Eelmine kuu, eriti kuu lõpp möödus lõputöö mullis arvuti ekraanilt päikest võttes. Alguses sai leivad ühte kappi pandud marketingi analüüsidega ja muude toredate teoreetiliste asjadega, millega see kooselu kuidagi sujuda ei tahtnud, igav ja aeganõudev. Lõpuks sai siiski kuidagi asjad purki ja sai alustatud uut suhet - abielu inDesigniga, keda ma siis aeg-ajalt Photoshopiga petsin. Üldiselt see kooselu sobib mulle ideaalselt, aga lõpuks see ajafaktor ja kõik hakkas suruma ja tunne, et ma terve oma päeva arvuti ekraanilt inDesigniga tõtt vahtima pean, tekitas vastiku tunde ja täieliku bloki. Ja ütleks, et ehk kõige suurem katsumus oli, et me oma projektis otsustasime teha päris intekad, mida me siis lindistasime ja sealt välja transcriptides mingid osad, artikliks kirjutasime. Transcripting on nii aeganõudev ja keeruline ja tüütu tegevus, et ma ei taha seda enam mitte kunagi teha, aitäh! Aga lõpuks sai meie projekt prinditud ja plaadile kõrvetatud ja kooli ära esitatud... eksam ehk kaitsmine on 17ndal ja siis 20ndal on lõpetamine ja need kaks aastat ongi läbi. Kuhu see aeg kadus? Ma ei tea, kas ma uuesti võtaks sama tee ette, aga ma olen üks õnnelik inimene, kuna see tee tõi mu ellu päris palju uusi ja ägedaid inimesi ja kogemusi ja mälestusi, mida ma ei vahetaks ära millegi vastu :).
Sellele, et projektiga kõik sai, sellele järgnes suhteliselt terve päevane joomis maratoon, sest tuli tähistada ja veel viimaseid kordi kõik koos aega veeta. Äärmiselt tore päev, millele järgnes mitte nii tore päev. Hommikul ärkasin diivanil, pleedi all, eelmise päeva riietega ja ikka veel täiesti purjus suure tõenäosusega, sest ärgates ei olnud mul paha olla veel, aga mida kauem ma ärkvel olin seda rohkem ma ära surra tahtsin. Taani keele tund õhtul oli üks raskemaid asju, mida ma tegema pidin tol päeval.
Siis juhtus aga midagi väga kurba ja ootamatut. Nimelt meil oli kolmapäeval distortion ja istusime enne meil ja keset pidu helistas mu õde ja ütles, et Kudi - õe kass, kes oli meile kõigile hullult kallis ja oli meie pereliige olnud peaaegu 12 aastat, on surnud :(. Täpselt ei tea, mis juhtus, aga õde arvab, et tal vist ütles süda ülesse. Kurb on, kui sõber, kelle surma sa ei oska oodata, järsku enam pole sinu kõrval. Ta oli küll üks paras põrsas aeg-ajalt, aga ta oli ka nii nunnu ja puges paljudele südamesse. Neid lugusid, millega ta hakkama sai, on nii palju, et vähemalt on mida meenutada ja mis naerma panevad. Eriline kiisu-miisu! Igatsen. Siiani naeran, kuidas ta Märdi ostetud vaipa ei sallinud ja sinna keskele augu näris ja siis servast sinna alla puges ja auguni roomas ja siis pea august välja surus :D. Kindlasti jääb igaveseks meelde.
