Tänase postitusega tahaks tervitada oma naabreid, paremalt, üleval ja ei teagi kust täpselt veel...te olete lihtsalt nii super ägedad ja mitte egoistlikud, äärmiselt mõnusa muusika maitsega inimesed. Ma saan ju aru, et ma elan ühikas ja siin kuulavad inimesed kõvasti muusikat, on lärmakad ja pidutsevad...kõik fain, aga kuna ma ise teadvustan, et elan ühikas ja püüan inimestega arvestada, siis ma ootan teistelt sama. Vale? Ma ei teagi. 

Igastahes alustan oma ei tea, millisest naabrist, kes armastab köögis kokata, ainult, et see aroom, mida siis terve meie koridor ja ka inimeste toad, täis on, on nii jälk, et sul hakkab füüsiliselt paha. Kui ma prooviks seda kuidagi sõnadega kirjeldada, siis see on midagi..hmm...tead, mis lõhn on pesu keetmisel? Vanasti kunagi keegi kuskil keetis, ja mul on räigelt ebameeldivana see meeles...oot, ja see ei ole ainus...mõtle veel juurde märja koera hais...need kaks koos..ausõna, ma ei julge kööki piiluda, kes ja mida ta kokkab...räige!

Järgmise lõiguga tervitan oma kõrval toas elavat noormeest, keda ma esimene nädal aega täiesti kindlalt tütarlapseks pidasin, aga siis ühel õhtul tulime samal ajal koju ja täiesti kindlalt on tegu noormehega. Niisiis, miks teda tütarlapseks pidasin? Sest isegi mina ei kuula nii tibimuusikat. Alustame Vengaboyzist, Nicki Minaj'st ja ROBBIE WILLIAMSIST! Jah, ja Robbiel on olemas ainult üks laul, mida me kuulame repiidi peal nii kuis jaksame. Hullemat sorti kiusatus oli kõrvetada talle Robbie Williamsi plaat ja ukse avast sisse pista...aga polnud tühja toorikut ja enda originaal duubel kogumikku ma selleks ei raatsinud kasutada.

Nii, järgmise naabri osas pole ma kindel, kes ta on ja vabalt võib olla see sama, kes Robbie lugu Bodies armastab, kuigi ma arvan siiski, et ta on korrus kõrgemalt. Igastahes, see, et ta õhtul mulle vaibakloppimist laseb nii, et põrand ja seinad värisevad on veel mingil määral aksepteeritav, AGA täna hommikul tahtsin ma küll minna ukse taha ja küsida talt, et kuule mis hommikul sul vaba on ja sa magada plaanid? Nimelt, täpselt kell 7.44 keeras ta oma kõlarid põhja ja sealt tuli repiidi peal laul, mille sõnadeks olid "turn up the love.." ja siis äärmiselt häiriv ja tüütu biit sinna vahele...SERIOUSLY?! 7.44am?! 

Ja siis mu kõige lemmikum naaber, kelle ma juba hetkeks suutsin ära unustada, aga ta just hetk tagasi end meelde tuletas. See, kes laulab, aga ta oskab veel vähem laulda kui mina. Ja ta on ma arvan, et iga päev vähemalt natukene aega oma laulu-oskamatust demostreerinud. Parim päev oli, kui ta ühte laulu umbes 5 korda kaasa üürgas ja siis lõpuks muusika kinni pani ja sama laulu ilma muusikata esitas. Talle pühendan selle lõigu family guy'st. Enjoy!

Ja üldse on tunne, et kõigil on siin mingi mässive muusikasüsteem, millega nad siis teisi piinavad. Oh joy!

Aga muidu on ühikas okei, vist. Või noh ma olen ära harjunud...ja rongiga liiklemine on mugav, kui omad kuukaarti, mis maksis küll hinge hinda, aga well, mis siin ei maksaks hinge hinda? Vinguks veits ka veel voodi üle aga ma olen selle osas hetkel natukene alla andnud nagu...sest tõenäosus, et kolin siit loodetavasti varsti minema, on olemas ja siis on aega vaadata küll :).

Cheers!
k.