but i'm the only one who needs saving...
cause when you never see the light
it's hard to know which one of us is caving...
Aju on töötamise lõpetanud, valis endale olekuks stand by vist. Ei tahaks just öelda, et ma olen blond või midagi, aga kui enda käitumist kõrvalt vaadata, siis tõepoolest tuleb nõustuda Mikkeliga, kes ükskord ütles, et "please don't ever dye your hair anything else than blond, people may get confused." Tõepoolest.
Nii, alustame sellest kuust üleüldiselt...meil siin ühikas on toauks snepperlukuga eks. Mul on üks lisavõti Hanna-Liisa juures, just in case...mul üldiselt ei ole teda vaja, aga vahel kuidagi suudan enda võtmed maha unustada ja siis on hea turvaline, et kuskil on võti...plus lukuabi kutsumine on ajuvabalt kallis lõbu, eriti oma rumaluse tõttu. Niisiis, paar nädalat tagasi ühel neljapäeval, otsustasin õhtul, et lähen poodi, et ostaks jäätist ja piima. Hetkel, mil ma olin uksest välja astunud ja ukse kinni tõmmanud, kontrollisin, et kas mul telefon, pangakaart ja võtmed on. Võtmed? SHIT! Võtmed olid toas. Seal ma siis seisin, pangakaart ja telefon käes. Trippisin siis linna, et Liisa käest oma varuvõti võtta. Viie minutine poetripp asendus tunni ajase linnas käiguga. Aga noh, kui ei võta pea võtavad jalad, eksole? Aga sellega mu võtmedraama siiski ei lõppenud. Hommikud ei ole minu jaoks ja nii ma siis eelmisel teisipäeval poolunisena kooli sättides, pea mingeid muid mõtteid täis, avastasin, et olen hiljaks jäämas, haarasin kiiruga oma asjad ja jooksin rongile. Rongis, poolel teel kooli hakkasin mõtlema, et kas ma võtmed ikka viskasin kotti ja kiire otsimise tulemuseks oli, et ei. Ehk siis ma suutsin end teist korda kuu jooksul toast välja lukustada. Oeh. Aga et seegi veel asjadele joont alla ei tõmmanud, siis eelmisel pühapäeval, täpsemini eile. Hakkan mina tööle minema...pea mingeid suvalisi mõtteid täis jällekordselt, viskan töö võtmed kotti, veepudeli ja raamatu ja astun toast välja. Ukse taga avastan, et mu võtmed jäid järjekordselt tuppa. KOLM korda kuu jooksul, kaks korda ühe nädala jooksul...see ei ole enam ups. Peaks oma aju oleku stand by'lt deaktiveerima.
Teiseks, eile oli täiega midagi viga mu vasakul silmal...lihtsalt vahepeal oli kogu pilt hästi udune ja hästi halb oli kogu see nähtavus. Aga ma ei osanud täpselt arvata ka, millest, seega plaanisin tööl ära käia, veits linnas tsillida ja siis koju tulles võtan läätsed ära, et silmad saaksid puhata. Ilmnes, et olin mingil põhjusel vasakusse silma topelt läätsed pannud...ehk siis mõni ime, et mul see nähtavus kehv oli. Ärge isegi mitte küsige, kuidas selline asi mul juhtuda sai...ma ei tea.
Ja vähe sellest, et mu pea selliste lihtsate argiasjadega laiali otsas on, siis täna koolis oma koodi parandada üritades leidsin korduva veana, et ma olen õpetaja koodi ümber kirjutades mingid read lihtsalt vahelt ära jätnud, noh nii, et kirjutan ühe rea, siis jätan rea vahele ja kirjutan edasi kolmandast reast ja siis ei saa aru, miks kurat mu kood ei tööta. Vähemalt sain ise oma veast aru, muidu oleks abi küsides, veits piinlik olnud.
Aga nüüd ma lähen veedan aega tee, crossainti ja Fifty Shades of Grey seltsis edasi...luban, et sellest raamatust tuleb veel lähipäevil postitus, sest ma ei mäleta, et mõni raamat peale Kärbeste Jumala, oleks mind nii närvi ajanud. Ausõna, miks see massidele meeldib?
No comments:
Post a Comment