The only people for me are the mad ones, the ones who are made to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars. - Jack Kerouac, On the Road

Selle tsitaadi kirjutas sõbranna Margit täna oma facebook'i ja see on mind terve tänase päeva kummitanud, mitte üldse halvas mõttes...pigem vastupidi. Need "mad ones" on täpselt seda sorti inimesed, keda tahaks oma eluteel rohkem kohata, lasta neil oma elu rohkem mõjutada ja olla ise nende sarnane. Ja kui sul on õnn mõne sellisega kokku joosta oma eluteel, siis nende ära unustamine ja elust välja viskamine on minu jaoks vähemalt võimatu, kuidas ma saaks midagi sellist teha?

Mul on üks sõber/kursakaaslane, kellega ma puhtjuhuslikult tutvusin teise semestri alguses printimise ruumis. Jah, meil on nii suur kursus, et siiani on olukordi, kus tutvud peol/koolis kellegagi ja siis tuleb välja, et käime samal kursusel. Niisiis, aitäh printeri ruum, sest see kutt on täpselt üks neist "mad ones" tüüpi inimestest. Vaatad inimesele otsa ja ta silmades on rohkem sisu ja elu kui enamikus tavalistes inimestes meie ümber. Vaatad ja saad aru, et inimene armastab elu ja teeb elus neid asju, mis talle korda lähevad ja mis panevad südame kiiremini tuksuma ja see on täpselt see, mis paelub mind inimestes. Ta on täpselt seda tüüpi inimene, keda ei tahaks mitte kunagi oma elust välja lipsata lasta. 

Ükskord, mõni kuu tagasi kui oli kursakatega väljas käimine, siis ta joinis hiljem ja oli just tulnud rulatamast ja see, kuidas ta räägib rulatamisest ja tsillist, mis sellega koos käib, see tekitab tunde, et ou, miks ma siiani ei ole end piisavalt kokku võtnud ja rulatada proovinud? Ja siinkohal ei mõtle ma juttu, vaid neid emotsioone näos ja sära silmades. Imetlusväärne!

Neljapäeval, kui meil oli koolis graduation party, siis mingi hetk istusime terassil ja ma rääkisin ühe kursaka sõbraga juttu, kui kuulen, et Sarah seletab Jonasele, et "Kristel is such an passionate person, and if she loves something, she has this crazy passion, you don't find much people like that"..ma ei oska selle peale midagi ise nagu öelda, aga võtan seda kui väga meeldivat komplimenti ja püüan veel rohkem olla selline inimene, keda niimoodi kirjeldada saaks...sest ma ise tunnen, et mul on veel pikk tee minna. 

Aga nüüd minnes tagasi neljapäeva juurde, siis Kopenhaagenis oli ebareaalselt mõnusalt soe ilm ja päeva veetsime me Hanna-Liisaga rannas, et natukene jumet juurde saada. Kuna rannas käik alati kuidagi kahtlaselt väsitav on, siis ma arvasin, et ma kooli peole küll minna ei viitsi...aga rongis teel koju otsustasin ümber ja joinisin kursakatega Fælledparkenis, kus me veits hyggesime ja nautisime ilma ja seltskonda ja veits hiljem trippisime sinna, kus pidu toimus. Kuna meie kooli hoone on igas mõttes under construction, siis toiumus see pidu ühes teises KEA hoones, mis asus kuskil Svanemølleni stationi kandis...

..pidu ise ei olnud suuremat sorti asi, kehv dj, imelik koolimaja aga omad inimesed ja õues terassil istumise võimalus tegid asja päris toredaks. Mingi hetk aeti aga kõik sisse, sellepärast, et me naabermajades elanikke ei segaks oma lärmiga. Sees aga oli nõme pidu...rääkida ei saanud ja muusika oli veider. Seega trippisid kõik maja ette ja siis sai juba pidu läbi ka. Aga peol oli afterparty linnas ja selleks oli organiseeritud transpordiks kahekordne buss. Ma plaanisin linna mineku asemel koju minna, sest esiteks oli mul ratas ja teiseks ei olnud mul plaanis üldse sinna graduation partyle minna. AGA Benjamin lihtsalt jauras nii kaua, et "lets go to the bus", et ma lõpuks andsin alla ja jätsin oma ratta kuskile sinna ja läksin nendega koos bussile. Linnas oli üpriski tore..mingi hetk otsustasin ma siiski koju minna ja kui ma päris aus olen, siis ma ei tea, kuidas ma koju sain...bussiga, aga arvestades, et ma enda arust ei jaksanud silmigi lahti hoida, siis on päris hea saavutus, et ma kodus oma voodis ärkasin. Ja kerge pohmakaga! Ehk siis reedese päeva vegeteerisin ma voodis maha suhteliselt. 

Lõpuks võtsin end kokku ja läksin oma rattale järele...päris lõbus oli, sest esiteks polnud mul päris kindlat aimdustki, kus see kool asus ja teiseks, kuhu ma oma ratta parkisin seal. Kõndisin siis mööda tänavat, mis ma arvasin, et on õige ja vahepeal kergete kahtlustega, et ma ei ole kunagi varem seal olnud, paistis lõpuks KEA silt ja kooli ees paistis ka üks sinine ratas, mis ilusti mind ootas seal, jubii! Kuna aga ma ei viitsinud koju tagasi minna ja mõtlesin, et võiks sisuliselt veel Liisaga hiljem tsillida, minna sööma vms, siis läksin hoopis tööle ja siis sain Liisaga hiljem kokku. 

Laupäeval aga oli kreisi-kiire ja sisutihe päev...tegelikult kiire ei olnudki, aga sisutihe küll. Alustasime sellest, et Opera house juures oli Redbull Cliff Diving võistlus. Tüübid hüppasid 27 meetri kõrguselt vette. 

Ja see nägi üüber dope välja! 

Peale seda läksime otsisime ülesse Pauline jalgratta ja trippisime Frederiksbergi, kus oli street party vms ja esinesid paar Taani bändi, mida ma näha tahtsin...näiteks Ukendt Kunstner. Teel sinna tegime väikese toidu peatuse ka, või noh haarasime dürümid kaasa ja sõime, kui jõudsime oma sihtkohta...omnomnom! Koht ise oli okei, aga rahvas oli veeits veider...aint moslemid ja muidu värvilised inimesed. Ja helikvaliteet kontserdil - oeh. Ukendt Kunster oli viimane ja selleks ajaks oli kergelt juba kõrini sellest üritusest, aga ootasime ära ja ma ei teagi, mida täpselt arvata..pigem okei vist, plaadilt kõlab paremini see teema. Aga vähemalt on süda rahul nüüd ja kontsert oli siiski tasuta.

Peale seda trippisime tagasi linna ja kerge netto ringiga Christianiasse, kus esialgne plaan oli niisama tsillida ja natukene suitsetada ja siis esines Green Light Districtil Suspekt. Ühel hetkel joinis meiega Hanna-Liisa ka ja siis liikusime rõõmsalt oma järve äärde, mis on meie põhiliseks tsillimise kohaks saanud Christianias. Hubane ja mõnus! Ja kui kell hakkas 23 saama, siis liikusime tagasi Green Light Districtile ja see mass, mis seal oli...see oli insane! 

Ma olen tahtnud neid lives näha juba mõnda aega, sest vaatamata sellele, et ma ei saa aru, millest nad räpivad, on nad mu jaoks sümpaatsed. Ja mis kõige ägedam, nad tegid mõlemad need laulud ära, mida ma olen kodus lõpmatuseni mingil hetkel kuulanud...eriti hea meel oli "Vi ses i helvede" üle ;). Kuigi tegu oli tasuta kontserdiga, siis kutid andsid endast laval ikka maksimumi ja kontsert oli tublist rohkem kui poolteist tundi pikk. Viimase loo ajal oleks tahtnud täiega kaasa hüpata, aga õlu on tore jook ja reaalselt enda liigutamine oli ohtlik tegevus ilma, et püksi lasknud ei oleks..pidasime vastu õnneks. Aga jah, Suspekti võiks minna nüüd raha eest ka kuulama, sest tean, et tegu on eriti ägeda bändiga, mitte ainult plaadi pealt vaid ka lives! Nii, et kui vähegi meeldib taani keelne hip hop, siis Suspekt peaks olema bänd, mida välja tsekkida! ;)

Pühapäeval tegin päev otsa tööd ja õhtul tähistasime veits jaanipäeva. Niimoodi vaikselt joindi ja õllega merd vaadates Amager Strandparkis. Seda peab tulevikus uuesti tegema, fucking hyggeligt. 

Igasugune ükskõiksus, hoolimatus, millega sa oma lähedasi inimesi puudutad, jääb su enda südamele lõpuni. Seda ei kratsi välja, pese maha ega kustuta ära. Must süda on igavene. - /Metsakutsu/

Olen viimasel ajal sellele natukene rohkem mõelnud, sellele haiget tegemisele ja haiget saamisele...tahaks nagu mõelda, et okei, mulle tehakse mõttelematult haiget, et ma ise ei tee teistele..aga kuradi kurat, ise olen samasugune jobu ju. Ja kellele teed haiget? Eks ikka neile, kes on sulle endale kõige kallimad ja kes hoolivad ja kellele ei tohiks mitte mingil põhjusel haiget teha. Ja mis on vabandus? Tead juhtus kogemata, ma ei mõelnud...ma olin liiga hõivatud hoolimisega neist, kes seda ei vääri...või noh, kõik väärivad hoolimist, aga kui nad sinust ei hooli ja sina püüad kõigest väest tuulega võidu joosta, siis oled sa ikka loll küll, kas pole? Siinkohal ütlengi ise-endale, "Kristel, sa oled loll!" Ja edaspidi püüan olla targem ja hoolida neist, kes seda väärivad, seda igapäevaselt, sest sa elad ainult korra ja kui see inimene on läinud, kellest sa tegelt hoolisid, aga välja ei näidanud, siis on hilja ja siis endale etteheiteid oma jäärapäisuse tõttu teha on ka mõttetult loll. Niisiis, edaspidi olen parem inimene, või vähemalt püüan...yolo!

Dididistortion..

...is survived!

Kolmapäeva lõunast kuni sisuliselt laupäevani sai ignoreeritud reaalsust. Kolmapäevast algas Distortion minu lemmik linnaosast - Nørrebrost. Ja me olime kuidagi eriti over-excited...seega alustasime ettevalmistustega juba varakult. Kuskil 1-2 paiku liikusin linna, saime Liisaga kokku ja käisime poodlemas...alkoholi ja natukene süüa, ja eluliselt olulise asja - pläsku! 

Alustuseks sõime veits ja värvisime mu pea oranziks - siiski official distortion hair! Sel aastal jäi see tunduvalt kreisim ja ägedam, kui eelmisel...seega järgnevatel aastatel tuleb see veel parem! 

Peale juuste värvimist hakkasime sättima ja tegime esimesed õlled lahti, millest sai viisakalt järgmised ja siis viinakoksid ja viin kaasa koos spicey gajol'iga ja off to the city. Mainin siinkohal ka, et plaaniks oli võtta selle aasta Distortionist maksimum ja go with a flow as much as possible. 

Esialgselt jooksime Liisa tuttavatega kokku ja tsillisime veits ja siis...siis jäi Tuutu megapurju ja tal hakkas megapaha ja ülejäänud õhtu oksendas ta sisikonda välja. Siisa küll ähvardas ta maha jätta sinna, aga Tuutu teadis, et Siisa ei teeks seda ja üks hetk, kui Tuutu tundis, et nüüd võiks koju kõndida, siis tõusis ta püsti ja oligi minek. Kaasa tsillis meiega ka mingi Allan, kelle Siisa sealt endale sõbraks sai. 

Selles suhtes on hea, et me seda nalja järgmised päevad aint ühe korra tegime või nii..Aga maja ees jooksime me kokku Rasmusega ja tsillisime kõik ülesse, minu eesmärk oli magada...teised tahtsid edasi pidutseda. Liisa juures Allan lahkus üpris varakult ja mina tõmbasin Barbora tuppa tuttu ära. Kusjuures kaasa võtsin mingil põhjusel mesikäpa batoonikese ja panin selle omale taskusse...hommikul, kui Siisa mulle oma peavalu kurtma tuli, siis ma pistsin käe taskusse ja mõtlesin, et mis kuradi asi mul taskus on...tundus nagu kasutatud kondoom ja ausalt peale õhtut, millest sa suurt ei mäleta, ei ole tahtmist/julgust seda taskust välja võtta. Lõpuks julguse kokku võtnud, avastasin, et tegu on eelmise õhtu kommiga, mis oli täiesti ära sulanud...haha.

Fakt, et meil mõlemal kergelt eelmise õhtu alkohol tunda andis, ei teinud kuidagi paremaks tõsiasja, et me olime lubanud Carolinele ja Lindseyle, et me läheme nendega Bopa'sse hommikust sööma...kell 10. Lindsey helistas, et meile teha wake-up calli ja me püüdsime väita, et me oleme Berliinis ja Malmös või viimase variandina Hangoverlandis, aga miski neist ei tundunud toimivat. Seega, saime inimesteks ja kimasime Bopasse...mis tegelikult oli hea, sest füüsiline aktiivsus, värske õhk ja söök tegid olemise natukene paremaks...aga ainult natukene, sest ilmselt olime me tol hetkel veel lihtsalt täiesti purjus. Itsitasime ja muljetasime eelmist õhtut ja täiega fun oli!

Hiljem tahtsid tsikid meid meelitada parki lebotama ja õllele, aga me olime kaineks saanud ja kerge vässu ja pohmakas hiilisid ligi, seega tegin ettepaneku mängida hide and seek'i ja jalga lasta. Aga nad nägid mu kavala plaani läbi ja arvasid, et võime hoopis õhtul Distortionil trehvata..sounded good, sest siis me saime koju magama minna. Reaalsus nägi aga teistsugune välja..me läksime shoppama...sest ma ei olnud arvestanud, et ma elan Siisa juures ja mul polnud piisavalt vahetusriideid kaasas...seega selle asemel, et koju minna, ostsin uued. Like a boss, you know! Siis lebotasime ka natukene ja hakkasime uuesti Distortionile sättima...sel korral toimus pidu Vesterbros, mis on ka täitsa fun linnaosa. Saime alguses kokku Siisa kursakatega ja tsillisime mõnda aega nendega...aga siis otsustasime, et lähme tsekime veits ringi ja mina tahtsin skate'i asju näha. Kutid hüppasid siiski läbi tuleringi ruladega! Aga kuna ma kellaajas kindel ei olnud, siis me sattusime sinna natukene liiiiiga varakult. Või noh minu jaoks ei saa skeitparki skeiti vaatama sattuda LIIIGA varakult...aga Siisa suhtes oli see natukene ehk ebaaus, sest ta pidi minuga koos tsillima seal. Mu ühe kursavenna sõber sõitis seal näiteks õllepudeli kostüümis ringi, hehheh. Vahepeal käisime ostsime jooke juurde ja käisime Enghave pargis põõsas pissil, sest naistele oli aint üks ühekordne wc ja see tundus liiga rõve meie jaoks. 

Peale ring of fire'it jooksime kokku Siisa kursakatega ja natukene ebaviisakalt lasime nad üle ja joinisime Siisa töökaaslase ja tema sõpradega, ning häävisime funny. Ühe inimesega minevikust said ka asjad natukene vähem kohatuks räägitud ja täitsa fun fun. 

Järgmine hommik oli natukene walk of shame, sest ma ei ärganud kodus...aga tegelt, i don't care..yolo! 

Siisa poole jõudes oli suhteliselt esimene pakkumine, et kas ma viinakoksi sooviksin..ja nii me oma viinakokside ja ananassiga aeda päevitama liikusimegi. Naersime end ogaraks, ja kõik naabrid vaatasid meid kergelt imelikult...aga we didn't care...cause we are very very very stupid!

Reedene plaan oli saada kokku Susaniga ja mitte minna Distortionile...lõpuks lõpetasime ikka Distortionil. Sel korral toimus see kuskil Christiania taga, Amageris. Tänavapidudele jäi kõvasti alla! Esiteks oli see koht nagu tühermaa, ja täiesti segi trambitud ja ülerahvastatud. Plus kuskil ei saanud maksta muu kaardiga kui DK kaart või sularaha ja voilaa, meil polnud kumbagi. Õnneks Susanil oli ja õlleta me siiski ei jäänud. Nautisime siis ilma ja ilusat vaadet, mis oli otse kanalile ja öö ja linnatuled...amazing! Mingi hetk sai aga pidu läbi ja kõik aeti sealt territooriumilt ära..aga meil oli alles peotuju sees...seega liikusime kõik ühe sõbra juurde, enne käisime viisakalt 7/11ist läbi ja täiendasime oma joogi ja ka söögi varusid. Õigemini mina tahtsin ühte lõiku pitsat, aga poisid peale meid ostsid ära KÕIK valmis olnud pitsalõigud ja vinku pirukad. Kujutan ette kui rõõmsad oli inimesed järjekorras peale neid :D...

Siis trippisime tüübi juurde ja ausalt terve õhtu sai nii hullult naerda, et kõhulihased valutasid lõpuks - trenn-trenn! 

Ja siis sai meie Distortioni maraton läbi, kella kuuest jõudsime kuskil magama ja peale kahte-kolme tundi und tuli üles ärgata ja reaalsema eluga silmitsi seista - tööle tuli minna. Või noh ma tegelikult olin lubanud Paulinele, et hoian lapsi, sest tal oli vaja midagi teha ja kuskile minna. Ja niimoodi vahel harva käia neid hoidmas või niisama külas on üüber nunnukas...nad on siis palju paremad lapsed ja neid on alati hea näha! :) Plaan oli küll laupäeva õhtul koju tulla, et lõpuks kodus ka magada ja ehk pühapäeval enne tööle minekut end natukene rohkem välja puhata, aga kuna Pauline saabus tagasi koju natukene enne kella ühte öösel, siis jäin ööseks sinna. Vahepeal oli ka hullumeelne plaan, et aga läheks teeks linnas paar õlle ja joiniks eelmise õhtu pidulistega, kes olid päev otsa lällanud ja peale joonud...lõpuks arvan, et see oli hea mõte, et me ei joininud nendega. 

Hommikul ma muidugi kaua magada ei saanud, sest pisikesed ärkasid varakult ülesse ja mind aeti ka kuskil juba 9 paiku ülesse. Kiire hommikusöök ja väike muljetamine Heleniga ja siis tõi Pauline mind koju ära, õnneks! Õnneks sellepärast, et erinevalt eelmisest päevast, oli ilm täiesti teissuguse pöörde võtnud ja ma oleks oma lühikeste pükste ja õhukese kardiganiga lihtsalt ära külmunud. Ja, jah, ma olen kursis, et kallitel kodumaalastel Eestis on 30 kraadi ringis sooja ja kõik surevad palavuse kätte...ja ma ei taha sellest rohkem kuulda, aitäh! :D Meile lubab maksimumi 22 kraadi ringi ja see on juba väga suvine siinkandis. Plus mul on vaja eksamiks õppida, mis on 13ndal juunil, seega mulle sobiks ilm, mis soosib toas olemist, mitte ei meelita linna, parki, kuhu iganes. 

Pühapäevane tööpäev aga lõppes sellega, et liikusin Klampenborgi, et saada Liisaga Bakkenis kokku, et tsillida ja teha ehk üks õlugi. Sõin maailma kõige kehvemat kana magus-hapus kastmes ja kõrvale õlle, mis maitses eriti hästi. Peale seda saime kokku Liisa töökaaslastega ja liikusime ühest kohast teise ja tegime veel paar õlle ja shoti. Siis õnneks oli kell juba üpris palju ja mõistus tuli koju ja liikusime koju ära. Lõpuks sai oma voodisse magama pugeda ja see oli ikka taevalik tunne! :)

Next year again!