Kui ma eile hommikul kooli jalutasin ja rongipeatuses Emiliga kokku jooksin ja ta ütles, et tuli rongiga täna, kuna ilmateade hoiatas tormi eest, mis peale lõunat pidavat saabuma, siis ma vaatasin ilma ja mõtlesin, et ta teeb nalja. Kui pool tundi hiljem koolis aknast välja vaatasin ja täiega vihma ladistas ja tuul puid vintsutas, siis hakkasin mõtlema, et aga äkki tulebki torm. Sügistormid on tegelikult ju ägedad, eriti kui istud toas, jood teed ja loed raamatut või vaatad filmi ja akna taga toimub kaos. 

Kui me Paulaga lõpuks ostustasime, et tundub, et hetkel on ilm natukene tagasi tõmmanud ja koju liikusime, siis suht esimese asjana kooli uksest välja astudes sain ma märja rõveda vahtralehega vastu nägu - lätaki, plärts.

Üks hetk, kui ma juba kodus olin ja aknast välja vaatasin, täpsustan siinkohal, et ma elan kolmandal korrusel, lendasid minu akna taga puulehed. Järgmine hetk kuulsin mingit korralikku kolinat ja kui aknast välja vaatama läksin, siis see rauast aed, mis on hetkel ümber maja ehitatud, sest nad vahetavad ühikal aknaid, oli täiega ümber kukkunud. Natukene hiljem kui tuul veel rohkem tõusis, siis see telk, milles ehitusmaterjale hoitakse, selline suur korralik lahmakas telk, selle kate oli tuule poolt lahti kistud ja vintsutas ja lõhkus selle kallal. Mitte väga palju hiljem kuulsin, et rongid olla liiklusest maha võetud ja ainult bussid sõidavad. Samuti olla kinni pandud ka peamine ostutänav, sest reklaamid jms võib tuul lahti kiskuda ja need on inimestele ohtlikud. Politsei üldiselt palus inimestel kodus viibida vahemikus 16-20..ja rattaga sõita ei olevat hea idee...üllatus üllatus. 

Üks hetk, kui mu koogi isu enam rahu ei andnud, otsustasin, et lippan hästi ruttu üle too olevasse bensiinijaama ja siuh tagasi, kui hull seal õues ikka olla saab. Kui ma välja astusin ja tuul mind konkreetselt ühele ja teisele poole loopis nagu tahtis ja ma ei jaksanud ta vastu midagi teha, siis sain aru küll, et asi on naljast päris kaugel. Kuigi pean tõdema, et sellised ekstreemsused on vägevad. Lihtsalt sel hetkel taipad, kuidas on miski jõud, mille vastu inimene ei saa midagi teha ja kui kuradi väike sa tegelikult siin maailmas oled. Võimas. Tagasi tulles oli natukene hirmus nende tellingute vahelt läbi pugeda, kuna igasugused asjad lendasid juba ringi...aga ilusti tervelt toas ja peale seda väga välja ei kippunud enam. Kuskilt allikast oli kuulda, et tuule kiirus oli olnud kuskil 35meetrit/sekundis. 

http://nyhederne.tv2.dk/2013-10-29-dagen-derp%C3%A5-se-de-voldsomme-stormbilleder#55 - siin ka veits pildimaterjali tormi tagajärgedest.

Hommikul, kui ma aknast välja vaatasin, oli ilm tunduvalt rahulikum, kui eelmisel õhtul. Liikusin rongipeatusesse, et minna kooli ja siis ilmnes fakt, et see kuradi b-rong ikka veel ei liigu, wtf?! Nii ma siis jalutasin tagasi ja ütlesin oma grupile, et ma töötan kodust onlines, et andku lihtsalt teada, mis ma tegema pean. 

Aga naljakas on mõelda, kuidas üks õhtu on torm ja järgmine hommik poole üheksa ei saa jätkuvalt veel rongiga linna, sest seda rongi lihtsalt ei sõida. Müstika. 

Dyrehaven.

Täna oli lihtsalt võrratu sügisilm, ideaalne, et minna ja jalutada ja nautida seda Dyrehavenis!

Täna oli koolis nii kuradi veider päev, et ma lihtsalt pean sellest bloggima. Nimelt pole ma siiani päris kindel, millest meil täna loeng oli, või mis selle piiritletum nimi oleks pidanud olema...igastahes ei tundunud ükski õppejõud pädev või kompetentne olevat. 

Alustas loengut Susanne Lund, kes on täiesti ebapädev rääkima inglise keelt, või üldse rääkima oleks vist aus öelda. Esiteks rääkis ta sotsiaalmeediast, siis kiviajast ja kuidas vanasti raha ei olnud ja vahetati saaduseid...siis rääkis ta vahele oma tütre ja poja tülist üle facebook'i kutsete ja kuidas tänapäeva sotsiaalmeedia domineerib meie elu ja bla bla...ühesõnaga ei midagi uut. Siis hüppas ta lampi kanafarmist rääkima, sest tänapäeval me ei pea enam farmi minema liha ostma, vaid saame selle poest jne...ma lihtsalt kuulasin ja mõtlesin, et kas ta on purjus või kas ma olen vales kohas?! See jaburdus kestis üle tunni, mille jooksul ta ka ütles lause, et "don't mind if i say something weird, i'm not okei." Ahah. Lõpuks sai tema loengu osa läbi ja oli lootust natukene asjalikumaks loenguks. Rõhk sõnale lootust, sest ma ei olnud antud õppejõuga varem kokku puutunud loengu formaadis ja kui ta kunagi presentatsioonidele tagasisidet andis, siis tundus ta mõistlik tegelane olevat. Tuleb tõdeda, et ta inglise keel ja jutt vast ei olnud nii segased kui Susannel, aga kui tema loeng lõppes, siis istusime me ka üpris küsimärgid pea kohal, et mis asi see oli?! Näiteks üks hetk küsis ta klassis mingile küsimusele vastuseid ja kui Paula ei osanud vastata, siis küsis, et "you don't have a life or what?" Siis hakkas mingist random artistist rääkima, kellel pidavat täna Vegas kontsert olema ja kui me seda ei tea ja ei kuula, siis me oleme mõttetud. Artistiks oli Seasick Steve, mis iganes see ka ei ole...ma tema suhtumise peale ei kavatsegi seda järele tsekkida. Ja millegi pärast oli ta veendunud, et kui me seda Seasick Steve ei kuula siis kindlasti kuulame me kõik valimatult aint Miley Cyrust...wtf?! 

Siis ta hakkas rääkima sellest, mis rolli tema kui indiviid ühiskonnas mängib...et, mis gruppidesse ta kuulub või midagi sellist...nagu see oli haakuv näide tema teoreetilise jutu kohta. Esiteks on ta abikaasa, tema enda sõnad oli "i'm a husband to my wife, with who i have been married for too long." Siis oli seal veel paar näidet, mille hulgas oli ka, et ta proovib oma isale poeg olla ja siis rääkis oma fucked up peremudelist, kuidas ta oma vanematega läbi ei saa ja siis tuli lause, et "my mom died last year, luckily, since she was a pain in the ass." Kuidas palun? 47 aastane õppejõud ütleb sellist asja klassi ees?! Sealt edasi vist mingit mahlakaid kommentaare ei tulnud...vähemalt mulle hetkel ei meenu...aga kui ta jõudis mingite piltide näitamiseni, mille seost loenguga ma isegi ei mäleta, aga seal oli pilt sellest telekokast G.Ramseyst ja ta ütles, et "i don't know how to put it, but i'll just say that he is a mean mother fucker and should be banned!" Ja sealt edasi hakkas ta rääkima asjadest, mida kõik oma elus tegema peaks ja siis tuli temalt parim soovitus, mis pidavat kusjuures olema osa elust...go and tent somewhere where you are surrounded by hippos. Ahjaa, ta rääkis seda ka kuidas kodeerimise õppejõud on lollid nohikud, kes arvavad, et on jube nutikad, tegelikult ajavad tal lõuna ajal lihtsalt söögiisu ära. Õnneks nende asjadega piirdus see loeng, sest lõuna tuli vahele ja mina otsustasin, et lähen koju ära, sest ükskõik, millega ma oma aega kodus sisustan, see on kindlasti väärtuslikum, kui see loeng. Homme on samad õppejõud, ma isegi ei pane endale äratust, sest ma ei viitsi neid kuulata. 

Lihtsalt et jagada teiega oma esmaspäevast meeldivat kooli kogemust, või nii.

Kui viimane nädalavahetus teatas Daniel mulle, et ma meenutan talle meth'i, siis asjad hakkavad vaikselt küll kahtlast pööret võtma. Nimelt olen ma täna öösel saanud oma kursavennalt, kellega ma väga ei suhtlegi, sõnumi, mis on esiteks nii segane ja narko juttu täis, et ma pidin lihtsalt hommikul vastu saatma ??? ja siis sain vastuse, mis oli "Tried to get a party revived with heavy influence from booze and cocaine:)" KHM? Miks peaks keegi arvama, et ma olen huvitatud keemilistest narkootikumidest? Ma võin olla veits rebel pidutseja vahepeal jne, aga narko on ikka no-go. Lisaks oli ta mulle ka facebooki kirjutanud, et mis mu plaanid on õhtuks. Kell 2 öösel ei olnud mul küll mitte mingit muud plaani, kui magada..eriti arvestades, et eelmine õhtu oli käest ära läinud ja mul oli vaja täna tööl käia. Aga see selleks.

Reede oli vahva päev, kus me Paulaga läksime friday bar'i ja plaan oli natukene juua ja funny häävida..aga mitte üle pingutada, sest laupäeval oli minu silmarõõmu bändi kontsert ja ma tahtsin normaalselt end tunda ja hea välja näha. Aga nagu murphyle kombeks, siis plaanid ei lähe mitte kunagi nagu plaanitult. Esiteks oli seal friday bar'is üks igav Christian, kelle ma mingi hetk pikalt saatsin ja ma tõesti ei tahtnud teda väga näha, aga siin vist tuleb jälle mängu murphy. Iga hetk, kus ma natukenegi üksinda jäin, tuli ta juttu rääkima..pealegi teadis ta hirmutavalt täpselt, mis mu facebooki seinalt läbi käinud oli. Mis pani mind natukene tempokamalt jooma...lõpuks otsustasid tsikid lampi, et dvj lähme kuskile, kus meie üks klassivend oma sõpradega pidu paneb ja joinime nendega. Sounded like a good plan...sest friday bar pandi niikuinii ka üpris kohe kinni. Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei mäleta väga palju sellest mineku osast...aint seda, et ma ei olenud üldse pädev oma jalgarattaga sõitma ja Siri sõitis ja mina istusin pakikal, millest on mu tagumik siiani megavalus! Lõpuks jõudsime kohale ja tühja koha pealt nagu ikka, hakkas mul meeletult paha...esimest korda kursakatega lõppeb minu pidu nii, et ma ei suuda kõndida ja aint oksendaks. Kuidagi suutsid nad mu takso peale panna ja üks päris kallis kodusõit ootas ees, aga vähemalt sain koju! Sellises olekus ei ole miski parem, kui enda kodu...ja hommik tõotas tulla erakordselt pohmakane. Aga tuleb tõdeda, et mul oli ootatust palju parem olla, mis ei tähenda sugugi, et mul oleks hea olla olnud...pea valutas ja pidasin debatti ise-endaga, et kas elada edasi või sureks ära. Lõpuks aga suutsin siiski end inimeseks teha, ütleme, et super hot väljanägemine oli käeulatusest nii kaugel, et ma isegi ei üritanud...ja liikusin linna, kus sain Paulaga kokku ja lõpuks ka oma esimese söögi, mille kõrvale Paula mind juba õlle jooma sundis. Aga kuna me olime mõlemad üpriski räsitud ja läbi eelmisest õhtust, siis tempot ei teinud ja enne kontserti suutsime ära juua kolm väikest õlle kahe peale...haha! 

Kontsert ise oli huvitav...esiteks pole ma Taanis sattunud päris nii x üritusele, nagu see oli...aga vanadest Eesti aegadest ikka tuleb meelde neid urkapidusid lambi noorte bändide kontserditega. 

Koht oli päris lambine...või noh see meenutas mingit vanat sööklat, mille baari osa oli tunduvalt hubasem, kui konserdi ruum. Valgustehnikut neil ei eksisteerinud vist, nagu lambivalgusel oleks bänd mänginud, mis oli minu jaoks ikka väga võõras:D. 

Heli oli valguse kõrval vähemalt arvestatav ja natukenegi korvas asja. 

Positiivne oli, et see koht ei olnud tegelikult nii üüber väike, aga rahvast oli palju ja rahvas elas kaasa...vähemalt Exelerate ajal. Annab tunda, et Kopenhaagenis on rohkem inimesi ja et sõpruskonnad on erinevad ja sõpru tullakse ikka vaatama ja toetama ja see teeb tegelikult meele rõõmsaks...sest miski ei ole parem, kui päris muusika, otse laivis, nende emotsioonidega jne ja noored bändid vajavad toetust :). 

Nagu ma juba olen öelnud mitmele tuttavale ja nii Mikkelile kui Jonasele, kes mängivad bändis...siis ma olin väga meeldivalt üllatunud nende lives. Esiteks tegu oli nende päris esimese laiviga ja nad reaalselt oskavad ju mängida! Muusika pole küll, mida ma hetkel kodus kuulaks, aga ma arvan, et ma lähen neid teinekordki kuulama :). 

Ja vaatamata faktile, et ma olen vist aint paar korda nende lugusid tsekkinud, siis need kaks, mis neil on internetis üleval, tundsin ma lives ka ära...ihihii.

cheers!

Hey yo, I've been high and I've been real low

I've been beaten and broken but I healed though

So many ups and downs, roughed up and clowned

We all got problems, but we deal though

I'm tryin' to do better now, find my inner peace, y0!

Methamfetamin, who likes Star Wars and sex. Kui te nüüd aru ei saanud, keda see esimene lause iseloomustab, siis mainin ära, et see on kokku pandud kahe sõbra öeldud asjadest viimase paari nädala jooksul minu kohta. Ikka iga päev õpib midagi uut, hehe.

Vaata vahel on see periood, kus ei viitsi üldse kellegagi väga suhelda, pidudel ei viitsi käia, sest lihtsalt ei viitsi? Mul käivad need perioodid aeg-ajalt ja siis ma tapan kogu oma sotsiaalsuse ja lülitangi välja enamik inimesi oma elust, suheldes ainult nende kõige lähedamastega. Ja siis üks hetk tekib olukord, kus mul on kopp ees oma anti-sotisaalsusest ja kuna ma olen selle tee ise valinud, siis pean ma sellest ju ise ka välja astuma..ja vaatamata faktile, et ma tean, et ma saan sellega hakkama, tundub see alati alguses täiesti ületamatu tegevus. Näiteks sel nädalal...alustan neljapäevast...ma olin üpris väsinud koolist ja kõik tundus kuidagi kiskuvat viltu. Õhtu lõppes sellega, et oma tujukuses ja ninakuses suutsin ma vist keerata asjad veits pekki ka ühe inimesega, kes mulle natukene liiga palju meeldib. Ja nagu ise arvata võite, siis see tõmbas veel eriti mõnusalt kassi peale. Eriti kui ärkad järgmisel päeval ja saad aru, et oled ikka totaalne idioodist närvihaige saiko bitch, y0. Seega päev hakkas halva auraga ja kuidagi olid pinged õhus ka meie grupitöö esitamisega ja see kuidagi aint ketras edasi ja lõpuks olingi ma koolis, tige nagu herilane, tüdinud kõigest ja selline break stuff'i loo meeleolus. Õppejõud ajasid ka kergelt närvi ja tekkis küll küsimus, et mida kuradit ma teen siin üldse. Lõpuks sai see meeletult pikk koolipäev läbi ja freeedags bar it was. Võtsime Daxi ja Danieli ja Amandaga ühe peale loengut õlle ja ausalt see maitses kohe eriti hästi :). Peale seda tulin koju, mõttega, et lähen hiljem tagasi ja joinin teiste kursakatega...koju jõudes oli tuju isegi päris hea, tänud siinkohal Juhole, kes lihtsalt tegi mu päeva veits :)...aga kodus tuli mingi meeletu väss peale ja kass hiilis ka tagasi ja nii ma siis pigem tõmbasingi end teki alla kerra ja vaatasin filmi ja läksin varakult magama.
Laupäev hakkas natukene parema vaibiga...aga ka mitte eriti hästi...olin küll välja puhanud, aga mingi konstante low point oli ikka veel. Dilemma, kas võtta end kokku ja minna kursakate sünnipäeva peole, või tõmmata end tagasi kookonisse ja olla voodis teki all, mis tundus nii palju lihtsam ja turvalisem..AGA ma tundsin, kuidas ma oma antisotsialismiga hulluks ajan ja peale pikka kaalumist, inimestega rääkimist, otustsasin, et i'm gonna man up ja lähen sinna peole ja saan oma social probleemidest üle. Enne pidu skaipisin veel Marisega ja kui ma sinna kohale jõudsin, siis lõpetasin oma kõne ja mõtlesin, et ootan hetke Saraht ja siis lähen koos temaga sinna, tundus kuidagi turvalisem..jah, mul on mingi case selle üksi peole minemisega...kuigi ma tean, et ma tean enamik inimesi sealt peolt. Aga kuna poisid olid suitsuruumis suitsul, siis nad nägid mind ja nende kätemere peale otsustasin ma siiski ootamise asemel sisse minna. Daniel karjus mu sisuliselt kurdiks ja Mads arvas, et "you're so blue!" Siinkohal mainin, et mul oli seljas must seelik, must jakk, mustad sukad, mustad tennised, hall sall ja mindiroheline topp. Aga kui sinine, siis sinine, y0. Kui neile tsau ära olin öelnud, siis läksin ülesse, kus pidu toimus. Aga see Õnnelik Siga on nii veider koht, et ma kunagi ei leia sealt neid korruseid ülesse...aga kuna kutid ütlesid, et trepist ülesse ja esimene uks paremale, rõhutades sõna esimene uks, siis ma astusingi sisse esimesest uksest, mis esialgu ei tundunud üldse õige uks olevat. Sisse astudes lendasid mulle kohe kaela Christina ja Camilla ja Dejan ja Anna. Dejan veel mainis, et "you looked so confused when you steped in, like who are these peopel, haha!" Well, i sure did for a moment :D. Hetk hiljem lendasid ülesse tagasi ka poisid suitsuruumist, Daniel arvas, et ta ikka peaks mind veel korra kallistama ja teatama, et iga kord kui ta mind näeb meenutb talle meth..meth? yea, methamfetamin. Sellel oli see story ka, et Breaking Bad'is oli mingi drug nimega Christal-meth ja see siis nüüd meenutab talle mind ja vastupidi. Aga muidu on ta minust mingil põhjusel vaimustunud ja käib ja kallistab mind ja räägib koguaeg kui tore ja armas ma olen. Hehe, kui aus olla, siis that was exactly what i needed :)...Teine kursavend, kes nüüd mu uueks lemmik kursavennaks sai, on Stefan...ta oli ka nii tore ja värki...üleüldiselt, fakjaa, et ma sinna läksin ikka ja fakjaa, mul on nii ägedad kursakad ikka, love them! :) Ahjaa, üks hetk oli nii naljakas, kui Smari täiesti tantsukeerises oli ja ta üldse Sofiel olla ei lasknud, vaid koguaeg tantsima kiskus..lõpuks Sofie oli peitu varjunud aga tuli Will Smithi lugu ja Smarile W.Smith väga meeldib ja siis ta haaras Dejani tantsima, kes läks kõik tantsuga kaasa selle hetkeni kui Smari talle ütles "yeah girl, come on girl!" Siis ta maanudus suht pettunud näoga meie kõrvale istuma ja ütles, et "i can dance with a dude, but if he calls me a girl?! ..no!" Haha!
Anyway, kursatega tsillimine tegi mulle aint head ja they cheered me up quite well. Mis ühtlasi tõmbas mind välja ka sellest low periodist, millesse ma vajunud olin. Neljapäevase õhtu analüüsisin ka enda jaoks vähe selgemaks ja tegin ise-endaga rahu...ma arvan, et selleks, et kellegi teisega asjad ära klaarida, oligi mul vaja seda väikest pausi ja mõtlemise aega. Nüüd tunduvad asjad palju selgemad kui nad enne olid ja ma suudan neid paremini händelida.

Muidu aga õnnestus mul eelmisel nädalal soetada selline suur vahva asi nagu kaks piletit Justin Timerlake livele, mis toimub mais Kopenhaagenis. Oi kui kaua ma olen unistanud, et ma näeks Justinit lives...ma tegelikult olin selle mõtte lausa maha matnud, kui ta muusika asemel end näitlemisele pühendas jne...aga ei, mu suur soov teda näha on täitumas juba järgmisel aastal! Aga, et mu rõõm veel suurem oleks, siis rääkisin sellest Marisele, et mul on kaks piletit ja et olen nõus ühe lihtsalt mais ära andma, sest ma sellega umbes niimoodi arvestasingi. Ja ta selle peale hakkas vaatama, mis lennupiletid siia maksaks mais...ja järgmine hetk tsikk küsib, et "oot, aga kas ma ostan siis piletid 2-9 mai 2014 ära?" Jees please! Seega on tal lennupiletid nüüd ostetud ja jubii! Läks aint natukene üle kahe aasta ja ta jõuabki mulle Taani külla, yay!

:)!

Teate, mis on rõõm? See, kui su külalised, kes on pea nädala sul külas olnud, on ära läinud...sa saad olla vabalt nagu tahad, tatsata pool alasti mööda kodu ringi ja kuulata vanakooli rock'i. Ma ehk kõlan hetkel natukene halva inimesena, aga teate ju küll seda, et nii vahva on, kui sõbrad külla tulevad, aga veel parem on, kui nad lõpuks ära lähevad. Lihtsalt väsid ju ära sellest, et pead koguaeg midagi tegema ja kellegagi tsillima...mõtlema, et mida nüüd teha ja värki. Nimelt sai see nädal koolis popitatud veits ja oldud turist ja kohalik samaaegselt. 

Eelmisel pühapäeva õhtupoolikul maandusin Kopenhaagenis lapsepõlve aegne naaber ja sõbranna Merili, keda sai korra suvel nähtud, kui ta siit läbi sõidul oli, aga enne seda me suhtlesime mingi 5-7 aastat tagasi vist. Nemad kolisid ära ja elu läks eri radu. Aga nagu Merili ütles, siis need, kellega sul on mingi ajalugu noorest east, siis see tavaliselt jääb. Kui ma alguses natukene olin mures, et kuidas see kolm päeva välja nägema hakkab, mis ta siin minu juures veedab, siis leidsime suhteliselt kohe ühise keele ja ausalt meil oli kuradi tore ja naljakas.

Esimesel päeval midagi asjalikku ei teinud, käisime Christianias ja nautisime üpriski mõnusat ja sooja sügisõhtut veini ja joindiga järveääres. Selles kohas on mingi mõnus vaib ja sellest ei saa veel küllalt ka...kuigi ilma külmenedes seda ilmselt eriti enam ei tee, aga siis ongi kevadel see veel magusam :). Sealt kodu poole trippima hakates ütlesin Merilile, et "ou see trepp kisub ikka nagu eriti vasakule.." ja selle peale avastas tema ka, et tõepoolest kisub ja tal hakkas nii meeletult naljakas, et ta ei suutnud enam trepist ülesse tulla, vaid hakkas südamest kõva häälega naerma..tema selja taga tuli üks paar, kes ei saanud alguses üldse aru, mis toimub aga siis ta seletas neile, et "sorry, but the stairs are just going left.." ise täiega naerdes. Selle seletuse peale hakkas see paar ka naerma ja nii me siis neljakesi kõik naersimegi nagu napakad. Hetk hiljem tuli uus trepp ja enne treppi juba hakkasime kõik uuesti naerma. Ei saa öelda, et lõbus ei oleks olnud kogu see trepi olukord :D. 

Õhtu libises kuidagi aga käest, tegime väikese mäki ringi, kust toidu kaasa haarasime ja trippisime ühikasse lebosse. Kodus, kui ma olin oma juustuburksi chili cheese topsidega ära söönud ja viimast chili cheese topsi sööma hakkasin, avastasin enda pettumuseks, et nad olid mulle kana naggitsad pannud chili cheese topside asemele...huvitav, kuidas ma ei märganud seda burksi vahel? ups! 

Esmaspäeval käisin tiiru koolis ja peale seda tsillisime linnas, käisime Believe it or not muuseumis ja tsillisime niisama poodides. Kusjuures see Believe it or not muuseum on päris tsill...Guinessi rekordid ja õuduste/kummituste osad vähemalt. Saime elektritooli proovida ja värki. Ühe korra ehmusime korralikult ära ka, kui mingi lambi tüüp kuskilt mööda minnes kõva häälega karjuma hakkas...kuna kõndida sai palju, siis väsisime päris ruttu ära ka...või tegelikult oli kell juba päris palju ja me liikusime veel läbi Fisketorveti, et natukene shopata ja siis kodusest lidl'ist läbi ja koju hängima. Tegime eriti mõnusa snäki-õhtusöögi veiniga ja skaipisime Liisaga, et Macklemore'i plaanid paika panna. 

Järgmine päev mööduski Macklemore ja Ryan Lewise tähe all, milles sai juba eelmises sissekandes kirjutatud ja kordama ei hakka. 

Päev peale Macklemore olime me ikka täiesti läbi...tsillisime veits aega kodus, siis võtsime suuna lennujaama, et seal natukene süüa ja tsillida ja siis läkski Merili juba lennukile ja ma sain kodus veits veel lebotada ja siis tuli tööle minna. 

Neljapäeval tuli Margit Kopenhaagenisse...õhtu poole küll, aga ma võtsin hommikul vabalt ja ei viitsinud kooli minna vaid leboussisin kodus...kohutav see laisa inimese elu. Hiljem olin natukene asjalik ja siis liikusin juba linna ja sain Margitiga kokku. Tsillisime veits linnas ja siis liikusime ühikasse, sest tal oli ka pikk päev seljataga ja väsinud seetõttu. Skaipisime veits Etuga ja tsillisime ja siis tuttu, sest järgmisel päeval oli plaanis veits linnas tsillida enne kui Margit tagasi Eestisse lendas. Hea oli näha ja rääkida ja tsillida...natukene lühikeseks jäi ehk see aeg..aga kui nüüd päris aus olla, siis ma olin sellest nädalast päris läbi ka. Nagu ma bloggi alustasin, siis tore on, kui külalised tulevad, veel parem kui ära lähevad...ja mul ei ole ausalt midagi teie vastu, jätkuvalt olete kallid mulle! :)

Ma ei ole suurem asi asjade koguja, aga ühte asja mulle meeldib koguda ja see on emotsioonid ja mälestused kontserditelt. Ma olen oma elus näinud päris palju erinevaid artiste ja see energia ja elamus, mille sa saad kontserdilt ei ole minu maailmas mõõdetav millegi muuga. Eestis elades sai kontserditel tihedamini käidud, küll väikestel ja suurtel, aga see oli selline väga suur osa minu elust...Taani kolides jäi see natukene tahaplaanile, kuid vaikselt hakkab see mind rõhuma, lack of live music - nagu ma ise seda kutsun ja püüan seda asja oma elus muuta. 

Eile oli see suur tähtis päev, mida ma oma viisteist nädalat oodanud olin - MACKLEMORE and RYAN LEWIS esinesid Taanis, siin meie oma Kopenhaagenis, Tap1'is. Ma olin juba mitu päeva enne nii elevil, sest miski seitsmes meel ütles mulle, et see kontsert tuleb erakordselt vägev ja võib lennata otse minu seniste kontserdikogemuste top3. Ütleme, et ega nende esimestega konkureerimine nii lihtne ei olegi. Aga eile oli siis see suur päev ja ma siiani olen kergelt üle-erutatud sellest. 

Ärkasime hommikul, jep mul oli Merili Manchesterist külas, vaikselt tsillisime, käisime linnas ja hakkasime erakordselt vara end kontserdile sättima. Miskipärast eelmisel õhtul veinisena olime leppinud kokku, et saame 16.30 Enghave stationis Liisaga kokku ja lähme järjekorda...vaatamata sellele, et uksed avati alles 19.00.
Saime siis ilusti kokku ja ostsime juua ja süüa ja läksime hoopis parki tsillima, sest tundus jabur nii vara ukse taha minna ja miks peaks järjekord või midagi sellist olema? Kui me aga Tap1 juurde jõudsime, siis vajus meie suu üllatusest lahti...järjekorra lõppu hästi ei näinud...see liikus sinka-vonka ussina ikka päris kaugele...jalutasime siis järjekorra lõppu..käisime veel kuskil kõrval vetsus ja õlut ja shotte ostmas ja sõbrunesime meie ees seisvate Rootsi tütarlastega. Õnneks järjekord liikus aga kiiresti ja 19.18 või kuskil nii, olime juba ustest sees ja andsime oma riided garderoobi ja liikusime lava ette. Inimesi oli palju ja tihedalt... seega ega väga ette trügida ei õnnestunudki. Üldiselt oli hästi mõnus rahvas, elas kaasa ja vaib oli hea, aga eks igal kontserdil on omad jobud, nii ka seal. Esiteks ütles üks tsikk Liisale, et ta ütleks mulle, et ma seisan talle liiga lähedal. KHM? Sa oled kontserdil. Ja teiseks oli seal üks kutt, kes mind ikka korralikult närvi ajas...nimelt me veits trügisime, tol hetkel kusjuures isegi ei trüginud väga, kui ta otsustas et täiega lükkab mind ja Merilit. Milleks? Okei, ma olen nõus, et me olime lärmakad, hüppasime ja elasime kaasa...aga selleks kontsert ongi, ei? :D Lõbusad hetked enne kontserti no! 

Macklemore ja Ryan lasid end muidugi mõnusalt kaua oodata ka...selle ajaga jõudis mitu korda saada õhk otsa, tuli tahtmine ära taha poole minna, eriti kui mingid geeniused arvasid, et võiks siiski igavusest suitsu teha näiteks, see tõmbas ikka õhu täiesti nulli. Aga lõpuks lõpetati meie piinarikas ootamine ja tüübid tulid lavale ja ei teinud mingit allahindlust esinemiselt. Ühest Taani allikast lugesime hiljem, et esitati 12 lugu, 75 minuti jooksul ja 30 minutit rääkis Macklemore niisama rahvaga. Kusjuures tuleb siinkohal tõdeda, et ta on üks siiramaid ja paremaid rahvaga suhtlevaid artiste, keda ma näinud olen..selline vaba ja tsill ja tõepoolest jättis mulje, et ta teeb seda, sest ta tahab, mitte, et ta peaks nagu tegema seda. Esitlusele tulid kõik hitt-lood, Can't Hold Us lausa kaks korda ja kui nad oleks veel Jimmy Lovine loo ka teinud, siis oleks olnud minu jaoks see kontsert 11/10st. Aga Otherside luulevormis, ilma muusikata, sellele järgnenud Starting Over korvasid selle minu jaoks...ma siiski arvan, et Starting Over on üks ilusamaid laule, mis nad kirjutanud on siiani.
Muidugi Thrift Shop ja And we danced tõmbasid rahva täiesti pööraselt käima...a ja see  must tüüp, kes Thrift Shop'is nendega kaasa teeb, tema oli ka kaasas neil! Plus Macklemore võttis Thrift Shopi loo ajaks mingi suvalise tüübi kasuka ja pani selga ja pärast andis ilusti tagasi ka :)!
A ja Macklemore ütles, et taanlased käivad ägedalt riides, aye!
Kõik oli viis pluss! Valgus, vähesed lisaefektid...meie hüppasime end läbimärjaks ja see kontsert on kindlasti üks minu top3 kontserte...ma ei suuda hetkel veel ainult otsustada, et kas esimesel või teisel kohal...konkureerib tugevalt Foo Fightersi paari aasta taguse kontserdiga Kalasadamas.

Peale kontserti õnnestus üpriski kiiresti saada oma riided garderoobist, osta plaat ja siis õue minna. Oi raisk, kui külm seal oli. Esiteks oli tore tuttav Taani tuul õues, ilmad on mõnusalt tsillid ja meil olid kõik riided märjad ja olime higised ja rõvedad.
Merili, kes enne meid õue läinud oli, leidis sealt ülesse mingid eestlased, kes tundusid vaat, et okeid seni kuni üks neist telefonikõne lõpetas ja siis meiega rääkima hakkas. Kui ta ütles lause, mis sisaldas sõna smogema, siis ma küsisin, et mis keeles ta räägib..sest tõepoolest ma ei suutnud ta lausest aru saada..üldse oli nende arusaam kõigest päris huvitav. Näiteks ratastega saab Frederiksbergist vabalt 10 minutiga Christianiasse. Lisaks oli üks elanud neli aastat Rootsis ja siis ta ülbitses oma rootsi keelega, üritades meiega selles suhelda...algus kõlas üpriski taani keele sarnaselt, ainult, et imeliku aksendiga, aga Liisa on meil ju proff rootsi keelele taani keeles vastama ja siis pani talle veits ära.
Igastahes me nendega smogema ei läinud ja trippisime Enghave stationisse ja sealt Centralisse ja tegime mäki ringi. Ps! kui te panete chili cheese topsid juustuburksi või mõne muu burksi vahele, siis see burks on kohe palju palju parem! Ja sprite ei soovita sealt osta, pole hullemat kräppi joonud, janu jäi täiega spritele peale sel korral.
Enne mäki ringi oli Merili tanklast endale ka hotdog'i ostnud ja teel mäkki kurtis ta muret, et "aga miks mina pean alati kaks korda sööma?" :D

Aga dope rad dope rad dope rad dope rad dope rad õhtu oli, y0!

ps! ma mõtlesin, et mis artist oleks veel selline, keda ma tahaks hullult juba kaua aega lives ära näha ja sai välja öeldud selline nimi nagu Justin Timberlake, aga pigem selle teadmisega, et ega seda vist ei õnnestu näha ja eile loen netist, et just seesama härra JT tuleb 6ndal mail Kopenhaagenisse! Piletid tulevad järgmisel nädalal müüki...ma vist lähen nuudlitoidule ja ostan kaks piletit sellele kontserdile :D.