Eile vaatasin filmi Stay. Tegu oli ühe eriti fucked-up filmiga, for sure. Aga mulle meeldib, kui vaatad filmi ja ei saa üldse pihta, mis toimub või mis nüüd juhtub ja kuhu see kõik ükshetk kokku jõuab. Ja selles filmis reaalselt sel hetkel kui arvasid, et tead...siis said teada, et ei tea sa midagi. Ja filmist jäi pähe kummitama "there's too much goddamn beauty to quit.." aga nii ongi.
Nädala algus oli küll selline et tõmbaks kookonisse ära, kuulaks depressiivset muusikat ja ei suhtleks kellegagi. Esmaspäev lihtsalt hakkas niimoodi, et mul oli paha tuju...miski ei teinud seda paremaks...ainult hullemaks läks. Hästi kuri oli olla...kõik ärritas...kõik oli paha...noh esmaspäev, teate küll...ma siiski hinges Garfield. Lõpuks oli mul jälle see tunne, kus ei taha midagi teha, aga kõik nagu surub nurka ja oleks nii palju vaja teha, aga lihtsalt ajaliselt ei jõua. Tegelikult polnud olukord üldse nii hull. Mul lihtsalt aeg-ajalt käib kiiks ära ja siis ajan end ise närvi, rumal...ma tean. Ja siis kui ma poes käisin, siis lampi hakkas nii neetult kurb, et hakka või nutma. Ja kui sul puudub põhjus, on raske olukorda muuta, eks? Anyway jätkus sama rada ka teisipäeval. Hommik hakkas muidugi veel eriti toredalt...ninast hakkas lampi verd jooksma...hallelluuuuuja! Seega otsustasin ma, et see küll hea märk ei ole, ja ma ei lähe kooli. Jube veider oli esimest korda kool üle lasta. Mitte, et midagi suurt nüüd sellest katki oleks, aga mulle lihtsalt ei meeldi puududa. Muud midagi ei juhtunudki, kui pääsesin kind of selle nõmeda raamatu ümber jutustamisest...küll ma eksamil selle endale tõmban...ja meile on rühma üks uus inimene pandud...Iraanist, mingi naine...imelik tundus...aru ei saa ka, mida ta räägib. Ja noh Iraanist kõlab mu jaoks juba halvasti...krdi Javadid on ülekaalus! :D
Muideks, ainult 39 päeva veel...
No comments:
Post a Comment