Ou, kuidas on võimalik, et ma alles eile nägin esimest korda filmi Inception? Mina, kes armastab Christopher Nolanit? Mina, kellele meeldivad mindfuck filmid? Ma olen endas pettunud lausa. Aga nagu ütleb vanasõna siis parem hilja, kui mitte kunagi. On see üldse vanasõna? A no sisuliselt ei muuda see fakti ju.
Ma nautisin seda filmi ja arvan, et kõik peaksid seda vaatama, kui nad seda vaadanud ei ole.
Jajah, mul on see ahvivaimustuse teema, et kui miski on hea, siis ma olen ülepea kaela sees ja ega siis eriti negatiivseid asju ei märka. Hea või halb omadus, ma ei teagi...oleneb vist. Vastu sõrme saan elus palju, aga kui emotsioonid loevad, siis ma saan ka maksimum emotsioone igasugu asjadest.
Niisiis filmi juurde tagasi.
Joseph Gordon-Levitt! Vau, nagu vau! Ma siiani polnud seda temas näinud, millest kõik vaimustuses on, aga miski tema juures selles filmis paelus.
Leonardo DiCaprio - ausõna, kõik, mis ta viimaste aastate jooksul teinud on, on tema väärtust näitlejana ikka väga tugevalt tõstnud. Fuck Titanic, see mees on andekas!
Tom Hardy, are you kidding me? Temas on see miski, ma ei tea mis, aga on!
Ellen Page, super!
Ja see sisu ja pinge, mis sealt said. Ja üldse mulle nii meeldivad need kergelt fucked up filmid. Ja ütleme, et see oli lausa nii hea, et ma lihtsalt istusin ja vaatasin. Tavaliselt ma tegelen saja asjaga samal ajal, kui ma filmi vaatan ja lisaks suudan ma seda nii palju kordi pausile panna, et võin vabalt mõnda filmi kergelt nädal aega vaadata. Ma tean, et see on kohutav komme ja, et ma olen liiga lihtsalt distracted, ma püüan sellega tulevikus tegeleda ja fokuseerida rohkem ühele tegevusele korraga...ehk siis saavutan ka oma elus midagi. Aga seda filmi ma istusin ja vaatasin ja ilmselt poleks seda minu tavapärase filmi vaatamise stiiliga saanudki vaadata...oleks natukene liiga segaseks kiskunud see teema. Nii, et kindlasti üks lemmikfilmide alla minev film!

Aga muidu, fuck you ühiselamu ja su lollakas tuletõrje alarm, mis huilgab natukene liiga tihti ja natukene liiga tihti ilma põhjuseta. See ei ole enam eriti naljakas....ma ei viitsi alati ilma asjata kuskil koridoris tsillida, sellepärast, et toas olles on see undamine faking ebameeldiv ja kõrvulukustav..
plus viimati kui see alarm öösel oli ja ma ei viitsinud välja minna, siis mu kõrvad järgmine päev veel valutasid ja oli äärmiselt ebamugav tunne, plus ma ei saanud kõrvaklappidega muusikat kuulata, sest see ajas mu kõrvad valutama ja südame pahaks.
Ja ma tõesti ei viitsi enam. Ühel heal päeval, kui see hoone tõepoolest kuskilt otsast põleb, siis ei viitsi keegi end liigutada ja siis on jama. Mina loodan, et selleks hetkeks olen siit välja kolinud ja elan rahulikult kuskil linnas, vot nii.

Aga kell on jälle ootamatult 2.02am saanud ja ma olen ikka üleval nagu ööküll...oi ma juba tean, et see fucked up unerežiim maksab mulle järgmisel nädalal kätte, kui ma pean 7 või hiljemalt 7.13 ärkama, et 9ks kooli jõuda. Tegelikult võiksin ma hiljem ärgata, aga ma käin hommikuti pesemas ja mu juuksed kuivavad veitsa aega ja noh mul pole fööni. Peaks muretsema ehk? 

tsau!