Viiskümmend kolm, treoghalvtreds. Umbes-täpselt nii mitu päeva on jäänud minu esimese koolipäevani Taanis, KEAs, multimedia design and communication erialal. Keelekooliga on hetkeks kõik, koolis suvepuhkus ja uut moodulit hetkel ei plaani alustada. Või noh, kui kooli ja töö kõrvalt välja mängib, siis neljas ja viies moodul on plaanis ära teha. Aga see kaugem tulevik kõik. Enne Taanist ära ei lähe, kui keel on selge, vot!

Aga seoses oma meeletus koguses vaba ajaga, olen ma mingis lugemise nõiaringis veits. A million little pieces by James Frey on viimane, mis läbi sai loetud ja mis nii väga meeldis. Raamat narkosõltlasest võõrutusravil.
Aged just twenty-three, James Frey had destroyed his body and his mind almost beyond repair. When he enters a rehabilation centre to try to reclaim his life, he has to fight to determine what future, if any, he has. His lack of self-pity, cynicism and piety gives him an unflinching honesty - a fearless candour that is at once charming and appalling, searing and darkly funny. 


Observe on öelnud raamatu kohta utterly compulsive. 


Selline häirivalt aus raamat. Mulle millegi pärast meeldivad sellist tüüp lugemised. Nii, et soovitan lugeda, kui pole tüüpiliste raamatute fänn :).

Kui ma oma õele rääkisin veidi sellest raamatust, siis ta kuulas ära ja ütles "äkki sa loeks midagi normaalset?"

Aga oki, nautige suve, ma naudin oma vihma ja külma edasi.

tsa!