page 25.

Räägime nüüd vahelduseks ilmast. KÜLM on, epic külm on! Arvestades, et tegelikult on jaanuari lõpp ja alles läks külmaks, siis ei tohiks just ju kurta...sest on ju alati teada, et jaanuar ja veebruar on need kõige külmemad kuud...aga siiski. Jah, ilmateate app näitab, et õues on kõigest kuskil -5 kraadi, aga see tundub nagu oleks -13, sest meil on TUUL! Ehk siis võin julgelt öelda, et see -5, mis Taanis on, on kõige külmem -5, mida ma kogenud olen. Õues ilma naljata kinnast käest võtta ei taha ja ilma peapaela või mütsita külmuvad kõrvad peast ära. Täpselt selline kodus lebos olemise ilm on. Aga kuna Hanna-Liisa ja Christina täna meid endale külla housewarmingu hyggele kutsunud olid, siis tuli end õue ajada ja kui ühistransport sõidab vabagraafiku peal, siis võtab külm lõpuks kätud täitsa ära...lõpuks korterisse sooja saades oli ikka jumalik tunne küll. Ja kuum tassitäis teed pole mitte kunagi paremini maitsenud! :) Tee ja kook ja hea seltskond, mida veel tahta? :) Hiljem koju saamisega oli küll soov kuidagi moodi teleporteerumis võime endale omandada, aga noh, nõukogude aja naine, sain hakkama, jõudsin koju ja ei olnudki päris ära külmunud :). Aga ma siiski võtaks hea meelega selle kiire hüppe kevadesse, kus saaks jope ja kõigi lisade asemel käia nahkjaki ja tennistega ja oleks niisama mõnus olla. Ja okei, kui kevadet ei saa, siis teeme vähemalt nii, et see aasta pole talv nii pikk ja külm, kui ta möödunud aastal oli...aitäh! 

Vahel mõni inimene esitab sulle küsimuse, millele sa ei oska vastata, aga see küsimus jääb su pähe keerlema ja keerlema...või noh, ma ei saa kõigi eest rääkida, aga räägin enda kogemusest. Nimelt, mõni aeg tagasi küsis Hanna-Liisa mult, et miks ma ei ole läinud fotograafiat õppima, et see on palju rohkem mina, kui multimeedia disain, mida ma hetkel õpin. Ja ma ei osanud ta küsimusele vastata...ma ei oska sellele vist praegugi vastata...aga ma tol hetkel ütlesin talle, et ma ei ole sellele mitte kunagi sedasi mõelnud ja ma ei valetanud ka. Mul on olnud digipeegel kaamera kuskil kuus aastat, aga ma olen olnud vahelduva eduga suhteliselt laisk pildistaja. Mul vahel tuleb peale mingisugune periood, kus ma mõtlen, et võiks rohkem pildistada...võiks end arendada ja kätt proovida, aga ma ei jõua sellest mõttest üldiselt kaugemale, sest mulle tuleb mingi uus ja parem mõte pähe ja juba ma lendan sellega tegelema...nii mu kaamera siis on poole, kui mitte rohkem, ajast istunud kapi peal ja olnud õnnetu. Aga natukene enne selle küsimusega silmitsi seismist olin ma juba vaikselt liikunud sinna poolele, kus ma võtsin rohkem oma kaamerat kätte ja proovisin erinevaid asju, plus vaatasin internetist erinevaid videosid ja lugesin erinevate võtete kohta. Eriti suure motiveeriva energialaengu sain mõned nädalad tagasi, kui pildistasin Exelerate kontserti. Olles oma elus päris mitut kontserti pildistanud, oli see kord tegu suhteliselt keeruka ülesandega...nimelt oli mul mõni aeg tagasi zoom-objektiiv, mille ma eelmisel kevadel maha müüsin, sest ma olin rohkem kui kindel, et ma ei hakka kunagi kontserte pildistama ja et see seisab mul täiesti kasutult...noh, ütleme, et seisiski, vähemalt nii 2-3 aastat..aga püüdes oma kit objektiiviga saavutada mingit aksepteeritavat tulemust, oli keeruline...aga ma sain üllatavalt hästi hakkama...üllatades ise-end positiivselt. Aga andis tunda, kuidas see kit objektiiv mind tagasi hoiab ja siis võtsin vastu otsuse, et teen selle investeeringu ja soetan endale korraliku zoom-objektiivi...mõeldud/tehtud...siin ta nüüd on...minu uus sigma 18-250mm zoom-objektiiv, mille ma täna hommikul kätte sain ja pole teda veel küll palju näppida jõudnud, aga paar test pilti olen klõpsinud ja see on nii smooth ja kiire ja fikseerib foto ülihästi ära...ehk siis tunne on õige ja ma usun, et meid ootab ees helge tulevik. Järgmisel neljapäeval on Exeleratel Rustis kontsert ja hetke plaan on tibu sinna kaasa võtta ja test-sõit talle anda... ja kuna ma Liisa küsimusele jätkuvalt vastata ei oska, siis pühendan end natukene rohkem sellele valdkonnale ja vaatan, mis sellest välja tuleb...hetkel on motivatsioon pigem kõrgema poolne :). 

Aga aitab jutust, tõmban otsad kokku ja püüan siia tagasi sattuda lähemas tulevikus :).

Cheers!