when connections are real, they simply never die. they can be buried, or ignored or walked away from, but never broken. if you're deeply resonated with another person or place, the connection remains despite any distance, time, situation, lack of presence, or circumstance. if you're doubtful then just try it. go and revisit a person or place and see if there's any sense at all of the space between now and then. if it was truly real, you'll be instantly swept back into the moment it was before it left - during the same year and place with the same wonder and hope, comfort and heartbeat. Real connections live on forever. /Victoria Erickson/

page 33.

My mom never told me that short skirt is not always enough to get guys attention.

Tegelikult see ju algselt üldiselt toimib - pikad jalad ja asking for it seelik. Aga lõpuks, et see inimene ka su kõrvale jääks, selleks on vaja seda x keemiat omavahel ja kui me nüüd aus oleme, siis ka see ei aita, vist.. sest noh lõpuks on ikka mingi asi puudu ja tont seda teab, mis see miski siis on. 

Võtame näiteks, et sul on üks inimene oma elus. Te pole kunagi normaalsed sõbrad olnud, normaalsed selles mõttes, et te olete alati mingite lisadega olnud ja see ei olegi ju imelik, kui see kõik saab alguse seksist ja plaanimatult saavad teist sõbrad, kellest omakorda saavad parimad sõbrad. Isegi kõige parema tahtmise juures ei saa sa siis öelda, et sulle see inimene korda ei lähe ja kui sul läheb hästi, siis lähed sina talle ka korda ja kui eriti hästi läheb, siis teil on üksteise vastu samasugused tunded. Selles mõttes, et see on tavaline, et ühel poolel tekivad tunded nii või naa.. seda on ju kohe alguses ette näha, lihtsalt ise mõtled, et mina ju see ei ole, ma oskan asja kontrollida. Oskadki, kuni enam ei oska ja siis oled sa omadega sees ja midagi pole enam teha ka. Finito. 

Võib-olla on see ka normaalne, et teil mõlemal on samad tunded üksteise vastu.. või, et üldse ei tekigi tundeid.. minu võibolla kitsarinnalises maailmas tundub, et kõige suurem tõenäosus on sellel esimesel variandil. Ehk siis ühel poolel tekivad tunded.

Normaalses olukorras, kui su tunnetele ei vastata, lõpetad sa selle inimesega suhtlemise - sest noh, mida kuradit sa ikka piinad end ja hoiad end tagasi edasi liikumisest. Aga vaata see ei ole variant, sest see inimene on su üks parimaid sõpru - ja sa ei suuda ette kujutadagi, et teda üks hetk su kõrval ei ole.

Kujundlikult rääkides oleks selle koha peal auk, kus tema oli ja isegi kui keegi mingi hetk selle augu natukene täidab, siis päriselt ei tee seda ju keegi mitte kunagi. Sa püüad siis olukorraga kuidagi hakkama saada, sest vaatamata sellele, et ta käitub nagu te oleks paar ja vähemalt korra nädalas sind näha tahab ja üle päeva helistab ja muidu sulle kirjutab pidevalt - väidab ta ka, et tal pole su vastu romantilisi tundeid, mis omakorda üldsegi ei tähenda, et tal poleks su vastu tundeid. Selle kuradi jamaga ajab ta su pea jumala sassi. Sa oled korduvalt ta pärast nutnud ja temaga tülli läinud, aga iga kord ära leppinud ja omavahel asjad selgeks rääkinud. Ja ring hakkab samast punktist. Ja sinu peas keerleb ikka ja jälle küsimus - mis kurat see asi on, mis tema arust puudu on? Aga kuna sa kardad ta vastust, siis sa ei küsi ka - sest parem on ju end piinata. Teine küsimus, mis su peas keerleb on - mis kuradi vahe on sõbra ja romantilistel tunnetel. Noh sa saad ju tegelikuses aru, mis seal see vahe on.. aga sa ei suuda sellest siiski täpselt aru saada. 

Selle koha peale pean ma kopi/pastema lõigu ühest vestlusest oma sõbraga, kes seletas maailma kõige paremini ära nende kahe vahe, mis kõlab siis sedasi: "Mul on väga paljude inimeste vastu feelinguid, sõprade just. Ma ei taha, et nendega midagi halba juhtuks ja ma olen nõus tihti ennast ohverdama nende heaolu nimel, mis pole alati ka õige, aga raskel ajal toetamine nö enda huvisid tagaplaanile pannes. Ja ma tahan, et inimesel oleks parim elu ja teen mõnes mõttes endast kõik võimaliku, et see ka nii oleks, ennast unustamata sealjuures. Et see inimene on mu jaoks ääretult kallis, võiks öelda, et ma mõnda lausa armastan nagu siiralt ja sügavuti, aga kui sõpra. Piltlikult hüppaks ka kuuli ette, kui vaja. Sõidaks 3 tundi autoga töönädala sees, et teda aidata mingi teemaga, kui telefonitsi ei saa, sest ta on nii endast väljas, et viskab telefoni minema ja lülitab välja, sest ma "häirin" teda. Sõidan kohale ja ütlen, siin ma nüüd olen ja olen valmis selleks, et mind jäetakse ukse taha ja ei lastagi tuppa. Ja siis sõidan pärast veel 3 tundi koju öösel.

Romantic feelings on natukene midagi muud. Kõik eelnev kehtib, aga seal on midagi juures. Seal on see efekt, mida kellegi teisega ei ole. Neid tundeid kasvatab inimese viibimine samas ruumis. Üksainus juhuslik kohtunud pilk teeb terve päeva kõige ilusamaks päevaks üldse. Sa tahad samal ajal hüüda maailmale, kui õnnelik sa oled, sest su kõrval on just see inimene. Samal ajal ei taha sa kellelegi midagi öelda, sest sul ei ole vaja, sulle piisab lihtsalt selle inimese olemasolust, olgu ta siis kaugel või lähedal. Sa tahad käia temaga käest kinni, kuid tead, et võimaluse puudumisel annab see ainult juurde, kui jälle kohtute. Lühidalt kokku võttes nagu kaks kassipoega, kes üksteisega mürades unustavad maailma ja kõik selles. Sest sa tead, et sul pole vaja õnneks muud, kui teda. Elus on halba ja head, aga kuni see inimene on sinu ja sina tema, siis mured lihtsalt kahvatuvad selle kõige kõrval ja hea saab ainult paremaks."

Ja sa loed seda ja saad sellest isegi aru, et võibolla ongi nii. Aga siis sa mõtled edasi... kurat ei ole ju päris nii teiega. Ses suhtes, et võtame ühe näite veel kõrvale - sul on ka üks teine sõber, kellega te olete lähedased ja teil kunagi oli midagi, ja vaatamata sellele, et te hetkel lihtsalt sõbrad olete, olete te siiski mingi tasemeni attracted to each other. Ja sa tead, et te hoolite üksteisest ja saate üksteise peale kindlad olla - ja sa ei tea seda lihtsalt jutu põhjal, vaid olete seda üksteisele näidanud (üleüldse, kui sul on selliseid sõpru, siis sa oled üks kuradi õnnelik inimene ja mul on rohkem kui üks selliseid - ma eeldan, et te teate, kes te olete - asendamatud!). Aga teie vaheline vaib ei ole sama. Selle teise inimesega on mingi seletamatu connection ja kui sa mõtled siis üks hetk, et fain ma kujutan ette, et meil on see connection, siis ütleb su sõbranna, et te ju käitute kõrvaltvaatajale ka nagu te oleks rohkemat kui lihtsalt sõbrad. Et siis kuidas nemad seda teavad? Segane värk. Ise elame oma elu segaseks ja mille kuradi pärast? Kas me tõesti oleme siis hirmul commitmendi ees või tõesti ongi seal see miski, mis on puudu? Lõpuks vist tuleb asjale aega anda ja kui asjast peab asja saama, siis saab, kui ei, tuleb uus ja hullem - eeldavasti mõlema jaoks ja loodetavasti jääb sõprus püsima :).

Ja kui kogu see sissekanne tundus nüüd natukene halavalt, siis tegelikult on kõik fine, ma lihtsalt pidin selle enda seest välja saama - et kuidas kurat inimene, keda sa väga hästi tead ja kelle osas sa tajud ära, et miski on valesti ka siis kui te ei ole koos ja kunagi sellega mööda ei pane - on ühek hetkel su jaoks täielik müsteerium ja sa ei saa absoluutselt temast aru.