sommmer!

Uut värsket soundi Paul Ojalt..eriti awesome mu arust! Ainult lühikeseks jääb tsipa...ja võib-olla natukene Dj Shadow'i moodi, aga kuradi mõnus.  Chicks dig scars - Paul Oja

Muidu aga on tervet Taanit vallanud üleriigiline puhkuse periood vist...kõigil on puhkus...massiliselt. Ilmad on äärmiselt ilusad ka muidugi...randa minnes on keeruline parkimiskohta leida ja kõik kohad on rahulikult tsillivaid kohalike täis. Ei teagi, kas tsill või mitte. Huvitav igaljuhul. Ja kui sa tahad mingit töö asja teha, siis juulis ära üritagi, kõik on puhkusel :D..
Ilmast tingituna on endal ka selline puhkuse vaib peal...midagi ei viitsi teha, rannas või aias lebos olemine on lemmik tegevus. Ja selle lemmiktegevuse tihe harrastamine on isegi minule mingisuguse jume suutnud tekitada ja pähvkade randid, yay!


Muidu, 24 päeva on ainult jäänud veel koolini. 


Ja 19 päeva pean hommikul vara ärkama siin. 


cheers!

Naljakas, et kui mingi asi hakkab otsa saama, siis sa hakkad alles seda hindama, või noh teate küll. Igastahes käisin täna Paulinega linnas lõunal ja siis näitas oma töökohas ka ringi. Rääkisime niisama elust, olust ja tulevikust. Ja tuli jutuks, et uus Nørreport saab valmis aastal 2015 ja metroo 2018..ja ma naljatasin, et mina selleks ajaks olen ammu Taanist ära kolinud. Ja Pauline teatas "no, no...you gonna stay in Denmark! You find some handsome Danish guy and you guys live in a nice apartment in Christianshavn and we still see you around!" :D
Ausalt öeldes ei oleks selline tulevik üldse paha. Christianshavn on nii äge ja tsill linnaosa. Natukene siis google kopi/paste ka sellest.


For much of the 20th century a working-class neighbourhood, Christianshavn developed a bohemian reputation in the 1970s and it is now a fashionable, diverse and lively part of the city with its own distinctive personality, with residents tending to see themselves first as Christianshavners and then as Copenhageners.^[1] Businessmen, students, artists, hippies and traditional families with children live side-by-side.

Not bad, eh?

17 päeva pärast tuleb Etu, jei!

Täna suutsin ma oma host-mom'ile natukene nalja teha hommikul. Nimelt tema küpsetas kukleid ja ma passisin niisama aknast välja. Hullult huvitav taevas oli, selline hästi tume ja siis kuskilt kiirgas päike natukene. Aga siis miskipärast tabas mu pilku naabri maja ees oleval kivil istuv sisalik? Ma arvan, et selle kohta võib sisalik öelda, kuigi suure tõenäosusega Eestis selline sulle vastu juba ei jaluta. Igastahes olin ma kergelt freaked out! Illustreeriv pilt asjaosalisest kohe siin all. 

Suurest ehmatusest ütlesin Paulinele, et "omg, come and see that!" Mille peale ta siis tuli ja naerma hakkas ja küsis "so do you think, we have such things in Denmark?"  "I thought no?" "yep, we don't...it's just a toy."  "but it moved" "no it didn't...it's Johns toy, he had it out there last year as well.." 
Lõpuks õues veendusin, et asi on tõepoolest mänguasi. Aga vastik ikkagist. 
Siis õhtul peale õhtusööki olin köögis, panin nõusid nõudepesumasinasse ja Pauline läks õue prügi välja viima. Järgmine hetk lendas see sama sisalik mulle vastu jalgu. Pauline nimelt arvas, et hullult äge oleks mind ehmatada, sai sellega hakkama. Mina muidugi kiljusin ja viskasin selle peletise õue tagasi nagu eriline tibi sabast kahe sõrmega kinni hoides. 

tsa!


ps! Koolini jäänud ainult  32 päeva ;)!

Selle postituse juurde tuleks see lugu mängima panna, või noh, minul ta mängib hetkel juba ma ei tea mitmendat ringi repiidi peal. 


Tahaks jalutada mööda kruusast koduteed...seal maal, kus ma lapsena jooksin. Kõigest 1223km mu hetke asukohast. Tahaks jalutada koeraga, teha värsketest rabarbaritest kisselli ja süüa seda kohupiimaga. Siis loeks eesti keelseid raamatuid, mängiks kassidega. Läheks ostaks lipp-lapist riiet ja õmbleks endale midagi vahvat. Otsiks ülesse oma vanad joonistused ja paberid ja asjad, joonistaks ja teeks. Teeks kõiki neid asju, mida kodus tavaliselt teha saab aga siin pole kas vahendeid või noh see ei oleks õige. 


Naljakas on see, et ma just eile ütlesin Margitile, et ei ole mul mingit koduigatsust, mulle nii meeldib siin. Meeldibki ja siin on hea ja tore ja kodune...aga täna tuli see maale mineku isu. Varem on olnud küll, et igatsen mingit pidu, sõpru vms...aga kodu kui niisugust igatsen esimest korda. Veider on. Aga saan hakkama.


Etu tuleb kahekümne kahe päeva pärast külla, excited!

Selleks minna, et tagasi tulles tunda kui hea on tagasi olla? Ma usun küll. Täna tulin Liisa juurest tagasi koju, ja tundub, et väikesed paharätid igatsesid mind. Kui nad avastasid, et ma olen kodus, siis mõlemal tuli selline naeratus näole ja kallistasid mu pooleks sisuliselt. Nii nunnu lihtsalt. 

Ainult 37 päeva veel...

happy-go-lucky

Elu on selline Ameerika mäed, et kord ülesse, kord alla...teate küll, eks? Ja minu kõige tobedam asi sellega on, et kui asjad lähevad kõik liiga hästi, siis ma hakkan vaikselt ootama, et noh millal siis allamäge jälle lähme. Rumalus, ma tean. Püüan edaspidi rohkem hetke nautida.

Aga muidu uudiseid ka. Minu elukoha esialgne probleem on lahendatud. Sain ühikasse toa! Käisime seda eile Liisaga vaatamas ka, väljastpoolt küll aint. Natukene kaugel on...kooli on 2 tsooni, linna 3, rattaga sõidab mingi 30 mintsa umbes. Aga tuba on eraldi, plus omaette vannituba+wc ja ma arvan, et see on alustuseks väga hea, sest raha ka väga palju ei küsita, eriti kui üürihindadega võrrelda. Halb külg on asjal, et saan sinna alles esimesest septembrist, seega ma nii 10 päeva olen kodutu vahepeal. Pauline arvas, et küll mõtleme midagi välja, et saan siin olla...aga Liisa arvas, et saan tema pool ka peatuda, mis oleks eriti mycke pro, sest ta elab mu koolist 5 mintsa jalutuskäigu kaugusel. Vaatame, mis saab :).

Nüüd on veel vaja leida töö ja lets live this crazy Københavns student life!

Muidu, august 7 kuni 14 tuleb Ethel külla! Ütles, et kui nädalaga meeldima hakkab ja väheks jääb, siis tuleb kunagi veel. Ehee.


I never thought I could want someone so much
'cause now you're not here and I'm knee deep in
that old fear.

God morgen! Juuli. 2012. Kuhu see juuni kadus? Hommikul lasteaias rääkisin ühe kasvatajaga ja ta küsis, et kaua ma veel selle pere juures olen ja kui ma ütlesin, et poole augustini, siis ta oli väga üllatunud, et kuhu see aasta kadunud on. Just täpselt. Kuhu?

Positiivne on, et mingit sorti suvi on vist lõpuks Kopenhaagenisse jõudnud. Õues on reaalselt soe. Ja seda isegi õhtuti ja vihmaga. Teeme nii, et nii jääbki!

Muidu aga mõne sõnaga sellest, kuidas 29 juuni ja reede otsustas täiesti 13 ja reede olla. Nimelt suri auto ära. Hommikul oli kõik hästi, käisime veel Liisaga Lyngbys shoppamas ja Ikeas ja söömas ja kui ma koju tulles nettost läbi läksin, siis ta enam käima ei läinudki. Võtsin siis toidukoti, ühe neljast, ja jalutasin koju. Enne helistasin Paulinele ka, et selline asi juhtus ja siis oli selline tõsine jooksmine ja hullumaja lahti. Lõpuks kutsusime autoabi ja loodan, et saame täna õhtuks auto tagasi. Suurt viga tal olla ei tohiks, starteril mingi asi, vähemalt on selline minu ja Liisa luksepa diagnoos.

Hommikul kui Davidiga bussiga lasteaeda läksime siis kutt istus ja vaatas aknast välja ja kõik oli "so beautiful!" Parim lause oli "What a beautiful country I live in!" Dude on siiski 4.

Ja siis nädalavahetusel veendusin, kui tihe on üüripettuste võrk. Meeletu! Nimelt iga teine vastus oli, kus korterit vaatama minna ei saanud, sest üürile andja ei olnud Taanis koha peal, aga pere advokaat võib paberid korda ajada ja siis allkirjastame ja ma kannan raha ja tema saadab postiga võtmed. Ma võin blond olla, aga nii blond ma ka ei ole. Otsime edasi. Eelistatud kant oleks jätkuvalt Nørrebro või siis Frederiksberg.

Ahjaa, ja lõpuks peale 28 päeva, sain koolist kirja ka vastu, et minu student contract on ilusti kohale jõudnud ja nende asjadega on korras. Ma ikka nii väga ootan juba kooli. 48 päeva veel.