Taani ilm on ikka täiesti üllatusi täis, nagu üks suur tujukas üllatusmuna...sel hetkel kui sa õue lähed võib päike paista ja kui sa punktist a oled punkti b jõudnud on lumetorm. Täpselt nii oli paar päeva tagasi, kui ma hakkasin ühikast Lundtoftevejle reisima, et veeta oma jõulud seal ja natukene neid aiata ka, kuna Steve on tööl ja Helen sõitis ka jõuludeks koju puhkama. Minnes teadsin, et õues on räige tuul ja on olnud lumetormi hoiatus, aga õues tundus olevat ainult massiivne tuul, mitte midagi ei viidanud lumele. Niisiis võtsin ette oma seni pikima rongisõidu Kopenhaagenis...16 peatust! Ja siis bussiga 15-20 minutit. Teel sai veel Emiliga räägitud ja ta väitis väga järjekindlalt, et neil Roskildes on snowstorm, with real snow! Näitas mulle skaibist seda, aga raske oli lund üles leida, tuul see eest oli küll korralik. Lõpuks kui ma juba bussis olin, vaatasin, et kurat hakkab siin ka lund sadama...ja selleks hetkeks kui ma olin kohal, oli juba arvestav lume moodi asi maas. Ja seda tuli muudkui juurde. Õhtul selleks hetkeks kui ma tahtsin minna Liisa juurde küpsiseid küpsetama oli ikka päris tormine...Pauline ütles, et ma võin autoga minna ja kui aus olla, siis täiega hirmus oli sõita...ma ei mäletanudki, millal oli viimane kord, kus ma reaalselt kartsin autoga sõita, sest nii kuradi libe on...23. detsember 2012 Kopenhaagenis oli igastahes hirmus. Ristmikul tõmbas autol külje mõnuga ette näiteks. Ja Kopenhaagenis on tordasti prioriteedid paigas, jalakäiad ja autod vaadaku ise kus tee on ja kuidas hakkama saavad, jalgratturitel on tee puhtaks tehtud. Aga jõudsin ilusti Liisa poole ja hakkasime küpsiseid kokkama. Kui siinkohal poliitiliselt korrektne olla, siis tema kokkas ja mina tegin pilte. Ja taustaks kuulasime Eesti kullafondi isamaaliste lauludega, mille Liisa isa talle jõulude puhuks saatis...

 ...ja tuleb tõdeda, et äärmiselt head küpsised tulid. Mõnusad krõbedad, nomnomnom. Küpsised valmis, trippisin tagasi Lundtoftele ja tuleb tõdeda, et vahepeal oli ilm võtnud uue pöörde. Vihma oli sadama hakkanud ja kogu see asi, mis enne oli lumi oli lögane plöga nüüd...õnneks sulas üpriski kiiresti. Järgmine hommik olid teed suhteliselt puhtad ja polnud ilm seda nägugi, et päev enne oli lumetorm olnud. Taani ilm on natukene muutlik, võiks öelda.



Aga nüüd üks hüpe edasi jõululaupäeva juurde. Hommik hakkas nunnult, kuna ma olin Lundtoftel siis kuulsin hommikul kuidas Eba küsis Paulinelt, kas Tuutu magab üleval ja kui vastus oli jaatav siis subi subi subi tuli trepist ülesse ja ma sain maailma kõige suurema kalli osaliseks. Vahel ikka nii igatsen selliseid väikesed asju, kus lapsed on lihtsalt nii nunnud ja teevad su päeva millegi sellisega. Päev möödus üpris kiiresti, koristades, kokates ja niisama olles. Lõpuks jõudsid kohale Pauline isa, isa naine ja ema ja Liisa. Ja aeg oli koogiks ja kohviks.

Eba.

Peale seda tuli jõuluvana, keda mängis sel aastal Liisa...õnneks on siin niimoodi, et paned kingikoti terassile ja siis koputab uksele ja paned ise jooksu.

Lapsed said see aasta ebanormaalselt palju kingitusi, nad ei viitsinud lõpus enam neid avadagi. Ja mis meie jaoks naljakas oli, siis täiskasvanud omavahel kingitus ei tee. Meie see aasta tegime Pauline vanematele ka, sellepärast, et Ellis ja Mogens tegid meile ka eelmine aasta ja siis ei osanud meie seda oodatagi...seega me see aasta olime nunnud ja tegime neile ka midagi :).

vanaema Anni, vanaisa Mogens ja tema naine Ellis

Ja tundus, et neile meeldis meie küpsisepurk. Mogens hiljem veel küsis, kas need kommid seal sees on Eestist. Loomulikult :).

Pauline, Liisa, Eba.

maailma parima jõulumagustoidu kirsi kaste...mmm!

paharättidega.

pätud.

jõulukuusk ja küünlad.

David.

meil oli joonistamisdraama...aga siis sai laps värvid ja rahu majas.

Kingitused käes ja avatud, siis oli hetkeline joonistasmisdraama meil, kus Eba läks täiega närvi ära, kui tal ei lubatud vesivärvidega joonistada...aga lõpuks sai preili siiski oma tahtmise. Meie Ebaga joonistasime ja teised tegid selle ajaga õhtusöögi valmis.
Natukene liiga palju liiga maitsvat sööki või on kõht liiga väike? Peaks ekstra jõuluks endale suurema kõhu muretsema, või siis vähemalt tagavara osaga.
Mingi hetk õhtusöögi ajal hakkas mul nii kohatu, kui mõtlesin, et Pauline isa istub oma eksnaise ja praeguse naise vahel. Mul oleks vähemalt natukene kohatu...aga ilmselt nad on seda nii palju teinud, et neil enam ei ole...ja nende vahel pole juba aastaid mitte midagi.
Peale õhtusööki sai maitsvat jõulumagustoitu ja ebaausalt leidis sel aastal mandli jälle Pauline ja mandlikink jäi temale endale. Eelmine aasta juhtus täpselt sama jama.
Siis tsillisime veits veel ja lõpuks läksid lapsed magama ja Pauline viis oma vanemad ära ja peale mõnda aega tsillimist, koristasime veits...Liisa lasi mind kummipüstoliga silma ja lõpuks viisin Liisa autoga koju ja tulin ise sinna tagasi, kuna ma ei viitsinud õhtul koju trippima hakkama...jama kui nii kuradi kaugel elad...ja ümber istumisega koju pead sõitma. Aga äärmiselt nunnud jõulud olid :).

Käid koolis, kõik on tavaline...uued inimesed sinu ümber on muutunud igapäevasteks ja panevad naeratama, sest sa juba tead neid ja sa tunned end nende keskel hästi ja on olukordi, mida meenutada. Aga kuna üle saja uue näo on su ümber olnud nelja kuu jooksul, siis on jätkuvalt neid olukordi, kus sa ei tea inimese nime ja nägugi ei pruugi päris tuttav olla. Ja siis otseloomulikult on neid, kes jäävad rohkem meelde ja kellega suhtled rohkem...ja siis vahel juhtub ka, et on keegi, kellega tahaksid suhelda, natukene oledki suhelnud, aga siis on tekkinud mingi loll häbelikkuse blokk ette ja niimoodi järjest leiadki põhjuseid, miks sa ei julge suhelda. Lollus eksole? Kohutavalt suur lollus mu arust.
Aga kuidas saab ära varastada sinu hingerahu ja muuta sind ärevaks inimene, keda sa vaevu tunned? Jah, te olete suhelnud natukene ja ta näeb välja nagu sinu lemmikmees ja Ryan Gosling oleks lapse saanud. Näeme mitu korda nädalas vähemalt ja vahetame selliseid veidraid piiluvaid pilke. Kogemata? Kogemata võib juhtuda see kord, aga niimoodi korduvalt, igapäevaselt kui näeme? Tahtlikult? Aga miks siis ainult niimoodi salaja skännides? Palju küsimusi ja dilemmasid. Tahaks midagi kreisit ja mugavustsoonist väljapoole ulatuvat teha ja näha, mis sellest kõigest edasi saab, aga ma olen vist natukene liiga häbelik ja arg ja piisavalt head ideed ka ei ole. Vot nii.

Aga muidu sai täna üks neljandik koolis läbi. Ma arvan, et ma olen nende nelja kuude jooksul õppinud kordades rohkem, kui EBSis aastate jooksul, kuigi ma ei ütle, et EBSist mingit kasu ei olnud, oli loomulikult. Täna esitleti viimaseid projekte ja neist, mida internetist leida õnnestus meeldis mulle kõige rohkem üks ja selle leiate kui klikite SIIIIIA! Oli ka ekstra koledaid asju, aga ma ei viitsi hetkel neid ülesse otsida ja teid nendega kostitada...aga ütleme, et nii mõnegi puhul mõtlesin, et ka mina oskaks paremini kodeerida. Ja siis on üks lehekülg, mis doesn't make any sense at all...seda näete SIIIT!
Mulle meie projekt algselt eriti ei meeldinud, aga kui ma nägin teiste omi, siis meie oma polnud üldse nii hull...aga kuna Sarah suutis koodi kuidagi fucked up'ida, siis seda hetkel teile näidata ei saa.

Niisiis, kooliga selleks aastaks ühel pool ja ootan jõule natukene. Istun ühikas, sest mul polnud tuju õue minna...ja siin on täna nii kuradima naljakas, sest enamik inimesi on ilmselt läinud ära koju ja siis selline kahtlane vaikus ja rahu. Õnneks ei pea ma jõule siin veetma vaid olen oodatud oma Taani pere juurde. Naljakas on, et ma igatsen neid hetkel nii kuradi palju. Tahaks, et Eba ja David jookseks mind pikali ja kallistaks ja oleks tüütud ja kiusaks ja värki. Varsti :). Natukene on päris kodu igatsus ka. Kas see kõik käibki asja juurde siis kui kõik su ümber koju lähevad ja sellest lakkamatult räägivad? Igastahes tahaks natukene koju ja natukene tahaks Taanis olla..segased tunded...saan hakkama.

Aga vahvaid jõulupühi teile ja olge toredad! ;)

Võtan hoogu juba mõnda aega, et siia lõpuks kirjutada. Sain Liisalt ka juba pahandada, et ma oma nohiku lugu bloggis ei jaganudki, parandan siis selle vea nüüd lõpuks ära.

Niisiis. Oli üks reede, nii umbes täpselt üks reede tagasi. Mul oli suuremat sorti tahtmine minna koolibaari ja Liisa ühines minuga. Plaaniks oli teha õlu, kaks. Aga teadupärast see plaan ei toimi peaaegu mitte kunagi. Istusime ja vaatasime juba selleks hetkeks täiesti sodisid inimesi ja mõtlesime, et kurat seal me küll kaua ei viitsi olla. Pealegi minu silmarõõmu ka seal ei olnud enam. Istusime ja järsku vaatan, et seal istuvad kaks nohikut, täpselt nagu mingist Ameerika kooli komöödiast välja astunud. Naersime neid alguses niisama, aga siis mingi hetk mõtles minu geniaalne pea, et kuule anname neile ära minnes niisama nalja pärast oma numbrid, et vaatame, kas nad helistavad või sms'ivad. Aga siis läks aeg edasi ja õlut rohkem kui algselt plaanitud ja siis läbi facebook'i kommentaaride tuli selline asi hoopis, et mina kirjutasin Liisale "Would you kiss a nerd?" ta vastu "if you kiss him, i'll buy you a beer" ja mingil põhjusel teatasin mina "challange accepted". Peale mida me ei saanud ju enam sealt ära minna, sest kuidagi oli vaja oma ülesanne ära teha. Alustuseks üritasin nohikuga sõbraks saada, istusin talle kõrvale ja uurisin, mis ta nimi on ja mida õpib jne. Ütles, et on Martin, Leedust ja õpib, üllatus-üllatus, comupter sciencit. Lõpuks tantsisin ka temaga natukene, aga no nii kuradi naljakas oli...Liisa siis ütles talle, et "she is just super shy!" :D...Mingi hetk kukkus ta natukene Liisale otsa, nii et Liisa oma õlle tõttu märjaks sai ja selle peale automaatselt oma õlle vennale pähe kallas. Ja kui baarist baarman tuli teatas pailapse näoga "det var ikke mig!"(see polnud mina!)...ja siis seletas, kuidas tema jah kallas talle õlle pähe, aga see pole tema süü, et õlu põradnal on. Baarman lubas õlle ära koristada ja ütles, et muidu tuleks sellest jama, aga kuna tegu on Liisaga siis pole midagi. Hehee. Aga tagasi nohiku juurde. Lõpuks kui mul õnnestus ta ära suudelda, siis Liisa vana loll ei näinud, seega ma pidin seda kaks korda veel tegema enne, kui ta selle ära nägi. Hiljem ma ei tea, miks ma talle oma numbri andsin ja siis olen ma huvitavas inglise keeles huvitavaid sõnumeid saanud, nagu näiteks...

"hej. why you bet on me last friday night on friday bar kea?" mille peale ma küsisin, et "where do u get that information?" ja siis tuli maailma parimas inglise keeles vastus, mitu korda kohe lugesin enne kui aru sain..."i was't sure but i realize , i thought if it is true  or false, just text u than  i will see what is your answer , i was right" ja sellele järgnes hiljem veel "so why you bet on my? their were a lot of boys, why me?" Nojah siis.

Igavast Fredags Bar'ist sai päris huvitav õhtu. 

Kopenhaagenisse on talv jõudnud...selline lumega ja puha. Ja lume all mõtlen ma päris lund...sellist valget ja mõnusat. Aga kuna taanlased vist ei ole väga sina peal sellise ilmastiku oluga, siis on kõnniteid keeruline leida kohati ja saab korralikult sumada...olen päris õnnelik oma saapa ostu üle Oslost, sest sel aastal tõesti ilma saabaste ja talvejopeta vist hakkama ei saaks. Natukene nõme kogu asja juures on, et õues ei ole tegelikult külm ja siis see lumi maapinnale jõudes on kohati selline vesine plöga ja see on rõve. Aga tegelikult mulle meeldib, isegi kui hommikul kooli tulles oli tunne, et tuul puhub su minema ja lumi oli konstantselt näos...parem kui vihm ja tuul siiski. Aga aitab ilmast.

Biffy Clyrol on järgmise aasta alguses plaat välja tulemas ja see lugu pärineb uuelt plaadilt...ja peale seda kui Hando seda laupäeval facebookis jagas, on ta mul vaikselt repiidi peal mänginud. Lihtsalt nii ilus on! Lisaks tekitab see laul minus mingeid naljakaid, vast isegi natukene vastakaid tundeid. Selline kerge jõulutunde moodi tunne on, kus tahaks olla koos inimestega, kes sulle kallid on...mitte kellegi peale asjatult häält tõsta...mitte närvi minna...leppida ära inimestega, kellega on kuskil miski valesti läinud...öelda "anna andeks" ja minna uude aastasse ilma nende pahade tunneteta. Ja mis siis kui maailm lõppebki järgmine nädal? Ma küll ise-enesest ei usu seda, sest me oleme ikka väga palju maailmalõppe üle elanud juba...eriti tihedalt viimastel aastatel. Aga ma usun, et inimestega rahu sõlmimine on hea mõte ja seda ei saa sa ju kahetseda hiljem?

Ja pluspunktid mulle ja Liisale, meil on jõulukingitused oma Taani perele olemas ja jõuludeni on veel tsipa aegagi. Ja kui päris aus olla nüüd, siis ma ootan jõule...ma ei mäleta, et sellist ärevust viimase 10 aasta jooksul olnud oleks...

Elukunst on üks siiras filmikene Eesti hip-hopist, tänavakunstist, tattoveerimisest...ja ma arvan, et kui üks neist teemadest sulle huvi pakub, siis kliki lingile ja veeda need 20 ja natukene peale minutit ja ma arvan, et see on time well spent ;).

Nüüd aga tagasi PHP lainele...

:).

Mis värk sellega on, et kui sa seisad täiesti närvivapustuse serval ja sa tunned, kuidas vererõhk järjest tõuseb, siis keegi täiesti kohutavalt tüütu hakkab sinuga suhtlema? Täna on üks neist päevadest, mida isegi kõige nunnumad ja ägedamad sõbrad ei suuda sada protsenti ära neutraliseerida, sest idioote on natukene rohkem. 

Alustame algusest. Käisin koolis ja mulle hullult meeldib, kuidas teed grupitööd ja su grupist pooled on kohal ja pooled ei suvatse endast üldse märku andagi. Okei, tegime suure osa tööd ära ja saime varakult koju ära, sest analüütilist ja tekstilist asja on jube raske teha, kui kõik ümber jutustavad. Niisiis off to Liisas. Tahtsin kohvi juua ja polnud teda maru kaua näinud ka...üle nädala nagu! Igastahes lõpuks ta kokkas kooki ja arutasime maailma asju..nagu jõulud ja muud tähtsad asjad. Lõpuks tuli Barbora koju ja ma lasin jalga. Enne muidugi rippus ta mul jala küljes ja palus, et ma ei läheks. 

Lõpuks kodus..hakkasin kohe kiiresti kooli asju tegema, sest ma homme ei lähe kooli vaid olen tööl. Sain peaaegu, et ühe asja tehtud kui sain meili oma palgalehega. ARGH! 55% maksan rõõmsalt maksudeks. VIISKÜMMEND VIIIIIIIS! Minul jõule ei tule ja uus aasta ka mitte...olen pankrotis. 

Aga siis natukene hakkas tunneli lõpus tuli paistma, niimoodi kergelt kumama eks. Nimelt mul on see korter seal Kalamajas eks. Ja minu üüriline teatas paar päeva tagasi, et ta kahjuks oma majanduslikke seisude tõttu peab siiski välja kolima ja nii ruttu kui võimalik. Esimese hooga ei osanud ma ju midagi öelda, sest ma olen Taanis ja siit on raske asju organiseerida. Igastahes hops hops panin kuulutuse facebook'i ülesse ja sain umbes kahe tunni jooksu päris mitu kirja. Millest lõpuks jäid sõelale paar tükki...ja jäi jutt selleni, et räägime edasi, kuni saan pildid. Täna siis käis mu õde ja üks tuttav seal ära ja tuli välja, et tuttava tuttav oleks nõus seda 50€ kallimalt üürima, kui ma algselt küsisin. Aga õnneks on minu seni eelistatuim variant ka sellega nõus :). Nii, et nüüd nädalavahetusel läheb Martin kohta tsekkima ja loodetavasti võtab ära :). Nii, et hoidke kõik mulle pöialt nüüd!

Ja siis tagasi grupitöö juurde. Lõpuks lõpetasin siis ühe osa assignmendist ja uploadisin selle grupi facebooki gruppi. Ja kirjutasin juurde, et mul on suht kiire siiski täna ja et ma ei tea, mis asi on culture analysis täpselt ja et ma tegelen hetkel mission-vision-values'iga...et siis lootuses, et keegi teine ütleb, et "kuule, ma teen selle culture analysise ise ära..no worries!" Aga palju tahetud ilmselgelt. Lõpuks peale pikka pusimist ja ikka täielikku tühjust mu peas, otsustasin ma otse küsida, et palun kas keegi võiks seda ise teha ja siis oli üks nõus. AITÄH! 

Aga kogu selle kõige lõppu tahaks öelda, et mul on siiski täiesti hindamatud sõbrad! Aitäh Hanna-Liisa, Kati, Ioana, minu kallis õde Kaire ja Rasmus, ilma teieta oleks ma ilmselt eile veel rohkem üle mõelnud ja üle reageerinud ja kellegi ilmselt seina külge kinni karjunud. Raske on olla kurb ja vihane, kui on sõbrad, kes on su jaoks alati olemas ja lihtsalt ei lase sul kurb olla. Hindamatud olete, armastan teid palju palju! :) Ja kõik saab korda, ma tean :).

aga ma vist natukene õnnelik jälle :).

Eile juhiti mu tähelepanu sellele, et see koht on jälle unarusse jäänud..võib-olla tõesti oleks vahelduseks aeg väikene update teha ja mõned ringi rändavad mõtted interneti sisse toksida.

Alustan igavast teemast, aga pean juhtima tähelepanu sellele, et meile on talv jõudnud. Ei, lund ei ole, aga see kuradima tuul on nii külmaks ja tugevaks muutunud ja natukene viskab vihma ka vahele. Tüüpiline siin tuulisel maalapil. Ja kui aus olla, siis see on üks neid asju, mida ma Taani juures üldse ei salli, aga hakkan vaikselt ära harjuma...vist.

Nii, järgmine asi, millega mina Kopenhaagenis kuidagi sina peale ei saa on rongi-liiklus. Kui on võimalus, et rong jätab sinu peatuse vahele, siis see juhtub kindlasti minuga. Nimelt üks hommik kui ma kooli läksin, siis otsustas rong, et ta ei peatu üheski peatuses Danshøj ja Flintholmi ja Ryparkeni vahel. Ehk siis, et kooli saada, pidin ma rongi vahetama ja tagasi sõitma ühe peatuse. Siis hakkasin mingi aeg koolist koju minema ja rong peatus igas peatuses, aga siis jättis minu peatuse vahele ja sõitis järgmisesse. Et siis? Okei, ebaõnn. Aga teinekord hiljem koju minnes, ei pidanud rong samuti minu peatuses kinni, vaid rallis rahuga neli peatust edasi kuskile valesse tsooni ka...hea, et kontroll peale ei tulnud, muidu oleks ilusad 750dkk'd vastu tuult visatud. Ja õnneks oli mul lisaks kuukaardile ka klippekort kaasas, ehk siis sain ausa kodanikuna tagasi sõita. Ja siis nüüd viimase nädalavahetuse geniaalsus. Nimelt hakkasin Liisa poole minema...esiteks pidin sada aastat rongi ootama, sest mingi värk oli nendega vist. Lõpuks tuli rong, sisuliselt peaks ma kaks peatust sõitma ja siis vahetama rongi. Aga kuna mul on rongis klapid peas ja nad teatavad igast asju taani keeles, siis ma ei süvenenud, lõpuks kui kuulasin siis sain aru küll, et ütles, et ta nüüd sõidab ilma ühegi vahepeatuseta central stationisse, aga välja minemiseks oli juba hilja. Lõpuks peatus ta peatus enne central stationi, kus ma siis kiiresti välja astusin hirmuga, et ta kimab Holtesse välja ja ma ei jõuagi kunagi Liisa poole dinnerile. Ehk siis, mis toimub rongid?

Ja siis lõpuks. MA VAJAN TÖÖD! Kopnehaagenis, anyone?! :)

Ja olles päris ellu tagasi naasenud, siis vahepeal sai läbi meie moodu pixie book, kus me animeeritu lasteraamatut tegime. Täna hommikul esimese asjana kooli jõudes kuulsin korduvalt, kuidas õppejõud olid kiitnud meie raamatu backgrounde...et siis aitäh neile :). Ma ise neid tehes nii vaimustuses ei olnud, aga kui hiljem värske silmaga kogu raamatut vaatasin, siis jäin vaat, et rahulegi. Ainuke asi, mis naerma ajas oli, et ma joonistasin ükspäev 5 tundi illustratoris kivi ja nad lõpuks ei kasutanudki seda, sest nad ei jõudnud animeerimisega nii kaugele, haha...feil. Aga nautige siis meie muinasjuttu.. Kliki siiiiia!

Nüüd aga hakkas koolis uus moodul, mis on pühendatud nii täies mahus kodeerimisele. Esimeseks ülesandeks on kodeerida dünaamiline retseptide lehekülg, õnneks mitte üksinda, tuli moodustada kahesed paarid...ja kuidagi sujuvalt otsustasime Danikaga koos teha seda. Me kumbki just tugevad kodeerimisel ei ole, aga me oleme mõlemad värvilahenduste ja disainielementide osas ühte teemasse ja natukene minimalistlikud, ehk siis usun, et me koostöö sujub ilusti. Vot nii!

cheers!

Scandinavian tour.

Täiesti ette planeerimata suutsime me tekitada endale siin mini-Skandinaavia tuuri. Nimelt Taani-Rootsi-Taani-Norra-Taani on viimaste päevade graafikus olnud. 

Laupäeval reisisime Liisaga Malmösse Draakonite kontserdile. Kuna aga mõlemad olime päeval tööl, siis ei olnud võimalust varem minna ja Malmös niisama ringi uudistada...aga oleme mõlemad enne käinud ja meile meeldib see väikene linnakene, kuigi ainult niimoodi once in a while külastamiseks. Natukene liiga väike on ja inimesi on ka vähe. 

Igastahes läksime sinna rongiga ja hakkasime Debasteri nimelist kohta otsima. Enne haarasime veel kuskilt naljakast toidupoest väga vastiku ja kuiva võiku omale. Ja siis lippasime seda kohta otsima, hiljem tuli välja, et ta oli jälle seal samas, kus eelmine aasta, ainult et teises hoones. See koht oli veider...väljast nägi välja pisikene urgas, mida võiks kiirtoidukohaks pidada. Aga seest nägi üllatavalt mahukas ja okei välja. Rahvast oli ka palju. Nägi kohe Anni ja hiljem Liisit ja ta õde ja Helenit ja üldse hästi palju eestlasi oli, igalt poolt kuulis tuttavat keelt. Kuna me nii hilja läksime siis nägime ainult seda Rootsi tsikkide bändi, kes esimenes ka eelmine aasta ja kusjuures jättis möödunud aastal mulle tunduvalt parema mulje, kui see aasta.

Peale neid sai hetke oodata ja olidki Draakonid laval valmis ja terve ruum täitus sellise rõõmsa ja hea emotsiooniga. Mulle nad ikka nii väga meeldivad...isegi kui mingi hetk tundub, et nad on vastikult kuulsaks saanud ja iga teine moe pärast neid kuulab, siis minu jaoks on nad ikka see väike tore bänd, mida on pool oma elu kuulatud ja mis paneb mind naeratama ja mille tõttu on nii ägedaid seiklusi ja lugusid, mida rääkida. Siiski ainus Eesti bänd, mida ma nii palju kordi välismaal kuulamas olen käinud, ehee. Läti, Soome, Rootsi...tahaks loota, et ükspäev lisandub siia ka praegune kodukoht Kopenhaagen. 

Kontsert ise oli siis üdini positiivne ja tegi kohe eriti rõõmsaks. Ainult tundu jube lühikene olevat...võib-olla on asi selles, et polnud neid nii ammu näinud ja siis aeg kadus käest. Uus lugu speechless kummitab mind nüüd vist järgmise aastani...ja kõik vanad tuttavad lood on playlistis palju kordi ringe teinud. 

Hiljem sai veel endale soetada nende viimane album vinüüli kujul ja ilusti ka autogrammid peale küsitud. Vaikselt täieneb see vinüülikogu mul, je.

Hiljem nägi Karli ka, keda oli ikka niii oosõm näha! Mõned inimesed, kellega Eestis elades väga ei suhelnud, on just nüüd kuidagi rohkem esile kerkinud ja neid on nii vahva näha ja juttu rääkida...Karl on kindlasti üks neist. 

Muljetas meile kuidas nad USAs tuuritasid ja niisamal elust ja ilmast. Ja naerma ajas, kuidas kuskil olid mingid keskealised mehed lava ees olnud Eesti lipu värvidesse riietatult, murumütsid peas ja olid hundirattaid teinud...ja Erki oli räigelt närvi läinud. Samas saan täiesti aru, sa üritad tõsist muusikat teha ja esined välismaal, kus üks osa inimesi pole sinust kunagi midagi kuulnudki ja üritad head muljet jätta ja siis sul on lava ees sellised klounid. Eestlased ikka vahel oskavad end halvast küljest näidata. Seda oli ka Malmös natukene näha...

Lõpuks aga me pidime rongile jooksma ja siis ta veel kallistas meid ja ütles nii nunnult, et "las ma kallistan teid veel, normaalseid eestlasi on nii hea näha!" :) 

Ja siis trippisimegi rõõmsalt rongiga tagasi, jäime korraliku vihma kätte ka enne muidu ja rong sõitis nina alt minema...seega saime veel ka burger kingi külastada ja oodata rongi. 

Ja siis esmaspäeval läksime Kopenhaagen-Oslo kruiisile. 

Once upon the time there were four girls and they went to Oslo cruise. 

What happens on the Osloboat stays on the Osloboat.

And they lived happily ever after.

Okei, tegelikult ma natukene ikka muljetan ka, aga ütlen etteruttavalt ära, et mingi osa on teiste jutud, sest ma lihtsalt ei mäleta poolt õhtut...täielik must auk, mitte killukestki. Ja see on ausalt öelda hirmutav. Vähemalt polnud ma üksinda seal ja teised mäletavad.

Algas sellest, kuidas me liikusime laeva ja kohe Louise ja Julie meid tekile tervitusjoogile ajasid. Esiteks oli räääme tuul ja vihma sadas...aga siiski, tuli minna ju. Naersin veel seal, kuidas see kruiisi algus on nagu filmi Hangover algus...vennad on kuskil katusel ja teevad tervitusjooke ja veel on sellise attidudega, et "what happens on the Osloboat, stays on the Osloboat". Edasi võtsime shampuse ja lõpuks ka toidud, mida kõik olid kaasa teinud ja sõime end oimetuks sisuliselt. Siis läksime meie kajutisse lebosse ja Julie ja Louise läksid õllemaitsmisele, mis oli Louise poolt sünnipäeva kink Juliele. Kui me neid peale seda nägime siis oli Julie ikka täitsa purjus ja naljakalt lällas ringi. Mille peale ma teatasin "i wish i was same drunk as she is". Note to myself siinkohal "be careful what you wish for, cause you may actually get it.." Ja see on viimasel ajal üldse väga teemakohane lause olnud. 

Igastahes järgmine asi, mis juhtus oli, et ma hakkasin tegema kokse, mis olid suht pool rummi ja pool pealekat...ja neid hävitasime me kiiruga. Ja noh siis tantsisime ja tegime shotte...ja edasi mina ei mäleta. 

Väidetavalt olin ma kukkunud, hästi naljakalt...võib-olla see on põhjus, miks mu vasak põlv on täiesti sinine? Aga üldiselt oli vist lõbus olnud. Mingi hetk kui ma juba tükk aega joonud ei olnud, hakkas mul halb ja kui mul juba halb hakkab, siis pole enam mitte midagi teha...siis ongi halb. Ma küll mõtlesin, et ma ei kirjuta seda oma bloggisse, aga mis siis ikka...igastahes hakkas nii korralikult halb, et ma ei olnud suuteline üldse enam jalgu alla võtma ja lõpuks transportisid mind laeva töötajad ratastoolis oma kajutisse tagasi. Julie ja Hanna-Liisa naersid, et ma olin olnud nagu inimene, kellel puuduvad kondid...lihtsalt nahk, täielik sült. Hommikul kui ma ärkasin, siis ma tahtsin ka veel veits ära surra...kuigi tuleb tõdeda, et oli tunduvalt parem olla, kui oleks pidanud...sest tavaliselt kui halb hakkab, siis ma järgmisel päeval voodist ei tõuse. See kord sai isegi Oslo peale hängima mindud...vaevaline tegevus oli, aga üleelatav. Samas, meid ei lubatud laeva jääda niikuinii, seega poleks olnud vist suurima tahtmise korral ka võimalik oma voodisse jääda. 

Muidu õhtul sai veel nalja...Julie huvitav mõtte-avaldus oli "hvad hedder sugar daddy på lesbisk?" ja Hanna-Liisa suutis endale saada kuskilt norraka, kes väga puiselt teatas "Du er smukke. Jeg kan godt lide dig. Kan du ikke lide mig?" Seega meil oli mille üle mõelda ja naerda järgmisel päeval ja nüüdki veel.

Oslo on veider linn, hullult meenutab Helsingit...rattaid neid eriti ei ole, trammid on...inimesi on ka jube vähe...mõtlesime korduvalt, et kas me olene kindlalt ikka kesklinnas, sest reaalselt üksikud inimesed liikusid ringi...või oleme me lihtsalt nii ära harjunud, et Kopenhaagenis on ropult palju inimesi ja hull sagimine on ümber koguaeg. Käisime söömas, natukene vaatasime ringi ja shoppasime endale saapad ja paar ilusat ehet ka. Ise olime oma produktiivse päevaga äärmiselt rahul. 

Hiljem kajutis sõime natukene ja siis hakkas laev kahtlaselt palju loksuma...alguses mõtlesime, et ah ei ole hullu...aga mina too õhtu enam kajutist välja ei läinud...tugevamad käisid üleval kohvi joomas, aga siis tulid ka tagasi...merehaigus oli küll viimane asi, mida oleks tahtnud. Ma arvan, et ma magasin kuskil 13h tagasiteel, sest hea oli olla ainult magades. Ja siiani on natukene selline tunne, et tuba kõigutab...ja see hakkab vaikselt pinda käima. 

Igastahes nüüd olen õnnelikult tagasi Kopenhaagenis ja siin on ikka kuradi hea olla. :)

Jooksva nädala jooksul oli päris mitu korda, kus ma plaanisin, et okei, täna õhtul istun maha ja kirjutan natukene bloggi, aga aeg lihtsalt jooksis käest ja kui oligi see vaba hetk, siis oli selline väsimus peal, et viimane asi, mida teha tahtsid oli arvuti ekraani vaadata ja bloggi kirjutada. Seega ilmselt tuleb siia nüüd hästi pikk mammut postitus :).

Alustan eelmise nädala lõpust, kus ma kolisin viieks päevaks Lundtoftele, et aidata Helenil lapsi kantseldada. Pauline nimelt oli töö lähetusel Tais. Üllatavalt hästi läks kõik...lapsed käitusid üllatavalt hästi, arvestades, et neil pole ema kunagi nii kaua ära käinud ja nad on ikka veel päris pisikesed. Nädalavahetus oli natukene pingeline aeg, sest ma pidin päeva sisse veel ära mahutama oma tööl käimised ka. Laupäeval mahutus ilusti, sai õigel ajal koju ja veel viisakalt õllegi teha. Liisa tuli ka meile ja hommikul oli lastel hea üllatus oma vanemate voodist kaks eelmist lapsehoidjat avastatada. Ja Eva tegi meile äratuse 5.48, jee.
Tegime mõnusa bakeri ringi ja sõime end juba hommikusöögil oimetuks. Hiljem käisime Dyrhavenis jalutamas ja täiesti imelist sügisilma nautimas ja väikene soe kakao Peter Ljepsis, nomnom!

foto by Helen Kuusk.

Hiljem läksin tööle ja ütleme, et see pärastlõuna oli üks närvilisemaid üle pika aja. Nimelt ütles mu ülemus mulle vale aadressi ja siis ma ekslesin ja ekslesin autoga mööda Østerbrod ringi. Lõpuks läksin stationi juurde ja sealt oskasin õigesse kohta ka minna, je. Aga selleks hetkeks olin ma juba linnas jube kaua tiirutanud ja närvis. Plus olin ma saanud enne twiidi, et üks lubas meili saata ja siis ma ootasin seda ka ja pea tegeles ülemõtlemisega kõrgemas astmes. Lõpuks õnnestus kuskil kella kaheksaks koju jõua ja külm õlu oli sel hetkel the best ever.

Järgmine hommik ärkas Eva 4.40 ja ma olin täielik zombie terve päeva. Pidin koolis veel jube asjalik olema ja taustasid meie raamatu jaoks tegema...väga ei õnnestunud. Aga see eest hommikul sai Ikeas käidud ja me saime Liisaga mõlemad endale igast vahvaid asju, je! 

Pealegi nädala lõpuks said mul taustad tehtud ja kõigile meeldivad ja isegi Brennan kiitis neid, seega fakjee! 

Teisipäeval ajas Eva mind 5.50 ülesse, mis oli parem kui 4.40, aga siiski...kõik enne kella 6te on natukene mitte piisav. Ja teisipäeva õhtul värvis Hanna-Liisa mu juuksed selliseks, nagu ma tükk aega tahtnud olen...seega ma olen natukene tumedam blond nüüd. 

Kolmapäeval oli luksuslik, sain magada 6.18ni! Aga siis rikkus hommiku ära juhtum Heleniga, kes suvatses mulle teatada, et ta ei vii lapsi lasteaeda ja pealegi ma võiks ka midagi teha, tema on üksi terve aja pidanud tööd tegema. SAY WHAT?! Igastahes õhtul ta vabandas ja jätsime asjad hetkel sedasi. 

Kolmapäeval oli veel huvitav facebooki vestlus, kus uuriti, kas ma olen meili kätte saanud...nothing, still waiting rsk.

Ja neljapäeval, kui minu üksikema elu läbi sai, sain ma ärgata lausa äratuskella peale, sest Eva ärkas peale 6.30t! Luksus! Ja enne kui me jõudsime alt ülesse tuli Pauline ka koju juba. Lastel oli teda jube hea meel näha ja me saime ka hommikul lebomalt võtta. Bakeri ring ja meeleolukas hommikusöök ja siis ühikast läbi ja kooli. 

Üldse, selle nädala jooksul sai meeletult ringi joosta ja koolis saime enamus asju tehtud ja ainult see aega ise-endale sai kannatada.

Vot nii. Kuna ma otsustasin, et Skandinaavia tripi jutud lähevad kokku ühte sissekandesse, siis sellest ei saanudki eriline mammutpostituus siin, y0!

K-ko-kol-koli-kolim-kolimi-kolimin-kolimine. 

Eile kolisime Liisat jälle. Alles pool aastat tagasi sai ta sinna viiendale korrusele kolitud ja siis lubas, et nüüd tükk aega ei koli. Aga näe, valetas. Või okei, oleme ausad, Sarah oli lihtsalt jobu ja see polnud otseselt Liisa otsus...aga ma arvan, et lõpuks oli see hea, sest Sarah pole minu arust eriti äge piff kunagi olnud. Igastahes nüüd siis uus koht ja kõik äge, välja-arvatud, et ta kolis ilma minuta :(.

Alustasime sellest, et käisime söömas, cafe nordvest vms. nomnomnom!

Siis liikusime Enghave st. juurde autorenti, kust rentisime bussi. Liisa vana hull naine julgeb sellise asjandusega sõita. Laenutusest küsiti, kas on varem sõitnud sellisega, mille peale ta tähtsalt vastas, et suuremagagi. 

selline nunnu punase katusega buss siis.

See oli igate pidi logisev ja päris hirmus oli. Aga meie õnneks ta ei lagunenud ära. Ja kordagi ei suretanud teda sõitmise ajal välja ka..kuigi sõita tuli sellega suhteliselt tipp-tunnil...aga kogu tee läks meil kokku kuskil alla 20 km. Tüübid veel ütlesid seal, et maksimum on 100km...mis me 100ga teinud oleks nende arust? :D

we're in the bus!

ruumi on küllalt ju!

Õnneks oli Liisa enne tubli ja pakkis enamus asjad kokku...seega selle võrra oli kohe lihtsam...ja kui me eelmien kolimine pidime ikeas ka käima, siis sel korral seda polnud vaja. Lähme ikeasse järgmine nädal pudi-padi ostma.

natukene asju siin..

ja siin.

Pealt vaadates ei olnudki massiliselt asju...aga edasi-tagasi, üles-alla sai ikka mõnuga kõndida. Ja võin öelda, et viiendalt kolmandale kolida on lihtsam kui esimeselt viiendale! :D

Kuskil paar tundi ja lõpuks olid asjad kõik autos! Ja Sarah lasi Liisal veel toa ära koristada ja siis maksis ilusti depo tagasi ja hej-hej!

korralikult täis!

Teises kohas tuli aga viia toast üks üheinimese voodi keldrisse. Tegu oli aga sellise toreda vana Kopenhaageni majaga ja koridor oli mõnusalt kitsas ja keldris tunnel. Aga kõige keerulisem oli see voodi sealt toast koridori saada...koridoris juba libistasime mööda treppi alla ja pärast keldris läks ka kuidagi hästi. 

nagu naksti keldris.

Ja siis tegime parema plaani. Mina tassisin asjad bussist trepikotta ja Liisa sealt ülesse...võitsime ajaliselt kindlasti tunni või nii. 

Peale seda viisime bussi tagasi, käisime tõime oma rattad ära, käisime ühlasi ka poes ja dürüm'i ostmas. Ja plaan oli, et teeme siis dürüm'i kõrvale õlle-kaks ja siis jätan Liisa asju lahti pakkima ja ise lähen hiljemalt 12 ajal koju. Järgmine päev siiski koolipäev ja esialgne plaan oli ka placement testi minna keelekooli tegema. Ütleme siis kohe, et ükski neist plaanidest ei läinud plaanitult.

Mingi hetk kutsus end külla Rasmus ja võttis kaasa Madsi. See juhtus tegelikult kuskil 11pm kandis...mina jõudsin koju 6am. 

Ühes õllest sai 24 ja shampus. Huvitavaid jutuajamisi ja naermist terve õhtu jagu.

Rasmus reipis Liisa pardi ära.

ja natukene veel parti.

But imagine having a sixty inch dick...

Igastahes kolitud sai ja nalja sai ja kell kuus hommikul sai koju ka jõutud. Kooli ei jõudnud järgmine päev igastahes.

Sõltuvuses...Her Bright Skies ja Bounty shokolaad. Ma arvan, et ma olen viimase kahe nädalaga rohkem bountyt söönud, kui kogu eelneva aastaga.

Her Bright Skies on selline iga sügisene bänd, mis tuleb ikka ja jälle iga aasta tagasi. See kord tulid tänu sellele, et neil oli live-stream oma uuest proovikast, kus nad mängisid paar lugu akustiliselt, lasid meile oma uue novembris ilmuva plaadi lugusid ja vastasid fännide küsimustele. Peale seda on statistika last.fm'i andmeil järgmine:

Her Bright Skies'i kuulamine.

Last 7 days - 118 korda
Last month - 129 korda
Last 3 months - 153 korda
Last 6 months - 248 korda
Last 12 months - 458 korda
Overall - 4496 korda.



Mille peale võtaks ma nüüd hea meelega ühe bounty, aga kuna hommikul mu pangakaart kooli kohvikus ei töödanud, siis ma hea meelega lükkan sinna minemist hetkel edasi...

Aga muidu olen viimasel ajal hullult inimestes pettunud ja teisalt osa on end tõestanud kõige paremas mõttes üldse. Tsau Kati ja Hanna-Liisa!

Hetkel ajab meeletult närvi, kuidas ülemus tööl asju ajab. Ma vajan uut tööd, NÜÜD! Või noh niikuinii vajan lisaks/asemele midagi.

Ja siis üks kutt kolmandalt kursuselt istub ja mängib kitra Milkyways ja me teeme oma grupitööd siin (ma jah olen hetkel blogger.com'is, but still)...ja mul tuli selline kontserdite igatsus peale...või kuidas Ossu Liivalaias vahel kodus kitarri mängis...ja ma täna just nägin unes ka, kuidas ma pidin hakkama jälle sinna kolima ja oeh...sügis, külm...muudab selliseks mõtlikuks ja nostalgiliseks ära.

Keegi muidu köha või nohu või mõlemat ei taha? Ma ei viitsi enam kopsutükke köhida ja aevastada ja, et mu silmad vett jookseks ja valutaks koguaeg. Võin täitsa tasuta ära anda.

ja naljakas või mitte, aga täna hakkame mikrobussiga Liisat kolima. Tuleb lõbus, ilmselt.

Nüüd võin öelda, et olen oma kooli reede baari ka üle tsekkinud. Nimelt reedel käisime Liisaga nii KEA kui Metropolitani reede baarides ja lõpetasime Heidis baaris. Kea omas me kaua olla ei saanud, sest oli tavapärane reede ja see pandi juba 11 paiku kinni. Aga see eest saime natukene kasutada ära häid odavaid hindu ja lauajalkat mängida. Olen selles jätkuvalt kobakäpp kuubis. Keast trippisime me ratastega linna Liisa kooli. Kus oli pidu täiega hoos alles...võtsime joogid, istusime aias ja natukese aja pärast otsustas seltskond, et lähme Heidis baari. Okei siis, läksime ka.
Heidis on ikka ulmeline koht...kogu see muusika, inimesed ja kuidas me alati leiame, et see koht on äärmiselt fun ja me tantsime lihtsalt terve aja ja naerame nagu pöörased. See kord polnud erand. Mingi naljakas tagumikutants oli meessoost isikutel teemaks sel korral...hm. Kunagi otsustasime, et aitab kah, lähme koju...käisime veel friikaid söömas ja siis sain rongi veitsa aega oodata. Liisa pidi siiski hommikul tööle minema ja ma pidin ka sisuliselt mingi hetk. Ma arvan, et kuskil 5 paiku olin küll juba kodus.
Hommikul ärgates oli küll selline tunne, et ma igaks juhuks ei liiguta end, sest ega need shotid ja õlu head tähendada saanud. Teed silmad lahti ja okei on olla, siis mõtled, et vetsu minnes raudselt hakkab paha...ei hakka...tagasi tulles ka täitsa okei olla...ja ei hakanudki paha, mille üle ma ei kurda, aga ma kardan, et üks hetk maksab see valusalt kätte :D.

Muidu on aga ilmataat meid hea ilmaga premeerinud. Nimelt reedel oli täiega soe ja mõnus ilm..ja ei sadanud! Ja laupäeval oli täiesti imeline ilm...15 kraadi oli sooja veel peale kella 12 öösel! Jalutad jätsiga mööda Kopenhaageni kesklinna ja naudid ööd...pretty amazing!

Tahan ükspäev, kui ilus ilm on, minna sügist pildistama...huvitav, millal jõuab? Kes kaasa viitsib tulla? Õues on lihtsalt NIIII ilus ja värviline, et patt on see maha magada.

Plus suutsin ma endale mingi mõnusa viiruse kuskilt külge hankida. Selline tunne on, et mingi vend on liivapaberiga kurgu üle lihvinud ja nina kinni keeranud ja silmad valutavad peast ära...plus vahepeal köhin kopsutükke...ja hommikul kohvi ostes puudus hääl, et küsida seda. Aga kuidagi pole aega haige ka olla...y0.

Sain just Liisa käest pahandada, et ma ei ole viitsinud hiljuti bloggida...ja et viimane bloggi sissekanne oli liiga lühikene. Parandan siis selle vea kohe ära.

Mis siis uudist on..hm. Eelmine nädal alustasime koolis uut moodulit - pixie book. Sisuliselt teeme animeeritud lasteraamatut, sihtgrupiks 5-7 aastased lapsed. Ise valime muinasjutu, kas olemasoleva või teeme ise ja joonistame ja paneme siis tegelased liikuma ja rääkima. Kuna üks mu salaunistusi on olnud multikategemisel osaleda, siis natukene mingil määral saab praegu see teoks.
Me tegime enda muinasjutu ise, kui kunagi valmis on, siis sheerin teiega ka :).

Siis eelmine nädal sai minu kallis Siisa ehk Crash ehk Robin ehk Hanna ehk Liisa ehk Hanna-Liisa vanemaks! Reedel täpsemini. Peale kooli trippisin koju ja siis tema poole, plaaniga aidata...lõpuks istusin maas, jõin siidrit ja segasin teda niisama, okei-okei...natukene aitasin asju hakkida ka. Lõpuks kuskil peale 7pm'i hakkasid inimesed ka vaikselt kohale ilmuma. Mina pidin valetama, et käin tiiru koolis, et viin Ioanale ühe asja, et siis maja ees Lindseyga kokku saada ja kingitused lõpuni ära pakkida...enda arust olime jube kavalad. Ahjaa, pidin talle petukingi ka ostma...Marise soovitusel sokid, sest miskit lamedamat annab kinkida ju. Kahjuks ta avas kingi kui ma õues olin ja oli kohe läbi ampsanud, et sellega peab mingi story olema. Muidu aga oli väga meeleolukas sünnipäev. Plaan end hästi purju juua ei õnnestunud, sest kogused olid suured, aga kõik jäi väga viisakuse piiresse. Isegi järgmine hommik oli hea olla...mis oli ebaaus lausa.

Aga praegu armusin ma taaskord...muusikaga juhtub seda ikka tihti mul. Nimelt linkis Paul Oja sellise toreda asja oma twitterisse just hetk tagasi. http://soundcloud.com/pauloja/sets/i-3-hard-dance-ep Nii mõnus!

Mis siis veel? Sügis on täiega meile jõudnud...koguaeg sajab ja on tuuline ja vastikult külm. Ühikas ei hoia sooja ega tekita mingit sooja lisaks ka...seega, isegi radikas põhja keeratult, lõdisen siin. Villased sokid jalas ja pusa seljas. Nii, et igatsen head sooja tuba ja kööki olen ka igatsema hakanud...tahaks kooki teha ja päris sööki süüa vahelduseks. Aga ma tõesti ei taha seda kööki külastada...vaatame, mis tulevik toob. Tahaks ikka mingi hetk siit ära kolida:D.

Aga okei, ma rohkem hetkel ei oskagi midagi kirjutada...lippan tööle ja kunagi proovin mingi asjalikuma postitusega hakkama saada.

Cheers!

ma vist leidsin endale mingi tööjupi. koristustöö, aga parem kui mitte midagi :).

“Nothing is original. Steal from anywhere that resonates with inspiration or fuels your imagination. Devour old films, new films, music, books, paintings, photographs, poems, dreams, random conversations, architecture, bridges, street signs, trees, clouds, bodies of water, light and shadows. Select only things to steal from that speak directly to your soul. If you do this, your work (and theft) will be authentic. Authenticity is invaluable; originality is non-existent. And don’t bother concealing your thievery - celebrate it if you feel like it. In any case, always remember what Jean-Luc Godard said: “It’s not where you take things from - it’s where you take them to.”
- Jim Jarmusch

u're gone, gone, gone away

i watched u disappear...

all that's left is a ghost of u.

now we're torn, torn, torn apart

there's nothing we can do..

just let me go, we'll meet again soon..

now wait, wait, wait for me, please hang around

i'll see u wehn i fall asleep..

Kodulehe nädal üle elatud õnnelikult ja siin ta siis on kiku kodukas ...Lihtne, aga mulle ta üldiselt meeldib, sest ma ei olnud kunagi varem kodeerinud ja kui ma oleks pro kõiges, mida me hetkel õpime, siis ma ei oleks seal koolis. 

Ja kusjuures nädal ei olnud üldse nii raske ja pisaraid täis, kui ma kartsin...kõik on ületatav ju ;)!

Lootsin, et see praegune nädal tuleb kodeerimise poole pealt lebom, aga oh ei...saime hommikul oma uue grupi-assignmenti ja peame disainima ja kodeerima ühele lehele uue disaini..juhuu! Nii, et see kodeerimine ongi eluks muutunud...shit.

Aga ega muud uudist ei olegi. Otsin tööd, otsime kodu...kõik vana jama...

Ja sain natukene vastu näppe inimese usaldamisega, olin natukene katki..aga nüüd on kõik hästi jälle :).

Küll mul on ikka nunnud naabrid. Hommikul ärkasin, sest see Robbie Williamsi naaber kuulas mussi, a no mitte midagi hullu isegi. Aga siis jäin uuesti magama ja ärkasin ehmatusega, sest tema üleval naaber otsustas talle sõja kuulutada ja pani mingi metali põhja. Ja lõpuks karjus ühel metal, teisel Shaggy...et siis music wars? A vähemalt pole ma ainus, kellele mu naabri muusikamaitse ei sümpatiseeri:D. 

Aga muidu, jube kiire nädal oli...eriti teine pool. Koolis oli jälle grupitöö nädal. Selleks nädalaks oli kodulehe ümberdisainimine. Igale rühmale anti üks kräpp kodulehekülg ja siis pidime photoshopis/illustratoris tegema uue kujunduse. Ja siis reedel seda klassile näitama ja rääkima, miks tegime sellise jne. 

home page alguses.

home page alumine osa.

Ja sellised olid retseptid, eriti ilusad pildid! nomnom.

Ma ei hakka üldse mingit analüüsilist juttu siia kirjutama, aga seda on näha, et see leht on päris halb ja ei tööta. 

Meie leht aga nägi välja selline.

home-page.

drop-down menu. 

retsept. 

nutitelefoni vaade.

Ja õpetaja kommentaar meile oli "guys you totally nailed it." nii, et me vist võime rahule jääda? :D

Järgmine nädal on küll pusimist ja ilmselt närvidekulutamist täis, aga mis ei tapa, teeb tugevaks? Will see. Nädala lõpuks tuleb nimelt esitada personaalne kodulehekülg...ja PHP kodeerimine on mu jaoks peavalu kuubis.

Tunne nagu odaval Poola litsil, jah just täpselt...pettunud, katki, kurb ja isegi Her Bright Skies'i muusika ei tee olemist paremaks. Kõik varises kuidagi kokku...vastikult nõrk ja nõme on olla ikka. Ma tegelikult ei ole siin üldse nii õnnetu ja kurb, nagu hetkel...aga kõige lõbusa ja toreda sisse jäävad argimured ja see kuradi suure inimese elu, mida me kõik pubekana ootame, sakib täiega...või tegelikult mulle meeldib, aga kui üks asi teise järel valesti läheb, siis tahaks olla pisikene ja omada ainsaks mureks, et mis multikaid telekast tuleb ja kas emps kommi ka poest tõi. 

Tänane viimane piisk oli, et käisime Liisiga tööl. Oleme korra varem ka käinud, selline mustalt koristustöö...kui mitte midagi pole, siis lisarahaks käib küll ju. Eelmine kord pesime aknaid ja saime suht okei palga. Täna pidime ühe maja aknalaudu ja ümbruseid puhastama...aga nelja trepikoja peale oli 7 korrust+0 korrus ja seal oli konkreetselt MILJON ämbliku. Väga räme töö oli ikka...4-5 tunni asemel veetsime seal 7-8 tundi...ja juhuu, maksis meile hullult vähem, kui oleks pidanud. Jep, sellest tulenevalt ongi selline räpase ja odava Poola litsi tunne...jee..Ida-Euroopast pärit odav tööjõud. Faking fakk. Ja see mulle viimaseks piisaks oligi. 

Muidu aga jätkuvaks mureks on püsiva töö leidmine, uue kodu leidmine (see ühiselamu on KRÄPP!), 

Ja keegi, kellest hoolid on lihtsalt maa pealt nagu ära pühitud...ja see teadmatus piinab, vot nii.

Aga tegelikult on nii, et saan hakkama ja kui see paha saab siia ümber trükitud, siis on see nagu veits kergem ka. 

Ja siis selline väikene reklaam ka siia.

Tänase postitusega tahaks tervitada oma naabreid, paremalt, üleval ja ei teagi kust täpselt veel...te olete lihtsalt nii super ägedad ja mitte egoistlikud, äärmiselt mõnusa muusika maitsega inimesed. Ma saan ju aru, et ma elan ühikas ja siin kuulavad inimesed kõvasti muusikat, on lärmakad ja pidutsevad...kõik fain, aga kuna ma ise teadvustan, et elan ühikas ja püüan inimestega arvestada, siis ma ootan teistelt sama. Vale? Ma ei teagi. 

Igastahes alustan oma ei tea, millisest naabrist, kes armastab köögis kokata, ainult, et see aroom, mida siis terve meie koridor ja ka inimeste toad, täis on, on nii jälk, et sul hakkab füüsiliselt paha. Kui ma prooviks seda kuidagi sõnadega kirjeldada, siis see on midagi..hmm...tead, mis lõhn on pesu keetmisel? Vanasti kunagi keegi kuskil keetis, ja mul on räigelt ebameeldivana see meeles...oot, ja see ei ole ainus...mõtle veel juurde märja koera hais...need kaks koos..ausõna, ma ei julge kööki piiluda, kes ja mida ta kokkab...räige!

Järgmise lõiguga tervitan oma kõrval toas elavat noormeest, keda ma esimene nädal aega täiesti kindlalt tütarlapseks pidasin, aga siis ühel õhtul tulime samal ajal koju ja täiesti kindlalt on tegu noormehega. Niisiis, miks teda tütarlapseks pidasin? Sest isegi mina ei kuula nii tibimuusikat. Alustame Vengaboyzist, Nicki Minaj'st ja ROBBIE WILLIAMSIST! Jah, ja Robbiel on olemas ainult üks laul, mida me kuulame repiidi peal nii kuis jaksame. Hullemat sorti kiusatus oli kõrvetada talle Robbie Williamsi plaat ja ukse avast sisse pista...aga polnud tühja toorikut ja enda originaal duubel kogumikku ma selleks ei raatsinud kasutada.

Nii, järgmise naabri osas pole ma kindel, kes ta on ja vabalt võib olla see sama, kes Robbie lugu Bodies armastab, kuigi ma arvan siiski, et ta on korrus kõrgemalt. Igastahes, see, et ta õhtul mulle vaibakloppimist laseb nii, et põrand ja seinad värisevad on veel mingil määral aksepteeritav, AGA täna hommikul tahtsin ma küll minna ukse taha ja küsida talt, et kuule mis hommikul sul vaba on ja sa magada plaanid? Nimelt, täpselt kell 7.44 keeras ta oma kõlarid põhja ja sealt tuli repiidi peal laul, mille sõnadeks olid "turn up the love.." ja siis äärmiselt häiriv ja tüütu biit sinna vahele...SERIOUSLY?! 7.44am?! 

Ja siis mu kõige lemmikum naaber, kelle ma juba hetkeks suutsin ära unustada, aga ta just hetk tagasi end meelde tuletas. See, kes laulab, aga ta oskab veel vähem laulda kui mina. Ja ta on ma arvan, et iga päev vähemalt natukene aega oma laulu-oskamatust demostreerinud. Parim päev oli, kui ta ühte laulu umbes 5 korda kaasa üürgas ja siis lõpuks muusika kinni pani ja sama laulu ilma muusikata esitas. Talle pühendan selle lõigu family guy'st. Enjoy!

Ja üldse on tunne, et kõigil on siin mingi mässive muusikasüsteem, millega nad siis teisi piinavad. Oh joy!

Aga muidu on ühikas okei, vist. Või noh ma olen ära harjunud...ja rongiga liiklemine on mugav, kui omad kuukaarti, mis maksis küll hinge hinda, aga well, mis siin ei maksaks hinge hinda? Vinguks veits ka veel voodi üle aga ma olen selle osas hetkel natukene alla andnud nagu...sest tõenäosus, et kolin siit loodetavasti varsti minema, on olemas ja siis on aega vaadata küll :).

Cheers!
k.

Pühendame selle sissekande saamatutele inimestele...ja minu kannatlikusele. Nimelt oleme see nädal koolis tegelenud CSS'i ja HTML'iga peamiselt..isegi kui need mu jaoks lihtsalt tulevad ja loogilised on, siis ma ei ole nendega nii palju varem kokku puutunud ja tahaks ikka kuulata, mida meie eriti äge ja tark õppejõud räägib. Aga meil on rühmas üks lätlane, kes konkreetselt on võtnud mind sihtmärgiks ja küsib mult absoluutselt iga asjaga abi. Mitte, et ma ei võiks inimesi aidata, aga kui sa õpid multimeedia disaini, siis äkki ei oleks vaja abi selliste asjadega nagu "kuidas ma skaibi alla laadin?" "kuidas ma avan uue tab'i safari aknas?" "kuidas ma muudan oma arvuti seadeid?" "kuidas ma kasutan mälupulka?" jne. 

Lõpuks kui ma suutsin teda ignoreerida, siis võttis ta õppejõu enda ohvriks. Lõpuks vaatas Thomas (õppejõud) mulle juba ahastava näoga otsa...aga sel hetkel õpetas ta kuidas kasutada kopi/paste shortcut'i näiteks. Lõpuks ütles, et ta peab kodus kõvasti tööd tegema ja teistele järele jõudma, sest meil pole koolis aega tegeleda nii elementaarsete asjadega. True that! 

Aga et sellega see olukord veel ei lõppeks siis täna oli meil viis tundi täis HTMLi. Kuna ma olin täna pahas tujus ja enne lõunat olin näljane ka, siis ütlesin lätlasele kohe, et ma ei oska isegi html'i teha ja ma ei oska teda aidata...siis võttis ta oma ohvriks meie õppejõu assistendi Martini. Martin ka seletas talle igasugu x asju ja lõpuks kuulsin küsimust "do you know what a browser is?" Igati teemakohane küsimus, kui sa õpid multimeedia disaini...mul tekkis küsimus, kuidas kurat ta üldse kooli sisse sai? Mingeid arvuti alaseid teadmisi ei peagi olema? Ja ma olin mures, et ma pole css'i ja html'i ja php'ga enne tegelenud ja et illustratoriga ei saa läbi...amazing. Enam ei pane küll imestama, et Brennan eelmine aasta ühe venna eksamil läbi kukutas, kuna vend ei teadnud,  mida tähendab RGB. See lätlane võiks vabalt ka eksamil lolli näoga otsa vaadata küsijale ja öelda, et tal pole õrna aimu ka, mis see on.

Aga üldiselt arvas ta, et ma olen jube tark arvutite alal ja et ma olen tore ja abivalmis. Eile olingi, täna polnud tuju tore olla ..aga mis asi on siis browser?

Kaks nädalat kooli ja peaaegu nädalake ühikas, olen jätkuvalt natukene stressis...aga vaikselt hakkab kõik paika loksuma vist? Või siis on paslik öelda, et inimene harjub kõigega? Kooliga on jätkuvalt kõik hästi, kuigi nüüd hakkab vaikselt kohale jõudma, kui palju meil tegelikult lugeda on vaja ja, et kodutööd siiski ei ole nii lihtsad ja vaeva peab ka nägema. Tänase päeva sõbraks on mul Illustrator ja Learning Web Design raamat. Illustratoriga olen ma juba tülli läinud, kuid vaikselt tasa ja targu hakkame juba sõbrunema..nagu üks kursakaaslane ütles "i find this program amazing, until pen tool shows up and fuckes everything up." Ma olen täiesti nõus. Igastahes tuleb lõbus õhtu ilmselt. Lugemise osa on vähemalt iizi, kuigi seda on tubli 200lk.

Aga ühika osas. Pole siiani julgenud kööki piiluda, sest sealt tuleb ikka väga veidraid lõhnasid. Samuti pole uurinud ka maja muid lisaruume...kuigi laundry room'i peaks välja tsekkima. Kes moraalseks toeks tuleb? :D

Siis naabritel on ebanormaalselt halb muusika maitse ja kahjuks on neil ka varustust, millega võimaldab ka teisele sellest märku anda. Vengaboyz on mu uus lemmik. We're going to Ibiza...lalalalalaaa..

Aga muidu, elan üle...jätkuvalt võite mulle muidugi uue laiema ja mugavama madratsiga voodi saata..

Nädalavahetus oli kusjuures asjalik. Tänu kahele Eesti kutile, Sandrile ja Indrekule, sain tööle Oktoberfesti üritusele, ettekandjana. Reedel 3st kella 9ni ja laupäeval 3st poole 11ni. Tunde polnud just palju, aga mu põlv andis jätkuvalt veateadet peale seda freshman day trippi, seega ideaalne. 

Minu jaoks oli üllatav, et inimesed reaalselt tulidki kohale riietatud Oktoberfesti riietesse ja jõid nagu pöörased ja tantsisid ja laulsid. Esimesel õhtul olin ma vip alal, kus oli üpriski lebo. Teine päev olin keset saali ja seal sai ikka mõnuga joosta. Suutsin jääda 7 tüübi grupikalli alla, sest nad arvasid, et ma olen ikka jube nunnu ja tore. Nad kusjuures tegelikult olid täitsa vahvad ja toredad. Välja arvatud, kui nad seitse liitrist õlle korraga tellisid või seitse praadi. Siis ühed teised tahtsid mind ka koguaeg kallistada...naljakad onud. Ja siis, et kõigest veel vähe ei oleks, otsustas üks Martin, jep me sõbrunesime, sest ta lihtsalt ei andnud mulle muud võimalust, küsis "but do you have a boyfriend"...pidin ta südame kahjuks purustama ja jaatavalt vastama :D. Aga muidu oli täitsa lõbus tööpäev ja tippi sai ka normaalselt...seega abiks ikka. Aga muidu jätkuvalt otsin püsivat tööd...ja kodu koos Liisaga.

Aga kiire update tehtud..nüüd loen oma disaini asju edasi...olge mõnusad! ;)

ja see nädal võiks nüüd otsa saada...kui veel mõni paha uudis tulla otsustab, siis ma hakkan karjuma.

Olen nüüd ametlikult ühikarott, mõneks ajaks vähemalt. Eile kolisin, siiani olen natukene õnnetu ja ei ole kindel, kas kohe üldse ei meeldi või natukene on okei ikka ka. Alguses oli tuba kergelt shokeeriv, kogu see mööbel ja üldse räpane ja vale. Aga kui enda asjad sisse said ja täna ka lõpuks asjad natukene ümber paigutatud, siis ei olegi enam nii hull. Mõned asjad oleks vaja veel juurde muretseda ja on juba päris kodune see värk. 
Teine üllatuslik koht on kindlasti köök ja siis all asuvad pesuköök jms. Ma pole veel oma esialgsest shokist piisavalt üle saanud, et end järgmisega rabada...seega lükkan nende avastamist edasi nii kaua kui võimalust on. 
Ja see, et siin õhtuti-öösiti mingi trall käib on ilmselt ka tavaline ja küll sellega ära harjub. 

Aga, et aint minul ei oleks ikka natukene tagasilöök või paha tuju, siis teatas Sarah eile, et Liisa peab ka 2-3 kuu jooksul välja kolima, sest tal on plaan oma poiss-sõbraga kokku kolida. Et siis võtsime täna vastu otsuse, et hakkame koos kodu otsima...kahe toalist korterit kuskile Nørrebro kanti, sest meile mõlemale meeldib see linna-osa ja oleks mõlema jaoks mugav. Nii, et hoidke siis meile pöialt, et kõik laabuks. 

Muidu aga on koolis käidud ja esimene tutvumise nädal oli küll väga vahva ja sisukas. Tegime grupitööd ja individuaalset tööd ja olime jube maru asjalikud. Pidime tegema selle esitluse teemal common passion. Alguses tuli kohe idee, mille ümber me siis tiirlesime ja lõpuks saime ka videolaadse asjaga hakkama. Ise olime rohkem omavahelise koostööga rahul, kui videoga, aga alguse kohta käib küll :). Loodame, et meie koostöö sujub sama libedalt ka edaspidi.

See nädal oleme üldiselt keskendunud photoshopile...oskan ikka juba palju rohkem kui ma nädal tagasi...jei! Ja kott-toolides lebos loengus olla on ikka eriti bad-ass!

Aga täna oli meil Freshman day. Algas rõõmsalt koolis chill-out'is kell 9am, koos hommikusöögiga. Siis jagati kõik kuuestesse rühmadesse ja seitsme tunnine aardejaht läks lahti. Saime koti vee, võikude, reeglite ja city-passidega. Pidime ikka päris korralikult trippima ringi. Alustasime mingist pargist loomaia juurest, kus leidsime esimese tutori-paari, kes käskisid rääkimata end rühmas jalanõu suuruse järgi ritta panna. Saime ilusti hakkama. Siis saime järgmise ülesande, leida ülesse Carlsbergi vana tehase elevandtidega väravad ja nende juures pilti teha. Lisaks mainin ära, et pidime tegema pilti suvalise Aasiast pärit inimesega, turistirattaga ja tänaval esinejaga. Teel elevantide juurde näeme, et nende juures on kaks Aasia turisti turistiratastega...aga kuna nad olid juba ära minemas siis me jooksime kuuekesi nagu segased ja Emil karjus "don't go away, stooooop!" ehmatasime vaesekesed päris ära...aga saime ühele pildile elevandid, meie grupi, Aasia tüübi koos turisti rattaga! 

Siis jooksime tutorite juurde tagasi. Sealt saadeti meid Istegade'le kuskile Delta Love Store'i, kust pidime photoshop öeldes kondoomi saama müüjalt, aga olime seal liiga vara, seega pood oli kinni. Hiljem rääkis Emil lihtsalt lampi loo, kuidas seal oli suvaline hooker ja ta läks tema juurde, ütles talle salasõna "photoshop" ja tsikk ei saanud midagi aru, siis Emil ütles, et "you're supposed to give me a condom" ja siis väidetavalt tsikk andis...lisapunkte me kahjuks oma loo eest ei saanud. Igastahes sealt Istegade'lt liikusime Nyhavn'i, kust saime ülesandeks Amageri randa minna...raisk see oli kaugel.

Seal pidime tegema pilti ja üks meist pidi ujuma minema...julge Sebastien läks vette, küll mitte ujuma, aga punktid saime siiski. 

Liiva pidime ka mingisse purki koguma. Peale Nyhavni pidime kuskile linnas minema, koha nime ei mäleta...kus pidime mängima nimemängu, Emil oli üks tegelane Lord of The Ringist ja pidi küsima küsimusi meilt ja siis end ära arvama...ta sai sellega hakkama! Siis saime juhised minna Kuninganna lossi juurde, tegema pildi ühega nendest valvuritest, mis on keeruline, sest nad liikusid ja olid megakurjad...1,5meetrit kaugemale palun! Aga saime hakkama! Siis liikusime väikese merineitsi juurde, mis on nii kuradima kaugel ju!

 Tegime pildi ja liikusime tagasi. Siis Raekoja platsil pidime leidma ratta mitme lukuga ja sealt ühe lukkudes avama enda võtmega ja siis tagasi KEAsse. See oli tubli kuus tundi jalgel. Mingi hetk andis mu põlv suht otsad...siiani on paistes ja valus on liikuda...istun jalg kõrgemal ja külm kompress ümber jala, jee! Loodan, et homme on parem. Ja muidugi tänavaesineja! 

KEAs sõime pitsat ja olime niisama...rääkisime kursakatega juttu ja olime niisama ägedad...ja kuna üks kursakas rääkis kõige haigema loo, mida ma kunagi kuulnud olen, siis ma pean selle siia ka postitama..
Nimelt tema sõbranna läks kunagi peolt koju mingi Taani tüübiga. Olid juba voodis omadega kui tüüp küsis, et kas ta võiks tsiki voodi külge siduda. Tsikk polnud nõus, aga kuidagi suutis kutt ta siiski ära rääkida...okei, sidus siis tsiki voodi külge ja kadus ise kuskil 10-15 mintsaks ära. Tsikk juba hakkas kartma...a siis tuli tüüp tagasi, käes tool ja suur must kott. Tsikk mõtles, et oulishit, nüüd tapab ära ka muu, tegu on mingi haige perverdiga. Siis tüüp istus toolile maha, võttis kotist APELSIINI ja hakkas tsikki apelsiinidega loopima, ise samal ajal teise käega masturbeerides...lõpuks kui ära oli tulnud, siis tänas tsikki viisakalt ja lasi minema. HOW SICK IS THAT?! Me igastahes istusime naersime ja keegi ei suutnud seda pilti oma kujutlemast välja saada:D. 

Aga sellega ma hetkel siis lõpetan, tuli jube pikk postitus...






ps! I met someone pretty special ;)

unustasin eile öelda, aga ma olen Taanis aasta olnud ;)!

FOREVO. never forget, never! 

Esimene koolipäev Taanis üle elatud, või noh mis üle elatud...täiega vahva oli. Esiteks pole ma päris kaua koolis käinud, seega oli selline mõnus ärevus sees, teiseks on kindlasti oma mugavustsoonist välja astumine, et asun õppima Taanis ja inglise keeles. Aga elu ongi enda mugavustooni laiendamises ja elu nautimises, right? 

Igaljuhul lähme siis nüüd esimese koolipäeva juurde. Algas rõõmsalt kell 9am ja kestis kuni 2pm. Alustasime kõik koos ühes suures grupis, tutvustati õppejõude, kooli juhtkonda ja niisama, mis saama hakkab.  Õppejõud olid eriti ägedad, rääkisid igasugu lugusid endast ja üldse see tule oma mugavustsoonist välja on märksõnaks! Ja kohe tehti selgeks, et reedene friday bar on kohustuslik nii õppejõududele, kui tudengitele. (jep-jep...erinevalt Eestist on Taanis populaarne värk, et koolidel on oma baar, mida reedeti siis kasutatakse).
Meie kursus on natukene eriline ka, oleme 25 lend, kes õpib Multimeedia disaini ja kommunikatsiooni rahvusvaheliselt :).
Siis räägiti natukene koolist ja jagati meid kahte suurde rühma...Neptun ja Starburst. Nende kahe näol on tegemist siis klassiruumidega. Meil on seal üldse paras kosmos, lisaks neile on Jupiteri ja Milkyway klassiruumid ka. Mina olen Starbursti ruumis, mis on ausalt öeldes palju khuulim kui Neptun. Neptun on selline üpriski tüüpilist stiili klassiruum, seevastu Starburst on avatud tsill ruum, põrandatel on fatboy'd, saab lebotada ja tavalised toolid-lauad on ka, mille taga on hea grupitööd teha. Peale seda klassidesse jagamist tegime sociometric exercise, mida ma eesti keelde tõlkida ei oskagi, aga igaljuhul oli mõte selles, et õppejõud küsis küsimuse stiilis "Are you familiar with photoshop or no?" ja siis kui jah, jääd ühele poole klassi, kui ei, siis teisele. Asja mõtteks oli, et me üksteise kohta rohkem teada saaks. Samuti moodustasime gruppe ja ringe erinevate näitajate alusel, pannes meid omavahel rohkem suhtlema. Lisaks tehti kohe selgeks, et kes on vallalised ja kes mitte ja siis arvas õppejõud, et kui abielus pole, siis on kõik siiski võimalik...reedel baaris näeme! 
Peale seda oli meie eest moodustatud pisemad grupid, milles siis esimese semestri õppetöö käima hakkab...sest palju on grupitöid ja omavahelise suhtlemise jms arendamist. Mul õnnestus saada ühte gruppi päris ägeda seltskonnaga...kolm taanlast, rumeenlane, lätlane ja pakistaanlane. Peame reedeks esitama presentatsiooni rühma ühendavast passionist. Meil mõni mõte juba tuli, aga keskendume hetkel pigem sellele, kuidas seda esitada, kui mis see täpselt on, sest mida khuulima lahenduse esitamiseks leiame, seda vägevam on ju...lõpuks kellele see ikka meelde jääb, mida keegi seal klassi ees tuimalt rääkis? Eriti kui kursusel on kergelt natukene rohkem kui 100 inimest. 
Muidu tehti koolis tutvustav jalutuskäik ka ja terve selle nädala sisuliselt elamegi vaikselt kooli ellu sisse, et siis esmaspäeval rõõmsalt kodeerima ja programmeerima hakata, või ma veel täpselt ei teagi, mis raketiteadusega meid üllatatakse. 
Natukene väsitav oli kogu see esimene päev, nii palju uut informatsiooni ja uusi nägusid, et ausalt oli päris väsitav, aga siiski huvitav. 

ja vot nii ongi.

new beginning.

istun Liisa laial diivanil, kuulan Frank Oceani viimast albumit ja söön kommi. Eile kolisin kogu ma liigutatava varaga siia. Mõned asjad on veel Lundtoftevej'l, ootavad oma aega, kui ühika võtmed käes on. 

Sisuliselt on lugu nii, et Liisa läks hommikul Berliini ja on seal reede hilisõhtuni ja seni olen ma täitsa üksi siin tema toas...Sarah on küll ka kodus vist, aga jah. Naudin rahu ja vaikust ja mitte millegi tegemist, sest mul on hetkel selleks võimalus. Päris mõnus on. 

Eilne viimane tööpäev oli natukene pingeline, aga ma saan ju kõigega hakkama! Aga Bulderbys oli nunnu...Marianne küsis, et kas on mu viimane päev ja siis natukene rääkisime ja soovis mulle edu "har det godt" :) 

Hiljem kui lastele järele läksime siis Louie ema ka küsis, kas ongi viimane päev ja soovis edaspidiseks edu :). Äge kui inimesed, kellega sa tegelikult palju ei suhtle on tähelepanelikud ja tunnevad huvi :). 

Ja kuna Helen oli eile päris korralikult tõbine, siis sain oma viimased koristamised teha ja olla asjalik. 

Lõpuks tuli Liisa meile ja grillisime ja siis sõime kooki, mille ma enda äramineku puhul kokkasin ja jõime shampust, mille Liisa kaasa haaras. Ja üks hetk teatas Pauline täiesti tühja koha pealt, et "Never judge mans willy when it's unhappy...it's much bigger when it's happy". 

Anyway on nii, et no matter what on see pisikene punastest tellistest maja home away from home :).

Ja nüüd luban, et see oli viimane heietamise bloggi ja nüüd edaspidi peale seda nädalat on kõik uus ja põnev ja teissugusem. Kool algab 27ndal ja kes veel ei tea, siis hakkan õppima multimeedia disaini ja kommunikatsiooni.  Facebook'is on meie rühmaga liitunud üle 80 inimese, seega tuleb vist ühe korraga väga palju uusi nägusid ja persoone ellu juurde. Olen üpriski elevil ja eks ma siis järgmine nädal püüan muljetada.

Viskan siia alla veel ühe ägedalt tehtud video, et mis on siis graafiline disain, y0!