Taanis oli eelmise nädala lõpus ja selle nädala alguses kevad. Aga teadupärast on kevadine ilm salakaval, aga mina olen noor ja roheline ja minuga nii ei juhtu suhtumisega ja sähh mulle, veetsin nädala alguse ja ilusad ilmad siruli voodis. Reaalselt oli nii vastik külmetus, et ega ei jaksanud midagi teha, voodi oli hea paik ja magatud sai isegi rohkem kui minusugune laiskloom seda vajab. Aga paras mulle, sest nüüd on õues jälle vastikult külm ja tuuline ja mina ootan ikka edasi kevadet.
Haige olemise juures on üks hea asi, sa näed täiesti idiootseid unenägusid ja nendega olin ma mõnusalt kostitatud. Näiteks ühel öösel hakkas kõik sellest, kuidas ma olin Heleniga koos Tallinnas Liivalaia korteris ja me tegime lasanjet. A mingil põhjusel kokkasin ma coka cola plaza mingis köögis ka lasanjet. Aga ma unustasin ära selle ja siis järsku meenus ja siis ma jooksin läbi linna...paljajalu kusjuures...ja õues oli lumi ja külm...ja ma täiega täpselt mäletan neid tänavaid, kuidas ma jooksin mööda Lauteri tänavat ja sealt otse Estonia juurde ja siis kuskilt Viru ringi juurest plaza poole. Ja taustaks kõlasid sireenid ja asjad, sest see lasanje oli miskil põhjusel põlema läinud ja sellega seoses ka kogu hoone. Paanikas olin ma põhjusel, et mingil põhjusel viibis mu õetütar Marta-Miia seal hoones ja ma kartsin, et temaga juhtus midagi. Kohale jõudes teatasin ma tuletõrjele kohe, et see, et see hoone põleb on täiesti minu süü ja tahtsin meeleheitlikult Marta-Miiat üles leida. Lõpuks nägin, et temaga oli kõik korras, aga tema isa oli temaga ja mind ei lastud sinna, sest tüüp süüdistas mind mingites x asjades ja siis meenus mulle, et "oushit, mul ju on Liivalaias ka lasanje" ja jooksin tagasi...tee peal kohtusin oma õega, kes tahtis passipilti minna tegema kuskile Rävalasse, aga ma ikka väga tungivalt püüdsin selgeks teha, et ma pean jooksma Liivalaia tagasi. Liivalaia tagasi jõudes oli lasanje veits ära kõrbenud, aga Helen oli ta viimasel hetkel ahjust välja võtnud. Viimasel hetkel sellepärast, et tüüp jäi magama vahepeal ja lõpuks tõusis kerge kõrbe lõhna peale.
Kergendustundega trippisin ma unes kuskile hoopis teise maailma. Nimelt olin ma kuskil väiksemas küla tüüpi kohas. Suvi oli. Istusin tänavakivil ja vaatasin mingeid lapsi rulatamas. Järgmine hetk istus mu kõrvale üks USA bmxi tüüp Brett, kes eelmisel aastal väga karmil crashis ja siiani taastumas on. Igastahes istus ta mu kõrvale ja me rääkisime juttu nagu vanad sõbrad...rääkisime bmx'ist, tema tervisest ja igasugustest erinevatest asjadest. Istusime seal ikka nagu tunde. Aga siis läksime koos kuskile pubisse, kus töötas mu mingi x tuttav Tallinnast...ja kuna Brettil oli aint American Express pangakaart, siis ta läks raha välja võtma. Mina jäin aga sinna jutustama oma tuttavaga. Järgmine hetk astus uksest sisse Ryan Gosling...kusjuures aeg muutus selle ajaga nagu mingiks vanaks ajaks...kui oled näinud filmi Gangsters Squad, siis see meenutas seda. Igastahes tuli ta ja seisis minu ette ja tahtis kättpidi tervitada. Ma tükk aega vaatasin teda kui ufot ja siis lõpuks võtsin ta käe vastu ja siis babah, ärkasin ülesse...ikka kõige põnevamal hetkel, nagu ikka, y0.
Vahel on unenäod nii reaalsed ja hommikul ärgates on tunded veel nii värsked, et tekib segadus, et oot, mis see siis pärasiselt oli ja mis unes oli. Viimasel ajal on neid asju üha enam tekkinud ja vaikselt enda peas on küll sassis asjad.
Aga see lugu, mille ma siia nüüd kirjutan, juhtus siiski päris päriselt. Niisiis, ma ilmselt olen siin paar korda rääkinud mingist tüübist, kes tekkis suve lõpus ja kadus umbes sama ruttu, kui tekkis. Anyway oli tema järelvõnked suht veidrad ja täis täielikku bullshiti ja draamat. Ja see teema tekkis talve poole korraks tagasi, aga lõppes uuesti mingi juraga ja üle kahe korra inimene uut võimalust ei saa, kui ta seda teisel korral hinnata ei osanud, siis milleks? Pealegi olin ma sel korral üpriski kindel, et see teema on 2012 ja jääbki ilusti sinna.
Aga selle nädala alguses vaatan, et oi see härra on tekkinud fb chatti tagasi...ei tea, mis puhul ta järsku mõtles, et võtaks mult bloki maha? Aga ei teinud sellest suuremat numbrit, et noh võib-olla niisama sai suureks ja sai üle ja mõtles, et why not.
Aga siis järgnes sellele see, et ta laikis ühte mu pilti. Kurat pärast sellist bullshiti ja teemat sa ei laigi üksteise asju...mina ei teeks seda vähemalt. Aga see muutis mu natukene ärevaks, et nonii, millal siis see pomm plahvatab ja, mis sealt siis nüüd tulemas on? Ja ei tulnudki kaua oodata. Tüüp oli täpselt nii julge ja jultunud, et julges mulle kirjutada, kuidas tal on oma viimase käitumise pärast kahju ja et loodab, et mul on kõik hästi. MILLEKS?
Ja siis sealt edasi tuli jutt, kuidas ta ikka tahaks uuesti proovida ja bla bla blaa...Mille kuradiga olen ma välja teeninud selle jobu? :D Igastahes peale seda õhtut on vaikus olnud, loodan, et see jääbki nii...vastasel juhul ma võib-olla olen isegi nõus minema temaga õllele, et ta saaks aru, millest ta päriselt ilma jäi ja siis öelda, et tal ei ole mingit võimalust enam.
Ja nüüd lõppu veel muusikalist juttu ka. Teate seda Ryan Lewist ja Macklemore'i? Või kui teda nii ei tea, siis Thrift Shop'i ikka teate? Anyway, mul on mingi teema selle artistiga. Kui ma muidu ei suuda muusikavideosid vaadata, siis tema videosid jään ma ALATI vaatama...vahet pole, kui ma olen videot juba miljon korda juba näinud. Igastahes täna mõtlesin, et googeldaks, et mis tüüp see Ryan Lewis üldse on...ja ma nüüd tean, ta on mu kaduma läinud kaksikvend, sest ta on sündinud 25/03/88, y0!
No comments:
Post a Comment