Get a boner for life. Get a fe-boner.

  Don't be a pussy. Don't be a dick.

    Demand more. Inspire others.

            Produce. Now. 

       /Bitchslap magazine/

Kui ma laupäeva hommikul ärkasin oli ikka veel naljakas, kui mõtlesin tagasi eelmisele õhtule. Elu nagu filmis, kui nii võib öelda. Aga tsiteerides enda lemmik räpparit Metsakutsut, siis nädalalõpp peabki olema tobe nagu see lugu mille tegi Koit Toome, y0!

Reede algas ikka viisakalt koolibaarist, kus oli päris naljakas. Eriti hetk, kui me Paulaga sinna jõudsime, siis olid meie kursakad kõik ikka suuuhteliselt purjus. Piisavalt, et nad igal pool ringi tantsisid ja käisid sind kallistamas ja rääkimas sulle umbes kolm miljon korda, kuidas nad sind igatsesid, kuigi alles eelmine päev koolis olime näinud.
Ning nagu viimasel ajal kombeks, siis sinna ikka satub neid tegelasi, keda üldse nagu näha ei tahaks...see kord avastasin üks hetk, et seal viibib üks inimene minu minevikust, keda ma tõesti ei oleks näha tahtnud...õnneks kokku ei pidanud puutuma temaga...aga mingil põhjusel sellised olukorrad panevad siiski kiiremini jooma ja lõpuks on päris lõbusalt purjus olla. 

Mingi hetk me tegime plaani, et kui friday bar lõppeb, siis liigume edasi Bremenisse, kus oli mingi hip hop/reggae peo moodi asi ja üks meie kursakatest oli sellega läbi Vice magazine'i seotud. Sel hetkel, kui me plaani tegime, segas meid üks tüüp teiselt kursuselt, keda ma natukene tean ja kellega ma ei viitsi enam viisakas olla, sest ta käib mulle lihtsalt pinda, aga ta küsis, kuhu me edasi plaanime minna ja poisid paha aimamatult ütlesid talle ja siis ta küsis, kas ta tohib ka meiega joinida...mille peale ma ütlesin, et ega ma ei saa ju avalikule üritusele panna kätt ette, et ei sa ei tohi tulla. Mille peale ta ütles, et ta üks sõber Christian liitub ka nendega hiljem ja siis mul viskas juba üle, sest ta on mingil põhjusel võtnud enda eesmärgiks kosjamoori mängida minu ja Christiani vahel ja ma ei ole üldse huvitatud..ja ütlesin talle, et "and? do i look like i care?" Paula siiani ütleb, et ma olin kohutavalt õel temaga, ups noh...ma isegi ei hakka tagasi ajama, et ma temaga õel olin, sest ma tean, et ma olin veits.

Siis aga sai Friday bar läbi ja koos Paula ja Stefaniga hakkasime ratastega Bremeni poole sõitma. Tee peal vaatasime, et ühe maja rõdul on täiega pidu ja Paulal meenus, kuidas Agnez mõni aeg tagasi rääkis, kuidas nad kunagi lampi crashisid suvalisi korteripidusid ja seda rõdu ja pidu nähes tuli tal isu seda sama teha. Parkisime oma rattad ära, vaatasime, et koridori uks on lahti ja liikusime ülesse. Korteri ukse taga lasime kella ja kui nad ukse lahti tegid, siis esimese asjana nägime me seda Christianit, kellest ma huvitatud ei ole. Linnas, kus on üle miljoni inimese, sa valid suvalise korteripeo ja sealt vaatab sulle esimesena otsa inimene, keda sa üritad vältida. Palju õnne mulle! Kuna see pidu oli kellegi sünnipäev ja me tegime seda natukene liiga varajasel kellaajal, siis visati meid sujuvalt sealt välja..ja kui päris aus olla, siis me ei tahtnudki peale Christiani nägemist, sinna jääda. Vähemalt on meil siiani veel päris naljakas, kui me sellele järele mõtleme.

Bremenis oli aga täiega tore pidu, selline mõnus natukene vanakooli hõnguga hip hop pidu, nagu oleks vanale heale check one two'le sattunud, mida ma igatsen oi rsk kui palju. Aga kuna me alustasime pidutsemist umbes kella 7 paiku, siis kella 1-2 vahel oli selline vässu peal, et liikusime koju magama ära, kuigi oleks tahtnud veel tantsida ja nautida seda pidu, aga lihtsalt ei jaksanud.

Aa, ma tegelikult tahtsin siia eelmine nädal kirjutada Biffy Clyro kontserdist ka, aga kuidagi nii kiire nädal oli, uue mooduli algus ja kuidagi ei suutnud oma aega otstarbekalt planeerida ja siis oligi terve nädal tunne nagu peaks jooksma ja asjatama ja ikka ei saa asjad tehtud. Aga see selleks. 

1sel novembril käis Kopenhaagenis, täpsemini Christianias Biffy Clyro, keda ma olin küll korra varem laivis näinud, kui nad Helsingis Foo Fighterit soojendasid, aga tol hetkel nad ei sümpatiseerinud mulle eriti aga kontserdil nad kuidagi pugesid südamesse ja sel korral oli kontsert palju oodatum. Kui me sinna jõudsime, siis minu üllatuseks oli ukse taga järjekord, mis oli üllatalt pikk, arvestades, et taanlased ei ole väga rokirahvas minu arust. Aga veel üllatavam oli, et kui me olime uksest sisse saanud ja oma asjad garderoobi ära pannud ja õllegi ostnud, õnnestus meil vabalt jalutada lava ette ja valida endale koht, kus seista tahtsime. Hiljem kontserdi ajal läks seal küll natukene kitsaks, aga mitte üldse nii hullult, kui oleks arvanud. Kontsert oli aga ülimõnus. Vahetu, aus ja võimas. Esitlusele tulid enamik lemmiklugusid ja minu jaoks kõige ilusam hetk oli, kui Simon mängis akustiliselt Folding Stars lugu ja rahvas minu ümber seda võimsalt kaasa laulsid. Kuna see laul on tema emale kirjutatud peale ta surma, siis ta kunagi ütles, et ta ei suuda seda laivis mängida...korra Wembleyl mängisid igal juhul, aga ma ei osanud arvata, et mul õnnestub seda laivis kuulda..aga õnnestus ja see oli võimas! Kui kontsert läbi sai, siis nad loopisid medikaid ja trummipulki rahvasse ja lõpuks Simon viskas ka rätiku, millesse ta just end kuivatanud oli ja siis kaks tüüpi, kes olid kuskil minu vanused, läksid selle rätiku pärast kaklema...mõnusalt maadlesid selle üle seal maas. Ja siis natukene neist kaugemal vedeles Simoni medikas maas, mille ma ilusti endale lapsendasin :). Nad võiks nüüd tagasi tulla Kopenhaagenisse, eks eks! Tüübid peale live kirjutasid oma twitterisse, et "Holy balls Copenhagen! That was one of the greatest sweat fests we've ever been a part of. Thanks from the bottom of our very tired hearts.x" 

:)