Laupäeval reisisime Liisaga Malmösse Draakonite kontserdile. Kuna aga mõlemad olime päeval tööl, siis ei olnud võimalust varem minna ja Malmös niisama ringi uudistada...aga oleme mõlemad enne käinud ja meile meeldib see väikene linnakene, kuigi ainult niimoodi once in a while külastamiseks. Natukene liiga väike on ja inimesi on ka vähe.
Igastahes läksime sinna rongiga ja hakkasime Debasteri nimelist kohta otsima. Enne haarasime veel kuskilt naljakast toidupoest väga vastiku ja kuiva võiku omale. Ja siis lippasime seda kohta otsima, hiljem tuli välja, et ta oli jälle seal samas, kus eelmine aasta, ainult et teises hoones. See koht oli veider...väljast nägi välja pisikene urgas, mida võiks kiirtoidukohaks pidada. Aga seest nägi üllatavalt mahukas ja okei välja. Rahvast oli ka palju. Nägi kohe Anni ja hiljem Liisit ja ta õde ja Helenit ja üldse hästi palju eestlasi oli, igalt poolt kuulis tuttavat keelt. Kuna me nii hilja läksime siis nägime ainult seda Rootsi tsikkide bändi, kes esimenes ka eelmine aasta ja kusjuures jättis möödunud aastal mulle tunduvalt parema mulje, kui see aasta.
Peale neid sai hetke oodata ja olidki Draakonid laval valmis ja terve ruum täitus sellise rõõmsa ja hea emotsiooniga. Mulle nad ikka nii väga meeldivad...isegi kui mingi hetk tundub, et nad on vastikult kuulsaks saanud ja iga teine moe pärast neid kuulab, siis minu jaoks on nad ikka see väike tore bänd, mida on pool oma elu kuulatud ja mis paneb mind naeratama ja mille tõttu on nii ägedaid seiklusi ja lugusid, mida rääkida. Siiski ainus Eesti bänd, mida ma nii palju kordi välismaal kuulamas olen käinud, ehee. Läti, Soome, Rootsi...tahaks loota, et ükspäev lisandub siia ka praegune kodukoht Kopenhaagen.
Kontsert ise oli siis üdini positiivne ja tegi kohe eriti rõõmsaks. Ainult tundu jube lühikene olevat...võib-olla on asi selles, et polnud neid nii ammu näinud ja siis aeg kadus käest. Uus lugu speechless kummitab mind nüüd vist järgmise aastani...ja kõik vanad tuttavad lood on playlistis palju kordi ringe teinud.
Hiljem sai veel endale soetada nende viimane album vinüüli kujul ja ilusti ka autogrammid peale küsitud. Vaikselt täieneb see vinüülikogu mul, je.
Hiljem nägi Karli ka, keda oli ikka niii oosõm näha! Mõned inimesed, kellega Eestis elades väga ei suhelnud, on just nüüd kuidagi rohkem esile kerkinud ja neid on nii vahva näha ja juttu rääkida...Karl on kindlasti üks neist.
Muljetas meile kuidas nad USAs tuuritasid ja niisamal elust ja ilmast. Ja naerma ajas, kuidas kuskil olid mingid keskealised mehed lava ees olnud Eesti lipu värvidesse riietatult, murumütsid peas ja olid hundirattaid teinud...ja Erki oli räigelt närvi läinud. Samas saan täiesti aru, sa üritad tõsist muusikat teha ja esined välismaal, kus üks osa inimesi pole sinust kunagi midagi kuulnudki ja üritad head muljet jätta ja siis sul on lava ees sellised klounid. Eestlased ikka vahel oskavad end halvast küljest näidata. Seda oli ka Malmös natukene näha...
Lõpuks aga me pidime rongile jooksma ja siis ta veel kallistas meid ja ütles nii nunnult, et "las ma kallistan teid veel, normaalseid eestlasi on nii hea näha!" :)
Ja siis trippisimegi rõõmsalt rongiga tagasi, jäime korraliku vihma kätte ka enne muidu ja rong sõitis nina alt minema...seega saime veel ka burger kingi külastada ja oodata rongi.
Ja siis esmaspäeval läksime Kopenhaagen-Oslo kruiisile.
Once upon the time there were four girls and they went to Oslo cruise.
What happens on the Osloboat stays on the Osloboat.
And they lived happily ever after.
Okei, tegelikult ma natukene ikka muljetan ka, aga ütlen etteruttavalt ära, et mingi osa on teiste jutud, sest ma lihtsalt ei mäleta poolt õhtut...täielik must auk, mitte killukestki. Ja see on ausalt öelda hirmutav. Vähemalt polnud ma üksinda seal ja teised mäletavad.
Algas sellest, kuidas me liikusime laeva ja kohe Louise ja Julie meid tekile tervitusjoogile ajasid. Esiteks oli räääme tuul ja vihma sadas...aga siiski, tuli minna ju. Naersin veel seal, kuidas see kruiisi algus on nagu filmi Hangover algus...vennad on kuskil katusel ja teevad tervitusjooke ja veel on sellise attidudega, et "what happens on the Osloboat, stays on the Osloboat". Edasi võtsime shampuse ja lõpuks ka toidud, mida kõik olid kaasa teinud ja sõime end oimetuks sisuliselt. Siis läksime meie kajutisse lebosse ja Julie ja Louise läksid õllemaitsmisele, mis oli Louise poolt sünnipäeva kink Juliele. Kui me neid peale seda nägime siis oli Julie ikka täitsa purjus ja naljakalt lällas ringi. Mille peale ma teatasin "i wish i was same drunk as she is". Note to myself siinkohal "be careful what you wish for, cause you may actually get it.." Ja see on viimasel ajal üldse väga teemakohane lause olnud.
Igastahes järgmine asi, mis juhtus oli, et ma hakkasin tegema kokse, mis olid suht pool rummi ja pool pealekat...ja neid hävitasime me kiiruga. Ja noh siis tantsisime ja tegime shotte...ja edasi mina ei mäleta.
Väidetavalt olin ma kukkunud, hästi naljakalt...võib-olla see on põhjus, miks mu vasak põlv on täiesti sinine? Aga üldiselt oli vist lõbus olnud. Mingi hetk kui ma juba tükk aega joonud ei olnud, hakkas mul halb ja kui mul juba halb hakkab, siis pole enam mitte midagi teha...siis ongi halb. Ma küll mõtlesin, et ma ei kirjuta seda oma bloggisse, aga mis siis ikka...igastahes hakkas nii korralikult halb, et ma ei olnud suuteline üldse enam jalgu alla võtma ja lõpuks transportisid mind laeva töötajad ratastoolis oma kajutisse tagasi. Julie ja Hanna-Liisa naersid, et ma olin olnud nagu inimene, kellel puuduvad kondid...lihtsalt nahk, täielik sült. Hommikul kui ma ärkasin, siis ma tahtsin ka veel veits ära surra...kuigi tuleb tõdeda, et oli tunduvalt parem olla, kui oleks pidanud...sest tavaliselt kui halb hakkab, siis ma järgmisel päeval voodist ei tõuse. See kord sai isegi Oslo peale hängima mindud...vaevaline tegevus oli, aga üleelatav. Samas, meid ei lubatud laeva jääda niikuinii, seega poleks olnud vist suurima tahtmise korral ka võimalik oma voodisse jääda.
Muidu õhtul sai veel nalja...Julie huvitav mõtte-avaldus oli "hvad hedder sugar daddy på lesbisk?" ja Hanna-Liisa suutis endale saada kuskilt norraka, kes väga puiselt teatas "Du er smukke. Jeg kan godt lide dig. Kan du ikke lide mig?" Seega meil oli mille üle mõelda ja naerda järgmisel päeval ja nüüdki veel.
Oslo on veider linn, hullult meenutab Helsingit...rattaid neid eriti ei ole, trammid on...inimesi on ka jube vähe...mõtlesime korduvalt, et kas me olene kindlalt ikka kesklinnas, sest reaalselt üksikud inimesed liikusid ringi...või oleme me lihtsalt nii ära harjunud, et Kopenhaagenis on ropult palju inimesi ja hull sagimine on ümber koguaeg. Käisime söömas, natukene vaatasime ringi ja shoppasime endale saapad ja paar ilusat ehet ka. Ise olime oma produktiivse päevaga äärmiselt rahul.
Hiljem kajutis sõime natukene ja siis hakkas laev kahtlaselt palju loksuma...alguses mõtlesime, et ah ei ole hullu...aga mina too õhtu enam kajutist välja ei läinud...tugevamad käisid üleval kohvi joomas, aga siis tulid ka tagasi...merehaigus oli küll viimane asi, mida oleks tahtnud. Ma arvan, et ma magasin kuskil 13h tagasiteel, sest hea oli olla ainult magades. Ja siiani on natukene selline tunne, et tuba kõigutab...ja see hakkab vaikselt pinda käima.
Igastahes nüüd olen õnnelikult tagasi Kopenhaagenis ja siin on ikka kuradi hea olla. :)
No comments:
Post a Comment