funny you're the broken one
but i'm the only one who needs saving...
cause when you never see the light
it's hard to know which one of us is caving...

Aju on töötamise lõpetanud, valis endale olekuks stand by vist. Ei tahaks just öelda, et ma olen blond või midagi, aga kui enda käitumist kõrvalt vaadata, siis tõepoolest tuleb nõustuda Mikkeliga, kes ükskord ütles, et "please don't ever dye your hair anything else than blond, people may get confused." Tõepoolest. 

Nii, alustame sellest kuust üleüldiselt...meil siin ühikas on toauks snepperlukuga eks. Mul on üks lisavõti Hanna-Liisa juures, just in case...mul üldiselt ei ole teda vaja, aga vahel kuidagi suudan enda võtmed maha unustada ja siis on hea turvaline, et kuskil on võti...plus lukuabi kutsumine on ajuvabalt kallis lõbu, eriti oma rumaluse tõttu. Niisiis, paar nädalat tagasi ühel neljapäeval, otsustasin õhtul, et lähen poodi, et ostaks jäätist ja piima. Hetkel, mil ma olin uksest välja astunud ja ukse kinni tõmmanud, kontrollisin, et kas mul telefon, pangakaart ja võtmed on. Võtmed? SHIT! Võtmed olid toas. Seal ma siis seisin, pangakaart ja telefon käes. Trippisin siis linna, et Liisa käest oma varuvõti võtta. Viie minutine poetripp asendus tunni ajase linnas käiguga. Aga noh, kui ei võta pea võtavad jalad, eksole? Aga sellega mu võtmedraama siiski ei lõppenud. Hommikud ei ole minu jaoks ja nii ma siis eelmisel teisipäeval poolunisena kooli sättides, pea mingeid muid mõtteid täis, avastasin, et olen hiljaks jäämas, haarasin kiiruga oma asjad ja jooksin rongile. Rongis, poolel teel kooli hakkasin mõtlema, et kas ma võtmed ikka viskasin kotti ja kiire otsimise tulemuseks oli, et ei. Ehk siis ma suutsin end teist korda kuu jooksul toast välja lukustada. Oeh. Aga et seegi veel asjadele joont alla ei tõmmanud, siis eelmisel pühapäeval, täpsemini eile. Hakkan mina tööle minema...pea mingeid suvalisi mõtteid täis jällekordselt, viskan töö võtmed kotti, veepudeli ja raamatu ja astun toast välja. Ukse taga avastan, et mu võtmed jäid järjekordselt tuppa. KOLM korda kuu jooksul, kaks korda ühe nädala jooksul...see ei ole enam ups. Peaks oma aju oleku stand by'lt deaktiveerima. 

Teiseks, eile oli täiega midagi viga mu vasakul silmal...lihtsalt vahepeal oli kogu pilt hästi udune ja hästi halb oli kogu see nähtavus. Aga ma ei osanud täpselt arvata ka, millest, seega plaanisin tööl ära käia, veits linnas tsillida ja siis koju tulles võtan läätsed ära, et silmad saaksid puhata. Ilmnes, et olin mingil põhjusel vasakusse silma topelt läätsed pannud...ehk siis mõni ime, et mul see nähtavus kehv oli. Ärge isegi mitte küsige, kuidas selline asi mul juhtuda sai...ma ei tea.

Ja vähe sellest, et mu pea selliste lihtsate argiasjadega laiali otsas on, siis täna koolis oma koodi parandada üritades leidsin korduva veana, et ma olen õpetaja koodi ümber kirjutades mingid read lihtsalt vahelt ära jätnud, noh nii, et kirjutan ühe rea, siis jätan rea vahele ja kirjutan edasi kolmandast reast ja siis ei saa aru, miks kurat mu kood ei tööta. Vähemalt sain ise oma veast aru, muidu oleks abi küsides, veits piinlik olnud.

Aga nüüd ma lähen veedan aega tee, crossainti ja Fifty Shades of Grey seltsis edasi...luban, et sellest raamatust tuleb veel lähipäevil postitus, sest ma ei mäleta, et mõni raamat peale Kärbeste Jumala, oleks mind nii närvi ajanud. Ausõna, miks see massidele meeldib? 

i wanna, i wanna, i wanna touch you

you wanna touch me too

every way, and when they set me free

just put your hands on me

take everything that i know you'll break

and i give my life away so far for you...

Tähtede seis on vist vingukas või midagi sellelaadset. Mitte miski ei ole valesti, aga samas miski ei tundu õige ka. Selline mulonkõigestkoppees olek. Ja tundub, et ma ei ole ainus, kellel selline olek on. Koolis olid kõik kergelt sellised ja muud sõbrad/tuttavad ka. Kõik lihtsalt tundub mingis mõttes mõttetu...võib-olla me lihtsalt ei suuda leppida faktiga, et suvi sai läbi ja kool hakkas uuesti? Ma olen välja kistud oma tavalisest elurütmist, kus ma võin olla õhtul produktiivne ja üleval kaua tahan ja põhimõtteliselt igal hommikul magada seniks kuni und jätkub. Hommikul ärkamine äratuskella heli peale on üks kuradima keeruline tegevus, plus teeb hommiku, mis niisamagi pole mu lemmik osa päevast, veel raskemaks. Teiseks koolis käimine on kuidagi mõttetu...meil on täiesti ebaorganiseeritu moodul, kus me siiani ei saa täpselt aru, miks või mida või kuidas ja mis ajaks teha tuleb. Näiteks täna oli vaja esitleda mingit osa oma projektist...??? Õnneks ei olnud meie rühm ainus, kes tegi midagi lootes, et that will do it. Tagasiside oli ka nii segane, et ega me täpselt saanudki lõpuks aru, miks me seda tegime ja mis me edasi tegema peame...win? Õnneks on mul toimiv rühm ja me saame ilmselt ilusti tehtud kõik, lihtsalt närvi ajab see organiseerimatus kooli poolt. 

A ja meil koolis on üks tsikk, Danika, kes on pooleldi taanlane, aga muidu Ameerikast ja seal ka suurema osa oma elust elanud. Grupitöös täiesti kasutu kuju, üldse ma ei ole päris täpselt aru saanud, miks ta seal koolis käib...just a casual attention-whore. Ja millegi pärast on sellistel fake tüüpidel palju fake sõpru ka eks. Anyway, on ta end mingil viisil smuugeldanud ühte rühma Benjamini, Elina, Daxi ja Agnesega...kes moodustavad kursuse kõige paremini toimiva ja paremini esindatud töödega grupi siiani...ja täna nad ei esitanud midagi, sest kohal olid aint Daxi ja Benjamin..ja kui Paula küsis, et kus teised on ja kas nad ei esitlegi oma projekti...siis Benjamin, kes on üks viisakamaid ja toredamaid tüüpe kursusel, ütleb, et "no, we don't have a presentation, cause half of our group went out last night and didn't do it as they promised." who? "This slut Danika" excuse me? "yeah, slut". WOW! mille peale Paula uuris, et miks ta nende rühmas on, mõlemad ohkasid ja ütlesid, et nad ei tea. I fucking knew it, et nad ei ole keegi tema üle õnnelikud! Aga naljakas, et ta ikka seal on...vahepeal teda ei olnud, sest rühmad tohtisid aint viiest liikmest koosneda ja Emiliano oli siis veel Taanis...seega oli aint aus, et Danika endale uue grupi otsis. Aga aitab sellest...ma lihtsalt olin shokeeritud Benjamini sõnade üle. 

Ja et mitte veel vingumisele joont alla tõmmata, siis mul on sisemine konflikt ise-endaga. Ma ei oska inimesi usaldada ja teen sellega ise-endale haiget, või tegelikult oleks õigem öelda, et tekitan seda veidrat olekut, mis on kuskil hea ja halva vahel ja siis ma vegeteerin ja ei oska olla...sest mu teadvus ütleb ju, et kammoon, ta ei valetanud sulle...aga miski kuskilt ütleb aga kuidas sa saad selles kindel olla? Ja siis hakkab mu aju üle analüüsima olukorda ja kõik, mis enne tundus hästi, on korraga pahasti ja vale. Ja ma ei oska siis endaga midagi peale hakata ja ma ei saa sellest kuidagi välja ka. Vot siis. 

Ma panen nüüd oma aju standby peale ja ei mõtle neid negariivseid asju enam...täna on siiski reede, esimene friday bar see semester, kuhu peaks PALJU uusi ja vanu nägusid tulema, seega cheers for that, bitches! Ma olin niigi enne lõunat so ready for a before lunch coctail serverd with joint...ja pole siiani selleni jõudnud...laters!