Mis värk sellega on, et kui sa seisad täiesti närvivapustuse serval ja sa tunned, kuidas vererõhk järjest tõuseb, siis keegi täiesti kohutavalt tüütu hakkab sinuga suhtlema? Täna on üks neist päevadest, mida isegi kõige nunnumad ja ägedamad sõbrad ei suuda sada protsenti ära neutraliseerida, sest idioote on natukene rohkem. 

Alustame algusest. Käisin koolis ja mulle hullult meeldib, kuidas teed grupitööd ja su grupist pooled on kohal ja pooled ei suvatse endast üldse märku andagi. Okei, tegime suure osa tööd ära ja saime varakult koju ära, sest analüütilist ja tekstilist asja on jube raske teha, kui kõik ümber jutustavad. Niisiis off to Liisas. Tahtsin kohvi juua ja polnud teda maru kaua näinud ka...üle nädala nagu! Igastahes lõpuks ta kokkas kooki ja arutasime maailma asju..nagu jõulud ja muud tähtsad asjad. Lõpuks tuli Barbora koju ja ma lasin jalga. Enne muidugi rippus ta mul jala küljes ja palus, et ma ei läheks. 

Lõpuks kodus..hakkasin kohe kiiresti kooli asju tegema, sest ma homme ei lähe kooli vaid olen tööl. Sain peaaegu, et ühe asja tehtud kui sain meili oma palgalehega. ARGH! 55% maksan rõõmsalt maksudeks. VIISKÜMMEND VIIIIIIIS! Minul jõule ei tule ja uus aasta ka mitte...olen pankrotis. 

Aga siis natukene hakkas tunneli lõpus tuli paistma, niimoodi kergelt kumama eks. Nimelt mul on see korter seal Kalamajas eks. Ja minu üüriline teatas paar päeva tagasi, et ta kahjuks oma majanduslikke seisude tõttu peab siiski välja kolima ja nii ruttu kui võimalik. Esimese hooga ei osanud ma ju midagi öelda, sest ma olen Taanis ja siit on raske asju organiseerida. Igastahes hops hops panin kuulutuse facebook'i ülesse ja sain umbes kahe tunni jooksu päris mitu kirja. Millest lõpuks jäid sõelale paar tükki...ja jäi jutt selleni, et räägime edasi, kuni saan pildid. Täna siis käis mu õde ja üks tuttav seal ära ja tuli välja, et tuttava tuttav oleks nõus seda 50€ kallimalt üürima, kui ma algselt küsisin. Aga õnneks on minu seni eelistatuim variant ka sellega nõus :). Nii, et nüüd nädalavahetusel läheb Martin kohta tsekkima ja loodetavasti võtab ära :). Nii, et hoidke kõik mulle pöialt nüüd!

Ja siis tagasi grupitöö juurde. Lõpuks lõpetasin siis ühe osa assignmendist ja uploadisin selle grupi facebooki gruppi. Ja kirjutasin juurde, et mul on suht kiire siiski täna ja et ma ei tea, mis asi on culture analysis täpselt ja et ma tegelen hetkel mission-vision-values'iga...et siis lootuses, et keegi teine ütleb, et "kuule, ma teen selle culture analysise ise ära..no worries!" Aga palju tahetud ilmselgelt. Lõpuks peale pikka pusimist ja ikka täielikku tühjust mu peas, otsustasin ma otse küsida, et palun kas keegi võiks seda ise teha ja siis oli üks nõus. AITÄH! 

Aga kogu selle kõige lõppu tahaks öelda, et mul on siiski täiesti hindamatud sõbrad! Aitäh Hanna-Liisa, Kati, Ioana, minu kallis õde Kaire ja Rasmus, ilma teieta oleks ma ilmselt eile veel rohkem üle mõelnud ja üle reageerinud ja kellegi ilmselt seina külge kinni karjunud. Raske on olla kurb ja vihane, kui on sõbrad, kes on su jaoks alati olemas ja lihtsalt ei lase sul kurb olla. Hindamatud olete, armastan teid palju palju! :) Ja kõik saab korda, ma tean :).