Igasugune ükskõiksus, hoolimatus, millega sa oma lähedasi inimesi puudutad, jääb su enda südamele lõpuni. Seda ei kratsi välja, pese maha ega kustuta ära. Must süda on igavene. - /Metsakutsu/

Olen viimasel ajal sellele natukene rohkem mõelnud, sellele haiget tegemisele ja haiget saamisele...tahaks nagu mõelda, et okei, mulle tehakse mõttelematult haiget, et ma ise ei tee teistele..aga kuradi kurat, ise olen samasugune jobu ju. Ja kellele teed haiget? Eks ikka neile, kes on sulle endale kõige kallimad ja kes hoolivad ja kellele ei tohiks mitte mingil põhjusel haiget teha. Ja mis on vabandus? Tead juhtus kogemata, ma ei mõelnud...ma olin liiga hõivatud hoolimisega neist, kes seda ei vääri...või noh, kõik väärivad hoolimist, aga kui nad sinust ei hooli ja sina püüad kõigest väest tuulega võidu joosta, siis oled sa ikka loll küll, kas pole? Siinkohal ütlengi ise-endale, "Kristel, sa oled loll!" Ja edaspidi püüan olla targem ja hoolida neist, kes seda väärivad, seda igapäevaselt, sest sa elad ainult korra ja kui see inimene on läinud, kellest sa tegelt hoolisid, aga välja ei näidanud, siis on hilja ja siis endale etteheiteid oma jäärapäisuse tõttu teha on ka mõttetult loll. Niisiis, edaspidi olen parem inimene, või vähemalt püüan...yolo!