sometimes good things happen with bad people.

It's not always true that time heals all wounds
there are wounds that you don't wanna heal
the memories of something really good
something truly real, that you never found again..

Eelmine pühapäev, pidin saama kokku Frederikuga, et minna Build a Bear poodi tema vennatütrele karu ostma. Saime seal siis kuskil 13 paiku kokku, mõlemad veel väsinud eelmisest õhtust, sest me käisime peol ja saime koju suht hilja ja unetunde polnud just kes teab kui palju. Nii me siis tsillisime seal karusid vaadates. Väidetavalt olla tal väga spetsiifilist roosat karu vaja, aga seal ei olnud otseselt sellist ja siis me jalutasime seal edasi-tagasi ja naersime niisama, kui lambi nimede karusid seal oli.. ühed olid näiteks "honey girls". Ja ühe karu juurde oli kirjutatud "I light up and make magical sounds".. anyway, seal me olime ja vaatasime karusid kui üks hetk kuulen enda kõrval Mikkeli häält "Dude, wtf?" Ülilamp on kellegagi niimoodi kuskil lambi poes kokku joosta.. siis me edasi tsillisime kolmekesi, sest väidetavalt oli Mikkelil ka oma õele karu vaja.. mõtlesin küll, et Mathilda on tiba vana kaisukaru jaoks, aga mida ma ka tean eks. Hetk hiljem astuvad uksest sisse Anne ja Dip, kes samuti tulid nii juhuslikult karusid vaatama ja käitusid väga üllatunult meid sealt eest leides. Ma blondiinina ei ampsanud ikka veel läbi, et something was going on. Naersin, et noh universum tahab vist, et me kõik lõpuks kokku saaks.. Rune on veel puudu ja olekski kogu kamp koos. Ei läinudki palju aega mööda, kui Rune kohale lendas. Ka sel hetkel ei ampsanud ma veel läbi, et see asi kõik planeeritud on. Siis võttis Dip kotist välja tasuta piletid Tivolisse ja murdus ja ütles, et "well, we didn't all manage to get together and celebrate your bday in March, so today is your bday - happy bday!" Damn, mul pole kunagi varem üllatuspidu olnud sünnipäevaks, veel vähem on mul olnud sünnipäeva pidu augusti lõpus. Aga kuna ma ei olnud kunagi varem Tivolis käinud ja ma just ükspäev mõtlesin, et eriti äge oleks sõpradega kuskile lõbustusparki minna, siis tabasid nad ikka mõnusalt naelapea pihta. Ilmaga oli ka eriti hästi läinud, seega kuus täiskasvanut ja üks laps ning lõbustuspark terveks päevaks, y0! 

Sain küll kolmanda karuselli peal südame pahaks, aga peale mõnda aega rahulikult võtmist olin tagasi kuskil karusellil pea alaspidi ja kõik oli fun jälle! :D Veits pildimaterjali tollest päevast siis :).

Frederik ja kaelkirjak.

Rune ja Frederik.

Dipiga karusellil.

Rune ja Anne.

Dip ja Frederik.

Mikkel ja Anne.

the gang.

the gang vol2.

Ja vana hea, et pole siia sada aastat jõudnud, aga ausalt see kord olen olnud ma kooli ja tööga hõivatud. 

Alustame siis koolist. Esiteks oli meil mingi kreisi eksam kaks nädalat sisuliselt.. alustades 48h eksamiga, millele järgnes 72h eksam ja sellele lõpuks suuline osa. Kõik kokku andis ühe hinde ja noh mul läks kuskil miski veits valesti, seega teen selle septembri alguses uuesti. Veits nõme, aga parem teha uuesti, kui mingi kehv hinne saada. Shit happens you know :).

Siis lisaks eksamile oli vaja tegeleda ka endale suveks praktika leidmisega, mis ideaalis pidi algama 1sest juunist. Aga see oli suhteliselt keeruline protsess, isegi kui said mõne vastuse oma avaldusele, siis see oli eitav ja peale mõnda kuud oli eitav vastus ka tunduvalt positiivsem nähtus, kui üldse mitte mingi vastuse saamine. Lõpuks õnnestus mul leida endale vist päris tore praktika. Alustasin sellega sel nädalal. Tegu on ühe väikese nunnu nahahooldusvahendeid tootva poekesega - MIRINS COPENHAGEN,  mis on suht mu kodu kõrval. Õhkkond on hästi tsill ja rahustav ja mulle hetkel väga meeldib. Teen neile natukene graafilist disaini.. koos story tellinguga, aga need kaks asja käivad minu maailmas käsikäes :).

Ja nüüd töö juurde. Uh. Alustame sellest, et peale seda kui ma oma korteri Tallinnas maha müüsin, siis ma tulin Taanis töölt ära ja otsisin uut kohta, niimoodi tasa ja targu. Aga see otsimine ei edenenud kuigi edukalt, ehk siis üks hetk olin punktis, kus raha oli otsakorral ja tööd polnud, ehk siis olin fucked. Ja pidin tegema seda, mida ma endale lubasin, et i'll never go back there - rääkisin ühe oma kursaõega, kes on hotellis koristaja ja sebisin end ka sinna tööle. Alustame sellest, et see on üks raskemaid ja nõmedamaid töid ma olen oma elus teinud. Kontorite koristus pole pooltki nii nõme ja raske. Teiseks on seal selline korralagedus ja organiseerimatus ettevõtte siseselt, et halb hakkab. Ja noh kolmandaks - neile jäid väga ette mu tattoveeritud käed. See oli ikka päris pikalt neile pinnuks silmas ja lõpuks pidin ma ostma endale ise tööle särgi, sest mul oli nende vingumisest ikka tõsiselt kopp ees ja vaimselt hakkas see mulle ajudele..sest mu algne plaan oli mitte osta endale pikkade varrukatega särki, sest teoreetiliselt peaks töösärgi töölt saama. Bitches. Edasi läksid asjad küll natukene inimlikumaks, aga siiski - see koht pole mu lemmikute hulgas for sure.

Aga et kõik nii tumedates toonides ei oleks, siis suht kohe kui ma olin selle koristamis tööga algust teinud sain ma lennujaama Hamleys poodi intekale ja see läks hästi ja nad pakkusid mulle tööd. Aga lennujaam ja nende turvasüsteemid ja nõuded on üks omaette ooper. Seega kogu see asja-ajamine võttis rohkem kui kuu aega aega. Aga lõpuks sain ma sel nädalal oma lennujaama ID kaardi kätte ja tegin isegi oma esimese vahetuse tööl. Homme on järgmine jne. Plus sain ma eile oma töökaaslaselt sms'i, et ta leidis uue töökoha ja seetõttu pani paljud oma vahetused vabadeks vahetusteks, et me saame ise võtta tema vahetusi endale vastavalt soovile. Seega life is good. Plus mu uued töökaaslased tunduvad täiega toredad ja ülemus on ka tore :).

Ja suure tõenäosusega saan ma lõpuks oma SU asjad ka korda. Seega life is good finally.

Pean viisakalt vabandama, et mul on arvutis umbes mitu nädalat seisnud lahti see lehekülg ühena miljonist tab'ist ja lihtsalt vaikselt olen siia kirjutanud, aga pole asjaga lõpuni jõudnud ja pole seda ka kunagi postitanud. Tahaks öelda, et aega pole olnud - tüüpiline taanlaste moehaigus, mis vaikselt endalegi külge hakanud, aga siis ma valetan nii ise-endale kui ka teile.. seega ütlen ausalt, olen laisk olnud ja pole seda püsivust kuidagi olnud, et istuks ja kirjutaks, aga täna on vaba päev koolist ja ma piinan oma naabreid selle tõsiasjaga, et ma kuulan repiidi peal Ceilin Dioni meistriteost My heart will go on.. ja ei, ma ei ole heartbroken, mulle lihtsalt meeldib see laul :). 

Aga nüüd teen kiire hüppe paari nädala tagusesse, kus Kopenhaagenit tabas selline imeline sündmus nagu Steel Pantheri kontsert ja kui ma päris aus olen, siis mõned meist pole ikka veel sellest mullist päris välja saanud ja me ei kurda ka. Esiteks, on see üks neid bände, mis peaks olema "must see live" listis. Nad on naljakad ja mul on nende kontserditest alati ainult head mälestused. Kogu see päev, mil nad siin olid, oli pehmelt öeldes persses päev ja tundus, et läheb aina hullemaks... lõpuks kui ma oma toast välja astusin, oma üüber lühikeses nahkkleidis ja biker bootsides, siis otsustas mu saapa tald lahti tulla ja kanna kohas haigutas üks suur auk. Aga mul oli kergelt kiire ja kõigest kõrini, nii ma lippasingi Mollie poole katkise saapaga ja lootsin, et edasi läheb õhtu paremaks. Ja kui nüüd välja arvata, et ma Amageris tema korterit otsides täiega ära eksisin, oma nahkkleidi sisse ära haudusin, siis peale Mikkeliga kokku saamist hakkasid asjad tõesti paremaks minema ja hetkel meenub kogu see õhtu kui ühe väga toreda väljas käimisena. Esiteks ma armastan kuidas me kõik selleks kontserdiks dress up'ime ja kuidas meid on kontserdil päris palju tuttavaid ja kõik on 100% fun ja muidugi ka aftekas, või linnas jauramine neis outfittides - love it! Kontserdi osast nii palju, et ma kartsin hullult, et nad mängivad aint oma uusi lugusid, mis pole pooltki nii head kui kahe eelmise plaadi lood, aga ei - kõik vanad lemmikud tulid järjest ära. Isegi Girl from Oklahoma! Ja Asian Hooker loo ajal oli Anne debüüt - tema ainsa piffina laval koos Michael Starr'iga - WOAH! Ja she totally rocked it! 

Mikkel-mina-Frederik

Frederik-Mollie-Mikkel

Anne-Michael Starr

Peale Steel Pantheri kontserti oli raske oma elurütmi tagasi saada - aga kõigil oli koolis projektid vaja lõpetada ja sama kehtis ka minu kohta. Graafilise disaini valikmoodul. Ma arvan, et see oli üks parimaid asju, mis minuga KEAs õppimise ajal juhtunud on. Esiteks see õppejõud oli lihtsalt amazing ja teiseks ma õppisin sealt päris palju. Ma reaalselt ei puudunud ühtegi tundi loengutest ja kui ma saaks veel tema loengutes käia, siis ma ei laseks endale seda pakkumist kaks korda teha. 

Meie lõpuprojekt oli teha ajakiri, mõelda välja idee, millest see ajakiri on ja mõelda pealkiri ja siis luua sellele kujundus. Kuna aeg oli limiteeritud, siis sisu ei pidanud kirjutama, võis kasutada tekste internetist või Lorem Ipsumit, ma läksin viimase teedpidi, mis võib-olla sai mulle natukene saatuslikuks, sest mul selle typography asjaga läks ikka veits rappa.. plus ma ei olnud piisavalt test printe teinud.. aga need on asjad, mis tuleviku mõttes endale kõrva taha panna. 

Minu lõpptulemust saab tsekkida - SIIT!

Ja kirjalik tagasiside, mille ma õpetajalt sain, kõlab sedamoodi "Final-assignment: Brave concept. Good that you went out of your comfort zone. Just remember to check the font weights and sizes before printing. Portfolio: You are always original in your approach. You are strong on compositions. Your weakness is typography. Use much more time when selecting and testing out fonts for display typography. Always works as creatively with your body copy as the rest of your design. Also be a little more critical when doing your finish."

Mulle meeldib, et leidub veel õppejõude, kellel on klassis 46 õpilast kolmeks nädalaks ja ta viitsib peale seda kõike anda neile kõigile konstruktiivset tagasisidet. Thomas Arendt on vaieldamatult üks mu top3 õppejõudusid läbi aastate. 

Oma sünnipäevagi sain veeta Graafilise Disaini projekti lõpetamisega ja eksamiks valmistumisega. Aga see eest 27ndal sai seda korralikult tähistatud. Alustades sellest, et Pumpehusetis esinesid Draakonid! Ja neid oli niii HEA näha! Karli oli ka üüber hea näha! Ja kontsert oli täiega tore ja nagu Mollie Ewertile ütles siis "you sound like Coldplay, just better!" :) 

Draakon-Draakon-Ewert-Draakon

 Lisaks sai endale soetatud nende uus vinüül, mida ma algselt ei plaaninud osta, sest me pidime tsikkidega edasi linna tantsima minema ja see ära kaotada oli päris suur oht. Aga peale kontserti mu purjus pea ikka arvas, et ma ei saa ilma selle vinüülita elada, seega ostsin selle ja lasin autogrammid ka peale ja kui ma olin tükk aega Erkiga rääkinud ja teatanud talle, et ma suure tõenäosusega selle sel õhtul ära kaotan, siis ta võttis mu vinüüli, küsis mu numbrit ja kirjutas juurde väikese note'i :D.

Drunk girls special edition.

Lisaks küsis ta mult naljakat asja, alustas sellest, et kas ma hängisin kunagi nende livedel koos Mariga, keda me mõlemad tunneme ja siis lisaks, et kas on võimalik, et ta nägi mind paar aastat tagasi Christianias jalutamas. Olin küll mina, aga ma olin kindel, et ta ei näinud mind tol korral - veel vähem oleks ma eeldanud, et ta paar aastat hiljem seda mäletab, heheh.

Jaaaaa muidu, ma ei teagi, kas ma sellest kirjutanud olen - aga kunagi mitu aastat tagasi oli Draakonitel Rootsis Malmös kontsert ja siis seal sai Karliga jutustatud ja nad tulid just USAst ja siis ta rääkis mingitest piinlikest Eesti fännidest, kes olid kontserdile tulnud murmütsides ja hakanud lava ees hundirattaid tegema jne. Sellest edasi tegime omavahel nalja, et kui nad tagasi Rootsi või Taani tulevad, siis ma heegeldan talle murumütsi ja ta hakkab hundirattaid harjutama. Läks mööda aasta-kaks ja nad olidki tagasi Kopenhaagenis. Heegeldamisega ma sina peale ei saanud, seega kudusin Karlile murumütsi. Eriti koleda ja lötendava, aga asi oli siiski põhimõttest kinni hoida. Tema hundirattaid ära ei õppinud, aga mis seal ikka, ta busy ka :). Aga see Kopenhaageni kontsert oli kolm aastat tagasi ja see murumüts on nendega ringi tuuritanud ümber maailma! Ja kui ta ütles, et neil on see praegu ka olemas ja kaasas, siis ma ei uskunud enne, kui ta meile seda näitas! Draakonitele seletas ka kõigile, et see ongi see murumütsi tsikk - heheh. Äge kui on ägedaid inimesi elus olemas ja nendega on su teed ristunud! :)

legendaarne murumüts ja Karl.

Kontsert läbi, trippisime tsikkidega Den Glade Gris'i, kus saime kokku Annega ja damn hullult fun oli! Mollie küsis bändilt, et nad mulle sünnipäeva laulu laulaks ja aah, pmst time of my life oli! :D Smari ja Brynjar olid ka lambist seal ja kogu õhtu on üks suur rõõmupall, yay! :)

Supergirls! Anne, Mollie, mimimimiMI, Hanna-Liisa.

Niisiis, see oli kiirülevaade, mis vahepeal toimunud on.. või noh, eredamad hetked. Edaspidi püüan ehk siia rohkem jõuda, aga lubadusi ei anna, sest koolis hakkas uus ja viimane moodul ja järgmised viis nädalat tulevad üüber tegusad.

this pointless perfection..

..keeping me up at night.

Elephants From Neptune olete kuulanud? Ei ole? No ma ka ei olnud, aga see Insomnia lugu on neilt on mu jaoks üks põhilugusid olnud viimane nädal aega. 

Muidu aga on see, et Kopenhaagenisse on jõudnud kevad ja koos kevadega on nagu palju rohkem energiat ja head tuju tulnud. Või on see lihtsalt asjade kokkusattumus? Igastahes eile oli esimene ilm, kus sai tennu ja nahkjakiga käia ja seda oli piisavalt, kuigi rannas oli tuul siiski veel tsipa tsilli. 

Muidu aga on koolis fun hetkel, meil on uus valik moodul, eelmine nädal hakkas - graafiline disain. Õpetaja, kes meile seda annab on street arti taustaga, hetkel töötab graafilise disainerina ja talle meeldib skeit jms. Seega on koolis hetkel eriti põnev käia ja ülesanded, mis siiani teinud oleme, on täiega minu teetassist - ehk siis värvi harjutuseks oli meil disainida rulasid ja esimeseks koduseks harjutuseks oli disainida cd kujundus. Ma ei saa just kurta. 

Muidu aga ei ole väga midagi uudist. Jätkuvalt on suureks märksõnaks pea kohal - OTSIN TÖÖD. Jep, selline luuser olengi, et ikka veel olen töötu. 

when connections are real, they simply never die. they can be buried, or ignored or walked away from, but never broken. if you're deeply resonated with another person or place, the connection remains despite any distance, time, situation, lack of presence, or circumstance. if you're doubtful then just try it. go and revisit a person or place and see if there's any sense at all of the space between now and then. if it was truly real, you'll be instantly swept back into the moment it was before it left - during the same year and place with the same wonder and hope, comfort and heartbeat. Real connections live on forever. /Victoria Erickson/

page 33.

My mom never told me that short skirt is not always enough to get guys attention.

Tegelikult see ju algselt üldiselt toimib - pikad jalad ja asking for it seelik. Aga lõpuks, et see inimene ka su kõrvale jääks, selleks on vaja seda x keemiat omavahel ja kui me nüüd aus oleme, siis ka see ei aita, vist.. sest noh lõpuks on ikka mingi asi puudu ja tont seda teab, mis see miski siis on. 

Võtame näiteks, et sul on üks inimene oma elus. Te pole kunagi normaalsed sõbrad olnud, normaalsed selles mõttes, et te olete alati mingite lisadega olnud ja see ei olegi ju imelik, kui see kõik saab alguse seksist ja plaanimatult saavad teist sõbrad, kellest omakorda saavad parimad sõbrad. Isegi kõige parema tahtmise juures ei saa sa siis öelda, et sulle see inimene korda ei lähe ja kui sul läheb hästi, siis lähed sina talle ka korda ja kui eriti hästi läheb, siis teil on üksteise vastu samasugused tunded. Selles mõttes, et see on tavaline, et ühel poolel tekivad tunded nii või naa.. seda on ju kohe alguses ette näha, lihtsalt ise mõtled, et mina ju see ei ole, ma oskan asja kontrollida. Oskadki, kuni enam ei oska ja siis oled sa omadega sees ja midagi pole enam teha ka. Finito. 

Võib-olla on see ka normaalne, et teil mõlemal on samad tunded üksteise vastu.. või, et üldse ei tekigi tundeid.. minu võibolla kitsarinnalises maailmas tundub, et kõige suurem tõenäosus on sellel esimesel variandil. Ehk siis ühel poolel tekivad tunded.

Normaalses olukorras, kui su tunnetele ei vastata, lõpetad sa selle inimesega suhtlemise - sest noh, mida kuradit sa ikka piinad end ja hoiad end tagasi edasi liikumisest. Aga vaata see ei ole variant, sest see inimene on su üks parimaid sõpru - ja sa ei suuda ette kujutadagi, et teda üks hetk su kõrval ei ole.

Kujundlikult rääkides oleks selle koha peal auk, kus tema oli ja isegi kui keegi mingi hetk selle augu natukene täidab, siis päriselt ei tee seda ju keegi mitte kunagi. Sa püüad siis olukorraga kuidagi hakkama saada, sest vaatamata sellele, et ta käitub nagu te oleks paar ja vähemalt korra nädalas sind näha tahab ja üle päeva helistab ja muidu sulle kirjutab pidevalt - väidab ta ka, et tal pole su vastu romantilisi tundeid, mis omakorda üldsegi ei tähenda, et tal poleks su vastu tundeid. Selle kuradi jamaga ajab ta su pea jumala sassi. Sa oled korduvalt ta pärast nutnud ja temaga tülli läinud, aga iga kord ära leppinud ja omavahel asjad selgeks rääkinud. Ja ring hakkab samast punktist. Ja sinu peas keerleb ikka ja jälle küsimus - mis kurat see asi on, mis tema arust puudu on? Aga kuna sa kardad ta vastust, siis sa ei küsi ka - sest parem on ju end piinata. Teine küsimus, mis su peas keerleb on - mis kuradi vahe on sõbra ja romantilistel tunnetel. Noh sa saad ju tegelikuses aru, mis seal see vahe on.. aga sa ei suuda sellest siiski täpselt aru saada. 

Selle koha peale pean ma kopi/pastema lõigu ühest vestlusest oma sõbraga, kes seletas maailma kõige paremini ära nende kahe vahe, mis kõlab siis sedasi: "Mul on väga paljude inimeste vastu feelinguid, sõprade just. Ma ei taha, et nendega midagi halba juhtuks ja ma olen nõus tihti ennast ohverdama nende heaolu nimel, mis pole alati ka õige, aga raskel ajal toetamine nö enda huvisid tagaplaanile pannes. Ja ma tahan, et inimesel oleks parim elu ja teen mõnes mõttes endast kõik võimaliku, et see ka nii oleks, ennast unustamata sealjuures. Et see inimene on mu jaoks ääretult kallis, võiks öelda, et ma mõnda lausa armastan nagu siiralt ja sügavuti, aga kui sõpra. Piltlikult hüppaks ka kuuli ette, kui vaja. Sõidaks 3 tundi autoga töönädala sees, et teda aidata mingi teemaga, kui telefonitsi ei saa, sest ta on nii endast väljas, et viskab telefoni minema ja lülitab välja, sest ma "häirin" teda. Sõidan kohale ja ütlen, siin ma nüüd olen ja olen valmis selleks, et mind jäetakse ukse taha ja ei lastagi tuppa. Ja siis sõidan pärast veel 3 tundi koju öösel.

Romantic feelings on natukene midagi muud. Kõik eelnev kehtib, aga seal on midagi juures. Seal on see efekt, mida kellegi teisega ei ole. Neid tundeid kasvatab inimese viibimine samas ruumis. Üksainus juhuslik kohtunud pilk teeb terve päeva kõige ilusamaks päevaks üldse. Sa tahad samal ajal hüüda maailmale, kui õnnelik sa oled, sest su kõrval on just see inimene. Samal ajal ei taha sa kellelegi midagi öelda, sest sul ei ole vaja, sulle piisab lihtsalt selle inimese olemasolust, olgu ta siis kaugel või lähedal. Sa tahad käia temaga käest kinni, kuid tead, et võimaluse puudumisel annab see ainult juurde, kui jälle kohtute. Lühidalt kokku võttes nagu kaks kassipoega, kes üksteisega mürades unustavad maailma ja kõik selles. Sest sa tead, et sul pole vaja õnneks muud, kui teda. Elus on halba ja head, aga kuni see inimene on sinu ja sina tema, siis mured lihtsalt kahvatuvad selle kõige kõrval ja hea saab ainult paremaks."

Ja sa loed seda ja saad sellest isegi aru, et võibolla ongi nii. Aga siis sa mõtled edasi... kurat ei ole ju päris nii teiega. Ses suhtes, et võtame ühe näite veel kõrvale - sul on ka üks teine sõber, kellega te olete lähedased ja teil kunagi oli midagi, ja vaatamata sellele, et te hetkel lihtsalt sõbrad olete, olete te siiski mingi tasemeni attracted to each other. Ja sa tead, et te hoolite üksteisest ja saate üksteise peale kindlad olla - ja sa ei tea seda lihtsalt jutu põhjal, vaid olete seda üksteisele näidanud (üleüldse, kui sul on selliseid sõpru, siis sa oled üks kuradi õnnelik inimene ja mul on rohkem kui üks selliseid - ma eeldan, et te teate, kes te olete - asendamatud!). Aga teie vaheline vaib ei ole sama. Selle teise inimesega on mingi seletamatu connection ja kui sa mõtled siis üks hetk, et fain ma kujutan ette, et meil on see connection, siis ütleb su sõbranna, et te ju käitute kõrvaltvaatajale ka nagu te oleks rohkemat kui lihtsalt sõbrad. Et siis kuidas nemad seda teavad? Segane värk. Ise elame oma elu segaseks ja mille kuradi pärast? Kas me tõesti oleme siis hirmul commitmendi ees või tõesti ongi seal see miski, mis on puudu? Lõpuks vist tuleb asjale aega anda ja kui asjast peab asja saama, siis saab, kui ei, tuleb uus ja hullem - eeldavasti mõlema jaoks ja loodetavasti jääb sõprus püsima :).

Ja kui kogu see sissekanne tundus nüüd natukene halavalt, siis tegelikult on kõik fine, ma lihtsalt pidin selle enda seest välja saama - et kuidas kurat inimene, keda sa väga hästi tead ja kelle osas sa tajud ära, et miski on valesti ka siis kui te ei ole koos ja kunagi sellega mööda ei pane - on ühek hetkel su jaoks täielik müsteerium ja sa ei saa absoluutselt temast aru.

page 20.

i want to trip inside your head
spend the day there...
to hear the things you haven't said
and see what you might see
i want to hear you when you call
do you feel anything at all?
i want to see your thought take shape
and walk right out..
the songs are in your eyes
i see them when you smile..
i've seen enough i'm not giving up
on a miracle drug..
of science and the human heart
there is no limit..
there is no failure here sweetheart
just when you quit..

page 8.

Hei-ho 2015!

Nüüd juba üle nädala seda aastat olnud ja oma laiskuses pole ma isegi siia jõudnud, mis ei tähenda, et ma sellele mõelnud ei oleks... plaan oli see 2014 kokku ka võtta, aga ma ei teagi, mida täpselt selle kohta öelda, aga proovin siiski. Alustame sellega, et muutlik aasta oli, jooksvalt ei tundunudki, et nüüd hullult palju asju oleks juhtunud - aga kui ma vaatan ise end aasta 2014 alguses ja aasta 2015 alguses, siis vaatan ma siiski päris mitmes osas erinevat inimest. 2014 oli täis palju uusi inimesi, kellest nii mõnigi mu elu palju muutis ja mu jaoks väga väga kalliks said. Samuti on inimesi, kes selle aastaga mu elust välja sai lõigatud - ma ei tea, kas see oli hea, või mitte, aga vahel elul on sellised imelikud keerdkäigud. Lisaks sai kool lõpetatud ja võin öelda, et mul on academic professional degree multimeedia disainist ja kommunikatsioonis. Samuti sai uuele haridusele kandideeritud ja seda alustatud - tulevikus on mul siis Professional Bachelor Degree Design and Business valdkonnas, spetsialiseerumisega Sustainable Communication'is. Samuti ei oma ma enam kinnisvara Tallinnas, nimelt müüsin oma pisikese nunnu pesa Kalamajas maha - oli soodne aeg ja hetkel ei näinud ega näe praegugi end sinna tagasi kolimas. Samuti tulin ära töölt, mis mulle nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnav oli, paraku pole aga uut tööd leidnud veel, aga küll sellega ka korda saab üks hetk. Lisaks sai palju harrastada oma fotograafia huvi ja areneda päris mitmel suunal ja see teeb mind õnnelikuks. Ja lisaks sellele kõigele sai käidud igast ägedatel üritustel ja kontserditel - ära nähtud nii mõnigi artist, kes oli MUST SEE LIVE listis, nagu näiteks Steel Panther ja Justin Timberlake. Kindlasti juhtus veel igast ägedaid ja mitte nii ägedaid asju, aga need on, mis esimeste hulgas meelde tulid ja kirja said.

Kuidas Teie aastavahetus möödus? Minu oma möödus rahulikult, või noh me korraldasime siin korteris, kus ma hetkel elan dinneri ja siis peo. Plaan oli parem, kui lõpptulemus - vähemalt peo osas, selline tüüpiline - teeme-midagi-hästi-lahedat-sel-aastavahetusel-idee-mis-mitte-kunagi-ei-tule-sedamoodi-välja. Õhtusöök oli tegelikult tore - olime kuuekesi ja hea toit ja mõnus seltskond on alati ju kordaläinud ettevõtmine? Hiljem tuli rahvast juurde ja tegelikult oli okei, kui välja arvata, et paljud, kes lubasid tulla ei tulnud. Ja noh kui me päeval olime Paulaga kokku leppinud, et aastal 2015 me kuttide pärast enam ei nuta, siis kuskil kella 1 ja 2 vahel läksin ma Mikkeliga tülli seni teadmatul põhjusel ja purjus ja emotsionaalne mina arvas, et see on piisav põhjus oma tuppa minna ja oma meik täiesti laiali nutta. Kõige hullem, mis tol hetkel juhtuda sai, et tuppa astub Mikkeli sõber Philip ja näeb mind nutmas ja loomulikult see ka juhtus. Tema küsimuse peale, et miks ma nutan oskasin ma aint vastata, et läksin Mikkeliga tülli ja kui ta küsis, et miks, siis ma sellele juba vastust ei teadnud. Igastahes otsustas ta, et ta läheb ja räägib Mikkeliga, mida ma tal teha ei lubanud, aga ta vaatamata sellele seda tegi. Veits hiljem tuli Mikkel ja ütles, et ta ei ole mu peale ju vihane ja miks ma üldse nutan ja et ma tagasi elutuppa läheks, aga ma ajasin oma jonni edasi, et ma siiski ju millegi peale sain vihaseks ja ma ei saa seda niisama jätta. Aga kuna ma tal üle viskasin, sest mida sa ikka jäärapäise purjus inimesega vaidled, siis jalutas ta minema ja saatis Frederiku minuga rääkima. Kes lõpuks sai purjus minu sinna faasi, et ma enam ei nutnud ja oli nõus minema ja rääkima Mikkeliga ja edasi pidutsema. Lõpuks viskas meil siiski see pidu üle ja kuskil kella viie paiku viskasime inimesed välja ja läksime ise magama ära. Järgmine hommik oli parem olla, kui oleks pidanud olema, aga mitte just suurepärane, vahelduvalt ikka lubasin ära surra - õhtuks ärkasin ellu ja suutsin isegi elamise ära koristada ja aasta esimest päeva päris voodis mööda ei saatnud.

Ja nüüd olen tagasi normaalses elurütmis - ses suhtes, et kool algas.. ja palju on teha ja see on äge ja hea ja mul oli seda vaja, sest see liigne vabadus hakkas mind ära tapma. Aga sellest kirjutan ma hiljem teile - koolist ma mõtlen.