olla. Ja okei, kui kevadet ei saa, siis teeme vähemalt nii, et see aasta pole talv nii pikk ja külm, kui ta möödunud aastal oli...aitäh! 

Vahel mõni inimene esitab sulle küsimuse, millele sa ei oska vastata, aga see küsimus jääb su pähe keerlema ja keerlema...või noh, ma ei saa kõigi eest rääkida, aga räägin enda kogemusest. Nimelt, mõni aeg tagasi küsis Hanna-Liisa mult, et miks ma ei ole läinud fotograafiat õppima, et see on palju rohkem mina, kui multimeedia disain, mida ma hetkel õpin. Ja ma ei osanud ta küsimusele vastata...ma ei oska sellele vist praegugi vastata...aga ma tol hetkel ütlesin talle, et ma ei ole sellele mitte kunagi sedasi mõelnud ja ma ei valetanud ka. Mul on olnud digipeegel kaamera kuskil kuus aastat, aga ma olen olnud vahelduva eduga suhteliselt laisk pildistaja. Mul vahel tuleb peale mingisugune periood, kus ma mõtlen, et võiks rohkem pildistada...võiks end arendada ja kätt proovida, aga ma ei jõua sellest mõttest üldiselt kaugemale, sest mulle tuleb mingi uus ja parem mõte pähe ja juba ma lendan sellega tegelema...nii mu kaamera siis on poole, kui mitte rohkem, ajast istunud kapi peal ja olnud õnnetu. Aga natukene enne selle küsimusega silmitsi seismist olin ma juba vaikselt liikunud sinna poolele, kus ma võtsin rohkem oma kaamerat kätte ja proovisin erinevaid asju, plus vaatasin internetist erinevaid videosid ja lugesin erinevate võtete kohta. Eriti suure motiveeriva energialaengu sain mõned nädalad tagasi, kui pildistasin Exelerate kontserti. Olles oma elus päris mitut kontserti pildistanud, oli see kord tegu suhteliselt keeruka ülesandega...nimelt oli mul mõni aeg tagasi zoom-objektiiv, mille ma eelmisel kevadel maha müüsin, sest ma olin rohkem kui kindel, et ma ei hakka kunagi kontserte pildistama ja et see seisab mul täiesti kasutult...noh, ütleme, et seisiski, vähemalt nii 2-3 aastat..aga püüdes oma kit objektiiviga saavutada mingit aksepteeritavat tulemust, oli keeruline...aga ma sain üllatavalt hästi hakkama...üllatades ise-end positiivselt. Aga andis tunda, kuidas see kit objektiiv mind tagasi hoiab ja siis võtsin vastu otsuse, et teen selle investeeringu ja soetan endale korraliku zoom-objektiivi...mõeldud/tehtud...siin ta nüüd on...minu uus sigma 18-250mm zoom-objektiiv, mille ma täna hommikul kätte sain ja pole teda veel küll palju näppida jõudnud, aga paar test pilti olen klõpsinud ja see on nii smooth ja kiire ja fikseerib foto ülihästi ära...ehk siis tunne on õige ja ma usun, et meid ootab ees helge tulevik. Järgmisel neljapäeval on Exeleratel Rustis kontsert ja hetke plaan on tibu sinna kaasa võtta ja test-sõit talle anda... ja kuna ma Liisa küsimusele jätkuvalt vastata ei oska, siis pühendan end natukene rohkem sellele valdkonnale ja vaatan, mis sellest välja tuleb...hetkel on motivatsioon pigem kõrgema poolne :). 

Aga aitab jutust, tõmban otsad kokku ja püüan siia tagasi sattuda lähemas tulevikus :).

Cheers!

page 12.

Ja reedel oli see tore päev, kus Exeleratel oli KB18nes kontsert ja me Sarahga läksime neid kuulama. Esiteks sellepärast, et meie sõbrad bändis mängivad ja teiseks ma olen hakanud tundma, kuidas ma tunnen puudust neist lambistest underground kontserditest ja pidudest ja see on üks väljund, mis mulle naudingut pakub.
Alustasime küll enne ühes kohvikus istumisega ja väikese joogiga ja catch up'imisega, sest valikmoodul ja eksamiperiood on kõik erinevatesse nurkadesse paigutanud ja pole üksteist ammu näinudki. Klatsisime läbi pooled kursakad ja arutasime elulistel teemadel. Sarah on selles suhtes huvitav kuju, ta on konstantselt high, aga teab ja paneb tähele asju, mida sa elus ei arvaks, et ta märkabki. Nii, et meil oli huvitav. Plus kui meiega hiljem Andrei ühines, siis sain ma lõpuks vastuse oma küsimusele, et kas Mihnea ja Eesti Jens elavad ühikas koos ühes samas toas...they do! Ma ütleks, et see tuba on piisav üksi elades, aga nad elavad seal kahekesi? Sealt küsimus, MIKS? Ja Sarah mõte läks edasi "well, i can think of Mihnea as a gay and if i look at Jens, i can see him as a gay as well..so maybe they have a secret?" Huvitav, indeed.
Hiljem liikusime me kb18sse, kus ei olnud eriti inimesi, aga koht ise oli dope! Selline underground, veits räpane ja pime. Aga baaris oli külm õlu ja ruumi oli palju. Lava oli aksepteeritav ja saal samuti. Ainus peavalu oli heli/valgustehnik, kes ei jaganud kummastki teemast suurt midagi. Valguse oli ta kunagi päeval vist valmis pannud ja see jäigi konstantselt punaseks. Ja miski ei saa olla hirmsam, kui sa tahad pildistada. Wanna piss of a photographer? Turn on the red light! :D
Aga kui me välja jätame fakti, et heli oli üpriski pekkis, siis Exelerate oli teistest siiski peajagu üle ja nii hea on vaadata, kuidas tüübid on oma esimesest livest kolmandani jõudes juba kasvanud ja muutnud palju kindlamaks ja usutavamaks. Huviga jälgin nende käekäiku edasi. Ja mingist hetkest olen ma hakanud kuulama palju seda vanakooli metalit, seega sobivad nad hetkel mulle kui valatult. Ja noh lisaks sellele on nende kitarrist ka äärmiselt sümpaatne mulle :)...

..peale Exelerate esines veel kaks bändi, millest üks oli hirmsam kui teine. Esimene püüdis olla mingi väljud screamo metalist, väga hästi ei vedanud vokaal välja. Plus laulja nägi nii tragikoomiline välja, et Sarah oli enamus ajast naerust kõveras. Tahtsin hiljem minna tüübilt autogrammi küsima ja et kust ta oma muusikalist inspiratsiooni ammutab, aga mul polnud peale hariliku pliiatsi midagi ja sellega kehale ei kirjuta vist :(. Seega jäi see nali tegemata...kuigi Mikkel arvas, et ta võiks siiski aidata mind tüübiga hook up'ida, arvasin, et pole vaja siiski.
Teised vaatasid ära ka viimase bändi, ma tsillisin Mikkeliga ja rääkisime juttu, polnud mõnda aega näinud üksteist ja oli veits catching up to do. Hiljem liikusime mina, Sarah, Jonas, Mikkel, Ulrich ja Mihai nende proovikasse, Andrei otsustas koju minna, sest tal oli vaja vara ärgata järgmisel hommikul. Proovikas asus neil küll kuskil in the middle of nothing, aga bändide proovikatel on mingi omamoodi võlu ja aura. Love these places! Tsillisime seal, suitsetasime ja kuulasime muusikat. Jonas klimberdas sünti ja Mikkel tinistas akustilist kitarri...selline hygge õhtu. Lõpuks viskas Mikkel teised sisuliselt välja, vaadates neile rongi/bussi ajad ja me jäime temaga sinna ööseks. Fuck, ma arvan, et miniatuursel diivanil koos magamine on üks epicumaid magada üritamisi viimasel ajal mul. Hommikuks olid mõlemad suht magamata ja kondid kanged...aga hommikul koju trippimine tundus siiski palju parema tegevusena, kui seda oleks olnud öösel.
Laupäev möödus suhteliselt tuduselt ja pilte töödeldes...aga ma olen piltide tulemusega üllatavalt rahul, arvestades, et see punane valgus mind alguses närvi ajas ja ma ei olnud üldse kindel, kui palju ma pildistada viitsin. Siiani on Exelerate tüüpidest kõik peale trummari endale minu piltidest uue profiilipildi facebookis leidnud. hehe...nüüd oleks vaja uut kaamerat ja objektiivi ja tulevikuks järjepidevust...ja võib-olla võib minust asjagi saada :).