Taani ilm on ikka täiesti üllatusi täis, nagu üks suur tujukas üllatusmuna...sel hetkel kui sa õue lähed võib päike paista ja kui sa punktist a oled punkti b jõudnud on lumetorm. Täpselt nii oli paar päeva tagasi, kui ma hakkasin ühikast Lundtoftevejle reisima, et veeta oma jõulud seal ja natukene neid aiata ka, kuna Steve on tööl ja Helen sõitis ka jõuludeks koju puhkama. Minnes teadsin, et õues on räige tuul ja on olnud lumetormi hoiatus, aga õues tundus olevat ainult massiivne tuul, mitte midagi ei viidanud lumele. Niisiis võtsin ette oma seni pikima rongisõidu Kopenhaagenis...16 peatust! Ja siis bussiga 15-20 minutit. Teel sai veel Emiliga räägitud ja ta väitis väga järjekindlalt, et neil Roskildes on snowstorm, with real snow! Näitas mulle skaibist seda, aga raske oli lund üles leida, tuul see eest oli küll korralik. Lõpuks kui ma juba bussis olin, vaatasin, et kurat hakkab siin ka lund sadama...ja selleks hetkeks kui ma olin kohal, oli juba arvestav lume moodi asi maas. Ja seda tuli muudkui juurde. Õhtul selleks hetkeks kui ma tahtsin minna Liisa juurde küpsiseid küpsetama oli ikka päris tormine...Pauline ütles, et ma võin autoga minna ja kui aus olla, siis täiega hirmus oli sõita...ma ei mäletanudki, millal oli viimane kord, kus ma reaalselt kartsin autoga sõita, sest nii kuradi libe on...23. detsember 2012 Kopenhaagenis oli igastahes hirmus. Ristmikul tõmbas autol külje mõnuga ette näiteks. Ja Kopenhaagenis on tordasti prioriteedid paigas, jalakäiad ja autod vaadaku ise kus tee on ja kuidas hakkama saavad, jalgratturitel on tee puhtaks tehtud. Aga jõudsin ilusti Liisa poole ja hakkasime küpsiseid kokkama. Kui siinkohal poliitiliselt korrektne olla, siis tema kokkas ja mina tegin pilte. Ja taustaks kuulasime Eesti kullafondi isamaaliste lauludega, mille Liisa isa talle jõulude puhuks saatis...

 ...ja tuleb tõdeda, et äärmiselt head küpsised tulid. Mõnusad krõbedad, nomnomnom. Küpsised valmis, trippisin tagasi Lundtoftele ja tuleb tõdeda, et vahepeal oli ilm võtnud uue pöörde. Vihma oli sadama hakkanud ja kogu see asi, mis enne oli lumi oli lögane plöga nüüd...õnneks sulas üpriski kiiresti. Järgmine hommik olid teed suhteliselt puhtad ja polnud ilm seda nägugi, et päev enne oli lumetorm olnud. Taani ilm on natukene muutlik, võiks öelda.



Aga nüüd üks hüpe edasi jõululaupäeva juurde. Hommik hakkas nunnult, kuna ma olin Lundtoftel siis kuulsin hommikul kuidas Eba küsis Paulinelt, kas Tuutu magab üleval ja kui vastus oli jaatav siis subi subi subi tuli trepist ülesse ja ma sain maailma kõige suurema kalli osaliseks. Vahel ikka nii igatsen selliseid väikesed asju, kus lapsed on lihtsalt nii nunnud ja teevad su päeva millegi sellisega. Päev möödus üpris kiiresti, koristades, kokates ja niisama olles. Lõpuks jõudsid kohale Pauline isa, isa naine ja ema ja Liisa. Ja aeg oli koogiks ja kohviks.

Eba.

Peale seda tuli jõuluvana, keda mängis sel aastal Liisa...õnneks on siin niimoodi, et paned kingikoti terassile ja siis koputab uksele ja paned ise jooksu.

Lapsed said see aasta ebanormaalselt palju kingitusi, nad ei viitsinud lõpus enam neid avadagi. Ja mis meie jaoks naljakas oli, siis täiskasvanud omavahel kingitus ei tee. Meie see aasta tegime Pauline vanematele ka, sellepärast, et Ellis ja Mogens tegid meile ka eelmine aasta ja siis ei osanud meie seda oodatagi...seega me see aasta olime nunnud ja tegime neile ka midagi :).

vanaema Anni, vanaisa Mogens ja tema naine Ellis

Ja tundus, et neile meeldis meie küpsisepurk. Mogens hiljem veel küsis, kas need kommid seal sees on Eestist. Loomulikult :).

Pauline, Liisa, Eba.

maailma parima jõulumagustoidu kirsi kaste...mmm!

paharättidega.

pätud.

jõulukuusk ja küünlad.

David.

meil oli joonistamisdraama...aga siis sai laps värvid ja rahu majas.

Kingitused käes ja avatud, siis oli hetkeline joonistasmisdraama meil, kus Eba läks täiega närvi ära, kui tal ei lubatud vesivärvidega joonistada...aga lõpuks sai preili siiski oma tahtmise. Meie Ebaga joonistasime ja teised tegid selle ajaga õhtusöögi valmis.
Natukene liiga palju liiga maitsvat sööki või on kõht liiga väike? Peaks ekstra jõuluks endale suurema kõhu muretsema, või siis vähemalt tagavara osaga.
Mingi hetk õhtusöögi ajal hakkas mul nii kohatu, kui mõtlesin, et Pauline isa istub oma eksnaise ja praeguse naise vahel. Mul oleks vähemalt natukene kohatu...aga ilmselt nad on seda nii palju teinud, et neil enam ei ole...ja nende vahel pole juba aastaid mitte midagi.
Peale õhtusööki sai maitsvat jõulumagustoitu ja ebaausalt leidis sel aastal mandli jälle Pauline ja mandlikink jäi temale endale. Eelmine aasta juhtus täpselt sama jama.
Siis tsillisime veits veel ja lõpuks läksid lapsed magama ja Pauline viis oma vanemad ära ja peale mõnda aega tsillimist, koristasime veits...Liisa lasi mind kummipüstoliga silma ja lõpuks viisin Liisa autoga koju ja tulin ise sinna tagasi, kuna ma ei viitsinud õhtul koju trippima hakkama...jama kui nii kuradi kaugel elad...ja ümber istumisega koju pead sõitma. Aga äärmiselt nunnud jõulud olid :).

Käid koolis, kõik on tavaline...uued inimesed sinu ümber on muutunud igapäevasteks ja panevad naeratama, sest sa juba tead neid ja sa tunned end nende keskel hästi ja on olukordi, mida meenutada. Aga kuna üle saja uue näo on su ümber olnud nelja kuu jooksul, siis on jätkuvalt neid olukordi, kus sa ei tea inimese nime ja nägugi ei pruugi päris tuttav olla. Ja siis otseloomulikult on neid, kes jäävad rohkem meelde ja kellega suhtled rohkem...ja siis vahel juhtub ka, et on keegi, kellega tahaksid suhelda, natukene oledki suhelnud, aga siis on tekkinud mingi loll häbelikkuse blokk ette ja niimoodi järjest leiadki põhjuseid, miks sa ei julge suhelda. Lollus eksole? Kohutavalt suur lollus mu arust.
Aga kuidas saab ära varastada sinu hingerahu ja muuta sind ärevaks inimene, keda sa vaevu tunned? Jah, te olete suhelnud natukene ja ta näeb välja nagu sinu lemmikmees ja Ryan Gosling oleks lapse saanud. Näeme mitu korda nädalas vähemalt ja vahetame selliseid veidraid piiluvaid pilke. Kogemata? Kogemata võib juhtuda see kord, aga niimoodi korduvalt, igapäevaselt kui näeme? Tahtlikult? Aga miks siis ainult niimoodi salaja skännides? Palju küsimusi ja dilemmasid. Tahaks midagi kreisit ja mugavustsoonist väljapoole ulatuvat teha ja näha, mis sellest kõigest edasi saab, aga ma olen vist natukene liiga häbelik ja arg ja piisavalt head ideed ka ei ole. Vot nii.

Aga muidu sai täna üks neljandik koolis läbi. Ma arvan, et ma olen nende nelja kuude jooksul õppinud kordades rohkem, kui EBSis aastate jooksul, kuigi ma ei ütle, et EBSist mingit kasu ei olnud, oli loomulikult. Täna esitleti viimaseid projekte ja neist, mida internetist leida õnnestus meeldis mulle kõige rohkem üks ja selle leiate kui klikite SIIIIIA! Oli ka ekstra koledaid asju, aga ma ei viitsi hetkel neid ülesse otsida ja teid nendega kostitada...aga ütleme, et nii mõnegi puhul mõtlesin, et ka mina oskaks paremini kodeerida. Ja siis on üks lehekülg, mis doesn't make any sense at all...seda näete SIIIT!
Mulle meie projekt algselt eriti ei meeldinud, aga kui ma nägin teiste omi, siis meie oma polnud üldse nii hull...aga kuna Sarah suutis koodi kuidagi fucked up'ida, siis seda hetkel teile näidata ei saa.

Niisiis, kooliga selleks aastaks ühel pool ja ootan jõule natukene. Istun ühikas, sest mul polnud tuju õue minna...ja siin on täna nii kuradima naljakas, sest enamik inimesi on ilmselt läinud ära koju ja siis selline kahtlane vaikus ja rahu. Õnneks ei pea ma jõule siin veetma vaid olen oodatud oma Taani pere juurde. Naljakas on, et ma igatsen neid hetkel nii kuradi palju. Tahaks, et Eba ja David jookseks mind pikali ja kallistaks ja oleks tüütud ja kiusaks ja värki. Varsti :). Natukene on päris kodu igatsus ka. Kas see kõik käibki asja juurde siis kui kõik su ümber koju lähevad ja sellest lakkamatult räägivad? Igastahes tahaks natukene koju ja natukene tahaks Taanis olla..segased tunded...saan hakkama.

Aga vahvaid jõulupühi teile ja olge toredad! ;)

Võtan hoogu juba mõnda aega, et siia lõpuks kirjutada. Sain Liisalt ka juba pahandada, et ma oma nohiku lugu bloggis ei jaganudki, parandan siis selle vea nüüd lõpuks ära.

Niisiis. Oli üks reede, nii umbes täpselt üks reede tagasi. Mul oli suuremat sorti tahtmine minna koolibaari ja Liisa ühines minuga. Plaaniks oli teha õlu, kaks. Aga teadupärast see plaan ei toimi peaaegu mitte kunagi. Istusime ja vaatasime juba selleks hetkeks täiesti sodisid inimesi ja mõtlesime, et kurat seal me küll kaua ei viitsi olla. Pealegi minu silmarõõmu ka seal ei olnud enam. Istusime ja järsku vaatan, et seal istuvad kaks nohikut, täpselt nagu mingist Ameerika kooli komöödiast välja astunud. Naersime neid alguses niisama, aga siis mingi hetk mõtles minu geniaalne pea, et kuule anname neile ära minnes niisama nalja pärast oma numbrid, et vaatame, kas nad helistavad või sms'ivad. Aga siis läks aeg edasi ja õlut rohkem kui algselt plaanitud ja siis läbi facebook'i kommentaaride tuli selline asi hoopis, et mina kirjutasin Liisale "Would you kiss a nerd?" ta vastu "if you kiss him, i'll buy you a beer" ja mingil põhjusel teatasin mina "challange accepted". Peale mida me ei saanud ju enam sealt ära minna, sest kuidagi oli vaja oma ülesanne ära teha. Alustuseks üritasin nohikuga sõbraks saada, istusin talle kõrvale ja uurisin, mis ta nimi on ja mida õpib jne. Ütles, et on Martin, Leedust ja õpib, üllatus-üllatus, comupter sciencit. Lõpuks tantsisin ka temaga natukene, aga no nii kuradi naljakas oli...Liisa siis ütles talle, et "she is just super shy!" :D...Mingi hetk kukkus ta natukene Liisale otsa, nii et Liisa oma õlle tõttu märjaks sai ja selle peale automaatselt oma õlle vennale pähe kallas. Ja kui baarist baarman tuli teatas pailapse näoga "det var ikke mig!"(see polnud mina!)...ja siis seletas, kuidas tema jah kallas talle õlle pähe, aga see pole tema süü, et õlu põradnal on. Baarman lubas õlle ära koristada ja ütles, et muidu tuleks sellest jama, aga kuna tegu on Liisaga siis pole midagi. Hehee. Aga tagasi nohiku juurde. Lõpuks kui mul õnnestus ta ära suudelda, siis Liisa vana loll ei näinud, seega ma pidin seda kaks korda veel tegema enne, kui ta selle ära nägi. Hiljem ma ei tea, miks ma talle oma numbri andsin ja siis olen ma huvitavas inglise keeles huvitavaid sõnumeid saanud, nagu näiteks...

"hej. why you bet on me last friday night on friday bar kea?" mille peale ma küsisin, et "where do u get that information?" ja siis tuli maailma parimas inglise keeles vastus, mitu korda kohe lugesin enne kui aru sain..."i was't sure but i realize , i thought if it is true  or false, just text u than  i will see what is your answer , i was right" ja sellele järgnes hiljem veel "so why you bet on my? their were a lot of boys, why me?" Nojah siis.

Igavast Fredags Bar'ist sai päris huvitav õhtu. 

Kopenhaagenisse on talv jõudnud...selline lumega ja puha. Ja lume all mõtlen ma päris lund...sellist valget ja mõnusat. Aga kuna taanlased vist ei ole väga sina peal sellise ilmastiku oluga, siis on kõnniteid keeruline leida kohati ja saab korralikult sumada...olen päris õnnelik oma saapa ostu üle Oslost, sest sel aastal tõesti ilma saabaste ja talvejopeta vist hakkama ei saaks. Natukene nõme kogu asja juures on, et õues ei ole tegelikult külm ja siis see lumi maapinnale jõudes on kohati selline vesine plöga ja see on rõve. Aga tegelikult mulle meeldib, isegi kui hommikul kooli tulles oli tunne, et tuul puhub su minema ja lumi oli konstantselt näos...parem kui vihm ja tuul siiski. Aga aitab ilmast.

Biffy Clyrol on järgmise aasta alguses plaat välja tulemas ja see lugu pärineb uuelt plaadilt...ja peale seda kui Hando seda laupäeval facebookis jagas, on ta mul vaikselt repiidi peal mänginud. Lihtsalt nii ilus on! Lisaks tekitab see laul minus mingeid naljakaid, vast isegi natukene vastakaid tundeid. Selline kerge jõulutunde moodi tunne on, kus tahaks olla koos inimestega, kes sulle kallid on...mitte kellegi peale asjatult häält tõsta...mitte närvi minna...leppida ära inimestega, kellega on kuskil miski valesti läinud...öelda "anna andeks" ja minna uude aastasse ilma nende pahade tunneteta. Ja mis siis kui maailm lõppebki järgmine nädal? Ma küll ise-enesest ei usu seda, sest me oleme ikka väga palju maailmalõppe üle elanud juba...eriti tihedalt viimastel aastatel. Aga ma usun, et inimestega rahu sõlmimine on hea mõte ja seda ei saa sa ju kahetseda hiljem?

Ja pluspunktid mulle ja Liisale, meil on jõulukingitused oma Taani perele olemas ja jõuludeni on veel tsipa aegagi. Ja kui päris aus olla nüüd, siis ma ootan jõule...ma ei mäleta, et sellist ärevust viimase 10 aasta jooksul olnud oleks...

Elukunst on üks siiras filmikene Eesti hip-hopist, tänavakunstist, tattoveerimisest...ja ma arvan, et kui üks neist teemadest sulle huvi pakub, siis kliki lingile ja veeda need 20 ja natukene peale minutit ja ma arvan, et see on time well spent ;).

Nüüd aga tagasi PHP lainele...

:).