page 193.

we live in a generation of 

not being in love

and not being together, 

but we sure make it feel

like we're together

because we're scared 

to see each other

with somebody else...

Drakel on kuldsed sõnad, eks? 

page 177.

Üks asi, mille osas ma Jaagup Kreemi kadestan on tema oskus eesti keeles rääkida asjadest, millest ma oskan rääkida aint inglise keeles, sest nii on mu jaoks kuidagi lihtsam. Ja vanasti tuli tal see päris hästi koos muusikaga välja ka - jah, ma kukkusin veits tagasi Terminaatori auku, ehk siis esimesed plaadid on päris palju viimastel päevadel mängida ketranud ja jätkuvalt olen veendumusel, et seal on väga häid lugusid. Aga las see Termikas jääda..lihtsalt olen kade Jaagup Kreemi peale veits.

Aga muidu, veits selline tühi tunne on. Noh, et kool on läbi, paberi järgi olen multimeedia disainer ja nii ongi, sinna Lygten 16 hoonesse otseselt enam asja ei ole ja kui päris aus olla, siis väga väga veider tunne on selles osas. Nende kahe aasta jooksul sai seal palju aega veedetud ja on nii meeldivaid kui mitte nii meeldivaid mälestusi. Tutvutud uute inimestega, kellest nii mõnegagi kindlasti kontakt alles jääb, ja muidugi ka sellistega, keda ilmselt mitte kunagi enam ei näe ja ilmselt ei tunne puudust ka. 

Aga mõne sõnaga siis eelmisest nädalast, sest see oli natukene kreisi ja kui see lõpuks läbi sai, siis ma olin kuradi väsinud. Algas esmaspäevaga, mis oli üpriski rahulik, kui välja arvata, et pidime oma presentatsiooni järgmiseks hommikuks üle käima ja lugema report'i, plus ma tahtsin ka taani keele eksamiks asjad üle vaadata...aga lõpuks käisin Liisaga shoppamas - jep, mul oli lõpetamiseks kingi vaja, plus ma lootsin, et ma saan Vilas ühe kleidi väiksema suuruse vastu vahetada, sest kodus uuesti proovides see s suurus oli ikka tiba suur.. aga tumesinist polnud mitte kuskil xs suuruses, teisi värve oli aint :(. Vähemalt sain sobivad kingad esimesest poest, esimesed, mida jalga proovisin! Lõpuks sain ikkagist Paulaga kokku ja harjutasime oma kõnet veits. Nimelt kuna me tegime projekti kahekesi, siis eksam pidi nägema välja järgmiselt - koos 15 minutit presenteerime oma projekti - implemendations, nagu me otsustasime... selle 15 minuti sisse mahtus õppejõudude teretamine ja arvuti üles seadmine ka. Peale seda pidi üks meist jääma 25 minutiks küsimustele vastama ja teine ootama, siis 10 minutit on õpetajatel aega hinnet otsustada ja siis on teisel 25 minutit küsimustele vastamiseks ja 10 minutit hinde panemiseks. Meie presentatsioon oli nibin-nabin 15 minutit, kui me hästi aeglaselt rääkisime ja midagi ära ei unustanud, õnneks oli meil plaan B, millest rääkida, kui nad väga näpuga aega taga ajama hakkavad. Niisiis olime teisipäeva hommikuks valmis, leppisime kokku, mis värvi riided me selga paneme ja et saame koolis kokku 9.30, et saaks korra veel läbi harjutada ja ühtlasi üksteiselt reporti kohta küsimusi esitada, kui leiame midagi naljakat sealt. 

Teisipäeva hommik, kõik valmis, koolis - ostsin kohvi ja lugesin veel viimaseid asju üle, kui Paula käis rääkis Dejaniga juttu. Veits hiljem tuleb ta tagasi chill out'i ja teatab "Hey Kristel, you know that Keld (the examinator) isn't here and they can't get on hold with him and censor is really pissed off." WAIT? WHAT? Ja jeps, nii oligi. Hetk hiljem seisis uksel silt, et meie eksam on edasi lükatud, sest eksaminaator ei ilmunud kohale. 

Irooniline oli, et me just päev enne arutasime, et kui tobe oleks reedel eksamit teha ja tundsime kergelt kaasa neile õnnetuile, kellel eksam reedel. Joke was on us, ilmselt. Ja, mis kõige parem - me küsisime lõpu-dinneri ajal Brennanilt, et miks Keld kohale ei tulnud ja Brennan ütles, et ta lihtsalt unustas ära või ajas kuupäeva ja päeva sassi.. et me võime süüdistada nii teda, kui ka teisalt kooli, kes olevat tüübile korraliku pinge peale pannud viimasel ajal. Nõme case, aga elasime üle. 

Teisipäeva õhtul oli mul aga taani keele kirjalik eksam, üllatavalt normaalsed teemad sain kirjade kirjutamiseks, või noh mitte normaalsed, aga teemad, mille osas ma oskasin midagi vähemalt kirjutada. Ja sain eksamist läbi ka, woop woop! 

Kolmapäev möödus taani keele suuliseks eksamiks valmistudes, sest seal on vaja 3 raamatut ja 2 teemat ja mul oli puudu üks teema ja kaks raamatut lugemata. Teema ette valmistamine oli tunduvalt lihtsam kui kahe suhteliselt idiootse raamatu läbi lugemine, aga sain mõlemaga hakkama, jubbiii!
Neljapäev möödus vaikselt suuliseks taani keeleks korrates, eksam oli mul 18.40 alles. Veits enne eksamit tuli Frederik siia ja jäi enda eksamiks kordama seniks, kuni ma käisin eksamil, millest ma läbi sain! ja poes. Eksamist nii palju, et suuline eksam, kus hinnatakse sinu keele oskust, mida sa ikka veel väga ei tunne oskavat, on üks kuradi pingeline case. Ja sain justnimelt ühe neist raamatutest, mida ma ei tahtnud saada... aga mitte seda kõige hullemat. Õnneks oli eksamineerja sama meelt, et see oli üks twisted raamat, millest oli keeruline aru saada. Ja teiseks teemaks saime võrdõiguslikkus, mis on niisama eesti keeleski keeruline teema. Aga vaatamata sellele sai tehtud, lõpuks on neljas moodul, mida sai võetud rohkem kui korra - tehtud! Mis muidugi ei tähenda, et ma tunneks, et ma hetkel taani keelt üldse oskaks - aga kuna mul hetkel pole mitte midagi tarka oma eluga teha, siis vb peaks omal käel oma sõnavara laiendama ja rääkima hakkama ja jep ma tean, et see on mu peas kinni, et ma ei oska.
Reede hommik oli veits hectic, sest Caroline ja Martin ärkasid ka kell 7 nagu meiegi, mis tähendas, et kõik tahtsid suht samal ajal vannituppa ja kööki.. toimis poliitika, et kes ees, see mees. Lõpuks jõudsid kõik, kuhu vaja oli - tööle, praktikale, eksamitele.
Kuna meil korra see eksam juba ära oli jäänud, siis oli tunne nagu oleks kaks korda seda juba teinud ja kerge närv oli sel korral sees. Esiteks jäi eksam veits hiljaks jälle.. ja terve meie esitluse ajal oli tunne, et sensorit abosluutselt ei huvita meie projekt, ta sisuliselt ei tõstnud oma nina arvuti ekraaniltki. Ja meie esitlus oli natukene lühem ka kui 15 minutit, aga neil oli sellest suva, alustasid kohe küsimuste esitamisega, mis tähendas, et ma ootasin 25 minutit ruumist väljas ja Paula vastas küsimustele. Elu pikimad 25 minutit sisuliselt. Ja peale seda oleks teoorias pidanud Paula ootama 10 minutit ja siis oleks oma hinde teada saanud, aga nad otsustasid, et ma vastan ka küsimustele kõigepealt ära ja siis ütlevad ühiselt hinde..ehk siis tulid Paula elu pikimad 25 minutit, millele järgnesid koos ka päris pikad 10 minutit. Aga kui muidu oli terve kaitsmise vältel tunne, et neile meie projekt ikkagist väga ei meeldi, siis tagasiside oli ülihea ja hindeks saime 10, mis on vähe tuntumas hindamissüsteemis võrdeline B'ga. Ühtlasi arvasid nad, et meie projektist võiks saada päris asi ja nemad oleks kindlasti huvitatud meie ajakirja lugemisest, kui me seda tegema hakkaks. Ja noh, kui meil on aega ja sellest isegi asja ei saa, siis saab vähemalt kogemusi, võib-olla laiendab oma networki ja on cv'sse lisada midagi - seega mõtleme selle peale, kui suvi läbi on :) ja meil on ilmselgelt vaja väikest puhkust kogu sellest projektist.
Reede jätkus edasi selles vaimus, et tulin koju, siis tuli Frederik oma eksamilt, käisime poes, lebotasime veits ja siis hakkasime sättima minu lõpetamisele. Graduating ceremony hakkas juba kell 17, ehk siis polnudki enam, kes teab palju aega järele jäänud. Olin endale ostnud lõpetamiseks kleidi, mis aga üldse selga ei sobinud ja lõpuks lõpetasin oma 79 kroonises H&M'i kleidis ja tundsin end tunduvalt paremini kui lõpetamiseks ostetud kleidis.
Lõpuaktus ise oli päris mõttetu.. esiteks need kõned, mis peeti.. esimene oli veel enam-vähem okei, aga teine oli lausa piinlik. Üks meie õppejõud, kes juba loengus oli üpriski piinlik kuulata, pidas kõnet ja sealt leidus selliseid "naljakaid pärleid", et ikka piinlik hakkas kohe. A'la kuidas ta poeg õpib keemiat ja see on ikka äärmiselt loll valik, et meie eriala on palju palju parem. Samas see sama õppejõud ütles loengus, et ta on õnnelik, et ta ema ära suri, sest ta ei sallinud teda. Ei tundu väga selline inimene, kellega lähisuhtes olla tahaks. Õnneks sai see suht ruttu läbi ja saime oma tunnistused ja siis sai juba minna ja tsillida ja kella 19 paiku hakkas graduation dinner, mis oli ilmselgelt ülehinnatud koolikohviku toit.. aga meeldiv oli oma kursusega veel viimast korda koos süüa ja lõpuks loeb siiski mõte või nii. Dinneri ajal istus mu kõrval Brennan, kes on ikka nii äge õppejõud.. ja tuli välja, et samasugune magusasõltlane nagu mina... naersime, et kui kodus mitte midagi head ei leidu, siis tuleb üle vaadata ka kõik küpsetamiseks/kookide kaunistamiseks mõeldud asjad... it will do, it will do :).
Dinnerile järgnes pidu Friday Baris, mis oli suhteliselt igav..rahvast oli, aga muusika oli täiesti mõttetu, seega me väga kaua seal ei olnud ka. Aga kool on lõpetatud ja veider tunne on, et mis nüüd?
Aga kuna ma olen seda bloggi sissekannet umbes kolm aastat kirjutanud, siis võin siin etteruttavalt ära mainida, et sain täna hommikul meili, et olen vastu võetud Design and Business erialale, spetsialiseerumisega Sustainable Communication! Seega jätkuvalt üliõpilane, jätkuvalt üliõpilane.

Mikkel-ma-Frederik, ehk siis oma kahe normal-guy'ga.

Laupäev möödus lapsi hoides, nimelt Liisa ja mina käisime Lundtoftel Evat ja Davidit hoidmas. Polnud neid mingi neli kuud vms näinud - nad on NII suureks kasvanud! Ja Eval pole mute või pause või stop nuppu, jutustab non-stop :D. "Vi plejer.." oli põhiline lause algus neiul. Plus nad veits valetasid ka meile, kui me küsisime, et mis kell nad tavaliselt magama lähevad, siis nad väitsid, et vahel kell 9 vahel kell 8.. Pauline hommikul ütles, et nad lähevad alati voodisse kell 8 :D. Aga noh, vähemalt siis magasid ehk tsipa kauem hommikul. Hommikusöögi ajal unustas Steve oma tee kööki ja ütles "shit" ja läks sellele järele. Eva selle peale "Mommy, why daddy said shit?" "you have to ask it from him" Steve tuli tagasi ja David teatas kohe Evale, et "now you can ask daddy." "Daddy, why did you say shit?" "I didn't, i said damn" "no, you said shit!" "that's a really naughty word, I shouldn't have said that." Ja siis teatas David "But you know, what is the naughtiest word someone can say?" Kõik jäid vaikseks, et no, mis sealt siis nüüd tuleb..teame küll lapsi ju. "It's fired, never say anyone that they are fired!" Well, he has a point, no? :D
Selline oli siis see suhteliselt teguderohke nädal... millele järgnes suht lebotamine, aga see oli auga välja teenitud lebotamine vähemalt.

Aga lõpetan selleks korraks, varsti jälle :).

cheers!