Ou, järgmine nädal on jõululaupäev? Kuidas see juba kätte jõudis? Ma ei ole valmis! Mul ei ole mitte mingit jõulutunnet. Mitte, et mul muidu ka väga oleks, aga see aasta on kogu see trall minust kuidagi kaarega mööda läinud. Ei suuremat poodlemist ega muid ettevalmistusi, või noh eks väikesed kingid sai ikka ostetud, aga ei midagi pöörast...pigem lihtsalt ja mitte väga rahakotti kurnavalt...lõpuks ei ole ju asja mõte meeletus raiskamises vaid mõte loeb. 

Teiseks olime Liisaga kohutavalt kahevahel, et mida neil jõuludel teha, kuidagi tundus, et side meie ühise perekonnaga on ligadi-logadi ja ei olnud erilist soovi nende juurde minna, aga ükskõik, mis vabandusega me nende jaoks välja oleks tulnud, oleks jäänud lihtsalt mulje, et me ei taha sinna minna...mis poleks vale olnud, aga vaatamata kõigele polnud see meie eesmärgiks...lõpuks peale mõningat kaalumist ja mõtlemist, otsustasime, et jube imelik oleks jõulud nii veeta, et ei ole perega...ehk siis tulevad minu kolmandad jõulud Taanis minu Taani perega ja mõnusa traditsioonilise Taani jõululauaga..mmaitsev! 

Samas on need jõulud esimesed jõulud siin, kui ma igatsen Eesti jõule, või ma pigem igatsen seda, et saaks jalutada imelises Tallinna vanalinnas ja tunda seda kodu tunnet. Vahet pole kui koduselt ma end ka siin ei tunneks, siis see kodune tunne, mis sul on koduriigis, emakeelest ümbritsetult, seda ei asenda mitte kunagi mitte miski. Ehk järgmisel aastal? Eks saab näha. 

Muidu aga on aeg möödunud natukene laiseldes, natukene kooli eksamiprojektiga tegeledes. Viimane oli üks korralik peavalu kuni tänaseni, mil ma enda arust sain päris palju tehtud või vähemalt piisavalt, et eksamilt läbi saada. Jah, ma olen jõudnud punkti, kus mul on juba veits suva, mis hinde ma saan, peaasi, et uuesti ei pea tegema seda asja. Aga sellelegi vaatamata on mul tunne, et kas inimesed päriselt paanitsevadki oma tehtud projektide pärast või paanitsevad moe pärast? Sest kõik on nii raske ja pahasti ja aega on vähe. Noh tegelikult see kõik on õige, ma ise vingusin ka seni, AGA ma olin ise ka paras laiskloom. Aga vaatamata sellele on mul olemas suurem osa nõutud asjadest, võib-olla võiks nad paremini olla loodud ja rohkem vaeva nähtud, aga tead, fuck it...kui mul jõuluvaheajal on aega ja viitsimist, siis eksami kaitsmise ajaks veits parandan neid ja kaitsen enda au uhkelt ära, aye! 

tõmban siinkohal otsad kokku, kuulmiseni :).

cheers!

Do nothing when you’re angry.  Some people think anger can focus emotions, but it doesn’t. It’s like focusing on a kaleidoscope. You’ll walk straight off a cliff. Anger is a roadmap off that cliff. You have to wait until it settles down and you get perspective. Time is the morphine drip that soothes the anger. Then you can act. Anger is just an outer reflection of inner fear. The fear might be correct, but the anger blurs it.

Note to myself, päriselt.

for the ways that i hurt, when i'm hiking up my skirt.
i am sitting on a throne while they're buried in the dirt..

Vanal heal ajal, kui väike olin, siis ei saanud olla miski ägedam, kui et õues oli nii kuradi külm, et kooli ei pidanud minema, sest olid külmapühad. Mäletate ka neid? Maal elanud kindlasti mäletavad. Aga Taanis elades võid vabalt saada vaba päeva selletõttu, et õues on tuul, mis juba päris hommikust on end ülesse kerinud ja vaikselt juba tormi mõõdu välja annab. Juba teine selline korralikum teema sel sügisel. Ma ei saa just öelda, et see mulle ei meeldiks... ma jätkuvalt fännan neid korralike ilmastiku olusid, kus kõik asjad on rivist väljas ja kerge kaos on kohal. 

Aga muidu, pole siia jälle mõnda aega sattunud. Kiire? Ma ei teagi, leiaks aja kui tahaks...kõigeks leiab ju, kui tahta. Mis siis vahepeal toimunud on.. kool ja projekt ja hunnik depressiooni ja paanikat selle kõige ümber.. aga saime tehtud ja ma arvan, et mitte kõige halvemini. Aga nüüd täna saime oma eksamiprojekti lõpuks kätte ja ma ei ütle, et ma just õnnelik olen. Selle kooli motoks on viimasel ajal anda täiesti võimatu ülesanne ja siis heal juhul pool vajaminevast ajast ja õpi ujuma. Ja ma ei oska ujuda! :(

Hüpates tagasi eelmisesse nädalavahetusse, siis see möödus ka suhteliselt kiirelt...esiteks laupäeval tuli ärgata varakult, sest mul oli Sarah juures tattoo aeg ja enne seda plaanisime minna Liisaga brunchile. Üks kuradi mõnus brunch oli, kuigi oleks tahtnud seal kauem tsillida ja head paremat nautida...aga Sarah ootas ja tuli nõela alla minna...

Minu uus, järjekorras seitsmes kaunitar on küll natukene liiga nunnu ja tüdrukulik, aga mulle ta meeldib ja Sarah tegi hea töö! Kui ma sel nädalal koolis käisin, siis oli antud tattoo otsene reklaam Sarahle, kes hetkel ju alles õpib seda asja ja vajab julgeid inimesi, kellele tattood teha...plus teeb seda Taani mõistes ikka väga väikese raha eest :).

Edasi jätkus päev väikese niisama ringi kondamise tähe all..linnas on nii palju ilusat jõulu ja me pidime ju ometigi sellest osa saama. Lõpuks liikusime Liisa poole, kus ma lubasin aidata tal asju pakkida... taustaks Terminaator, mida me rõõmsalt kaasa laulda üürgasime ja glöggi..mm! 

Aga teate kuidas nõuka aja väljalaske naised kolivad? Esiteks viskavad nad kõik kola umbes 30-45 minutiga mikrokasse, pakkides selle ääreni täis. Ja hiljem viskavad nad selle kola poole tunniga autost tuppa ja seda kahekesi!

Aga kõrvale illustreerivaks näiteks, kuidas Taani naine kolib. Taani naine kutsub appi oma sõbranna, mõlemad oma vennad, onu ja onu naise ja kolib ka oma asjad ära. 

Väikene tööjõu vahe, aga me ei kurda. Hiljem käisime veel Liisaga  Ikeas, jättes sinna ilusa summa raha, aga ilma mingite asjadeta ka elada ei saanud, seega tuleb hakkama saada. 

Ühesõnaga jäi selja taha üpriski asine ja pikk nädalavahetus, mis oli lisaks kõigele ka väsitav...aga päris mõnus vaheldus sellele kreisile pidutsemisele, mis vahepeal on aset leidnud.

Nimelt nädalavahetus enne seda oli meie kooli projekti Copenhype koduka esitluspidu, kus esinesid erinevad bändid ja üldse palju ilusaid ja toredaid inimesi tähistasid koos laupäeva. Alguses kui me sinna läksime, siis olime me liiga varajased ja seal ei olnud veel meie kursakaid, seega me liikusime LA baari, kus oli plaanis õlu-kaks juua...aga see lõppes hoopis parema ideega...teeme kõik 10 shotti näkku...mis omakorda viis järgmise geniaalse ideeni, võtame kaasa kolm pitsi ja võtame nurga pealt nettost ühe pudeli Små Blå'd...mõeldud/tehtud. Kui kolm tsikki 15 minuti jooksul 0,75 liitrit Små Blå'd hävitavad ja peale seda enda arust üldse purjuski ei ole, siis võib olla kindel, et tegelikult on nad jumala kinni. Õhtu täienes veel paari õlle ja mõndade shottidega ja viina-vee kokteilidega, plus shampusega, mida Christina mind jooma sundis...ja kui ma järgmine päev ärkasin ja mul polnud pohmakat, siis ma pidasin seda kergelt ebaausaks, aga väga ei kurtnud, sest tuli minna perele külla ja laste kisa pohmakaga oleks killer kombinatsioon olnud. 

Muud asjalikku ega pöörast toimunud väga ei olegi..seega järgmise korrani, y0!

Get a boner for life. Get a fe-boner.

  Don't be a pussy. Don't be a dick.

    Demand more. Inspire others.

            Produce. Now. 

       /Bitchslap magazine/

Kui ma laupäeva hommikul ärkasin oli ikka veel naljakas, kui mõtlesin tagasi eelmisele õhtule. Elu nagu filmis, kui nii võib öelda. Aga tsiteerides enda lemmik räpparit Metsakutsut, siis nädalalõpp peabki olema tobe nagu see lugu mille tegi Koit Toome, y0!

Reede algas ikka viisakalt koolibaarist, kus oli päris naljakas. Eriti hetk, kui me Paulaga sinna jõudsime, siis olid meie kursakad kõik ikka suuuhteliselt purjus. Piisavalt, et nad igal pool ringi tantsisid ja käisid sind kallistamas ja rääkimas sulle umbes kolm miljon korda, kuidas nad sind igatsesid, kuigi alles eelmine päev koolis olime näinud.
Ning nagu viimasel ajal kombeks, siis sinna ikka satub neid tegelasi, keda üldse nagu näha ei tahaks...see kord avastasin üks hetk, et seal viibib üks inimene minu minevikust, keda ma tõesti ei oleks näha tahtnud...õnneks kokku ei pidanud puutuma temaga...aga mingil põhjusel sellised olukorrad panevad siiski kiiremini jooma ja lõpuks on päris lõbusalt purjus olla. 

Mingi hetk me tegime plaani, et kui friday bar lõppeb, siis liigume edasi Bremenisse, kus oli mingi hip hop/reggae peo moodi asi ja üks meie kursakatest oli sellega läbi Vice magazine'i seotud. Sel hetkel, kui me plaani tegime, segas meid üks tüüp teiselt kursuselt, keda ma natukene tean ja kellega ma ei viitsi enam viisakas olla, sest ta käib mulle lihtsalt pinda, aga ta küsis, kuhu me edasi plaanime minna ja poisid paha aimamatult ütlesid talle ja siis ta küsis, kas ta tohib ka meiega joinida...mille peale ma ütlesin, et ega ma ei saa ju avalikule üritusele panna kätt ette, et ei sa ei tohi tulla. Mille peale ta ütles, et ta üks sõber Christian liitub ka nendega hiljem ja siis mul viskas juba üle, sest ta on mingil põhjusel võtnud enda eesmärgiks kosjamoori mängida minu ja Christiani vahel ja ma ei ole üldse huvitatud..ja ütlesin talle, et "and? do i look like i care?" Paula siiani ütleb, et ma olin kohutavalt õel temaga, ups noh...ma isegi ei hakka tagasi ajama, et ma temaga õel olin, sest ma tean, et ma olin veits.

Siis aga sai Friday bar läbi ja koos Paula ja Stefaniga hakkasime ratastega Bremeni poole sõitma. Tee peal vaatasime, et ühe maja rõdul on täiega pidu ja Paulal meenus, kuidas Agnez mõni aeg tagasi rääkis, kuidas nad kunagi lampi crashisid suvalisi korteripidusid ja seda rõdu ja pidu nähes tuli tal isu seda sama teha. Parkisime oma rattad ära, vaatasime, et koridori uks on lahti ja liikusime ülesse. Korteri ukse taga lasime kella ja kui nad ukse lahti tegid, siis esimese asjana nägime me seda Christianit, kellest ma huvitatud ei ole. Linnas, kus on üle miljoni inimese, sa valid suvalise korteripeo ja sealt vaatab sulle esimesena otsa inimene, keda sa üritad vältida. Palju õnne mulle! Kuna see pidu oli kellegi sünnipäev ja me tegime seda natukene liiga varajasel kellaajal, siis visati meid sujuvalt sealt välja..ja kui päris aus olla, siis me ei tahtnudki peale Christiani nägemist, sinna jääda. Vähemalt on meil siiani veel päris naljakas, kui me sellele järele mõtleme.

Bremenis oli aga täiega tore pidu, selline mõnus natukene vanakooli hõnguga hip hop pidu, nagu oleks vanale heale check one two'le sattunud, mida ma igatsen oi rsk kui palju. Aga kuna me alustasime pidutsemist umbes kella 7 paiku, siis kella 1-2 vahel oli selline vässu peal, et liikusime koju magama ära, kuigi oleks tahtnud veel tantsida ja nautida seda pidu, aga lihtsalt ei jaksanud.

Aa, ma tegelikult tahtsin siia eelmine nädal kirjutada Biffy Clyro kontserdist ka, aga kuidagi nii kiire nädal oli, uue mooduli algus ja kuidagi ei suutnud oma aega otstarbekalt planeerida ja siis oligi terve nädal tunne nagu peaks jooksma ja asjatama ja ikka ei saa asjad tehtud. Aga see selleks. 

1sel novembril käis Kopenhaagenis, täpsemini Christianias Biffy Clyro, keda ma olin küll korra varem laivis näinud, kui nad Helsingis Foo Fighterit soojendasid, aga tol hetkel nad ei sümpatiseerinud mulle eriti aga kontserdil nad kuidagi pugesid südamesse ja sel korral oli kontsert palju oodatum. Kui me sinna jõudsime, siis minu üllatuseks oli ukse taga järjekord, mis oli üllatalt pikk, arvestades, et taanlased ei ole väga rokirahvas minu arust. Aga veel üllatavam oli, et kui me olime uksest sisse saanud ja oma asjad garderoobi ära pannud ja õllegi ostnud, õnnestus meil vabalt jalutada lava ette ja valida endale koht, kus seista tahtsime. Hiljem kontserdi ajal läks seal küll natukene kitsaks, aga mitte üldse nii hullult, kui oleks arvanud. Kontsert oli aga ülimõnus. Vahetu, aus ja võimas. Esitlusele tulid enamik lemmiklugusid ja minu jaoks kõige ilusam hetk oli, kui Simon mängis akustiliselt Folding Stars lugu ja rahvas minu ümber seda võimsalt kaasa laulsid. Kuna see laul on tema emale kirjutatud peale ta surma, siis ta kunagi ütles, et ta ei suuda seda laivis mängida...korra Wembleyl mängisid igal juhul, aga ma ei osanud arvata, et mul õnnestub seda laivis kuulda..aga õnnestus ja see oli võimas! Kui kontsert läbi sai, siis nad loopisid medikaid ja trummipulki rahvasse ja lõpuks Simon viskas ka rätiku, millesse ta just end kuivatanud oli ja siis kaks tüüpi, kes olid kuskil minu vanused, läksid selle rätiku pärast kaklema...mõnusalt maadlesid selle üle seal maas. Ja siis natukene neist kaugemal vedeles Simoni medikas maas, mille ma ilusti endale lapsendasin :). Nad võiks nüüd tagasi tulla Kopenhaagenisse, eks eks! Tüübid peale live kirjutasid oma twitterisse, et "Holy balls Copenhagen! That was one of the greatest sweat fests we've ever been a part of. Thanks from the bottom of our very tired hearts.x" 

:)

Kui ma eile hommikul kooli jalutasin ja rongipeatuses Emiliga kokku jooksin ja ta ütles, et tuli rongiga täna, kuna ilmateade hoiatas tormi eest, mis peale lõunat pidavat saabuma, siis ma vaatasin ilma ja mõtlesin, et ta teeb nalja. Kui pool tundi hiljem koolis aknast välja vaatasin ja täiega vihma ladistas ja tuul puid vintsutas, siis hakkasin mõtlema, et aga äkki tulebki torm. Sügistormid on tegelikult ju ägedad, eriti kui istud toas, jood teed ja loed raamatut või vaatad filmi ja akna taga toimub kaos. 

Kui me Paulaga lõpuks ostustasime, et tundub, et hetkel on ilm natukene tagasi tõmmanud ja koju liikusime, siis suht esimese asjana kooli uksest välja astudes sain ma märja rõveda vahtralehega vastu nägu - lätaki, plärts.

Üks hetk, kui ma juba kodus olin ja aknast välja vaatasin, täpsustan siinkohal, et ma elan kolmandal korrusel, lendasid minu akna taga puulehed. Järgmine hetk kuulsin mingit korralikku kolinat ja kui aknast välja vaatama läksin, siis see rauast aed, mis on hetkel ümber maja ehitatud, sest nad vahetavad ühikal aknaid, oli täiega ümber kukkunud. Natukene hiljem kui tuul veel rohkem tõusis, siis see telk, milles ehitusmaterjale hoitakse, selline suur korralik lahmakas telk, selle kate oli tuule poolt lahti kistud ja vintsutas ja lõhkus selle kallal. Mitte väga palju hiljem kuulsin, et rongid olla liiklusest maha võetud ja ainult bussid sõidavad. Samuti olla kinni pandud ka peamine ostutänav, sest reklaamid jms võib tuul lahti kiskuda ja need on inimestele ohtlikud. Politsei üldiselt palus inimestel kodus viibida vahemikus 16-20..ja rattaga sõita ei olevat hea idee...üllatus üllatus. 

Üks hetk, kui mu koogi isu enam rahu ei andnud, otsustasin, et lippan hästi ruttu üle too olevasse bensiinijaama ja siuh tagasi, kui hull seal õues ikka olla saab. Kui ma välja astusin ja tuul mind konkreetselt ühele ja teisele poole loopis nagu tahtis ja ma ei jaksanud ta vastu midagi teha, siis sain aru küll, et asi on naljast päris kaugel. Kuigi pean tõdema, et sellised ekstreemsused on vägevad. Lihtsalt sel hetkel taipad, kuidas on miski jõud, mille vastu inimene ei saa midagi teha ja kui kuradi väike sa tegelikult siin maailmas oled. Võimas. Tagasi tulles oli natukene hirmus nende tellingute vahelt läbi pugeda, kuna igasugused asjad lendasid juba ringi...aga ilusti tervelt toas ja peale seda väga välja ei kippunud enam. Kuskilt allikast oli kuulda, et tuule kiirus oli olnud kuskil 35meetrit/sekundis. 

http://nyhederne.tv2.dk/2013-10-29-dagen-derp%C3%A5-se-de-voldsomme-stormbilleder#55 - siin ka veits pildimaterjali tormi tagajärgedest.

Hommikul, kui ma aknast välja vaatasin, oli ilm tunduvalt rahulikum, kui eelmisel õhtul. Liikusin rongipeatusesse, et minna kooli ja siis ilmnes fakt, et see kuradi b-rong ikka veel ei liigu, wtf?! Nii ma siis jalutasin tagasi ja ütlesin oma grupile, et ma töötan kodust onlines, et andku lihtsalt teada, mis ma tegema pean. 

Aga naljakas on mõelda, kuidas üks õhtu on torm ja järgmine hommik poole üheksa ei saa jätkuvalt veel rongiga linna, sest seda rongi lihtsalt ei sõida. Müstika. 

Dyrehaven.

Täna oli lihtsalt võrratu sügisilm, ideaalne, et minna ja jalutada ja nautida seda Dyrehavenis!

Täna oli koolis nii kuradi veider päev, et ma lihtsalt pean sellest bloggima. Nimelt pole ma siiani päris kindel, millest meil täna loeng oli, või mis selle piiritletum nimi oleks pidanud olema...igastahes ei tundunud ükski õppejõud pädev või kompetentne olevat. 

Alustas loengut Susanne Lund, kes on täiesti ebapädev rääkima inglise keelt, või üldse rääkima oleks vist aus öelda. Esiteks rääkis ta sotsiaalmeediast, siis kiviajast ja kuidas vanasti raha ei olnud ja vahetati saaduseid...siis rääkis ta vahele oma tütre ja poja tülist üle facebook'i kutsete ja kuidas tänapäeva sotsiaalmeedia domineerib meie elu ja bla bla...ühesõnaga ei midagi uut. Siis hüppas ta lampi kanafarmist rääkima, sest tänapäeval me ei pea enam farmi minema liha ostma, vaid saame selle poest jne...ma lihtsalt kuulasin ja mõtlesin, et kas ta on purjus või kas ma olen vales kohas?! See jaburdus kestis üle tunni, mille jooksul ta ka ütles lause, et "don't mind if i say something weird, i'm not okei." Ahah. Lõpuks sai tema loengu osa läbi ja oli lootust natukene asjalikumaks loenguks. Rõhk sõnale lootust, sest ma ei olnud antud õppejõuga varem kokku puutunud loengu formaadis ja kui ta kunagi presentatsioonidele tagasisidet andis, siis tundus ta mõistlik tegelane olevat. Tuleb tõdeda, et ta inglise keel ja jutt vast ei olnud nii segased kui Susannel, aga kui tema loeng lõppes, siis istusime me ka üpris küsimärgid pea kohal, et mis asi see oli?! Näiteks üks hetk küsis ta klassis mingile küsimusele vastuseid ja kui Paula ei osanud vastata, siis küsis, et "you don't have a life or what?" Siis hakkas mingist random artistist rääkima, kellel pidavat täna Vegas kontsert olema ja kui me seda ei tea ja ei kuula, siis me oleme mõttetud. Artistiks oli Seasick Steve, mis iganes see ka ei ole...ma tema suhtumise peale ei kavatsegi seda järele tsekkida. Ja millegi pärast oli ta veendunud, et kui me seda Seasick Steve ei kuula siis kindlasti kuulame me kõik valimatult aint Miley Cyrust...wtf?! 

Siis ta hakkas rääkima sellest, mis rolli tema kui indiviid ühiskonnas mängib...et, mis gruppidesse ta kuulub või midagi sellist...nagu see oli haakuv näide tema teoreetilise jutu kohta. Esiteks on ta abikaasa, tema enda sõnad oli "i'm a husband to my wife, with who i have been married for too long." Siis oli seal veel paar näidet, mille hulgas oli ka, et ta proovib oma isale poeg olla ja siis rääkis oma fucked up peremudelist, kuidas ta oma vanematega läbi ei saa ja siis tuli lause, et "my mom died last year, luckily, since she was a pain in the ass." Kuidas palun? 47 aastane õppejõud ütleb sellist asja klassi ees?! Sealt edasi vist mingit mahlakaid kommentaare ei tulnud...vähemalt mulle hetkel ei meenu...aga kui ta jõudis mingite piltide näitamiseni, mille seost loenguga ma isegi ei mäleta, aga seal oli pilt sellest telekokast G.Ramseyst ja ta ütles, et "i don't know how to put it, but i'll just say that he is a mean mother fucker and should be banned!" Ja sealt edasi hakkas ta rääkima asjadest, mida kõik oma elus tegema peaks ja siis tuli temalt parim soovitus, mis pidavat kusjuures olema osa elust...go and tent somewhere where you are surrounded by hippos. Ahjaa, ta rääkis seda ka kuidas kodeerimise õppejõud on lollid nohikud, kes arvavad, et on jube nutikad, tegelikult ajavad tal lõuna ajal lihtsalt söögiisu ära. Õnneks nende asjadega piirdus see loeng, sest lõuna tuli vahele ja mina otsustasin, et lähen koju ära, sest ükskõik, millega ma oma aega kodus sisustan, see on kindlasti väärtuslikum, kui see loeng. Homme on samad õppejõud, ma isegi ei pane endale äratust, sest ma ei viitsi neid kuulata. 

Lihtsalt et jagada teiega oma esmaspäevast meeldivat kooli kogemust, või nii.

Kui viimane nädalavahetus teatas Daniel mulle, et ma meenutan talle meth'i, siis asjad hakkavad vaikselt küll kahtlast pööret võtma. Nimelt olen ma täna öösel saanud oma kursavennalt, kellega ma väga ei suhtlegi, sõnumi, mis on esiteks nii segane ja narko juttu täis, et ma pidin lihtsalt hommikul vastu saatma ??? ja siis sain vastuse, mis oli "Tried to get a party revived with heavy influence from booze and cocaine:)" KHM? Miks peaks keegi arvama, et ma olen huvitatud keemilistest narkootikumidest? Ma võin olla veits rebel pidutseja vahepeal jne, aga narko on ikka no-go. Lisaks oli ta mulle ka facebooki kirjutanud, et mis mu plaanid on õhtuks. Kell 2 öösel ei olnud mul küll mitte mingit muud plaani, kui magada..eriti arvestades, et eelmine õhtu oli käest ära läinud ja mul oli vaja täna tööl käia. Aga see selleks.

Reede oli vahva päev, kus me Paulaga läksime friday bar'i ja plaan oli natukene juua ja funny häävida..aga mitte üle pingutada, sest laupäeval oli minu silmarõõmu bändi kontsert ja ma tahtsin normaalselt end tunda ja hea välja näha. Aga nagu murphyle kombeks, siis plaanid ei lähe mitte kunagi nagu plaanitult. Esiteks oli seal friday bar'is üks igav Christian, kelle ma mingi hetk pikalt saatsin ja ma tõesti ei tahtnud teda väga näha, aga siin vist tuleb jälle mängu murphy. Iga hetk, kus ma natukenegi üksinda jäin, tuli ta juttu rääkima..pealegi teadis ta hirmutavalt täpselt, mis mu facebooki seinalt läbi käinud oli. Mis pani mind natukene tempokamalt jooma...lõpuks otsustasid tsikid lampi, et dvj lähme kuskile, kus meie üks klassivend oma sõpradega pidu paneb ja joinime nendega. Sounded like a good plan...sest friday bar pandi niikuinii ka üpris kohe kinni. Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei mäleta väga palju sellest mineku osast...aint seda, et ma ei olenud üldse pädev oma jalgarattaga sõitma ja Siri sõitis ja mina istusin pakikal, millest on mu tagumik siiani megavalus! Lõpuks jõudsime kohale ja tühja koha pealt nagu ikka, hakkas mul meeletult paha...esimest korda kursakatega lõppeb minu pidu nii, et ma ei suuda kõndida ja aint oksendaks. Kuidagi suutsid nad mu takso peale panna ja üks päris kallis kodusõit ootas ees, aga vähemalt sain koju! Sellises olekus ei ole miski parem, kui enda kodu...ja hommik tõotas tulla erakordselt pohmakane. Aga tuleb tõdeda, et mul oli ootatust palju parem olla, mis ei tähenda sugugi, et mul oleks hea olla olnud...pea valutas ja pidasin debatti ise-endaga, et kas elada edasi või sureks ära. Lõpuks aga suutsin siiski end inimeseks teha, ütleme, et super hot väljanägemine oli käeulatusest nii kaugel, et ma isegi ei üritanud...ja liikusin linna, kus sain Paulaga kokku ja lõpuks ka oma esimese söögi, mille kõrvale Paula mind juba õlle jooma sundis. Aga kuna me olime mõlemad üpriski räsitud ja läbi eelmisest õhtust, siis tempot ei teinud ja enne kontserti suutsime ära juua kolm väikest õlle kahe peale...haha! 

Kontsert ise oli huvitav...esiteks pole ma Taanis sattunud päris nii x üritusele, nagu see oli...aga vanadest Eesti aegadest ikka tuleb meelde neid urkapidusid lambi noorte bändide kontserditega. 

Koht oli päris lambine...või noh see meenutas mingit vanat sööklat, mille baari osa oli tunduvalt hubasem, kui konserdi ruum. Valgustehnikut neil ei eksisteerinud vist, nagu lambivalgusel oleks bänd mänginud, mis oli minu jaoks ikka väga võõras:D. 

Heli oli valguse kõrval vähemalt arvestatav ja natukenegi korvas asja. 

Positiivne oli, et see koht ei olnud tegelikult nii üüber väike, aga rahvast oli palju ja rahvas elas kaasa...vähemalt Exelerate ajal. Annab tunda, et Kopenhaagenis on rohkem inimesi ja et sõpruskonnad on erinevad ja sõpru tullakse ikka vaatama ja toetama ja see teeb tegelikult meele rõõmsaks...sest miski ei ole parem, kui päris muusika, otse laivis, nende emotsioonidega jne ja noored bändid vajavad toetust :). 

Nagu ma juba olen öelnud mitmele tuttavale ja nii Mikkelile kui Jonasele, kes mängivad bändis...siis ma olin väga meeldivalt üllatunud nende lives. Esiteks tegu oli nende päris esimese laiviga ja nad reaalselt oskavad ju mängida! Muusika pole küll, mida ma hetkel kodus kuulaks, aga ma arvan, et ma lähen neid teinekordki kuulama :). 

Ja vaatamata faktile, et ma olen vist aint paar korda nende lugusid tsekkinud, siis need kaks, mis neil on internetis üleval, tundsin ma lives ka ära...ihihii.

cheers!

Hey yo, I've been high and I've been real low

I've been beaten and broken but I healed though

So many ups and downs, roughed up and clowned

We all got problems, but we deal though

I'm tryin' to do better now, find my inner peace, y0!

Methamfetamin, who likes Star Wars and sex. Kui te nüüd aru ei saanud, keda see esimene lause iseloomustab, siis mainin ära, et see on kokku pandud kahe sõbra öeldud asjadest viimase paari nädala jooksul minu kohta. Ikka iga päev õpib midagi uut, hehe.

Vaata vahel on see periood, kus ei viitsi üldse kellegagi väga suhelda, pidudel ei viitsi käia, sest lihtsalt ei viitsi? Mul käivad need perioodid aeg-ajalt ja siis ma tapan kogu oma sotsiaalsuse ja lülitangi välja enamik inimesi oma elust, suheldes ainult nende kõige lähedamastega. Ja siis üks hetk tekib olukord, kus mul on kopp ees oma anti-sotisaalsusest ja kuna ma olen selle tee ise valinud, siis pean ma sellest ju ise ka välja astuma..ja vaatamata faktile, et ma tean, et ma saan sellega hakkama, tundub see alati alguses täiesti ületamatu tegevus. Näiteks sel nädalal...alustan neljapäevast...ma olin üpris väsinud koolist ja kõik tundus kuidagi kiskuvat viltu. Õhtu lõppes sellega, et oma tujukuses ja ninakuses suutsin ma vist keerata asjad veits pekki ka ühe inimesega, kes mulle natukene liiga palju meeldib. Ja nagu ise arvata võite, siis see tõmbas veel eriti mõnusalt kassi peale. Eriti kui ärkad järgmisel päeval ja saad aru, et oled ikka totaalne idioodist närvihaige saiko bitch, y0. Seega päev hakkas halva auraga ja kuidagi olid pinged õhus ka meie grupitöö esitamisega ja see kuidagi aint ketras edasi ja lõpuks olingi ma koolis, tige nagu herilane, tüdinud kõigest ja selline break stuff'i loo meeleolus. Õppejõud ajasid ka kergelt närvi ja tekkis küll küsimus, et mida kuradit ma teen siin üldse. Lõpuks sai see meeletult pikk koolipäev läbi ja freeedags bar it was. Võtsime Daxi ja Danieli ja Amandaga ühe peale loengut õlle ja ausalt see maitses kohe eriti hästi :). Peale seda tulin koju, mõttega, et lähen hiljem tagasi ja joinin teiste kursakatega...koju jõudes oli tuju isegi päris hea, tänud siinkohal Juhole, kes lihtsalt tegi mu päeva veits :)...aga kodus tuli mingi meeletu väss peale ja kass hiilis ka tagasi ja nii ma siis pigem tõmbasingi end teki alla kerra ja vaatasin filmi ja läksin varakult magama.
Laupäev hakkas natukene parema vaibiga...aga ka mitte eriti hästi...olin küll välja puhanud, aga mingi konstante low point oli ikka veel. Dilemma, kas võtta end kokku ja minna kursakate sünnipäeva peole, või tõmmata end tagasi kookonisse ja olla voodis teki all, mis tundus nii palju lihtsam ja turvalisem..AGA ma tundsin, kuidas ma oma antisotsialismiga hulluks ajan ja peale pikka kaalumist, inimestega rääkimist, otustsasin, et i'm gonna man up ja lähen sinna peole ja saan oma social probleemidest üle. Enne pidu skaipisin veel Marisega ja kui ma sinna kohale jõudsin, siis lõpetasin oma kõne ja mõtlesin, et ootan hetke Saraht ja siis lähen koos temaga sinna, tundus kuidagi turvalisem..jah, mul on mingi case selle üksi peole minemisega...kuigi ma tean, et ma tean enamik inimesi sealt peolt. Aga kuna poisid olid suitsuruumis suitsul, siis nad nägid mind ja nende kätemere peale otsustasin ma siiski ootamise asemel sisse minna. Daniel karjus mu sisuliselt kurdiks ja Mads arvas, et "you're so blue!" Siinkohal mainin, et mul oli seljas must seelik, must jakk, mustad sukad, mustad tennised, hall sall ja mindiroheline topp. Aga kui sinine, siis sinine, y0. Kui neile tsau ära olin öelnud, siis läksin ülesse, kus pidu toimus. Aga see Õnnelik Siga on nii veider koht, et ma kunagi ei leia sealt neid korruseid ülesse...aga kuna kutid ütlesid, et trepist ülesse ja esimene uks paremale, rõhutades sõna esimene uks, siis ma astusingi sisse esimesest uksest, mis esialgu ei tundunud üldse õige uks olevat. Sisse astudes lendasid mulle kohe kaela Christina ja Camilla ja Dejan ja Anna. Dejan veel mainis, et "you looked so confused when you steped in, like who are these peopel, haha!" Well, i sure did for a moment :D. Hetk hiljem lendasid ülesse tagasi ka poisid suitsuruumist, Daniel arvas, et ta ikka peaks mind veel korra kallistama ja teatama, et iga kord kui ta mind näeb meenutb talle meth..meth? yea, methamfetamin. Sellel oli see story ka, et Breaking Bad'is oli mingi drug nimega Christal-meth ja see siis nüüd meenutab talle mind ja vastupidi. Aga muidu on ta minust mingil põhjusel vaimustunud ja käib ja kallistab mind ja räägib koguaeg kui tore ja armas ma olen. Hehe, kui aus olla, siis that was exactly what i needed :)...Teine kursavend, kes nüüd mu uueks lemmik kursavennaks sai, on Stefan...ta oli ka nii tore ja värki...üleüldiselt, fakjaa, et ma sinna läksin ikka ja fakjaa, mul on nii ägedad kursakad ikka, love them! :) Ahjaa, üks hetk oli nii naljakas, kui Smari täiesti tantsukeerises oli ja ta üldse Sofiel olla ei lasknud, vaid koguaeg tantsima kiskus..lõpuks Sofie oli peitu varjunud aga tuli Will Smithi lugu ja Smarile W.Smith väga meeldib ja siis ta haaras Dejani tantsima, kes läks kõik tantsuga kaasa selle hetkeni kui Smari talle ütles "yeah girl, come on girl!" Siis ta maanudus suht pettunud näoga meie kõrvale istuma ja ütles, et "i can dance with a dude, but if he calls me a girl?! ..no!" Haha!
Anyway, kursatega tsillimine tegi mulle aint head ja they cheered me up quite well. Mis ühtlasi tõmbas mind välja ka sellest low periodist, millesse ma vajunud olin. Neljapäevase õhtu analüüsisin ka enda jaoks vähe selgemaks ja tegin ise-endaga rahu...ma arvan, et selleks, et kellegi teisega asjad ära klaarida, oligi mul vaja seda väikest pausi ja mõtlemise aega. Nüüd tunduvad asjad palju selgemad kui nad enne olid ja ma suudan neid paremini händelida.

Muidu aga õnnestus mul eelmisel nädalal soetada selline suur vahva asi nagu kaks piletit Justin Timerlake livele, mis toimub mais Kopenhaagenis. Oi kui kaua ma olen unistanud, et ma näeks Justinit lives...ma tegelikult olin selle mõtte lausa maha matnud, kui ta muusika asemel end näitlemisele pühendas jne...aga ei, mu suur soov teda näha on täitumas juba järgmisel aastal! Aga, et mu rõõm veel suurem oleks, siis rääkisin sellest Marisele, et mul on kaks piletit ja et olen nõus ühe lihtsalt mais ära andma, sest ma sellega umbes niimoodi arvestasingi. Ja ta selle peale hakkas vaatama, mis lennupiletid siia maksaks mais...ja järgmine hetk tsikk küsib, et "oot, aga kas ma ostan siis piletid 2-9 mai 2014 ära?" Jees please! Seega on tal lennupiletid nüüd ostetud ja jubii! Läks aint natukene üle kahe aasta ja ta jõuabki mulle Taani külla, yay!

:)!

Teate, mis on rõõm? See, kui su külalised, kes on pea nädala sul külas olnud, on ära läinud...sa saad olla vabalt nagu tahad, tatsata pool alasti mööda kodu ringi ja kuulata vanakooli rock'i. Ma ehk kõlan hetkel natukene halva inimesena, aga teate ju küll seda, et nii vahva on, kui sõbrad külla tulevad, aga veel parem on, kui nad lõpuks ära lähevad. Lihtsalt väsid ju ära sellest, et pead koguaeg midagi tegema ja kellegagi tsillima...mõtlema, et mida nüüd teha ja värki. Nimelt sai see nädal koolis popitatud veits ja oldud turist ja kohalik samaaegselt. 

Eelmisel pühapäeva õhtupoolikul maandusin Kopenhaagenis lapsepõlve aegne naaber ja sõbranna Merili, keda sai korra suvel nähtud, kui ta siit läbi sõidul oli, aga enne seda me suhtlesime mingi 5-7 aastat tagasi vist. Nemad kolisid ära ja elu läks eri radu. Aga nagu Merili ütles, siis need, kellega sul on mingi ajalugu noorest east, siis see tavaliselt jääb. Kui ma alguses natukene olin mures, et kuidas see kolm päeva välja nägema hakkab, mis ta siin minu juures veedab, siis leidsime suhteliselt kohe ühise keele ja ausalt meil oli kuradi tore ja naljakas.

Esimesel päeval midagi asjalikku ei teinud, käisime Christianias ja nautisime üpriski mõnusat ja sooja sügisõhtut veini ja joindiga järveääres. Selles kohas on mingi mõnus vaib ja sellest ei saa veel küllalt ka...kuigi ilma külmenedes seda ilmselt eriti enam ei tee, aga siis ongi kevadel see veel magusam :). Sealt kodu poole trippima hakates ütlesin Merilile, et "ou see trepp kisub ikka nagu eriti vasakule.." ja selle peale avastas tema ka, et tõepoolest kisub ja tal hakkas nii meeletult naljakas, et ta ei suutnud enam trepist ülesse tulla, vaid hakkas südamest kõva häälega naerma..tema selja taga tuli üks paar, kes ei saanud alguses üldse aru, mis toimub aga siis ta seletas neile, et "sorry, but the stairs are just going left.." ise täiega naerdes. Selle seletuse peale hakkas see paar ka naerma ja nii me siis neljakesi kõik naersimegi nagu napakad. Hetk hiljem tuli uus trepp ja enne treppi juba hakkasime kõik uuesti naerma. Ei saa öelda, et lõbus ei oleks olnud kogu see trepi olukord :D. 

Õhtu libises kuidagi aga käest, tegime väikese mäki ringi, kust toidu kaasa haarasime ja trippisime ühikasse lebosse. Kodus, kui ma olin oma juustuburksi chili cheese topsidega ära söönud ja viimast chili cheese topsi sööma hakkasin, avastasin enda pettumuseks, et nad olid mulle kana naggitsad pannud chili cheese topside asemele...huvitav, kuidas ma ei märganud seda burksi vahel? ups! 

Esmaspäeval käisin tiiru koolis ja peale seda tsillisime linnas, käisime Believe it or not muuseumis ja tsillisime niisama poodides. Kusjuures see Believe it or not muuseum on päris tsill...Guinessi rekordid ja õuduste/kummituste osad vähemalt. Saime elektritooli proovida ja värki. Ühe korra ehmusime korralikult ära ka, kui mingi lambi tüüp kuskilt mööda minnes kõva häälega karjuma hakkas...kuna kõndida sai palju, siis väsisime päris ruttu ära ka...või tegelikult oli kell juba päris palju ja me liikusime veel läbi Fisketorveti, et natukene shopata ja siis kodusest lidl'ist läbi ja koju hängima. Tegime eriti mõnusa snäki-õhtusöögi veiniga ja skaipisime Liisaga, et Macklemore'i plaanid paika panna. 

Järgmine päev mööduski Macklemore ja Ryan Lewise tähe all, milles sai juba eelmises sissekandes kirjutatud ja kordama ei hakka. 

Päev peale Macklemore olime me ikka täiesti läbi...tsillisime veits aega kodus, siis võtsime suuna lennujaama, et seal natukene süüa ja tsillida ja siis läkski Merili juba lennukile ja ma sain kodus veits veel lebotada ja siis tuli tööle minna. 

Neljapäeval tuli Margit Kopenhaagenisse...õhtu poole küll, aga ma võtsin hommikul vabalt ja ei viitsinud kooli minna vaid leboussisin kodus...kohutav see laisa inimese elu. Hiljem olin natukene asjalik ja siis liikusin juba linna ja sain Margitiga kokku. Tsillisime veits linnas ja siis liikusime ühikasse, sest tal oli ka pikk päev seljataga ja väsinud seetõttu. Skaipisime veits Etuga ja tsillisime ja siis tuttu, sest järgmisel päeval oli plaanis veits linnas tsillida enne kui Margit tagasi Eestisse lendas. Hea oli näha ja rääkida ja tsillida...natukene lühikeseks jäi ehk see aeg..aga kui nüüd päris aus olla, siis ma olin sellest nädalast päris läbi ka. Nagu ma bloggi alustasin, siis tore on, kui külalised tulevad, veel parem kui ära lähevad...ja mul ei ole ausalt midagi teie vastu, jätkuvalt olete kallid mulle! :)

Ma ei ole suurem asi asjade koguja, aga ühte asja mulle meeldib koguda ja see on emotsioonid ja mälestused kontserditelt. Ma olen oma elus näinud päris palju erinevaid artiste ja see energia ja elamus, mille sa saad kontserdilt ei ole minu maailmas mõõdetav millegi muuga. Eestis elades sai kontserditel tihedamini käidud, küll väikestel ja suurtel, aga see oli selline väga suur osa minu elust...Taani kolides jäi see natukene tahaplaanile, kuid vaikselt hakkab see mind rõhuma, lack of live music - nagu ma ise seda kutsun ja püüan seda asja oma elus muuta. 

Eile oli see suur tähtis päev, mida ma oma viisteist nädalat oodanud olin - MACKLEMORE and RYAN LEWIS esinesid Taanis, siin meie oma Kopenhaagenis, Tap1'is. Ma olin juba mitu päeva enne nii elevil, sest miski seitsmes meel ütles mulle, et see kontsert tuleb erakordselt vägev ja võib lennata otse minu seniste kontserdikogemuste top3. Ütleme, et ega nende esimestega konkureerimine nii lihtne ei olegi. Aga eile oli siis see suur päev ja ma siiani olen kergelt üle-erutatud sellest. 

Ärkasime hommikul, jep mul oli Merili Manchesterist külas, vaikselt tsillisime, käisime linnas ja hakkasime erakordselt vara end kontserdile sättima. Miskipärast eelmisel õhtul veinisena olime leppinud kokku, et saame 16.30 Enghave stationis Liisaga kokku ja lähme järjekorda...vaatamata sellele, et uksed avati alles 19.00.
Saime siis ilusti kokku ja ostsime juua ja süüa ja läksime hoopis parki tsillima, sest tundus jabur nii vara ukse taha minna ja miks peaks järjekord või midagi sellist olema? Kui me aga Tap1 juurde jõudsime, siis vajus meie suu üllatusest lahti...järjekorra lõppu hästi ei näinud...see liikus sinka-vonka ussina ikka päris kaugele...jalutasime siis järjekorra lõppu..käisime veel kuskil kõrval vetsus ja õlut ja shotte ostmas ja sõbrunesime meie ees seisvate Rootsi tütarlastega. Õnneks järjekord liikus aga kiiresti ja 19.18 või kuskil nii, olime juba ustest sees ja andsime oma riided garderoobi ja liikusime lava ette. Inimesi oli palju ja tihedalt... seega ega väga ette trügida ei õnnestunudki. Üldiselt oli hästi mõnus rahvas, elas kaasa ja vaib oli hea, aga eks igal kontserdil on omad jobud, nii ka seal. Esiteks ütles üks tsikk Liisale, et ta ütleks mulle, et ma seisan talle liiga lähedal. KHM? Sa oled kontserdil. Ja teiseks oli seal üks kutt, kes mind ikka korralikult närvi ajas...nimelt me veits trügisime, tol hetkel kusjuures isegi ei trüginud väga, kui ta otsustas et täiega lükkab mind ja Merilit. Milleks? Okei, ma olen nõus, et me olime lärmakad, hüppasime ja elasime kaasa...aga selleks kontsert ongi, ei? :D Lõbusad hetked enne kontserti no! 

Macklemore ja Ryan lasid end muidugi mõnusalt kaua oodata ka...selle ajaga jõudis mitu korda saada õhk otsa, tuli tahtmine ära taha poole minna, eriti kui mingid geeniused arvasid, et võiks siiski igavusest suitsu teha näiteks, see tõmbas ikka õhu täiesti nulli. Aga lõpuks lõpetati meie piinarikas ootamine ja tüübid tulid lavale ja ei teinud mingit allahindlust esinemiselt. Ühest Taani allikast lugesime hiljem, et esitati 12 lugu, 75 minuti jooksul ja 30 minutit rääkis Macklemore niisama rahvaga. Kusjuures tuleb siinkohal tõdeda, et ta on üks siiramaid ja paremaid rahvaga suhtlevaid artiste, keda ma näinud olen..selline vaba ja tsill ja tõepoolest jättis mulje, et ta teeb seda, sest ta tahab, mitte, et ta peaks nagu tegema seda. Esitlusele tulid kõik hitt-lood, Can't Hold Us lausa kaks korda ja kui nad oleks veel Jimmy Lovine loo ka teinud, siis oleks olnud minu jaoks see kontsert 11/10st. Aga Otherside luulevormis, ilma muusikata, sellele järgnenud Starting Over korvasid selle minu jaoks...ma siiski arvan, et Starting Over on üks ilusamaid laule, mis nad kirjutanud on siiani.
Muidugi Thrift Shop ja And we danced tõmbasid rahva täiesti pööraselt käima...a ja see  must tüüp, kes Thrift Shop'is nendega kaasa teeb, tema oli ka kaasas neil! Plus Macklemore võttis Thrift Shopi loo ajaks mingi suvalise tüübi kasuka ja pani selga ja pärast andis ilusti tagasi ka :)!
A ja Macklemore ütles, et taanlased käivad ägedalt riides, aye!
Kõik oli viis pluss! Valgus, vähesed lisaefektid...meie hüppasime end läbimärjaks ja see kontsert on kindlasti üks minu top3 kontserte...ma ei suuda hetkel veel ainult otsustada, et kas esimesel või teisel kohal...konkureerib tugevalt Foo Fightersi paari aasta taguse kontserdiga Kalasadamas.

Peale kontserti õnnestus üpriski kiiresti saada oma riided garderoobist, osta plaat ja siis õue minna. Oi raisk, kui külm seal oli. Esiteks oli tore tuttav Taani tuul õues, ilmad on mõnusalt tsillid ja meil olid kõik riided märjad ja olime higised ja rõvedad.
Merili, kes enne meid õue läinud oli, leidis sealt ülesse mingid eestlased, kes tundusid vaat, et okeid seni kuni üks neist telefonikõne lõpetas ja siis meiega rääkima hakkas. Kui ta ütles lause, mis sisaldas sõna smogema, siis ma küsisin, et mis keeles ta räägib..sest tõepoolest ma ei suutnud ta lausest aru saada..üldse oli nende arusaam kõigest päris huvitav. Näiteks ratastega saab Frederiksbergist vabalt 10 minutiga Christianiasse. Lisaks oli üks elanud neli aastat Rootsis ja siis ta ülbitses oma rootsi keelega, üritades meiega selles suhelda...algus kõlas üpriski taani keele sarnaselt, ainult, et imeliku aksendiga, aga Liisa on meil ju proff rootsi keelele taani keeles vastama ja siis pani talle veits ära.
Igastahes me nendega smogema ei läinud ja trippisime Enghave stationisse ja sealt Centralisse ja tegime mäki ringi. Ps! kui te panete chili cheese topsid juustuburksi või mõne muu burksi vahele, siis see burks on kohe palju palju parem! Ja sprite ei soovita sealt osta, pole hullemat kräppi joonud, janu jäi täiega spritele peale sel korral.
Enne mäki ringi oli Merili tanklast endale ka hotdog'i ostnud ja teel mäkki kurtis ta muret, et "aga miks mina pean alati kaks korda sööma?" :D

Aga dope rad dope rad dope rad dope rad dope rad õhtu oli, y0!

ps! ma mõtlesin, et mis artist oleks veel selline, keda ma tahaks hullult juba kaua aega lives ära näha ja sai välja öeldud selline nimi nagu Justin Timberlake, aga pigem selle teadmisega, et ega seda vist ei õnnestu näha ja eile loen netist, et just seesama härra JT tuleb 6ndal mail Kopenhaagenisse! Piletid tulevad järgmisel nädalal müüki...ma vist lähen nuudlitoidule ja ostan kaks piletit sellele kontserdile :D.

funny you're the broken one
but i'm the only one who needs saving...
cause when you never see the light
it's hard to know which one of us is caving...

Aju on töötamise lõpetanud, valis endale olekuks stand by vist. Ei tahaks just öelda, et ma olen blond või midagi, aga kui enda käitumist kõrvalt vaadata, siis tõepoolest tuleb nõustuda Mikkeliga, kes ükskord ütles, et "please don't ever dye your hair anything else than blond, people may get confused." Tõepoolest. 

Nii, alustame sellest kuust üleüldiselt...meil siin ühikas on toauks snepperlukuga eks. Mul on üks lisavõti Hanna-Liisa juures, just in case...mul üldiselt ei ole teda vaja, aga vahel kuidagi suudan enda võtmed maha unustada ja siis on hea turvaline, et kuskil on võti...plus lukuabi kutsumine on ajuvabalt kallis lõbu, eriti oma rumaluse tõttu. Niisiis, paar nädalat tagasi ühel neljapäeval, otsustasin õhtul, et lähen poodi, et ostaks jäätist ja piima. Hetkel, mil ma olin uksest välja astunud ja ukse kinni tõmmanud, kontrollisin, et kas mul telefon, pangakaart ja võtmed on. Võtmed? SHIT! Võtmed olid toas. Seal ma siis seisin, pangakaart ja telefon käes. Trippisin siis linna, et Liisa käest oma varuvõti võtta. Viie minutine poetripp asendus tunni ajase linnas käiguga. Aga noh, kui ei võta pea võtavad jalad, eksole? Aga sellega mu võtmedraama siiski ei lõppenud. Hommikud ei ole minu jaoks ja nii ma siis eelmisel teisipäeval poolunisena kooli sättides, pea mingeid muid mõtteid täis, avastasin, et olen hiljaks jäämas, haarasin kiiruga oma asjad ja jooksin rongile. Rongis, poolel teel kooli hakkasin mõtlema, et kas ma võtmed ikka viskasin kotti ja kiire otsimise tulemuseks oli, et ei. Ehk siis ma suutsin end teist korda kuu jooksul toast välja lukustada. Oeh. Aga et seegi veel asjadele joont alla ei tõmmanud, siis eelmisel pühapäeval, täpsemini eile. Hakkan mina tööle minema...pea mingeid suvalisi mõtteid täis jällekordselt, viskan töö võtmed kotti, veepudeli ja raamatu ja astun toast välja. Ukse taga avastan, et mu võtmed jäid järjekordselt tuppa. KOLM korda kuu jooksul, kaks korda ühe nädala jooksul...see ei ole enam ups. Peaks oma aju oleku stand by'lt deaktiveerima. 

Teiseks, eile oli täiega midagi viga mu vasakul silmal...lihtsalt vahepeal oli kogu pilt hästi udune ja hästi halb oli kogu see nähtavus. Aga ma ei osanud täpselt arvata ka, millest, seega plaanisin tööl ära käia, veits linnas tsillida ja siis koju tulles võtan läätsed ära, et silmad saaksid puhata. Ilmnes, et olin mingil põhjusel vasakusse silma topelt läätsed pannud...ehk siis mõni ime, et mul see nähtavus kehv oli. Ärge isegi mitte küsige, kuidas selline asi mul juhtuda sai...ma ei tea.

Ja vähe sellest, et mu pea selliste lihtsate argiasjadega laiali otsas on, siis täna koolis oma koodi parandada üritades leidsin korduva veana, et ma olen õpetaja koodi ümber kirjutades mingid read lihtsalt vahelt ära jätnud, noh nii, et kirjutan ühe rea, siis jätan rea vahele ja kirjutan edasi kolmandast reast ja siis ei saa aru, miks kurat mu kood ei tööta. Vähemalt sain ise oma veast aru, muidu oleks abi küsides, veits piinlik olnud.

Aga nüüd ma lähen veedan aega tee, crossainti ja Fifty Shades of Grey seltsis edasi...luban, et sellest raamatust tuleb veel lähipäevil postitus, sest ma ei mäleta, et mõni raamat peale Kärbeste Jumala, oleks mind nii närvi ajanud. Ausõna, miks see massidele meeldib? 

i wanna, i wanna, i wanna touch you

you wanna touch me too

every way, and when they set me free

just put your hands on me

take everything that i know you'll break

and i give my life away so far for you...

Tähtede seis on vist vingukas või midagi sellelaadset. Mitte miski ei ole valesti, aga samas miski ei tundu õige ka. Selline mulonkõigestkoppees olek. Ja tundub, et ma ei ole ainus, kellel selline olek on. Koolis olid kõik kergelt sellised ja muud sõbrad/tuttavad ka. Kõik lihtsalt tundub mingis mõttes mõttetu...võib-olla me lihtsalt ei suuda leppida faktiga, et suvi sai läbi ja kool hakkas uuesti? Ma olen välja kistud oma tavalisest elurütmist, kus ma võin olla õhtul produktiivne ja üleval kaua tahan ja põhimõtteliselt igal hommikul magada seniks kuni und jätkub. Hommikul ärkamine äratuskella heli peale on üks kuradima keeruline tegevus, plus teeb hommiku, mis niisamagi pole mu lemmik osa päevast, veel raskemaks. Teiseks koolis käimine on kuidagi mõttetu...meil on täiesti ebaorganiseeritu moodul, kus me siiani ei saa täpselt aru, miks või mida või kuidas ja mis ajaks teha tuleb. Näiteks täna oli vaja esitleda mingit osa oma projektist...??? Õnneks ei olnud meie rühm ainus, kes tegi midagi lootes, et that will do it. Tagasiside oli ka nii segane, et ega me täpselt saanudki lõpuks aru, miks me seda tegime ja mis me edasi tegema peame...win? Õnneks on mul toimiv rühm ja me saame ilmselt ilusti tehtud kõik, lihtsalt närvi ajab see organiseerimatus kooli poolt. 

A ja meil koolis on üks tsikk, Danika, kes on pooleldi taanlane, aga muidu Ameerikast ja seal ka suurema osa oma elust elanud. Grupitöös täiesti kasutu kuju, üldse ma ei ole päris täpselt aru saanud, miks ta seal koolis käib...just a casual attention-whore. Ja millegi pärast on sellistel fake tüüpidel palju fake sõpru ka eks. Anyway, on ta end mingil viisil smuugeldanud ühte rühma Benjamini, Elina, Daxi ja Agnesega...kes moodustavad kursuse kõige paremini toimiva ja paremini esindatud töödega grupi siiani...ja täna nad ei esitanud midagi, sest kohal olid aint Daxi ja Benjamin..ja kui Paula küsis, et kus teised on ja kas nad ei esitlegi oma projekti...siis Benjamin, kes on üks viisakamaid ja toredamaid tüüpe kursusel, ütleb, et "no, we don't have a presentation, cause half of our group went out last night and didn't do it as they promised." who? "This slut Danika" excuse me? "yeah, slut". WOW! mille peale Paula uuris, et miks ta nende rühmas on, mõlemad ohkasid ja ütlesid, et nad ei tea. I fucking knew it, et nad ei ole keegi tema üle õnnelikud! Aga naljakas, et ta ikka seal on...vahepeal teda ei olnud, sest rühmad tohtisid aint viiest liikmest koosneda ja Emiliano oli siis veel Taanis...seega oli aint aus, et Danika endale uue grupi otsis. Aga aitab sellest...ma lihtsalt olin shokeeritud Benjamini sõnade üle. 

Ja et mitte veel vingumisele joont alla tõmmata, siis mul on sisemine konflikt ise-endaga. Ma ei oska inimesi usaldada ja teen sellega ise-endale haiget, või tegelikult oleks õigem öelda, et tekitan seda veidrat olekut, mis on kuskil hea ja halva vahel ja siis ma vegeteerin ja ei oska olla...sest mu teadvus ütleb ju, et kammoon, ta ei valetanud sulle...aga miski kuskilt ütleb aga kuidas sa saad selles kindel olla? Ja siis hakkab mu aju üle analüüsima olukorda ja kõik, mis enne tundus hästi, on korraga pahasti ja vale. Ja ma ei oska siis endaga midagi peale hakata ja ma ei saa sellest kuidagi välja ka. Vot siis. 

Ma panen nüüd oma aju standby peale ja ei mõtle neid negariivseid asju enam...täna on siiski reede, esimene friday bar see semester, kuhu peaks PALJU uusi ja vanu nägusid tulema, seega cheers for that, bitches! Ma olin niigi enne lõunat so ready for a before lunch coctail serverd with joint...ja pole siiani selleni jõudnud...laters!

Uskumatu, et Teda ei ole meie hulgas juba kaks aastat...mõtteis jääb Ta alati meiega..a l a t i!

hold me tight, let me go
heal my heart, hurt my soul
build me up, break me down
make me smile, make me frown
give me love, take it all away again...

Love hate thing ma ütlen. Meie ühiskond on mu jaoks muutunud selliseks love/hate asjaks, ma ei teagi, kas ma olen madly in love with it, või pigem ajab see mind närvi ja vihaseks. Nii ühte kui teist ilmselt. Lugesin ükspäev artiklit kuidas praegune 20-30 aastaste põlvkond on Peter Pan'i generatsioon, selles suhtes, et inimesed ei taha suureks kasvada, võtta vastutust või siduda end ükskõik millega või kellega. Pean tõdema, et olen selle ühiskonna täiskohaga liige. Tahaks justkui elada üks päev korraga, minna vooluga kaasa, reisida, näha, tutvuda erinevate inimestega, kogeda igasugu asju/olukordi...aga samas tahaks, et oleks oma kodu ja keegi kellega koos vihmasel päeval voodis lebos Frank Oceanit kuulata või midagi. 

Sisuliselt on ju praeguses maailmas kõik võimalused elada oma unistuste järgi, teha otsuseid, mis teevad sind õnnelikuks jne...imeline, kas pole? Aga selle kõige kõrval on mul tunne, et meie ühiskond tunneb puudust inimlikkusest. Sellest näost-näkku suhtlusest ja üksteisest hoolimisest. Masinad võtavad üle meie planeedi ja kurat me oleme ise selles süüdi. Ja isegi, kui see kõik mulle närvidele käib, siis ikka veedan liiga palju oma ajast arvuti taga ja ilma nutitelefonita enam oma elu ette ei kujuta. Kurb. Kuigi ma tunnen, et Taani ühiskond kuidagi üldiselt on veel ühe jalaga inimlikkuses ja inimesed on päris ja nad on õnnelikud...võib-olla on see miraaz, aga mulle meeldib see, kuidas siin on...väärtushinnangud tunduvad olevat rohkem paigas kui mul endal. 

Inimestel pole enam seda siirast rõõmu ja armastust oma tegemiste vastu ja see kõik teeb maailma kuidagi kurvaks paigaks. Ja neil, kel on veel see lapselik sära silmis ja usk imedesse, neid püüame me maa peale tagasi tuua...vastandlik see maailma värk, kas pole? Unista suurelt, aga me teeme kõik, et sa ei julgeks unistadagi. Ela vaba elu, samas näitame näpuga, kui vastutustundetu sa oled ja nii edasi ja nii edasi. Lõputu ring, mis ajab mul südame pahaks.

Aga kui nüüd see mõttetu maailma üle juurdlemine kõrvale jätta siis, mul on olnud üks kuradi äge teine aasta Taanis, jah juba kohe selle kuu lõpus saab kaks aastat siin fantastilises kuningriigis elatud ja kui aus olla, siis tunne on ikka veel nagu oleks siia alles eile tulnud ja kõik tundub nii kuradima äge ja vaba ja uus ja põnev, kuigi tegelikult on juba igapäevaseks muutunud ja uus ja põnev on tuttava ja kodusega asendunud, aga ikka linnas jalutamine paneb südame kiiremini tuksuma ja taban end tihtilugu mõttelt, et "ma armastan seda linna siin, ma tahan selle linnaga koos vanaks kasvada"...kui ma aasta tagasi alustasin kooli ja uue eluga, siis ma ei osanud arvata, et need kaks siin veedetud aastat niii erinevad tulevad. Esimene aasta oli rahulik, mida ma vajasingi...sest elu Eestis oli päris pöörane ja kuidagi olin kogu selles elu keerises enda ära kaotanud ja vajasin aega, et see mina jälle üles leida...igasugused pöörased muutused ja allakäigud tegid oma töö..ja siis maandusingi Taani, riiki, millest polnud mul enne ettekujutustki...teadsin, et Skandinaavia ja natukene olin uurinud...aga mitte kunagi ei olnud ma kuulnud, et see riik nii kuradima äge on..aga selleks ongi vaja seda vist kogeda, et mõista. Teine aasta...ülikool ja hoopis teine elurütm kui lapsehoidjana. Nii palju uusi nägusid ümber ringi, nii paljudest erinevatest riikidest, nii paljude erinevate lugudega ja see kõik on lihtsalt uskumatult äge ja inspireeriv. Peod, üritused, kogemused, see suvi Taanis...imeline. Ma ei mäleta, millal oli viimati suvi, kus ma puhkasin rohkem kui see suvi, kus ma tegelesin asjadega, millega ma tahtsin ja selle kõige juurde mahutus veel tööl käimine ja kõik need mälestusi täis õhtud. Kui ma kunagi kartsin Eestist ära minna, sest ma arvasin, et ma hakkan sealset suve igatsema, siis hetkel on tunne, et Kopenhaageni suve vastu väga ei vahetaks midagi. Esiteks on meid ilmaga õnnistatud...nii kuiv ja soe suvi on olnud. Teiseks, siin koguaeg toimub midagi...ja isegi kui mul on jäänud vahele nii mitmed üritused, kuhu oleks tegelikult tahtnud ja võinud ju minna, siis vaatamata sellele on käidud üritustel, mis jäävad meelde ja kohe päris kindlasti jäävad järgmise aasta suve plaanidessegi. Nagu näiteks Distortion, mis on täielik madness! Või CPH PRO, mis on hästi kokku võetud selles väikeses Levi'se promovideos - kliki siia! Üks asi, mis mulle eriti sümpaatne siin on, on skateboarding madness! Ja skaters are rad dudes, nagu Tommy Guerrero Bitchslapile antud intekas ütles "It's just a way of existing. It's just a different way to approach life outside the norm of society. It's called the retard gene. And skaters have that - they can't fucntion in normal society so you have to make a way somehow." Taanis on igal inimesel kerge retard gene ja see on lihtsalt miski, mis peab inimeses olema...ja seletab ilmselt nii mõndagi, miks siinsed inimesed maailma õnnelikuimad on. Ühesõnaga mu pika jutu mõte oli, et ma olen siin kuradima õnnelik ja ilmselt palju muutunud nende kahe aastaga, aga mu elu parim otsus siiani oli asjad pakkida ja siia tulla! :)

The only people for me are the mad ones, the ones who are made to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars. - Jack Kerouac, On the Road

Selle tsitaadi kirjutas sõbranna Margit täna oma facebook'i ja see on mind terve tänase päeva kummitanud, mitte üldse halvas mõttes...pigem vastupidi. Need "mad ones" on täpselt seda sorti inimesed, keda tahaks oma eluteel rohkem kohata, lasta neil oma elu rohkem mõjutada ja olla ise nende sarnane. Ja kui sul on õnn mõne sellisega kokku joosta oma eluteel, siis nende ära unustamine ja elust välja viskamine on minu jaoks vähemalt võimatu, kuidas ma saaks midagi sellist teha?

Mul on üks sõber/kursakaaslane, kellega ma puhtjuhuslikult tutvusin teise semestri alguses printimise ruumis. Jah, meil on nii suur kursus, et siiani on olukordi, kus tutvud peol/koolis kellegagi ja siis tuleb välja, et käime samal kursusel. Niisiis, aitäh printeri ruum, sest see kutt on täpselt üks neist "mad ones" tüüpi inimestest. Vaatad inimesele otsa ja ta silmades on rohkem sisu ja elu kui enamikus tavalistes inimestes meie ümber. Vaatad ja saad aru, et inimene armastab elu ja teeb elus neid asju, mis talle korda lähevad ja mis panevad südame kiiremini tuksuma ja see on täpselt see, mis paelub mind inimestes. Ta on täpselt seda tüüpi inimene, keda ei tahaks mitte kunagi oma elust välja lipsata lasta. 

Ükskord, mõni kuu tagasi kui oli kursakatega väljas käimine, siis ta joinis hiljem ja oli just tulnud rulatamast ja see, kuidas ta räägib rulatamisest ja tsillist, mis sellega koos käib, see tekitab tunde, et ou, miks ma siiani ei ole end piisavalt kokku võtnud ja rulatada proovinud? Ja siinkohal ei mõtle ma juttu, vaid neid emotsioone näos ja sära silmades. Imetlusväärne!

Neljapäeval, kui meil oli koolis graduation party, siis mingi hetk istusime terassil ja ma rääkisin ühe kursaka sõbraga juttu, kui kuulen, et Sarah seletab Jonasele, et "Kristel is such an passionate person, and if she loves something, she has this crazy passion, you don't find much people like that"..ma ei oska selle peale midagi ise nagu öelda, aga võtan seda kui väga meeldivat komplimenti ja püüan veel rohkem olla selline inimene, keda niimoodi kirjeldada saaks...sest ma ise tunnen, et mul on veel pikk tee minna. 

Aga nüüd minnes tagasi neljapäeva juurde, siis Kopenhaagenis oli ebareaalselt mõnusalt soe ilm ja päeva veetsime me Hanna-Liisaga rannas, et natukene jumet juurde saada. Kuna rannas käik alati kuidagi kahtlaselt väsitav on, siis ma arvasin, et ma kooli peole küll minna ei viitsi...aga rongis teel koju otsustasin ümber ja joinisin kursakatega Fælledparkenis, kus me veits hyggesime ja nautisime ilma ja seltskonda ja veits hiljem trippisime sinna, kus pidu toimus. Kuna meie kooli hoone on igas mõttes under construction, siis toiumus see pidu ühes teises KEA hoones, mis asus kuskil Svanemølleni stationi kandis...

..pidu ise ei olnud suuremat sorti asi, kehv dj, imelik koolimaja aga omad inimesed ja õues terassil istumise võimalus tegid asja päris toredaks. Mingi hetk aeti aga kõik sisse, sellepärast, et me naabermajades elanikke ei segaks oma lärmiga. Sees aga oli nõme pidu...rääkida ei saanud ja muusika oli veider. Seega trippisid kõik maja ette ja siis sai juba pidu läbi ka. Aga peol oli afterparty linnas ja selleks oli organiseeritud transpordiks kahekordne buss. Ma plaanisin linna mineku asemel koju minna, sest esiteks oli mul ratas ja teiseks ei olnud mul plaanis üldse sinna graduation partyle minna. AGA Benjamin lihtsalt jauras nii kaua, et "lets go to the bus", et ma lõpuks andsin alla ja jätsin oma ratta kuskile sinna ja läksin nendega koos bussile. Linnas oli üpriski tore..mingi hetk otsustasin ma siiski koju minna ja kui ma päris aus olen, siis ma ei tea, kuidas ma koju sain...bussiga, aga arvestades, et ma enda arust ei jaksanud silmigi lahti hoida, siis on päris hea saavutus, et ma kodus oma voodis ärkasin. Ja kerge pohmakaga! Ehk siis reedese päeva vegeteerisin ma voodis maha suhteliselt. 

Lõpuks võtsin end kokku ja läksin oma rattale järele...päris lõbus oli, sest esiteks polnud mul päris kindlat aimdustki, kus see kool asus ja teiseks, kuhu ma oma ratta parkisin seal. Kõndisin siis mööda tänavat, mis ma arvasin, et on õige ja vahepeal kergete kahtlustega, et ma ei ole kunagi varem seal olnud, paistis lõpuks KEA silt ja kooli ees paistis ka üks sinine ratas, mis ilusti mind ootas seal, jubii! Kuna aga ma ei viitsinud koju tagasi minna ja mõtlesin, et võiks sisuliselt veel Liisaga hiljem tsillida, minna sööma vms, siis läksin hoopis tööle ja siis sain Liisaga hiljem kokku. 

Laupäeval aga oli kreisi-kiire ja sisutihe päev...tegelikult kiire ei olnudki, aga sisutihe küll. Alustasime sellest, et Opera house juures oli Redbull Cliff Diving võistlus. Tüübid hüppasid 27 meetri kõrguselt vette. 

Ja see nägi üüber dope välja! 

Peale seda läksime otsisime ülesse Pauline jalgratta ja trippisime Frederiksbergi, kus oli street party vms ja esinesid paar Taani bändi, mida ma näha tahtsin...näiteks Ukendt Kunstner. Teel sinna tegime väikese toidu peatuse ka, või noh haarasime dürümid kaasa ja sõime, kui jõudsime oma sihtkohta...omnomnom! Koht ise oli okei, aga rahvas oli veeits veider...aint moslemid ja muidu värvilised inimesed. Ja helikvaliteet kontserdil - oeh. Ukendt Kunster oli viimane ja selleks ajaks oli kergelt juba kõrini sellest üritusest, aga ootasime ära ja ma ei teagi, mida täpselt arvata..pigem okei vist, plaadilt kõlab paremini see teema. Aga vähemalt on süda rahul nüüd ja kontsert oli siiski tasuta.

Peale seda trippisime tagasi linna ja kerge netto ringiga Christianiasse, kus esialgne plaan oli niisama tsillida ja natukene suitsetada ja siis esines Green Light Districtil Suspekt. Ühel hetkel joinis meiega Hanna-Liisa ka ja siis liikusime rõõmsalt oma järve äärde, mis on meie põhiliseks tsillimise kohaks saanud Christianias. Hubane ja mõnus! Ja kui kell hakkas 23 saama, siis liikusime tagasi Green Light Districtile ja see mass, mis seal oli...see oli insane! 

Ma olen tahtnud neid lives näha juba mõnda aega, sest vaatamata sellele, et ma ei saa aru, millest nad räpivad, on nad mu jaoks sümpaatsed. Ja mis kõige ägedam, nad tegid mõlemad need laulud ära, mida ma olen kodus lõpmatuseni mingil hetkel kuulanud...eriti hea meel oli "Vi ses i helvede" üle ;). Kuigi tegu oli tasuta kontserdiga, siis kutid andsid endast laval ikka maksimumi ja kontsert oli tublist rohkem kui poolteist tundi pikk. Viimase loo ajal oleks tahtnud täiega kaasa hüpata, aga õlu on tore jook ja reaalselt enda liigutamine oli ohtlik tegevus ilma, et püksi lasknud ei oleks..pidasime vastu õnneks. Aga jah, Suspekti võiks minna nüüd raha eest ka kuulama, sest tean, et tegu on eriti ägeda bändiga, mitte ainult plaadi pealt vaid ka lives! Nii, et kui vähegi meeldib taani keelne hip hop, siis Suspekt peaks olema bänd, mida välja tsekkida! ;)

Pühapäeval tegin päev otsa tööd ja õhtul tähistasime veits jaanipäeva. Niimoodi vaikselt joindi ja õllega merd vaadates Amager Strandparkis. Seda peab tulevikus uuesti tegema, fucking hyggeligt. 

Igasugune ükskõiksus, hoolimatus, millega sa oma lähedasi inimesi puudutad, jääb su enda südamele lõpuni. Seda ei kratsi välja, pese maha ega kustuta ära. Must süda on igavene. - /Metsakutsu/

Olen viimasel ajal sellele natukene rohkem mõelnud, sellele haiget tegemisele ja haiget saamisele...tahaks nagu mõelda, et okei, mulle tehakse mõttelematult haiget, et ma ise ei tee teistele..aga kuradi kurat, ise olen samasugune jobu ju. Ja kellele teed haiget? Eks ikka neile, kes on sulle endale kõige kallimad ja kes hoolivad ja kellele ei tohiks mitte mingil põhjusel haiget teha. Ja mis on vabandus? Tead juhtus kogemata, ma ei mõelnud...ma olin liiga hõivatud hoolimisega neist, kes seda ei vääri...või noh, kõik väärivad hoolimist, aga kui nad sinust ei hooli ja sina püüad kõigest väest tuulega võidu joosta, siis oled sa ikka loll küll, kas pole? Siinkohal ütlengi ise-endale, "Kristel, sa oled loll!" Ja edaspidi püüan olla targem ja hoolida neist, kes seda väärivad, seda igapäevaselt, sest sa elad ainult korra ja kui see inimene on läinud, kellest sa tegelt hoolisid, aga välja ei näidanud, siis on hilja ja siis endale etteheiteid oma jäärapäisuse tõttu teha on ka mõttetult loll. Niisiis, edaspidi olen parem inimene, või vähemalt püüan...yolo!

Dididistortion..

...is survived!

Kolmapäeva lõunast kuni sisuliselt laupäevani sai ignoreeritud reaalsust. Kolmapäevast algas Distortion minu lemmik linnaosast - Nørrebrost. Ja me olime kuidagi eriti over-excited...seega alustasime ettevalmistustega juba varakult. Kuskil 1-2 paiku liikusin linna, saime Liisaga kokku ja käisime poodlemas...alkoholi ja natukene süüa, ja eluliselt olulise asja - pläsku! 

Alustuseks sõime veits ja värvisime mu pea oranziks - siiski official distortion hair! Sel aastal jäi see tunduvalt kreisim ja ägedam, kui eelmisel...seega järgnevatel aastatel tuleb see veel parem! 

Peale juuste värvimist hakkasime sättima ja tegime esimesed õlled lahti, millest sai viisakalt järgmised ja siis viinakoksid ja viin kaasa koos spicey gajol'iga ja off to the city. Mainin siinkohal ka, et plaaniks oli võtta selle aasta Distortionist maksimum ja go with a flow as much as possible. 

Esialgselt jooksime Liisa tuttavatega kokku ja tsillisime veits ja siis...siis jäi Tuutu megapurju ja tal hakkas megapaha ja ülejäänud õhtu oksendas ta sisikonda välja. Siisa küll ähvardas ta maha jätta sinna, aga Tuutu teadis, et Siisa ei teeks seda ja üks hetk, kui Tuutu tundis, et nüüd võiks koju kõndida, siis tõusis ta püsti ja oligi minek. Kaasa tsillis meiega ka mingi Allan, kelle Siisa sealt endale sõbraks sai. 

Selles suhtes on hea, et me seda nalja järgmised päevad aint ühe korra tegime või nii..Aga maja ees jooksime me kokku Rasmusega ja tsillisime kõik ülesse, minu eesmärk oli magada...teised tahtsid edasi pidutseda. Liisa juures Allan lahkus üpris varakult ja mina tõmbasin Barbora tuppa tuttu ära. Kusjuures kaasa võtsin mingil põhjusel mesikäpa batoonikese ja panin selle omale taskusse...hommikul, kui Siisa mulle oma peavalu kurtma tuli, siis ma pistsin käe taskusse ja mõtlesin, et mis kuradi asi mul taskus on...tundus nagu kasutatud kondoom ja ausalt peale õhtut, millest sa suurt ei mäleta, ei ole tahtmist/julgust seda taskust välja võtta. Lõpuks julguse kokku võtnud, avastasin, et tegu on eelmise õhtu kommiga, mis oli täiesti ära sulanud...haha.

Fakt, et meil mõlemal kergelt eelmise õhtu alkohol tunda andis, ei teinud kuidagi paremaks tõsiasja, et me olime lubanud Carolinele ja Lindseyle, et me läheme nendega Bopa'sse hommikust sööma...kell 10. Lindsey helistas, et meile teha wake-up calli ja me püüdsime väita, et me oleme Berliinis ja Malmös või viimase variandina Hangoverlandis, aga miski neist ei tundunud toimivat. Seega, saime inimesteks ja kimasime Bopasse...mis tegelikult oli hea, sest füüsiline aktiivsus, värske õhk ja söök tegid olemise natukene paremaks...aga ainult natukene, sest ilmselt olime me tol hetkel veel lihtsalt täiesti purjus. Itsitasime ja muljetasime eelmist õhtut ja täiega fun oli!

Hiljem tahtsid tsikid meid meelitada parki lebotama ja õllele, aga me olime kaineks saanud ja kerge vässu ja pohmakas hiilisid ligi, seega tegin ettepaneku mängida hide and seek'i ja jalga lasta. Aga nad nägid mu kavala plaani läbi ja arvasid, et võime hoopis õhtul Distortionil trehvata..sounded good, sest siis me saime koju magama minna. Reaalsus nägi aga teistsugune välja..me läksime shoppama...sest ma ei olnud arvestanud, et ma elan Siisa juures ja mul polnud piisavalt vahetusriideid kaasas...seega selle asemel, et koju minna, ostsin uued. Like a boss, you know! Siis lebotasime ka natukene ja hakkasime uuesti Distortionile sättima...sel korral toimus pidu Vesterbros, mis on ka täitsa fun linnaosa. Saime alguses kokku Siisa kursakatega ja tsillisime mõnda aega nendega...aga siis otsustasime, et lähme tsekime veits ringi ja mina tahtsin skate'i asju näha. Kutid hüppasid siiski läbi tuleringi ruladega! Aga kuna ma kellaajas kindel ei olnud, siis me sattusime sinna natukene liiiiiga varakult. Või noh minu jaoks ei saa skeitparki skeiti vaatama sattuda LIIIGA varakult...aga Siisa suhtes oli see natukene ehk ebaaus, sest ta pidi minuga koos tsillima seal. Mu ühe kursavenna sõber sõitis seal näiteks õllepudeli kostüümis ringi, hehheh. Vahepeal käisime ostsime jooke juurde ja käisime Enghave pargis põõsas pissil, sest naistele oli aint üks ühekordne wc ja see tundus liiga rõve meie jaoks. 

Peale ring of fire'it jooksime kokku Siisa kursakatega ja natukene ebaviisakalt lasime nad üle ja joinisime Siisa töökaaslase ja tema sõpradega, ning häävisime funny. Ühe inimesega minevikust said ka asjad natukene vähem kohatuks räägitud ja täitsa fun fun. 

Järgmine hommik oli natukene walk of shame, sest ma ei ärganud kodus...aga tegelt, i don't care..yolo! 

Siisa poole jõudes oli suhteliselt esimene pakkumine, et kas ma viinakoksi sooviksin..ja nii me oma viinakokside ja ananassiga aeda päevitama liikusimegi. Naersime end ogaraks, ja kõik naabrid vaatasid meid kergelt imelikult...aga we didn't care...cause we are very very very stupid!

Reedene plaan oli saada kokku Susaniga ja mitte minna Distortionile...lõpuks lõpetasime ikka Distortionil. Sel korral toimus see kuskil Christiania taga, Amageris. Tänavapidudele jäi kõvasti alla! Esiteks oli see koht nagu tühermaa, ja täiesti segi trambitud ja ülerahvastatud. Plus kuskil ei saanud maksta muu kaardiga kui DK kaart või sularaha ja voilaa, meil polnud kumbagi. Õnneks Susanil oli ja õlleta me siiski ei jäänud. Nautisime siis ilma ja ilusat vaadet, mis oli otse kanalile ja öö ja linnatuled...amazing! Mingi hetk sai aga pidu läbi ja kõik aeti sealt territooriumilt ära..aga meil oli alles peotuju sees...seega liikusime kõik ühe sõbra juurde, enne käisime viisakalt 7/11ist läbi ja täiendasime oma joogi ja ka söögi varusid. Õigemini mina tahtsin ühte lõiku pitsat, aga poisid peale meid ostsid ära KÕIK valmis olnud pitsalõigud ja vinku pirukad. Kujutan ette kui rõõmsad oli inimesed järjekorras peale neid :D...

Siis trippisime tüübi juurde ja ausalt terve õhtu sai nii hullult naerda, et kõhulihased valutasid lõpuks - trenn-trenn! 

Ja siis sai meie Distortioni maraton läbi, kella kuuest jõudsime kuskil magama ja peale kahte-kolme tundi und tuli üles ärgata ja reaalsema eluga silmitsi seista - tööle tuli minna. Või noh ma tegelikult olin lubanud Paulinele, et hoian lapsi, sest tal oli vaja midagi teha ja kuskile minna. Ja niimoodi vahel harva käia neid hoidmas või niisama külas on üüber nunnukas...nad on siis palju paremad lapsed ja neid on alati hea näha! :) Plaan oli küll laupäeva õhtul koju tulla, et lõpuks kodus ka magada ja ehk pühapäeval enne tööle minekut end natukene rohkem välja puhata, aga kuna Pauline saabus tagasi koju natukene enne kella ühte öösel, siis jäin ööseks sinna. Vahepeal oli ka hullumeelne plaan, et aga läheks teeks linnas paar õlle ja joiniks eelmise õhtu pidulistega, kes olid päev otsa lällanud ja peale joonud...lõpuks arvan, et see oli hea mõte, et me ei joininud nendega. 

Hommikul ma muidugi kaua magada ei saanud, sest pisikesed ärkasid varakult ülesse ja mind aeti ka kuskil juba 9 paiku ülesse. Kiire hommikusöök ja väike muljetamine Heleniga ja siis tõi Pauline mind koju ära, õnneks! Õnneks sellepärast, et erinevalt eelmisest päevast, oli ilm täiesti teissuguse pöörde võtnud ja ma oleks oma lühikeste pükste ja õhukese kardiganiga lihtsalt ära külmunud. Ja, jah, ma olen kursis, et kallitel kodumaalastel Eestis on 30 kraadi ringis sooja ja kõik surevad palavuse kätte...ja ma ei taha sellest rohkem kuulda, aitäh! :D Meile lubab maksimumi 22 kraadi ringi ja see on juba väga suvine siinkandis. Plus mul on vaja eksamiks õppida, mis on 13ndal juunil, seega mulle sobiks ilm, mis soosib toas olemist, mitte ei meelita linna, parki, kuhu iganes. 

Pühapäevane tööpäev aga lõppes sellega, et liikusin Klampenborgi, et saada Liisaga Bakkenis kokku, et tsillida ja teha ehk üks õlugi. Sõin maailma kõige kehvemat kana magus-hapus kastmes ja kõrvale õlle, mis maitses eriti hästi. Peale seda saime kokku Liisa töökaaslastega ja liikusime ühest kohast teise ja tegime veel paar õlle ja shoti. Siis õnneks oli kell juba üpris palju ja mõistus tuli koju ja liikusime koju ära. Lõpuks sai oma voodisse magama pugeda ja see oli ikka taevalik tunne! :)

Next year again!

you don't know what's in store

but you know what you're here for

close your eyes, lay youself beside me

hold tight for this ride

we don't need no protection

come alone, we don't need attention..

Viimaseaja põhisoundiks on The Weeknd ja reaalselt iga päev leian uue laulu, millesse ma armun. Eile oli selleks Twenty Eight, täna on Next...enne seda High for This ja Wicked games on juba ammusem lemmik. Nii, et kui selline rahulik sound peale läheb, siis tsekige välja. 

Viimase aja uus uudis on, et ma olen taanistuma hakanud...jah, mulle on hakanud lagrits veits meeldima. Ütleme, et näiteks Marabou see uus lagritsa tükkidega shokolaad on TO DIE FOR! Ja siis Harboul on ühed vampyrer kummikommid, mis on nahkhiire kujuga ja nahkhiire keha on lagritsast, tiivad on tavaline kummikomm on ka niii head! Gajol'ist ei hakka me üldse rääkimagi...granaatõuna gajol, ja tak!

Teine asi, millega ma viimasel ajal tegelema hakkasin on SIIN! Ma kunagi eelmine suve lõpp-sügis proovisin ka seda ideed, aga siis pidasin vastu napid 10 päeva ja sinna see jäigi...see kord olen kaamerat rohkem kotist välja võtnud kui telefoni, seega algus on paljulubav. 

Lisaks sellele võtsin end lõpuks eile kokku ja alustasin Behance'i kasutamist ka lõpuks... sellele saate soovi korral pilgu peale visata SIIIT! 

Eile oli tegelikult veider päev, mul on üks lemmik fotograaf, kes üldiselt pildistab skeiti ja bmx'i. Ta nimi on Vincent Perraud ja ta on prantslane. Tema fotosid saab näha SIIT! Aga ma ei hakanud temast rääkima eesmärgiga talle reklaami teha...igastahes ma ei tea, miks või kuidas või mis, aga eile sain ma lampi kirja, et ta lisas mind linkedinis enda sõbraks. 

Aga aga aga aga homme...teate, mis päev homme on? Homme hakkab DISTORTION. Ma ei tea ise ka päris täpselt, miks ma nii over excited olen, aga tundub vägev tulevat. Vähemalt kolmapäevane ja neljapäevane...woops woops! 

Ilmselt olen tagasi peale seda, loodetavasti...noh teate küll...things may get crazy! :D

Oooh, so baby let's get it on

drinking wine and killing time

sitting in the summer sun...

you know i've wanted you so long

why do you have to 

drop that bomb on me?

Udune, uimane, tubane ja eksamiprojekti täis teisipäev..ideaalne moment teha väikene paus disaini dokumentide kirjutamisest ja teha väikene kiire kokkuvõte viimasel ajal toimunust. 

Alustustan minu jaoks kõige olulisema ja parema uudisega - SU seadus muutus ja seda saavad taodelda nüüd kõik EU liikmesriikide kodanikud, kes õpivad täiskoormusel ja töötavad 10-12h nädalas...ehk siis see kahe aasta piirang kaotati ära ja ma kohe kiiresti andsin oma paberid sisse ja eelmisel nädalal sain kirja, et hakkan juuni kuust alatest SU toetust saama! Woop-woop! Ehk siis kogu see närvidekulu ja et mul on meeletult kopp ees minu praegusest tööst, kandis siiski vilja ja tänu sellele hakkan ma SU'd saama. Mitte, et see teeks mu töö kuidagi väga palju talutavamaks või selle tüütu ülemuse, aga vähemalt on motivatsiooni veel vastu pidada...ja silmad/kõrvad lahti hoida uutele ja parematele pakkumistele. 

Muus osas, elu on vähekene rahulikumaks läinud...või oleks õigem öelda, et kuna on eksamiprojekt, siis meil koolis loenguid ei ole ja omavahel tsillitakse vähem, seega on ka draamat vähem. Aga kui aus olla, siis me vaikselt vajamegi seda calm down aega juba. Vaikselt on tekkimas olukorrad, kus ignoreeritakse üksteist ja kerge pinge on õhus. Aga nagu Hanna-Liisa naerab, siis meie kursusel on omad reeglid...või siis omalt poolt lisaks, et meil puuduvad igasugused inimlikud põhimõtted ja moraal...ja reegliteks on ilmselt #yolo...kõik teevad asju ilma mõtlemata, sest noh hey, yolo! 

Aga eksamiprojekti juurde põigates, siis ma vihkan kõike selle projekti juures, välja arvatud grupp, kellega ma koos töötan. Nimelt peame me kasutama projektis kõiki seni õpituid teadmisi ja oskusi ja looma turismifirmale identiteedi, mis hakkab siis Copenhaagenisse turismireise pakkuma. Aega on vähe ja teha on kurat kui palju...plus omaselt KEAle, siis assignment on siin, vaadake ise kuidas saate..ahjaa, tähtaeg on ka kohe kohe. Ja juhuslikult saab kursuse kõige edukamalt kõigega toime tulnud grupp just kõige tahetuma ja parema juhendaja, keda meie ka tahtsime, aga noh...ise-enesest ei saanud me kõige hullemat juhendajat ka..oleks kaks varianti veel hullemad olnud, seega jubii. Kui me olime end juba oma marketingi analüüsiga hullult töötanud ja oma juhendajaga kokku saime, siis tema esimesed sõnad olid, et "your analyse is much more detailed than we expected from you." Mis pole halb asi, aga ilmselt raiskasime me liiga palju aega ja energiat selle report analysi kirjutamisele...nüüd siis tuleks nagu disaini ja kodeerimise peale oma aega kulutama hakata...või noh me lõpuks tegeleme ka sellega ja ilmselt saame kõik ilusti tähtajaks tehtud. 

Muud vist ei olegi, nautige kevadist/suvist ilma ja olge vahvad!

Hey yo I once was a kid all I had was a dream

Mo money mo problems when I get it I'm a pile it up

Now I'm dope, wonderbread we can toast

So frest how we flow, everybody get their style from us

Hey yo I once was a kid with the other little kids

Now I'm ripping up shows and them fans going wild with us

Tell mummy I'm sorry, this life is a party, I'm never growing up...

Olen seda bloggi kirjutamist püüdnud kätte võtta juba mõnda aega ja koguaeg jääb pooleli ja/või midagi tuleb vahele. Ja ajafaktor on viimasel ajal väga tugevalt kuklasse hinganud. Aga nüüd eile sai projekt läbi ja täna algas uus ja nagu ikka iga projekti lõpp on pingeline ja võtab kogu aja ja alguses on kõik laisad ja võtavad rahulikult.

Niisiis Berliin ja urban art study trip. Reisi eesmärgiks oli meile näidata urban art'i erinevas võtmes Berliinis ja ühtlasi ideede kogumine. Meie nägime selles vist rohkem, pidu, puhkust ja natukene ka silmaringi avardamist ja shoppamist, sest teadupärast on Berliin Kopenhaageniga võrreldes ikka päris odav. 

Trippi alustasime esmaspäeva varahommikul keskrongijaama juurest, pakkides end bussi, kus me veetsime järgnevad 6-8 tundi...okei, vahepeal oli kaks tundi ka praamil oleku aega, aga see väga palju ei leevendanud meie väsimust ja tüdimust sinna minekust. Bussis olid kõik nagu omas maailmas, klapid peas ja lebos. Praamil oli suhteliselt sama seis, lihtsalt kõik vedelesid kuskil mööda praami põrandaid või kasutasid juhust wc kasutamiseks ja äärmiselt kehva kohvi ja söögi manustamiseks. Pealegi võttis see praamisõit pea kaks tundi aega ja kõigil oli korralikult kopp ees. Peale praami saime veel bussis loksuda ikka korralikult...lõpuks Berliin, kus oli täielik suvi! Räägime siin 25+ kraadidest...ehk siis trippisime varakevadest, mis meenutas veel talve, suvesse. Õpetajad, kes meiega kaasas olid, olid täiesti peata kanad, neil puudus täielik teadmine, kuhu me minema peame ja siis me trippisimegi oma asjad seljas segaduses mööda Berliini ringi. Lõpuks kui hostelisse jõudsime siis oli ainsaks sihiks silme ees tuba, dušš ja linna sööma. 

Peab tõdema, et toad olid hostelis oodatust paremad ja saime täitsa mõnusasti end sisse seatud. Minu suurim hirm, et meil on paar wc/vannituba koridorid peale osutus siiski asjatuks ja meil oli igas toas oma vannituba. 

Esmaspäev oli meil planeetitud üldiselt reisiks ja siis hiljem tsillimiseks ja vabaks ajaks...ja ainsa asjana õpetajate poolt oli planeeritud parlamendihoone külastus. 

Alustuseks käisimegi linnas, uudistasime natukene ringi, sõime üpris mõnusa lõuna ja tsillisime hostelis.  Ütlen siinkohal ka, et mu jaoks tundus Berliin alguses täiesti mõttetu ja kole linn...ma ei leidnud selle maagiat, millest kõik jahusid...poolik ja räpane..aga see arvamus muutus peale mõnda aega seal olles..

Parlamendihoone oli ise-enesest igav, või olin ma lihtasalt igas mõttes nii kuradima väsinud, et ma lihtsalt tsillisin selle läbi ja nautisin imeilusat vaadet linnale...öös on asju ja öine linn on maagiline ja mõjub alati kuidagi eriliselt mu jaoks. Pluss suveöine taevas on lihtsalt imeline. 

Peale parlamendi hoone külastust läksime kursakatega linna uudistama, plaaniga kuskil paar õlle teha ja siis ilmselt koju tagasi, sest kell 9 oli vaja olla valmis Berliini müüri tuurile minna ja reisimise väsimus võttis ikka veel valdavalt võimu...kerge toidupeatus ja lõpuks maandusime mingisse naljakasse pubisse, kus sai õlle kraanist ise lasta, ehk siis laua keskel olid kraanid ja seltskonna peale luges liitreid/personaalselt ka, ja siis laudkonnad omavahel võistlesid. Ehk siis üpriski kaval trikk, kuidas saada inimesed jooma...sest kurat see toimib, eriti kui oled nii suure seltskonnaga, et inimesed istuvad erinevate laudade taga...Algselt läksime ka sellega kaasa, aga siis saime aru, et pole erilist mõtet ja üks hetk liikusimegi mina, Paula ja Cilie ja Dejan hostelisse tagasi...väsinud ja purjus nagu me olime. Me Ciliega võtsime takso ja teised tulid rongiga, sest me olime liiga kärsitud, et jalutada rongipeatusesse ja takso Berliinis on odav suhteliselt. 

Kuna Petia ja Emilie juba magasid, siis hiilisin vaikselt magama ära, et neid mitte äratada ja saatsin veel Paulale sms'i, et kui ta tuleb, et helistagu mulle, ma teen talle ukse lahti, siis ta ei aja teisi ülesse. AGA kui ma olin magama jäänud...hakkas kolmas maailmasõda...nimelt Paula peksis vastu ust nagu segane ja ajas sellega ülesse kõik meie toas elanud inimesed ja ilmselt ka kõrval tubades..siinkohal tervitus õppejõududele, kes meist paar tuba kaugemal elasid. Miks ta meid kõiki üles ajas? Sellepärast, et olla juhtunud worst thing in the world. Mõtlete, et no, mis siis juhtus? Alustan asju selgitusega sellest, et KEA Multimeedia Design and Communication on selline tore õppetool, kus vabalt kõik panevad kõiki, on kõigiga, vahetavad inimesi ja keegi ei leia, et see on isegi awkward, või noh alguses natukene oli, kui esimesed juhtumised olid ja esimesed jutud olid, nüüd võtavad kõik seda vabalt ja peale pidu küsitakse lihtsalt, et aga kes see kord kellega lõpetas ja reaktsioon on suht ahah, selge..okei. Ja nüüd tagasi maailma kõige hirmsama asja juurde, mis juhtunud oli. Nimelt on Paulal ja Dejanil mingi teema õhus juba mõnda aega ja siis nad olid suudelnud ja Paula kogemata ütles Dejanile Mads. Asi ei oleks üldse nii veider ehk kui Paulal poleks enne Madsiga midagi olnud ja kui Mads ja Dejan Berliinis samas toas elanud poleks. Aga jah, me kõik saime osa nende draamast ja enne kui ma uuesti magama jäin oli asi juba maha rahunenud ja nad olid ära leppinud...

...hommikul jätkusid pinged meie toas...Petia ärkas paha tujuga ja ausalt tegi kõik, et ka teiste tuju ära rikkuda...kõik oli negatiivne ja halb. Ja mainin siinkohal, et meist keegi ei ole eriline päikesekiir hommikul...tõredad õhtuinimesed. Hommikusöögil jätkus Petia etteaste...tegu ei olnud mingi erilise hommikusöögiga ja kui keegi on nii valiv nagu tema, siis ta ei saagi sellises kohas süüa. Lõpuks otsustas ta võtta ainult tassi rohelist teed...aga minu maailmas peab inimene sööma, eriti kui tal on kalduvus tujukas olla, kui tal kõht tühi on...edasi oli meil kiire scrum meeting, kus kõik konkreetselt õpetajatele paska ajasid, et kui kaugel kellegi projekt on ja, mis plaanid tänaseks on. Me ei olnud keegi õppimise ja koolitöö lainelgi ju. Siis liikusime esimesele silmaringi laiendavale walking-tourile, mis tutvustas Berliini müüri ja teise maailmasõja ajalugu...sedasi põgusalt. Mingi hetk kui kõik üle tee läksid läks valgusfooris tuli punaseks ja me Dejaniga otsustasime olla ontlikud kodanikud ja oodata rohelist tuld...selleks hetkeks kui me üle tee jõudsime ja ülesse rongi peatusesse oli rong just uksi kinni panemas ja ära sõitmas...ainult Cæcilie hüüdis meile ukse vahel "Kristeeeel one stooop!" Nojah, eks me siis ootame järgmist rongi...järsku meenus aga, et ou Paula ja Emilie läksid ju ühte photoboothi pilte tegema...helistasin neile ja nad olid ikka veel seal...kuna järgmine rong tuli kahe minuti pärast siis käskisime neil joosta ja nad jõudsid ilusti meiega samale rongile. Järgmises peatuses selgus aga tõsiasi, et meie grupp oli edasi liikunud ja mitte keegi, kellele me helistada püüdsime, ei võtnud oma telefoni vastu...seega polnud meil õrna aimugi, kuhu või kuidas nad liikusid. Peale mõnda aega proovimist saime lõpuks kontakti Madsiga, kes ütles, et nad läksid mingi bussiga mingisse suunda...lõpuks sai selgeks, et nad liiguvad Check Point Charliesse. Korralikud kodanikud nagu me oleme, oli ühel meist kaasas ka Berliini kaart..ehk siis saime otsida teed sinna, kasutades natukene kohalike abi ja olimegi teel õigesse kohta...kus õnneks olid ka meie klassikaaslased. Väsinud ja tüdinud nende tagaajamisest mööda Berliini pidime veel mõnda aega kuulama giidi, kelle jälgmine oli tolleks hetkeks juba väga keeruline, sest lisaks väsimusele kiusas juba vaikselt ka nälg. Lõpuks pääsesime ja läksime sööma. Kuna nälg oli meeletu selleks hetkeks siis võtsime suhteliselt esimese ettejuhtuva koha ja istusime maha. Menüüs oli õnneks hästi erinevas valikus toite, teate küll seda jama, kui kolm-neli täiesti erinevate toidueelistustega inimest ühist kohta söömiseks otsivad, siis see on üldiselt totaalne kaos. Kõik tellisime midagi ja siis joinis meiega ka Petia. Ja jätkus hommikune draama...menüüs ei olnud mitte midagi, mis neiule oleks süüa kõlvanud. Tahtis salatit, aga mõni tütarlaps nimetab salatilehte salatiks ja seda seal ei olnud...või tegelikult buffeest oleks saanud, aga ta vaatas buffeele peale ja ütles, et talle ei meeldi kuidas need välja näevad...seega ta võttis jälle tassi rohelist teed. Natukene hakkab murelikuks tekitama, kui inimene, kes on eelmisel päeval rääkinud, et tahab kaalust alla võtta, ei söö terve päev mitte midagi peale rohelise tee...ja lisaks on super tujukas ka. Sealt liikusime shoppama ja koju puhkama, sest plaanis oli õhtul pidutseda. Enne õhtust pidu otsustasime siiski veel linna sööma minna, sest Emilie tahtis tsekkida ühte Vietnamies restorani ja kuigi enamus meist polnud väga vaimustatud alguses, siis oli kuradi hea meel, et ta meid siiski ära rääkis. Ma arvan, et tegu oli ühe maitsvaima Aasia pärase toiduga so far in my life. Sõime klaasnuudlitega kanasalatit, mis oli omakorda mõnusalt mõõdukalt vürtsikas, märgin siinkohal ära, et ma ei ole eriline vürtsika toidu fänn. Ja kõrvale jõime kokteile, mis olid ka nii värsked ja mõnusad, et ise ka ei usu. Dejani kokteil oli küll nagu püreestatud banaan rohke rummiga, aga siiski mõnus. Enne meeldivat söömist oli meil draama nimega Petia ja toit ka. Nimelt istusime maha ja ta hakkas kohe menüüst otsima salatit mitte millegagi...aga seal tõepoolest oli ainult Vietnami toit ja sealt ei olnud võimalik leida salatilehte mitte millegagi. Ja siis ta vingus ja ma küsisin naljaga Paulalt, kas ta ei tahaks minuga kohti ära vahetada, et ta ise istuks Petia kõrvale. Vahetasimegi kohad ära aga siis hetk hiljem ütles Paula "now i understand why you wanted to switch places..haha" Ja selle peale plahvatas aatompomm nimega Petia ja marssis minema. Mis tegelikult on põhjendatud, ma oleks ka seda teinud, aga ta viis ise meid selleni kahjuks. Saatsime talle sms'i, et ta tagasi tuleks, aga noup nothing. Lõpuks peale dinnerit läksime tagasi hostelisse ja kui aus olla, siis keegi meist ei soovinud sinna tuppa siseneda. Lõpuks oli Paula julge tiiger ja astus tuppa ja kohe lajatas Petaile, et wtf was that about. Tsikk konkreetselt nuttis ja karjus meie peale, et ta ei taha meid isegi mitte näha ja et me ei ole ta sõbrad jne. Lisaks sai minust maailma kõige õelam inimene ja kuna meie klassis on Daniel #epiccenterofuniverse siis mina olen sellest ajast peale #evilcenterofuniverse jep..and drama makes world go around! ;) Esialgselt püüdis Paula talle meie poolset versiooni seletada asjast, aga kasutult...teda ei huvitanud see. Seega me võtsime oma eriliselt vastikult maitsva kirsiviina ja koka ja läksime hoovi teiste juurde..ühesõnaga põgenesime olukorrast. 

Järgmine hommik oli minu jaoks küll veel natukene awkward, arvestades, mis eelmisel õhtul toimus...aga Petia jaoks ilmselt mitte. Alustas hommikut hea tujuga ja suhtles meie kõigiga nagu mitte midagi poleks eelmisel õhtul juhtunud...natukene what the fuck, aga okei. Mida rohkem edasi trip kestis, seda selgemaks sai, et tema maailmas toimivaki asjad niimoodi, et ta lõugab ja ütleb meile mõtlematult halvasti ja siis kas vabandab või ütleb, et tegi kõigest nalja. Väga väsitav oli lõpuks. Ja temaga oli draamasid konstantselt...koguaeg hüppas üha uusi ja huvitavamaid üllatusi sealt kinder suprise seest välja. Aga hetkel aitab nendest, sest tegelikult oli päev täis meeldivaid emotsioone ja ma parema meelega räägin neist. Nimelt oli meil kolmapäeval ja ka neljapäeval walking tour teemal street-art. Meie grupijuhiks oli kutt nimega Rob, kes oli pärit Iirimaalt, aga oli elanud suurema osa oma elust Austraalias ja viimased paar aastat Berliinis, kus ta töötab tänavakunstiga tegelevas galeriis ja ühtlasi on Alternative Berlin tuurijuht ja muidu tegeleb graffiti tegemisega. Ma olen kindel, et neilt kahelt päevalt said enda jaoks midagi põnevat teada ka need, keda seni tänavakunst absoluutselt ei huvita. Minu jaoks oli see täiesti mental trip. Esiteks teadis ta rääkida lugusid nii paljude graffitite kohta, detaile, mis nende taga peituvad ja natukene ronida ka kunstniku naha alla. Üks fantastilisemaid asju on, kui inimene räägib millestki, millest ta teab palju ja, mis paneb ta silmad särama ja see entusiasm, millega ta seda kõike teeb...see lihtsalt nakatab..tee, mis tahad. Temal oli kõik see olemas! Ühtlasi rääkis juurde lugusid, mis otseselt tänavakunstiga ei seostunud ja oli üldiselt megasõbralik ja äge. Esimesel päeval kui ta juba mõnda aega meiega tsillinud oli ja kõik vaikselt hakkasid üles ärkama ja oma pohmakast üle saama siis ta ütles, et "thank god, you guys were just tired/hangovered...first hour I was sure you hate me!" :D Reaalsus oli, et me kõik fännasime teda suht esimesest minutist peale, kui tuur algas. Teise päeva street art tour lõppes stencil workshopiga ja see on üks neid asju minu elu to-do listis, mis sai linnukese enda järele...meeliülendav, energiat andev jne. Meile anti suhteliselt vabad käed, aga alguses näidati ette, mida teha ja kuidas teha ja mis variandid on...esimene kord see sprayvärv kätte võtta ja proovida on natukene ehk hirmutav, aga mille puhul poleks esimene kord selline? Edasi tekib see hetk, kus ühe asja teed valmis ja siis tahaks veel ja veel ja veel...või vähemalt minul oli niimoodi. Siiski suudsin end tagasi hoida ja piirduda kahe stencili tegemisega ja siis vaikselt jalga lasta sealt...minna sööma ja ilma nautima. 

Liikusime sealt rõõmsalt Dejani ja Paulaga linna, ma võtsin veel sula raha, sest Berliin on üks neist suurlinnadest, kus kaardiga maksta üldiselt ei saa...või vähemalt meie kogemused olid sellised. Siis jalutasime ringi ja lõpuks maandusime kuskile suvalisse restorani, kus üllatus-üllatus ei saanudki kaardiga maksta. Sel hetkel avastasid Paula ja Dejan, et neil vist oleks sularaha vaja..ehk siis "who's the wise one here?" Sel ajal, kui Dejan oli raha välja võtmas helistas Emilie Paulale ja oli täielikus paanikas, sest mingi friik stalker jälitas teda ja mitte keegi ei läinud talle appi, isegi kui ta abi palus. Seega Paula läks talle vastu ja mina jäin Dejaniga, kes hetk hiljem tagasi saabus deidile. Sõime ja jutustasime ja tegelikult oli päris põnev, sest me oleme kursakad, aga me üldiselt väga ei hängi omavahel ja see oli hea vaheldus.

Peale seda liikus Dejan shoppama ja meie tsikkidega tagasi hosetlisse...Paula pidi saama kokku ühe oma vana klassikaaslasega ja me Emiliega plaanisime klassi õhtusöögi skippida ja nautida rahu ja vaikust toas, sest päev oli olnud pikk ja üleüldiselt olime väsinud ja päris valmis juba tagasi Kopenhaagenisse tulema. Sel ajal kui Paula alles end linna sättis, saabus linnast tagasi Petia, kes nuttis ja värki jälle. See kord oli põhjus selles, et tema vend, kes oli meiega samal ajal Berliinis tööreisil, ei leidnud tema jaoks aega, et minna lõunale, kuna tal oli koosolek! Ja siis ta oli ette teatamata istunud tema hotelli ees kolm tundi ja oodanud...APPI nagu! Me püüdsime seletada talle, et kui tüüp on tööl, siis ta ei saagi ju lampi minema jalutada, et sinuga lõunale tulla...ja et küll ta sulle hiljem helistab ja leiab su jaoks aega ka. Natukene rahunes maha ja oli üpriski oma ette, mis meile sobis, sest me tahtsime ka oma ette olla. Mingi hetk hakkasime me arutama, et peaks ikka ka sööma veel minema ja et mida keegi tahaks süüa...lootuses, et Petia siiski ei joini meiega, sest me Emiliega fänname Aasia toitu ja tundus kuidagi hea mõte kahekesi dinnerile minna. Õnneks saabus päästekõne Petia vennalt ja me saime kahekesi jalga lasta. Aga Petia käitumine selle peale, kui ta vend talle helistas oli midagi nii ebareaalselt friikit, et me ei osanud seisukohta võtta ja seda on isegi natukene keeruline kirjeldada...aga kujutage ette, et ma oleks umbes sama rõõmus, ringi kargav, riideid valiv ja end sättiv, kui Ryan Gosling helistaks ja kutsuks mind välja kohtingule. Ja siinkohal mainime ka ära, et Ryan Gosling on ilmselt maailma kõige ilusam mees minu silmis...okei Erki Pärnoja could work as well...aga kui mu vend mind õhtusöögile kutsuks, siis ma ilmselt ei reageeriks 1/10'kkugi nii nagu seda tegi neiu Petia. 

Ahjaa, hüpates tagasi kolmapäeva õhtusse, siis me käisime kursakatega kuskil getos peol ja lootsime, et Petia koos oma vennaga joinib, sest me tahtsime väga näha, milline tema vend on...aga järgmisel päeval selgus, et kui Petia saatis Paulale sõnumi, et "Where are you guys?" siis Paula vastas talle "yes" ja that was it. 

Ja nüüd väike hüpe tagasi neljapäeva õhtusse. Kuna me olime ikka väga vässud, siis oligi plaan minna käia söömas ja peale seda lebosse tõmmata ja ehk pakkida asjadki järgmiseks hommikuks, sest neljapäev oli meie viimane õhtu Berliinis. Käisime ühes India restoranis söömas ja teenindus, toit ja seltskond ja hind kõik kokku vähemalt 9/10st. Üldse olen vaikselt avastanud, et mulle India toit meeldib ikka väga. 

Peale õhtusööki nautisime õhtut ja jalutasime tagasi koju. Poole õhtu peal hakkas aga Paula mulle juba peale käima, et me ikka peame minema kursakatega välja. Kui ma alguses püüdsin kõrvale viilida, siis lõpuks uuris ka Dejan, et waddap ja mõtlesin, et what the heck, viimane õhtu Berliinis, ma võin Kopenhaagenis ka puhata ja magada ju, seega vahetasin riided ja sain Paulaga kokku ja liikusime sinna, kus kursakad juba jõid. Alguses küsisime Dejanilt, et kus nad on ja vastuseks saime "north from yesterday" Parim viis kirjeldada oma asukohta...aga me lõpuks suutsime ikka koha ülesse leida, supergirls you know! ;) Veits hängisime ja lõpuks liikusime tagasi, nemad läksid veel kuskile klubisse, mina liikusin Julie ja Ann Sofie'ga hostelisse, sest see naaberkond ei olnud just kõige sõbralikum, et oleks tahtnud öösel seal üksinda liigelda. 

Järgmine hommik pakkisime asjad kokku, sõime oma viimase hommikusöögi ja käisime veel tiiru East Side Galleryd vaatamas, tegime mõned pildid ja siis lebotasime hosteli fujees hetkeni, mil tuli hakata bussijaama liikuma ja bussile. Buss oli vastikult täis ja plaan magada terve tee feilis...sest meie ees istusid mingid pubekad, kes lõugasid terve tee...peale praami trippi suutsin ma siiski magama jääda ja Kopenhaagenisse jõudes olin väsinud, uimane, läätsed silmas maganud segaduses...ei saanud üldse aru, kus pool see Central Station asub või mis toimub. Aga lõpuks kodus ja oma voodi on ikka oma voodi! :)

Berlin was so dope, I need to go back soon!