The only people for me are the mad ones, the ones who are made to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars. - Jack Kerouac, On the Road

Selle tsitaadi kirjutas sõbranna Margit täna oma facebook'i ja see on mind terve tänase päeva kummitanud, mitte üldse halvas mõttes...pigem vastupidi. Need "mad ones" on täpselt seda sorti inimesed, keda tahaks oma eluteel rohkem kohata, lasta neil oma elu rohkem mõjutada ja olla ise nende sarnane. Ja kui sul on õnn mõne sellisega kokku joosta oma eluteel, siis nende ära unustamine ja elust välja viskamine on minu jaoks vähemalt võimatu, kuidas ma saaks midagi sellist teha?

Mul on üks sõber/kursakaaslane, kellega ma puhtjuhuslikult tutvusin teise semestri alguses printimise ruumis. Jah, meil on nii suur kursus, et siiani on olukordi, kus tutvud peol/koolis kellegagi ja siis tuleb välja, et käime samal kursusel. Niisiis, aitäh printeri ruum, sest see kutt on täpselt üks neist "mad ones" tüüpi inimestest. Vaatad inimesele otsa ja ta silmades on rohkem sisu ja elu kui enamikus tavalistes inimestes meie ümber. Vaatad ja saad aru, et inimene armastab elu ja teeb elus neid asju, mis talle korda lähevad ja mis panevad südame kiiremini tuksuma ja see on täpselt see, mis paelub mind inimestes. Ta on täpselt seda tüüpi inimene, keda ei tahaks mitte kunagi oma elust välja lipsata lasta. 

Ükskord, mõni kuu tagasi kui oli kursakatega väljas käimine, siis ta joinis hiljem ja oli just tulnud rulatamast ja see, kuidas ta räägib rulatamisest ja tsillist, mis sellega koos käib, see tekitab tunde, et ou, miks ma siiani ei ole end piisavalt kokku võtnud ja rulatada proovinud? Ja siinkohal ei mõtle ma juttu, vaid neid emotsioone näos ja sära silmades. Imetlusväärne!

Neljapäeval, kui meil oli koolis graduation party, siis mingi hetk istusime terassil ja ma rääkisin ühe kursaka sõbraga juttu, kui kuulen, et Sarah seletab Jonasele, et "Kristel is such an passionate person, and if she loves something, she has this crazy passion, you don't find much people like that"..ma ei oska selle peale midagi ise nagu öelda, aga võtan seda kui väga meeldivat komplimenti ja püüan veel rohkem olla selline inimene, keda niimoodi kirjeldada saaks...sest ma ise tunnen, et mul on veel pikk tee minna. 

Aga nüüd minnes tagasi neljapäeva juurde, siis Kopenhaagenis oli ebareaalselt mõnusalt soe ilm ja päeva veetsime me Hanna-Liisaga rannas, et natukene jumet juurde saada. Kuna rannas käik alati kuidagi kahtlaselt väsitav on, siis ma arvasin, et ma kooli peole küll minna ei viitsi...aga rongis teel koju otsustasin ümber ja joinisin kursakatega Fælledparkenis, kus me veits hyggesime ja nautisime ilma ja seltskonda ja veits hiljem trippisime sinna, kus pidu toimus. Kuna meie kooli hoone on igas mõttes under construction, siis toiumus see pidu ühes teises KEA hoones, mis asus kuskil Svanemølleni stationi kandis...

..pidu ise ei olnud suuremat sorti asi, kehv dj, imelik koolimaja aga omad inimesed ja õues terassil istumise võimalus tegid asja päris toredaks. Mingi hetk aeti aga kõik sisse, sellepärast, et me naabermajades elanikke ei segaks oma lärmiga. Sees aga oli nõme pidu...rääkida ei saanud ja muusika oli veider. Seega trippisid kõik maja ette ja siis sai juba pidu läbi ka. Aga peol oli afterparty linnas ja selleks oli organiseeritud transpordiks kahekordne buss. Ma plaanisin linna mineku asemel koju minna, sest esiteks oli mul ratas ja teiseks ei olnud mul plaanis üldse sinna graduation partyle minna. AGA Benjamin lihtsalt jauras nii kaua, et "lets go to the bus", et ma lõpuks andsin alla ja jätsin oma ratta kuskile sinna ja läksin nendega koos bussile. Linnas oli üpriski tore..mingi hetk otsustasin ma siiski koju minna ja kui ma päris aus olen, siis ma ei tea, kuidas ma koju sain...bussiga, aga arvestades, et ma enda arust ei jaksanud silmigi lahti hoida, siis on päris hea saavutus, et ma kodus oma voodis ärkasin. Ja kerge pohmakaga! Ehk siis reedese päeva vegeteerisin ma voodis maha suhteliselt. 

Lõpuks võtsin end kokku ja läksin oma rattale järele...päris lõbus oli, sest esiteks polnud mul päris kindlat aimdustki, kus see kool asus ja teiseks, kuhu ma oma ratta parkisin seal. Kõndisin siis mööda tänavat, mis ma arvasin, et on õige ja vahepeal kergete kahtlustega, et ma ei ole kunagi varem seal olnud, paistis lõpuks KEA silt ja kooli ees paistis ka üks sinine ratas, mis ilusti mind ootas seal, jubii! Kuna aga ma ei viitsinud koju tagasi minna ja mõtlesin, et võiks sisuliselt veel Liisaga hiljem tsillida, minna sööma vms, siis läksin hoopis tööle ja siis sain Liisaga hiljem kokku. 

Laupäeval aga oli kreisi-kiire ja sisutihe päev...tegelikult kiire ei olnudki, aga sisutihe küll. Alustasime sellest, et Opera house juures oli Redbull Cliff Diving võistlus. Tüübid hüppasid 27 meetri kõrguselt vette. 

Ja see nägi üüber dope välja! 

Peale seda läksime otsisime ülesse Pauline jalgratta ja trippisime Frederiksbergi, kus oli street party vms ja esinesid paar Taani bändi, mida ma näha tahtsin...näiteks Ukendt Kunstner. Teel sinna tegime väikese toidu peatuse ka, või noh haarasime dürümid kaasa ja sõime, kui jõudsime oma sihtkohta...omnomnom! Koht ise oli okei, aga rahvas oli veeits veider...aint moslemid ja muidu värvilised inimesed. Ja helikvaliteet kontserdil - oeh. Ukendt Kunster oli viimane ja selleks ajaks oli kergelt juba kõrini sellest üritusest, aga ootasime ära ja ma ei teagi, mida täpselt arvata..pigem okei vist, plaadilt kõlab paremini see teema. Aga vähemalt on süda rahul nüüd ja kontsert oli siiski tasuta.

Peale seda trippisime tagasi linna ja kerge netto ringiga Christianiasse, kus esialgne plaan oli niisama tsillida ja natukene suitsetada ja siis esines Green Light Districtil Suspekt. Ühel hetkel joinis meiega Hanna-Liisa ka ja siis liikusime rõõmsalt oma järve äärde, mis on meie põhiliseks tsillimise kohaks saanud Christianias. Hubane ja mõnus! Ja kui kell hakkas 23 saama, siis liikusime tagasi Green Light Districtile ja see mass, mis seal oli...see oli insane! 

Ma olen tahtnud neid lives näha juba mõnda aega, sest vaatamata sellele, et ma ei saa aru, millest nad räpivad, on nad mu jaoks sümpaatsed. Ja mis kõige ägedam, nad tegid mõlemad need laulud ära, mida ma olen kodus lõpmatuseni mingil hetkel kuulanud...eriti hea meel oli "Vi ses i helvede" üle ;). Kuigi tegu oli tasuta kontserdiga, siis kutid andsid endast laval ikka maksimumi ja kontsert oli tublist rohkem kui poolteist tundi pikk. Viimase loo ajal oleks tahtnud täiega kaasa hüpata, aga õlu on tore jook ja reaalselt enda liigutamine oli ohtlik tegevus ilma, et püksi lasknud ei oleks..pidasime vastu õnneks. Aga jah, Suspekti võiks minna nüüd raha eest ka kuulama, sest tean, et tegu on eriti ägeda bändiga, mitte ainult plaadi pealt vaid ka lives! Nii, et kui vähegi meeldib taani keelne hip hop, siis Suspekt peaks olema bänd, mida välja tsekkida! ;)

Pühapäeval tegin päev otsa tööd ja õhtul tähistasime veits jaanipäeva. Niimoodi vaikselt joindi ja õllega merd vaadates Amager Strandparkis. Seda peab tulevikus uuesti tegema, fucking hyggeligt.