Vahel võtab elu imelikke pöördeid ja vahel teed ise käike, mida ei oskagi päris täpselt seletada, et miks...aga sa tead, et pead tegema selle käigu ja silmitsi seisma tagajärgedega. Selle nädala keskel tegin ma just midagi sellist ja ma ei ole uhke oma teo üle, aga ma ei saanud teistmoodi ka. Nimelt pidi mu sõbranna Maris mulle reedel külla tulema nädalaks ja kui aus olla, siis ma alguses väga väga ootasin, et ta tuleks. Aga siis hakkasime me koostööd tegema seoses minu praktikaga ja isegi kui hoida töö ja eraelu lahus, siis see sõpradega koostöö võib nõmeda pöörde võtta. Millegi pärast see koostöö väga ei sujunud ja üks väike asi kuhjus teise väikese asja otsa, mis hakkas närvidele käima ja nii see lumepall suuremaks ja suuremaks kasvaski.. vaata mõtled, et okei, ma ei tee välja, kannatan ära hetkeni kui enam ei jaksa ja siis ei oskagi öelda, mis see on, miks sa enam ei jaksa...ja ilmselt see ongi mitu miljonit väikest asja kokku ja pole midagi teha. Niisiis pidin ma ütlema Marisele, et ta ei tuleks mulle külla, sest ma tundsin, et ma ei jaksa hetkel ja et see olukord siin võib võtta palju hullema pöörde, kui tagajärjed, mida põhjustab aus olemine. See ei olnud kerge, ei mulle ega vaevalt ka talle. Haiget saamine oli samuti vältimatu. Poleks elus uskunud, et meie suhtlus sinna punkti jõuab, ja et ma nii teha suudan, aga mis sellest enam heietada..tehtu on tehtud.
