2016-1.

Olen oma elus jõudnud punkti, kus ma tunnen, et ma ei taha enam suvaliste inimeste veidrustega harjuda, sellepärast, et ma olen sunnitud nendega korterit jagama. Ainus, kellega ma olen tulevikus nõus harjuma on minu tulevane elukaaslane ja sedagi ei näe ma hetkel väga juhtuvat. Tahaks lihtsalt vahelduseks elada üksi ja olla selline laiskloom ja kaootilise elustiiliga kass nagu ma loomult olengi. Et millest sellised mõtted? No nagu ma vist kuskil maininud olen, otsisin ma siin eelmise aasta lõpus uut kodu.. alustame sellest, et kodu otsimine siin kuradi Kopenhaagenis on pea mission impossible, ERITI kui sul ei ole eriliselt sääste ja tahaks midagi kesklinnas ja keegi su tuttavatest ei üüri midagi välja ja nende tuttavatest ka mitte. Alustasin oma korteri otsinguid nagu ikka, et facebooki ülesse, et kas äkki keegi tuttavatest või tuttava tuttavatest otsib roomiet, see oli suht tulutu tegevus.. või noh sõbrad/tuttavad teadsid siis, et kui kuskilt midagi näevad, siis kohe annavad mulle teada. Siis kammisin läbi erinevaid facebooki gruppe, mis ei toonud ka mingit tulu. Või siiski, üks huvitav pakkumine tuli, haha. Ma saan aru küll, et maailma parim pakkumine ja et ma oleks pidanud haarama oma kolm asja ja minema, aga tundus natukene liiga hea, et tõsi olla eksole.

 Lõpuks tegin endale siis boligportalisse ja findroommate portaalidesse ka kasutajad, aga need mõlemad maksavad.. aga desperate times you know. Pean tõdema, et ka neist kummastki ei olnud erilist kasu. Boligportalist oli nii palju kasu, et ma sain ühte korterit vaatama minna.. seal samas Østerbros, kus ma enne elasin, natukene kaugemal linnast, kui mu eelmine elukoht. Sisuliselt polnud asukohal viga, korterilgi polnud viga.. kui vannituba välja arvata, see oli veits khm.. aga tead oleks üle elanud.. AGA siis tuli asja aga. Nimelt arvas korterit üüriv noormees, et me võiks omavahel veits tuttavaks ka saada enne kui me korterit jagama hakkame. Loomulikult. Istusime siis tema tuppa, tema istus toolil ja mina diivanil, laud oli meie vahel.. rääkisime juttu, kõik tsill, siis aga liikus tüüp toolilt ka diivanile.. no fine, mis seal siis ikka.. aga niimoodi sujuvalt liikus ta mulle kogu aja lähemale.. seniks kuni lõpuks oli ta ikka mul täitsa kõrval.. ma endamisi mõtlesin, et päriselt he can't go for it, can he? Ja siis mu telefon oli mu kõrval ja ta võttis selle ära ja enne kui ma reageeridagi jõudsin pani ta oma käpa mu põlve peale ja teisega üritas mu kaela katsuda ja salli ära võtta.. selle peale hüppasin ma püsti ja käskisin tal ära lõpetada.. õnneks ta sai sellest aru ja sain oma telefoni tagasi ja kui ma olin talle ka valetanud, et mul on väga tõsine suhe oma "noormehega" ja ma nüüd tõesti pean tööle minema, pääsesin ma sealt ka minema. HUH. Läksin koju, võtsin lonksu pudelist veini ja kirjutasin Annele, et kas ta minuga linna joogile ei tuleks.. õnneks tuli, sain oma vastikuse alkoholiga natukene puhtamaks. Mõtlesin, et no sellest vennast ikka rohkem ei kuule eks.. aga kus sa sellega kaks nädalat hiljem saatis ta mulle sõnumi, kus ta vabandas, et ma temast ei kuulnud veel ja et kas ma ei tahaks minna ja temaga veel chattida või ehk õlle teha. KHM?! Vastasin sellele, et ei aitäh, aga mul on kodu juba olemas. Ja vähe sellest saatis ta siin aasta lõpus mulle uuesti sms'i, et kas oleks nii halb mõte meil pudel veini sheerida tuleval aastal? jah, maailma kõige halvem mõte ja ma ei ole üldse nii desperate nagu ta endale ette kujutab.. lisaks olen ma ikka väga mitte huvitatud. 

Boligportalist sain ma veel paar huvitavat kirja, üks neist palus mul kirjeldada KUIDAS ma uksest väljun kui ma korterist lahkun ja üldse tahtis ta mu detailset päevaplaani..  imeline.

Lõpuks kui ma olin juba veits lootust kaotamas ja leppinud mõttega, et pean võib-olla, et kolima mõneks ajaks Lundtoftele Pauline ja Steve juurde, helises minu telefon ja üks tütarlaps küsis, et kas ma olen veel nende korterist toa üürimisest huvitatud ja et kas ma saaksin tulla seda homme vaatama? Ja siin ma nüüd olen, jagan korterit miljoni nepaallasega. Tuba on imepisike võrreldes sellega, mis mul enne oli.. aga tead see ei ole ju igaveseks ja palju ma kodus olengi.. asjadel on koht olemas ja voodi mahtus ka ära :). Natukene jama on sellega, et kui ma kolisin, siis ma teadsin, et neid elab siin kaks, aga ilmnes, et neil kahel on mõlemal abikaasad ja lisaks kolis nende vend USAst tagasi ja peatub hetkel siin. Nad on kõik toredad ja värki eks, aga kurat see kultuuride erinevus lööb mulle ikka kord päevas või nii kõrvakiilu. Ja noh eks igal rahvusel ja inimesel ole omad kiiksud, ja ma hetkel ei viitsi üldse nendega harjuda kui aus olla. Aga seniks kui pole midagi paremat, siis saan hakkama. 

Muidu väga midagi uut vist ei olegi. Tööl on veits pingelised ajad ja kool tuleb ka järgmisel nädalal ära lõpetada, aga küll ma kõigega hakkama saan, ma olen ju Kiku ja pealegi 2016 tuleb ju parem kui 2015 oli, sest sellest ei saa väga sitemat aastat tulla.. siis läksid persse asjad, mida sa oskasid eeldada, et võivad persse minna ja lisaks ka asjad, mille peale sa ei osanud oma õudusunenägudeski tulla. Aga ma elasin selle üle ja lõpp juba kiskus paremaks ja 2016 algus kuni siiani on päris okei olnud :)... üritan siia ka rohkem jõuda, kui seda kohta veel keegi üldse loeb.. ja kui ei loe, siis kirjutan ise-enda jaoks, saan hiljem kunagi naerda enda üle, haha.

cheerio!