God morgen! Juuli. 2012. Kuhu see juuni kadus? Hommikul lasteaias rääkisin ühe kasvatajaga ja ta küsis, et kaua ma veel selle pere juures olen ja kui ma ütlesin, et poole augustini, siis ta oli väga üllatunud, et kuhu see aasta kadunud on. Just täpselt. Kuhu?

Positiivne on, et mingit sorti suvi on vist lõpuks Kopenhaagenisse jõudnud. Õues on reaalselt soe. Ja seda isegi õhtuti ja vihmaga. Teeme nii, et nii jääbki!

Muidu aga mõne sõnaga sellest, kuidas 29 juuni ja reede otsustas täiesti 13 ja reede olla. Nimelt suri auto ära. Hommikul oli kõik hästi, käisime veel Liisaga Lyngbys shoppamas ja Ikeas ja söömas ja kui ma koju tulles nettost läbi läksin, siis ta enam käima ei läinudki. Võtsin siis toidukoti, ühe neljast, ja jalutasin koju. Enne helistasin Paulinele ka, et selline asi juhtus ja siis oli selline tõsine jooksmine ja hullumaja lahti. Lõpuks kutsusime autoabi ja loodan, et saame täna õhtuks auto tagasi. Suurt viga tal olla ei tohiks, starteril mingi asi, vähemalt on selline minu ja Liisa luksepa diagnoos.

Hommikul kui Davidiga bussiga lasteaeda läksime siis kutt istus ja vaatas aknast välja ja kõik oli "so beautiful!" Parim lause oli "What a beautiful country I live in!" Dude on siiski 4.

Ja siis nädalavahetusel veendusin, kui tihe on üüripettuste võrk. Meeletu! Nimelt iga teine vastus oli, kus korterit vaatama minna ei saanud, sest üürile andja ei olnud Taanis koha peal, aga pere advokaat võib paberid korda ajada ja siis allkirjastame ja ma kannan raha ja tema saadab postiga võtmed. Ma võin blond olla, aga nii blond ma ka ei ole. Otsime edasi. Eelistatud kant oleks jätkuvalt Nørrebro või siis Frederiksberg.

Ahjaa, ja lõpuks peale 28 päeva, sain koolist kirja ka vastu, et minu student contract on ilusti kohale jõudnud ja nende asjadega on korras. Ma ikka nii väga ootan juba kooli. 48 päeva veel.