Igastahes sai eile mul asjad pakitud, tuba üle antud ja sisuliselt on üle antud ka amet, kuigi päris viimane päev olen tööl homme. Siis tuleb Liisa siia õhtusöögile ja sõidame koos ratastega tema poole ja kuni septembri alguseni on minu ajutiseks koduks viienda korruse sviit.
Parim selle ajutise kodu juures on, et kooli on 5 minutit jala.
Aastaga on ikka palju juhtunud ja pere on natukene nahavahele pugenud...seega isegi kui ma meeletult olen oodanud seda vaba elu ja ise majandamist, siis hakkan ma neid kindlasti mingil määral igatsema. Eriti kui nad on nunnud ja kuidas Eba mind Tutuuks kutsub. Nagu Helen ütles, siis see on üks nunnumaid hüüdnimesid ever. Üldse lapsed on kahtlaselt nunnud viimastel päevadel olnud...saavad isegi aru vist, et miski hakkab muutuma...ja siis ripuvad jala küljes ja teevad kisa kui peavad lasteaeda maha jääma. Eva ja ka David mõlemad pigistasid üks hommik isegi pisara silmast välja. Pauline käib ka ringi ja ütleb nutuse häälega, et ta ei taha, et ma ära lähen. Samuti käisid eile külas vanemad ja ka neil tundus kahju olevat ja soovisid edu edaspidiseks ja tundsid siirast huvi, mis edasi teen jne. Feels like home, tegelt ka!
Muidu käis mul ju Etu külas. Oli nädal aega siin, hästi vahva oli...kui ainult välja jätta, et ma pidin tööd ka tegema ja siis oli parim osa päevast alati töö aeg ja kuidagi pahasti oli, aga saime hakkama. Natukene sai poodeldud...natukene sai turistitatud ja natukene sai ka mõnusal suveõhtul jooki rüübatud. Ühel õhtul, kui mul oli hullult unekas ja pea valu ja plaan oli kodune olla saatis Magnus sõnumi, et ta on täna õhtul Kopenhaagenis ja ehk on mul aega ja viitsimist linna näidata. Linna just eriti ei vaadanud aga mõnusas seltskonnas sai päris mitu tunnikest veedetud. Kodust kaugel tuttavaid nägusid näha on alati meeliülendav, päriselt ka! Lõpuks jätsin nad kõik linna lällama ja tulin koju, sest keegi peab ju tööd ka tegema ja raha teenima. Plus Etu sai ka tsekkida öist Kopenhaageni elukest. Igastahes oli päris äge nädal...viimasel õhtul käisime ratastega ka sõitmas...sest enne polnud selleks lihtsalt võimalust. Mul nimelt varastati jalgratas Klampenborgi stationist ära, kui mul oli olnud ta kõigest kuus päeva. Õnneks maksis kindlustus selle kinni ja sain endale sisuliselt samasuguse ratta, ainult musta asemel on selline natukene türkiisi moodi sinine, mulle tegelikult meeldib rohkem! Aga kerge ebaõnn ikka, et alla nädala omad ratast ja siis jalutab keegi sellega minema. Eestis poleks kindlustus elus seda kinni maksnud. Seega olen õnnelik.
See kord tuunin ratast natukene enda omaks ka..mulle üldse ei istu see puine jupiteri kiri seal näiteks. Aga eks näeb. Ootan, et saaksin järgmine nädal Põhjamaade Hirmult paki koos särgi ja kleepsudega ja siis saab mu ratas endalegi mõne kauni tuumapea kaunistuseks :).
Aga ega muud polegi kirjutada vist...veedan oma viimase pühapäeva veel perega ja homme kolingi minema...ja nagu mu ühed lemmikpoisid laulavad, siis in the end there's only love ;). Isegi kui mingi hetk on tahtmine kõik perse saata ja mitte midagi teha, siis õpid aastaga üksteisega arvestama ja kasvad sisemiselt.
No comments:
Post a Comment