Pinse pühapäev on täna. Terve mets oli inimesi paksult täis, rattaga oli keeruline kodust Bakkenini trippidagi. Aga imeilus pühapäev ja patt oleks see tubaselt mööda saata olnud. Peale Liisa tööd saimegi Bakkeni juures kokku, võtsime pitsa ja hõivasime oma juba armsaks saanud muruplatsi, laotasime teki maha ja nomnomnom. Spinat, pesto, lõhe...see spinat sobis sinna nagu eriti hästi, nom. Aga mingisel põhjusel oleme me magnetid ja meie külje alla, no ikka väga konkreetselt külje alla, istusid mingi pool suguvõsa moslemeid. Pinda oli mujal ka, miks neil meie külje alla vaja istuda oli? Igastahes läksime meie selle peale ära, jalutasime randa. Kus sisuliselt meil paremini ei läinud. Istusime maha, jõime siidrit ja vaatasime inimesi. Ikka ulme, mis asju ringi liigub. Näiteks oli seal üks kutt, kes kõndis prügikastini ja tagasi, nagu oleks räige catwalk, vahepeal sättis soengut ka. Või siis tuli tädi-härjapõlvlane. Ausalt, me jäime pimedaks. Tädil olid rohelised läbipaistvad retuusid ja samat rohelist värvi top. Aga ta tagumik paistis konkreetselt välja selle alt...väga nilbe vaatepilt oli. Siis tulid istusid suht meie kõrvale mingid pubekad, kes esiteks määrisid end silmadeni päikeseõliga sisse ja siis panid kotist mingi tümmi käima...ja hakkasid kõik suitsu tegema...olid enda arust olid jube ägedad. Ja kui me siis end ümber pöörasime, et rohkem päikese poole olla, siis olid selja taga ka mingid lärmavad oss-tüübid. Lõpuks andsime alla, oleme magnetid, siis oleme...pakkisime end kokku ja koju ära. Metsas oli õnneks soojem ka ja sai rattaga siuh koju vuditud. Mõnus!

ps! Armusin jälle, Her Bright Skies :).