Emergenza festival, Kopenhaagen, teine päev, Rustis - kui võtame kokku eilse päeva ühe lausega. Aga tegelikult oli erinevaid emotsioone täis õhtu ja oleks natukene ebaaus see õhtu ühe lausega kokku võtta.
Alustuseks sain kokku Sarahga, istusime cafe retros ja mingi hetk otsustasime, et liigume siis Rusti, et võtame Jonaselt piletid ja siis lähme kuskile ja teeme väikesed eeljoogid...aga me kumbki ei vaadanud kella ja selleks hetkeks kui me Rusti juurde jõudsime olid uksed juba avatud ja esimene bänd hakkas ka kohe peale minema...seega jäime siis kohe sinna, võtsime kerge joogi ja hakkasime bände kuulama.
Esimene bänd, Deadwood Celebration, mis alustas siis kui me veel vetsus olime, kõlas juba vetsu nii hirmsalt, et väga suurt soovi saali tsekkima minna ei olnudki enam. Vokaal oli hirmus ja nõrk, instrumentaal sisutühi ja igav. Õnneks sai baarist külma õlle ja lisaks olid Mikkel ja Jonas ka bändi tsekkimas, ehk siis sai natukene juttu ajada, sest ülejäänud õhtu neid kahte eriti näha ei olnudki.
Teine bänd, Jofro Hema, oli muidu okei, tüübid olid seal nii vanad, et kui nad poleks suutnud kokku mängida ja oma instrumente tundnud, siis oleks päris halenaljakas vaatepilt olnud. Aga sellest jäi väheks minu jaoks, seda sära ja energiat ei olnud ja kuidagi igav oli.
Kolmas bänd, Whatever James Says, oli päris vahva. Sellised noored, pisikesed tüübid, kes polnud ilmselt kaua asja teinud, aga nad olid nunnud ja Sarahl tekkis kohe suuremat sorti soov tüübid jänesekostüümidesse riietada ja neile komme sööta. HAHA.
Peale neid esines midagi huvitavat, The Strips. Me ei osanud seisukohta võttagi, aga oli tunda, et neil oli väga valus. Kahjuks tahtsid nad oma valu kõigi teistega jagada. Naljakas oli, et tüüpidel olid nahkjakid seljas ja KÕIGIL enda bändi nimi seljale kirjutatud.
Ja siis tuli õhtu feil minu silmis, Passion of Today. Kui üks bänd püüab kõigile meeldida ja olla mainstream, siis neil tuli see hästi välja. Esiteks oli iga loo algus suht rip-off mingist tuntud loost, aga selliste kergete modifikatsioonidega, et kohe aru saada ei oleks. Teiseks oli neil vastikult nõrk ja inisev vokaal. Rahvast oli muidu saal täis, kõik sõbrannad ja mõned sõbradki. Ja, et kõigele joon alla tõmmata, siis vennad ei tahtnud ajakavast kinni pidada, vaid mängida rohkem, kui ette nähtud...nii, et korraldaja pidi neile ütlema tulema, et õu last song dudes. Ja, et see poleks ainus, mis mind nende juures häris, siis neil oli fotograaf, mis on fine...aga tüübil oli KAKS profikaamerat, millel mõlemal oli lisavälk JA ta kasutas neid sama-aegselt...või noh jooksis mõlemad käes ringi...tahtsin küsida, et kuidas ta nii võimekas on, et kahega korraga pildistab, et mul on nagu kahte kätt vaja, et digipeegliga pildistada.
Peale neid õnneks tuli minu jaoks õhtu oodatuim bänd, just just Exelerate! Noh, sõpradele hoiad ju ikka rohkem pöialt. Ja kui ma üritan mitte selle järgi asja vaadata, et nad sõbrad ja värki, siis nad ikkagist olid teistest paremad. Neil on seda sädet ja powerit, mis teistel puudu jäi. Ja kui ma kartsin, et Passion of Today paneb selle nalja kinni seal võistlusel, siis Exelerate on eilse õhtu number üks bänd, aye! Väljateenitult!
Seitsmes bänd, Rockbone, oli küll üks suur küsimärk mu jaoks. Tegu oli selliste 45-50+ tüüpidega, kes millegipärast bändi teha otsustasid. Vennad reaalselt kütsid ühte ja sama rock'n'roll'i lugu terve 20 minutit. Ja esimeses laulus ütles laulja üle 10 korra "I'm gonna ride that boobie.." khm? Lisaks arvas see laulja, et vaatamata oma kiilakale peale ja suurele õllekõhule on ta sexy as fuck. I had to disagree.
Ja õhtu lõpetas, The Paradines, mis oli üks paras tsirkus. Alustame sellest, et kitarrist ei suutnud kontserdi alguseks oma kitarri häälde panna, jebbis oma tubli 5 minutit esinemise ajast. Vahepeal suutis ka bassist/laulja oma kitarri panna võimu peale, kust see hullema kolinaga alla kukkus. Lõpuks nad said omadega sinna maale, et esinema hakata...sisuliselt oleks võinud jätta selle tegemata, sest sealt midagi ilusat/head küll ei tulnud.
Andsime oma hääletatud lipikud baari ja tsillisime veits niisama, Sarah tahtis Jonast ülesse leida ja mul oli bussini veel aega. Jooksime veel kokku Mikkeliga, kes juba koju sättis, sest täna oli siiski tööpäev. Samuti tutvusin ma mööda minnes Jonase emaga ja mu arust on nii nunnu, et ta vanemad sõidavad teisest Taani otsast igaks nende kontserdiks kohale! :)
Anyways, katsetasin seal oma uut objektiivi ja tulemust näeb SIIT! Ma ise ei ole väga rahul, aga Exelerate tüübid vist jäid rahule, vähemalt on nende tagasiside olnud siiani positiivne... aga võib-olla on nad lihtsalt viisakad, haha.
No comments:
Post a Comment